Category Archives: sidrun-laim

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

“Näkineid” ja sidruni-purukook

Kino-ooperis näidati viimati Antonín Dvořáki muinasjutuooperit “Näkineid” (“Rusalka”). Kui tavaliselt on see häda, et ma olen kõiki oopereid 5-7 korda näinud ja kipun erinevaid lavastusi võrreldes käituma nagu eriti vingus ooperikriitik, kelle kontseptsiooniga keegi ega miski iial ei haaku, siis selle ooperiga niisugust probleemi ei tekkinud. Muidugi teadsin vürsti I vaatuse aariat “Vidino divná, přesladká” ja olin tuttav kümnekonna erineva interpretatsiooniga kuulsast aariast “Měsíčku na nebi hlubokém”, mida tavaliselt tuntakse küll inglisekeelse pealkirja “Song to the Moon” järgi, aga ooperit tervikuna polnud ma varem näinud.
Oligi aeg ausalt öeldes. See ei tähenda, et ma poleks igal võimalikul juhul nõus üle kuulama “Rigolettot”, “Maskiballi” või “Sevilla habemeajajat”, ent tõsi mis tõsi, nood ooperid on mulle praktiliselt pähe kulunud. Sestap oli Dvořák oma meloodiliselt sümfoonilise ja ülimalt hästi orkestreeritud teosega väga teretulnud vaheldus.
Nimi- ja ühtlasi ka ühes oma hiilgerollis astus üles sopran Renée Fleming. Tema omapärane hääletämber võib ilmselt kas meeldida või üldse mitte meeldida, minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning eelnimetet aaria esituses talle võrdset on raske leida (hea küll, Lucia Popp ja Gabriela Beňačková võib-olla siiski). Konkreetses lavastuses kandis ta oma kaubamärk-aaria ette puu otsas ning kuigi küsimus, mida tegi näkineid puu otsas, tekkis vaheaja-intervjuus ka primadonnal endal, oli stseen vägagi mõjus. Tõsi, siin hakkab ilmselgelt kaasa mängima asjaolu, et laulja t e a b väga hästi, et see on tema kaubamärk ning paneb küsima, kas aaria tempo ikka tegelikult peaks nii aeglane olema või on see rohkem vajalik oma vokaalse võimekuse demonstreerimiseks.
Vürsti osa laulis Poola tenor Piotr Beczala, tegi seda väga hästi, aga nagu olen varemgi öelnud – selleks, et ma tenori puhul vaimustusest kiljuma hakkaksin, ei piisa enam ainult väga heast laulmisest.
Vetevaimu kehastas bass John Relyea, kes tundub ka aja edenes aina paremaks muutuvat (ehkki see konkreetne roll eeldaks vist pigem dramaatilist bass-baritoni kui lüürilist bassi). Väikse pettumuse valmistas Metropolitan Opera raudvara, metsosopran Dolora Zajick nõid Ježibaba osas – see pole muidugi ka “Maskiballi” Ulrica või “Trubaduuri” Azucena masti jõulisusega roll, aga Zajick kõlas seekord tõesti kuidagi jõuetult.
“Näkineiu” puhul seisneb täiendav nüanss muidugi veel asjaolus, et see on tšehhi keeles ja viimane ei tundu minu jaoks küll midagi niisugust, mida oleks väga lihtne voolavalt laulda. Aga loomulikult tuldi toime, ilma et kuskil miski väga kõrva riivanud oleks. Lavakujundus oli kena kaeda ja Yannick Nézet-Séguin juhatas orkestrit kindla käega. Tubli töö, igatahes. (★★★★☆)

Muusika: no hea küll, “Song to the Moon”

Sidruni-purukook

Sidruni-purukook

200 g külma võid
250 g (täistera)nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g mandlilaaste
100 g heledat muscovado suhkrut

Täidis:
400 g suhkruga kondenspiima
2 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor

Purusta mandlilaastud köögikombainis või minilõikuris (mitte jahuks, vaid jämedamaks puruks). Pane küpsetuspulbriga segatud jahu, mandlipuru ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Sega kondenspiim sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult, soovitatavalt üleöö seisnuna.

Sidruni-purukook

Sidruni-moonikeeks

Sõnad, mida ma tahaksin öelda ja võib-olla peaksingi ütlema, põgenesid ja mõtted, mis mu peas keerlevad, keeldusid laskmast end lauseiks vormida. Seepärast läksin ja vahtisin tõtt oma külmkapi sisuga. Et kas seal leiduvat kombineerides annaks ehk moodustada midagi koogilaadset.

Suitsuvorst ja tšillimoos? Eip, ilmselt mitte (see tähendab, sobivas kontekstis muidugi raudpoltkindlalt). Poolik purk päikesekuivatatud tomateid ei kvalifitseerunud kah. (Terve pakk säilivustähtaja ammu ületanud vahukoort kõneles mõistagi selget keelt sellest, et kooki pole siin majas jälle mõnda aega tehtud.)

Toorjuustu pole, kohupiima ka mitte. Šokolaadi ei ole.

Isegi muna ei ole, aga neid saab naabrinaiselt laenata. Võid on, seda on peaaegu alati. Sidrunit on.

Keeks niisiis. Sidruni-moonikeeks. Maitseb muuseas üsna mittekeeksilikult. Hea kraam, ühesõnaga.

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Ar intch lav er”

Sidruni-moonikeeks
(mugandatud: Oma Maitse, märts 2010)

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
90 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
75 g jahvatatud sarapuupähkleid
150 g mooniseemneid
1 suure sidruni mahl ja riivitud koor
4 cl rummi

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ühekaupa munad. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, jahvatatud sarapuupähklid ja mooniseemned ning lisa võivahule. Kõige lõpuks sega juurde sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja rumm. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda (sooja keeksi ei saa lõigata, pudeneb tükkideks).

Sidrunikeeks

Ma olen üldiselt igasuguste ülivõrdeliste seisukohavõttude ja hinnangutega ettevaatlik (miks see nii on, nõuaks muidugi pikemat arutelu, veidi teemaga haakuva üle olen kord arutlenud). Aga siinpuhul tundub mulle, et vähemalt antud hetkel (taganemistee, eks ole ;)) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.

Retseptiga varustas mind hea sõber ja kaasvõitleja Anu, algupärand võib aga nähtavasti olla Ida Savilt (võrdne keeks), mina suurendasin sidrunikogust (järgmine katsetus on plaanis apelsiniga). Aastavahetuse bakhanaali käigus täiendasime keeksi vahukoore ja vaarikatega, aga tegelikult maitseb see väga hästi ka ilma igasuguste lisanditeta. Ilmselgelt üks nendest juhtumitest, kus lihtne on hea ja vähe koostisosi annab parima lõpptulemuse. Tainasse võib soovi korral lisada rosinaid või kookoshelbeid või šokolaaditükke etc ja valmis keeksi katta glasuuriga.

Lõpetuseks aga ei saa ma jätta laiema avalikkusega jagamata üht hästi toredat soovi, mis mulle esmaspäeval Hiina kalendri uue aasta alguse puhul saadeti. Mõni ikka oskab :).

Head ja nunnut draakonit sulle, sellist, keda võiks põues pidada ja näiteks oleks abiks suitsu või küünla või gaasipliidi süütamisel!

Siis umbes sellist? Aitäh! 🙂

Sidrunikeeks

200 g võid
200 g suhkrut
200 g jahu
5 muna
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased, sidrunimahl ja riivitud koor ning sõelutud jahu. Vahusta munavalged ning lisa tainale (parema segunemise ja õhulisema lõpptulemuse huvides lisa esmalt kolmandik vahust ning sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult segades ülejäänud vaht). Pane tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus u 50 minutit (katsu küpsust tikuga). Lase keeksil veerand tundi vormis seista, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

Nigella Lawsoni sidrunipasta

Et ma üldiselt kehv magaja olen, sellest ma juba rääkisin. Aga mõnikord ma mõtlen hoopiski, et kas üldse ongi vaja nii palju magada. (Tegelikult muidugi on, sest ebapiisava une tagajärjel saab minust tavalisest veelgi kurjem inimeseloom :P!) Ent selline küsimus võib muidu vabalt tekkida küll. Et tekiks mingisugunegi võimalus kõigega enam-vähem ühele poole jõuda, näib olevat ainus võimalus uneaja arvelt juurde võtta.

Ma räägin siin sellest, mida mulle üldiselt meeldib teha, eks ole. Mitte kohustustest. Uneaja kärpimine tundub päris ahvatlev mõte, kui valmimist vajavate kirjatükkide nimekirjas on 6 erinevat punkti ja seda loendit silmitsen ma kerge igatsusega igal õhtul keskmiselt kell 23.30 ja tõden, et eip, täna ei jõua. Ja nii juba kuu aega. Ju siis pole tähtajad piisavalt lähedal. 😉

Või raamatud näiteks. Öökapiraamat või mis. Mul on öökapivirn (ausalt öeldes – mul ei olegi öökappi, nii et see raamatuvirn seisab põrandal). Ilukirjandus – 3 ühikut. Kokaraamatud – 3 ühikut (sh 1 eksemplar aastast 1928, sest mul on vaja üht ideed ja ma loodan, et just see raamat mind ühel hetkel kõnetab). Ja siis veel mõned muud teosed. Ning see on täitsa kurjast, kui ma olen sunnitud mõned neist läbi lugemata raamatukokku tagasi viima. Aga on ette tulnud.

Ja et viimasedki illusioonid hävitada – ma ei jõua ega viitsi sugugi alati isegi süüa teha. Rääkimata sellest, et ma oleksin tõeline domestic goddess, kes mängleva kerguse ja olematu ajaga võlub lauale midagi ülimalt elegantset. Ei, ma kardan, et vähemalt kolmandik on sellised mitterokkimise päevad, kus ma pärast tööpäeva lõppu ka söögitegemisest mitte midagi kuulda ei taha. Ja sellisel juhul on kiiruse ja lihtsuse tõeline kvintessents Nigella sidrunipasta kujul juba iseendast saavutus.

Nigella sidrunipasta (kahele)
(allikas: Nami-nami)

250 g linguine‘t või spagette
1 munakollane
1 dl vahukoort
50 g parmesani
poole sidruni riivitud koor ja mahl
1 sl võid
värsket peterselli

Sega munakollane, koor, sidrunikoor ja -mahl ning riivitud parmesan. Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente, kurna, lisa või ja sega hoolikalt läbi. Vala juurde sidrunikaste ja sega läbi. Purusta veskist musta pipart peale ning serveeri kohe riivitud parmesani ja värske peterselliga.