Category Archives: sidrun-laim

Sidruni-moonikeeks

Sõnad, mida ma tahaksin öelda ja võib-olla peaksingi ütlema, põgenesid ja mõtted, mis mu peas keerlevad, keeldusid laskmast end lauseiks vormida. Seepärast läksin ja vahtisin tõtt oma külmkapi sisuga. Et kas seal leiduvat kombineerides annaks ehk moodustada midagi koogilaadset.

Suitsuvorst ja tšillimoos? Eip, ilmselt mitte (see tähendab, sobivas kontekstis muidugi raudpoltkindlalt). Poolik purk päikesekuivatatud tomateid ei kvalifitseerunud kah. (Terve pakk säilivustähtaja ammu ületanud vahukoort kõneles mõistagi selget keelt sellest, et kooki pole siin majas jälle mõnda aega tehtud.)

Toorjuustu pole, kohupiima ka mitte. Šokolaadi ei ole.

Isegi muna ei ole, aga neid saab naabrinaiselt laenata. Võid on, seda on peaaegu alati. Sidrunit on.

Keeks niisiis. Sidruni-moonikeeks. Maitseb muuseas üsna mittekeeksilikult. Hea kraam, ühesõnaga.

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Ar intch lav er”

Sidruni-moonikeeks
(mugandatud: Oma Maitse, märts 2010)

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
90 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
75 g jahvatatud sarapuupähkleid
150 g mooniseemneid
1 suure sidruni mahl ja riivitud koor
4 cl rummi

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ühekaupa munad. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, jahvatatud sarapuupähklid ja mooniseemned ning lisa võivahule. Kõige lõpuks sega juurde sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja rumm. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda (sooja keeksi ei saa lõigata, pudeneb tükkideks).

Advertisements

Sidrunikeeks

Ma olen üldiselt igasuguste ülivõrdeliste seisukohavõttude ja hinnangutega ettevaatlik (miks see nii on, nõuaks muidugi pikemat arutelu, veidi teemaga haakuva üle olen kord arutlenud). Aga siinpuhul tundub mulle, et vähemalt antud hetkel (taganemistee, eks ole ;)) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.

Retseptiga varustas mind hea sõber ja kaasvõitleja Anu, algupärand võib aga nähtavasti olla Ida Savilt (võrdne keeks), mina suurendasin sidrunikogust (järgmine katsetus on plaanis apelsiniga). Aastavahetuse bakhanaali käigus täiendasime keeksi vahukoore ja vaarikatega, aga tegelikult maitseb see väga hästi ka ilma igasuguste lisanditeta. Ilmselgelt üks nendest juhtumitest, kus lihtne on hea ja vähe koostisosi annab parima lõpptulemuse. Tainasse võib soovi korral lisada rosinaid või kookoshelbeid või šokolaaditükke etc ja valmis keeksi katta glasuuriga.

Lõpetuseks aga ei saa ma jätta laiema avalikkusega jagamata üht hästi toredat soovi, mis mulle esmaspäeval Hiina kalendri uue aasta alguse puhul saadeti. Mõni ikka oskab :).

Head ja nunnut draakonit sulle, sellist, keda võiks põues pidada ja näiteks oleks abiks suitsu või küünla või gaasipliidi süütamisel!

Siis umbes sellist? Aitäh! 🙂

Sidrunikeeks

200 g võid
200 g suhkrut
200 g jahu
5 muna
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased, sidrunimahl ja riivitud koor ning sõelutud jahu. Vahusta munavalged ning lisa tainale (parema segunemise ja õhulisema lõpptulemuse huvides lisa esmalt kolmandik vahust ning sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult segades ülejäänud vaht). Pane tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus u 50 minutit (katsu küpsust tikuga). Lase keeksil veerand tundi vormis seista, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

Nigella Lawsoni sidrunipasta

Et ma üldiselt kehv magaja olen, sellest ma juba rääkisin. Aga mõnikord ma mõtlen hoopiski, et kas üldse ongi vaja nii palju magada. (Tegelikult muidugi on, sest ebapiisava une tagajärjel saab minust tavalisest veelgi kurjem inimeseloom :P!) Ent selline küsimus võib muidu vabalt tekkida küll. Et tekiks mingisugunegi võimalus kõigega enam-vähem ühele poole jõuda, näib olevat ainus võimalus uneaja arvelt juurde võtta.

Ma räägin siin sellest, mida mulle üldiselt meeldib teha, eks ole. Mitte kohustustest. Uneaja kärpimine tundub päris ahvatlev mõte, kui valmimist vajavate kirjatükkide nimekirjas on 6 erinevat punkti ja seda loendit silmitsen ma kerge igatsusega igal õhtul keskmiselt kell 23.30 ja tõden, et eip, täna ei jõua. Ja nii juba kuu aega. Ju siis pole tähtajad piisavalt lähedal. 😉

Või raamatud näiteks. Öökapiraamat või mis. Mul on öökapivirn (ausalt öeldes – mul ei olegi öökappi, nii et see raamatuvirn seisab põrandal). Ilukirjandus – 3 ühikut. Kokaraamatud – 3 ühikut (sh 1 eksemplar aastast 1928, sest mul on vaja üht ideed ja ma loodan, et just see raamat mind ühel hetkel kõnetab). Ja siis veel mõned muud teosed. Ning see on täitsa kurjast, kui ma olen sunnitud mõned neist läbi lugemata raamatukokku tagasi viima. Aga on ette tulnud.

Ja et viimasedki illusioonid hävitada – ma ei jõua ega viitsi sugugi alati isegi süüa teha. Rääkimata sellest, et ma oleksin tõeline domestic goddess, kes mängleva kerguse ja olematu ajaga võlub lauale midagi ülimalt elegantset. Ei, ma kardan, et vähemalt kolmandik on sellised mitterokkimise päevad, kus ma pärast tööpäeva lõppu ka söögitegemisest mitte midagi kuulda ei taha. Ja sellisel juhul on kiiruse ja lihtsuse tõeline kvintessents Nigella sidrunipasta kujul juba iseendast saavutus.

Nigella sidrunipasta (kahele)
(allikas: Nami-nami)

250 g linguine‘t või spagette
1 munakollane
1 dl vahukoort
50 g parmesani
poole sidruni riivitud koor ja mahl
1 sl võid
värsket peterselli

Sega munakollane, koor, sidrunikoor ja -mahl ning riivitud parmesan. Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente, kurna, lisa või ja sega hoolikalt läbi. Vala juurde sidrunikaste ja sega läbi. Purusta veskist musta pipart peale ning serveeri kohe riivitud parmesani ja värske peterselliga.

Sidruni-rosmariini cantucci

Tuleb hakata otsi kokku tõmbama.

Aeg on selleks korraks laadija juhe seinast tõmmata ja minna edasi sellega, mis salvestada õnnestus. Ühest küljest on seda lõpmata palju, teiselt poolt nii häbematult vähe. Ent ma ei arvagi enam, et tõeliselt oleks võimalik tervet aastat üheainsa laadimisega vastu pidada.

Maitsed on purgis ja karbis ja keldris. Muist mõtteid on paberil, mis mitte, need hajusid nelja tuule poole. Fotod rõõmustavad silma, mälestused südant.

Mõnikord ma sõidan niisama ringi, ilma suurema sihita. Vaatan, näen, pildistan. Mõistagi pole kuigi arukas seda autoga teha, esiteks jääb oluline osa toimuvast niiviisi nägemata, teiseks valitseb pideva ringivahtimise tõttu täiesti reaalne oht teelt välja sõita ja kolmandaks hakkab see ühel hetkel kohalikes elanikes kahtlust tekitama, kui mõni mitu korda edasi-tagasi sõidab ja vahepeal peatudes eriti kummalisi asju pildistab. Näiteks bussipeatuse silte. Või nööril kuivavat pesu. Või okastraati. Või lagunenud ja võssa kasvanud maja, kus kunagi oli pood. Ega nemad ei tea, et rohkem kui 20 aastat tagasi sõitsin ma tubli mitu korda nädalas sinna jalgrattaga, et osta pool kilo batoonikesi. Või viis tahvlit kamašokolaadi :).

Lõhnad, hääled, värvid, mõtted, hetked ja unistused.

Kokku kogutud ja koos sidruni-rosmariiniküpsistega lõhnavasse kimpu köidetud.

Suvi kestab veel, aga iga pilk öötaevasse on omamoodi hüvastijätt. Kahanev kuu on ligidal ja vaikus on käega katsuda.

Ilus oli.

Muusika: Virmalised “Suve hääl”

Sidruni-rosmariini cantucci
(allikas: Nami-nami)

125 g nisujahu
0,25 tl küpsetuspulbrit
75 g peeneteralist suhkrut
40 g sarapuupähkleid
40 g pistaatsiapähkleid
poole sidruni riivitud koor
1 sl hakitud värsket rosmariini
1 muna

Sõelu jahu ja küpsetuspulber kaussi, sega juurde suhkur, jämedalt hakitud pähklid, riivitud sidrunikoor ja hakitud rosmariin. Lisa lahti klopitud muna ning sõtku tainas ühtlaseks.
Kummuta tainas kergelt jahusele lauale ning vormi umbes 23 cm pikkuseks rulliks. Tõsta see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni tainas on helekuldne. Võta plaat ahjust välja ning lõika rull kergelt diagonaalselt 10 viiluks.
Laota lõigud uuesti küpsetusplaadile ning küpseta veel 10 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Lase restil jahtuda.

Mojito-juustukook

Vahepeal on juhtunud üht ja teist põnevat. Tööd sai tehtud. Ennast oimetuks söödud. Jälle vanemaks saadud. Ja ringi sõidetud, mille käigus meie nelik:

Jõudis omadega rappa

Kõndis seitse kilomeetrit keset kanarbikku ja laukaid

Puhkas vahepeal jalga ja konsumeeris heeringat mustal leival. Vasakpoolne foto: Lenka

Pildistas maniakaalselt kõike, mis objektiivi ette jäi (vähemalt osa meist). Foto: Lenka

Käis järgmisel päeval Põhjakas ja käitus mitte-eakohaselt, lõbustades end menüüde värvimisega (kohati poliitiliselt ebakorrektselt)

 

 

Nautis lammast, heeringat ja kohupiimakooki, leivast, kohvist ja Napoleoni koogist rääkimata

Tõstis õhtul klaasi minu  terviseks ja kolis kokteili koogisse

Tõstis õhtul klaasi minu terviseks ja kolis kokteili koogisse

Mojito-juustukook
(allikas: “Juustukoogid”)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
200 g demerara suhkrut
2 dl vett
30 g värskeid mündilehti
4 laimi
4 cl heledat rummi
400 g toorjuustu
3 dl vahukoort
8 želatiinilehte

Purusta küpsised peeneks puruks, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja.
Pane kastrulisse suhkur, vesi, mündilehed ja 3 laimi riivitud koor. Kuumuta keemiseni ning keeda keskmisel kuumusel 20 minutit. Lase jahtuda ning kurna siirup läbi sõela. Pressi laimidest mahl ning lisa siirupi hulka.
Sega toorjuust ja 1 laimi riivitud koor. Lahusta külmas vees paisutatud želatiinilehed vähese kuuma veega ning lisa siirupi hulka. Lisa siirup ja rumm toorjuustule ning kõige lõpuks sega tarduma hakkava segu hulka vahustatud koor.
Vala täidis koogipõhjale ning lase üleöö külmikus tarduda. Kaunista laimisektorite ja mündilehtedega.

Mojito-juustukook

Sidrunikreemiga nektariinikook

Väikesed asjad teevad elu ilusaks.

Ise tehtud kreeka jogurt (Kreetalt saabunud esivanemad tõid jogurtit, mida sai juuretisena kasutada) metsmaasikatoormoosiga hommikusöögiks ja kopatäis koorega kohvi õndsa pooltunni jooksul. Õhtune koorekastmes pasta klaasikese valge veini ja heade sõpradega. Võimalus olla mõnikord sentimentaalne, panna maha oma asjalikkuse koorem, olla haavatav, kuulata ammust muusikat, mis vahel saab uue tähenduse. Töömees, keda ma ei tunne, aga kes ütleb mulle tere igal hommikul, kui temast möödun. Võimalus minna magama nii, et äratuskell ei ole helisema pandud. Teadmine, et lõpuks saab ikkagi kõik korda. Kellegi näol peegelduvad välja ütlemata mõtted, isegi siis, kui ma tean, et lõpuks loevad vaid teod. Kastanimunad mantlitaskus. Tihased akna taga. Siilid. Taasleitud võime leida pealtnäha tühistest asjadest see säde, mis naeratama paneb. Ja see, et mõnikord ei olegi vaja mitte midagi teha – piisab ainult sellest, et ma olen see, kes ma olen.

Sidrunikreemiga nektariinikook
(veidi mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Sidrunikreem:
2,5 dl piima
1 vanillikaun
60 g suhkrut
3 munakollast
2 spl maisitärklist
1 sidruni koor
20 g võid

500 g lehttainast
4 küpset nektariini
2 laimi koor ja mahl
2 spl fariinsuhkrut
(2 cl rummi)

Kuumuta piim koos pooleks lõigatud vanillikauna ja suhkruga keemiseni. Kaabi vanilliseemned piimasse ja eemalda kaun. Klopi munakollased maisitärklisega lahti. Lase piimal veidi jahtuda, vispelda hulka munakollased ja riivitud sidrunikoor ning kuumuta (madalal kuumusel või veevannis ja pidevalt segades), kuni segu pakseneb. Sega juurde või ning lase jahtuda.
Viiluta nektariinid, lisa laimimahl ja riivitud koor ning fariinsuhkur (mina ei suutnud Daiquiri kokteilist inspireerituna jätta lisamata sortsukest rummi), sega läbi ning jäta paariks tunniks maitsestuma.
Aseta lehttainas küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile (20×30 cm). Kata sidrunikreemiga, jättes servad vabaks. Lao peale nektariiniviilud. Küpseta 210-kraadises ahjus u 20 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Sidrunikoogid

Sidrun, nagu näha, on mul viimasel ajal hirmsasti hinge peal. Põhjusega, võib-olla… Sest midagi on selles kenas kevades nüüd (tõenäoliselt päästmatult) kaotsi läinud. Minust ei ole aus sellest siin rääkida, aga loomupärane kalduvus kurbust peita tekitab ühel hetkel ikka situatsiooni, kus see hakkab üle ääre ajama. Põhjus, miks mulle muinasjutud ei meeldi, peitub ka kuskil siin. Sügavamal. Teeb tugevamaks? Jah. Aga ma ei taha veelgi tugevamaks saada. Mitte nüüd, mitte niimoodi. Käest pillata on lihtne ja kokku liimides jäävad praod alles.  Ent mind valitsev materjal on roostevaba teras, pealispinna alla näevad väga vähesed ning nii kahju oleks lasta kevadet raisku minna. Doktorikraad positiivne-välja-nägemises-kui-ma-ennast-üldse-nii-ei-tunne on ammu omandatud. Nukker on. Ja õige natuke naljakas ka. Nii on elu. Sidrun, mitte maasikas.

Sidrunikoogid (8 tk)

Muretainapõhi:
125 g nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
100 g võid
2 sl jääkülma vett

Täidis:
200 g sidrunivõiet

Serveerimiseks:
1 dl vahukoort

Sega jahu ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki kiiresti ühtlaseks puruks. Tilguta peale jääkülm vesi ning sega kiiresti tainaks. (Mugavam ja kiirem on seda teha köögikombainiga.) Pane tainas paariks tunniks või järgmise päevani külmkappi. Lase siis pisut soojeneda, rulli õhukeseks, lõika kettad ning vooderda nendega tartaletivormid. Küpseta 225-kraadises ahjus 8-10 minutit. Lase täielikult jahtuda, täida sidrunivõidega ning kaunista vahukoorega.

Sidrunivõie (lemon curd)
(pisut mugandatud: “Maitsvad kingitused”)

2 suurt sidrunit
3 muna
150 g peent suhkrut
100 g võid

Pese sidrunid kuuma veega, riivi kollane kooreosa ning pressi välja mahl. Sega kuumakindlas kausis või väikeses kastrulis munad, suhkur, sidrunimahl ja -koor. Tõsta kuuma vee kohale ja kuumuta segades, kuni segu pakseneb (umbes 10 minutit). Lase pisut jahtuda ning klopi juurde toasoe või. Kala võie soojalt purkidesse ja säilita külmkapis. (Sellest kogusest saab umbes 400 grammi võiet).