Category Archives: soolane

Lehtpeedipesto

Kuidas see puhkamine nüüd õigupoolest käiski? Paaril viimasel aastal tuli see mul tegelikult juba üsna hästi välja, sel korral näib küll, et närvilisus ei kipu lahkuma. Peaasi on plaane mitte teha, õigupoolest üldse mitte midagi teha, vaid lihtsalt aega surnuks lüüa.
Sisemine kubjas hakkab kraaksuma, loomulikult.
Aga enam tal mind petta ei õnnestu, tean juba ammu, et see autopiloodile programmeeritud vajadus pidevalt midagi teha on pelgalt tühisusetunde tajumise ja mugandumisega käsikäes käiva võõrandumise kattevari.
Nüüd ma juba tean, et kui mõtted ja meel lähevad tasapisi vaiksele säästurežiimile, siis saab sõnaõiguse see teine hääl, mis tuletab meelde kõik uned ja unistused ning meenutab sedagi, et ajuti on musta võimalik valgeks mõelda mängleva kergusega, aga seda teadvuse tagumises kambris tiksuvat teadmist ei õnnestu päriselt unustada või ignoreerida mitte kunagi. Teadmist sellest, et see tee, mida mööda sõidad, on tegelikult ringtee.
Nii et kui sellest endale aru anda, siis ei pea enam vaikust ja nullilähedast tempot kartma. Võtad oma jalgratta, veini, raamatud, kasvuhoone, ooperi, sõnad, rajad ja rabad ning ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lased kõigel lihtsalt olla. Seniks, kuni soovidest ja unistustest saavad kunagi otsused.

Muusika: Dmitri Šostakovitš “Waltz No. 2” (esitab tšellokvintett Cellostrada)

Kuna lehtpeeti on mul rohkesti, siis tundus hea mõte olevat sellest pesto teha, sai kenakese sületäie sinna ära kasutada. Sobib tarbida nagu pestot ikka – pastakastmena, ciabattal või liha lisandina.  Ja kui viitsimist on, võib kõrvitsaseemneid enne kuival pannil röstida.

Lehtpeedipesto

Lehtpeedipesto

korralik peotäis lehtpeeti
1-2 küüslauguküünt
125 g kõrvitsaseemneid
75 g parmesani juustu
u 1 dl oliiviõli
soola, pipart
poole sidruni mahl

Lehtpeedipesto

Pane kõik koostisosad köögikombaini ja purusta (mitte päris ühtlaseks pastaks, segu peaks jääma veidi tükiline). Vajadusel lisa rohkem oliiviõli, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Lehtpeedipesto - Swiss chard pesto_640 (2)

Advertisements

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.

Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.

Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra  domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Memory”

Tatra"risoto"

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit

Kuumuta  hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.

Tatra"risoto"

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

Läätsepasteet praetud sibulaga

Ilmselt ei ole täna veel hilja soovida:

2015

Hakkame aga jälle pihta. Nagu osa teist on tähele pannud, jäi möödunud aasta hetkede (varasemad – 2012, 2013) kirjapanek siin blogis sel korral ära. Proosalisel põhjusel – see 2014 oli üks ilgem ikaldus, nii et isegi mina, kel enda meelest pole mingit probleemi sädemest lõkke süütamise või ühe ainsama emotsionaalse hetke romaani mõõtu paisutamisega, jäin tagasi vaadates hätta.

Uueks aastaks luban eesmärke mitte seada, mõned võimalikud sihid on muidugi silme ees siiski, aga need materialiseeruvad kahtlemata selletagi, et oleks tarvis silmaklappidega varustatult ja mängu ilu märkamata vastavas suunas tormata.

Sama soovin ka teile:

vähem eesmärke, vähem lubadusi,
vähem pealiskaudseid suhteid ja suhtlust,
vähem mõistlikkust ja ülemäärast tõsidust,
vähem lahkumisi ja rohkem kohtumisi,
vähem linna, rohkem metsa,
vähem eksisteerimist ja rohkem elus olemist,
rohkem sisu, rohkem vaikust,
rohkem raamatuid, rohkem hetki,
rohkem kirge, rohkem kallistusi!

31. detsembril 2015 vaatame, kuidas läks.

Muusika: Arve Henriksen “Sorrow and it’s Opposite”

Läätsepasteet praetud sibulaga

Läätsepasteet praetud sibulaga

250 g läätsi
praadimiseks õli
2 sibulat
tšillihelbeid
soola, vürtsköömneid, garam masalat vmt
soovi korral 1 sl pärmihelbeid

Keeda läätsed vastavalt pakendil toodud juhendile ja kurna. Haki sibul, kuumuta pannil õli, prae selles sibulat paar minutit, lisa sool ja tšillihelbed,  vürtsköömned või muud maitseained ning prae sibul kuldseks. Pane kõik koos läätsedega köögikombaini või blenderisse ja töötle ühtlaseks (lisa vajadusel veidi vett, soovi korral ka pisut sidrunimahla). Maitsesta vajadusel täiendavalt ja soovi korral sega juurde pärmihelbed.

Läätsepasteet praetud sibulaga

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Rukolapesto

Mul olla mingi puhkus olnud.

Hea küll, oli tõesti. Üldiselt ei tohiks inimestele muidugi mingit puhkust üleüldse anda, pärast ei pruugi tükk aega rööpasse tagasi saada.
Vanasti kippusin puhkuseks suuri plaane tegema. Alati pidi midagi põhjapanevat toimuma või vähemalt pidi sellest saama midagi senise elu parima suve sarnast vms (mida iganes see siis ka ei tähendanuks). Pole ilmselt vaja öeldagi, et see lõppes loomulikult lati alt läbi jooksmisega – suuri tegusid ei sündinud ja tööle tuli naasta tundega, nagu poleks mingit puhkust üldse olnudki.
Edaspidi sain muidugi targemaks. Nüüd pole enam mingit probleemi veeta puhkus mitte ainult et ilma plaane tegemata, vaid üldse midagi tegemata. Ja nii puhkab erakordselt hästi. seda võin teile kinnitada. Mitte mingit vajadust ei ole üritada puhkuse jooksul kõike ülejäänud aasta jooksul tegemata jäänut ära teha. Selle jaoks on ülejäänud aasta.

Noh, lõpuks muidugi tuli maa peale tagasi tulla, see tähendab eile niisiis. Üllatusega pidin nentima, et ei olnud nii hull, kui võis karta, mis andis muidugi ohtralt põhjust enese üle uhke olemiseks. (Nüüd järgneb ‘aga’).
Õhtul nimelt tuli meelde, et see üks päev ei tähenda mitte muhvigi. Mis te tahate öelda, et ma pean homme ka tööle minema? Ja nii 11 kuud järjest? Ei-ei, siin peab olema mingi eksitus, see ei saa elu olla. 5 päeva  ja 40 tundi nädalas. Päriselt…?
Sellest tulenevalt tekkisid täna juba mõned eksistentsiaalsed küsimused koos teatava vajadusega rehabilitatsiooniteenuse järele. Ja vihma ladiseb juba teist päeva (see on hea muidugi, lilli ei pea kastma ja mu auto pole elu sees nii puhas olnud), rääkimata sellest, et õhtul koju sõites võtab teekond Laia tänava ühest otsast teise ligikaudu 10 minutit (jalgsi saaks nii umbes kolm korda kiiremini). Ja ööd on pimedad ja taevas on tähed (teoreetiliselt) ja metsas on seened (reaalselt, ise nägin).

Nii et see vihm ja nii edasi, ühesõnaga õhtul tekkis juba tahtmine süüa midagi sooja ja vürtsikat. nii et arvasin, et peaks tegema kreveti-tšillikastmes pastat. Mille tulemusel jõudsin järeldusele, et palun väga,  isegi süüa ei oska ma teha. Pastakaste sai nõnna vedel ja lahja, tšillil polnud mitte mingit, no absoluutselt mitte mingit teravust ja parmesani juustu, mida teadsin kapis olevat, oli ka keegi sisse vehkinud (eks ma ise teinud ju nädal tagasi küpsetet suvikõrvitsat parmesaniga).
Ja see olukord nõudis ilmselgelt juba veini! (Ega sellel kah õiget maitset ei olnud, aga ma pole nii ammu punast veini joonud, et ega ei mäletagi, mismoodi see maitsema peab.)

Muusika: Olav Ehala “Lambalaul” (Kes peab, see saab aru. Ei ole sugugi lihtne olla lamba-aasta Lõvi.)

Rukolapesto

Rukolapesto

100 g rukolat
50 g mandleid
u 1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola, pipart
poole sidruni mahl

Vajadusel loputa ja kuivata rukola, pane koos ülejäänud ainetega blenderisse või minilõikurisse ja purusta, vajadusel lisa oliiviõli juurde ning maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Rukolapesto

Pommuvorm

Vahel tuleb päike välja täiesti ootamatult. Nagu eile õhtul, kui olin 25-kilomeetrise vastutuule-ringiga kohalikku poodi sõitnud, tulin koju aukude vahel slaalomit sõites, seljakotis soliidne kogus kohupiima järjekordse plaadikorbi tarvis ja käe otsas kõlkumas viiekilone arbuus ning täiesti ootamatult hakkas kõik nalja tegema.

Aga nagu arvata võiski, oli see valvsuse uinutamiseks, et valmistuda nuga selga lööma. Iga kord arvad, et see ei tee enam haiget. Iga kord lubad, et seda ei juhtu rohkem. Ent ma olen ainult inimene ja aeg-ajalt mõraliseks murenemine kuulub inimeseks olemise juurde. Need mõrad kasvavad alati kinni. Aga… kurat, ma ütlen, kurat küll! Ütleks veelgi rohkem, aga mitte avalikult. Isegi minusugused, kes annavad lahkelt uusi võimalusi, suudavad lõpuks aru saada tasakaalu puudumisest, kui üks on valmis ujuma üle ookeani ja teine ei astu porilompigi.

Ent möödunud aja jooksul jõudsin muu hulgas ka järeldusele, et ma olen jumala lootusetu. Võimetu ütlema teravusi seal, kus need oleks õigustatud, ja eriti ei suuda ma neid öelda inimestele, kellest ma hoolin. Aga kuidas nad muidu mõista võiksid, et mina ka ikkagi ei loe mõtteid?

#%&¤&¤##¤%&)(?/&%¤¤&%¤#”¤%%&/

Neetud küll, ma saan ju kõigest aru! Ma mõistan igasuguseid seisukohti ja igasuguseid motiive, aga kui mind nii paljukestki ei usaldata, et võiks kõike otseallikast kuulda… siis tuletavad needki haavad end taas meelde, mida ma arvasin juba olevat kinni kasvanud.

?%&/((&%¤#”#¤%&//()==

Täiskasvanuks sain kah vahepeal ja sellega kaasnes mõnevõrra ootamatu arusaamine, et asjaolu, kas keegi kedagi armastab, ei ole üldse kõige olulisem. Olulisem on, kas ta sellega midagi peale hakkab või mitte. Võib kellestki mõelda hommikust õhtuni, aga seda mitte kunagi mitte kuidagi väljendada, mitte teha ühtegi liigutust, millest teine inimene võiks aru saada, et sa teda oma ellu tahad, ja polegi tähtis, kas see on hirmust või mugavusest.
Küllap me kõik oleme kunagi olnud need, kes ei tee mitte midagi, ma ise olen seda olnud ja mu elus on olnud selliseid mehi, kellega vahest kohtume aastakümnete pärast Tartu turuhoones (peaks see veel alles olema) räimeleti ees, hüvasti-noorus-saapad jalas, ja siis ma ehk ütlen, et ma ju teadsin, ja et kõik oleks ju olnud võimalik, aga… nad lihtsalt ei teinud mitte midagi.

Muide – kas keegi teab ega kuskil ei otsita majakavahti? Mida üksikumal saarel, seda parem. Vahepeal on mul nimelt tunne, et minu tümakataluvuse limiit on juba eluohtliku varuga ületatud. Kuskil on mingi rahvakogunemine – tümakas. Spordiüritus – tümakas. Mööda sõitvates autodes – tümakas. Kõrvaltänava ridaelamutes – tümakas (tõsi, ühel õhtul kostis sealt üle kvartali Vikerraadio õhtujutt lastele). Naabermajas – tümakas.
Mis on teil õigupoolest viga, kas vaikus oleks tõesti nii hirmus? Ja noh, snoob, nagu ma olen, ei saa mainimata jätta, et miskipärast ei kuule kunagi kedagi koduaias üle poole linnaosa keelpillikvartette või džässi kuulamas, ühestki möödasõitvast autost ei ole mina veel kuulnud näiteks võimast bassihäält laulmas armastusest Tatjana vastu (kui te juhtumisi siiski kuulete midagi sellist, siis on see arvatavasti minu auto).

Muusika: Joe Williams “Here’s to Life”

Pommuvorm

Pommuvorm (melanzane alla parmigiana)

2 keskmist või 3 väiksemat pommut e baklažaani
oliiviõli
soola, pipart
350 g mozzarella juustu
100 g parmesani juustu
värsket basiilikut

Tomatikaste:
oliiviõli
800 g tomateid (kui pole tomatihooaeg, siis 2 purki purustatud tomatit)
2 küüslauguküünt
soola, pipart
värsket basiilikut

Tomatikastme jaoks kuumuta oliiviõli, lisa hakitud küüslauk, hauta veidi, lisa tükeldatud tomatid või tomatikonserv, maitsesta soola ja pipraga ning lase umbes 5 minutit keeda. seejärel alanda kuumust ja hauta umbes 45 minutit, Viis minutit enne keetmise lõppu lisa basiilikulehed.
Lõika pommu pikkupidi umbes 1 cm paksusteks viiludeks, laota ahjuplaadile, pintselda oliiviõliga, raputa peale veidi soola ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, keera seejärel viilud ringi, pintselda ka teiselt poolt õliga ning küpseta 10 minutit.
Määri ahjuvormi põhjale õhuke kiht tomatikastet, kata baklažaaniviiludega, sinna peale lao mozzarellaviilud, raputa veidi riivitud parmesani, seejärel jälle tomatikaste, baklažaan, mozzarella. Kõige pealmiseks kihiks jääb tomatikaste, sinna peale jaota basiilikulehed ja suurem osa riivitud parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Pommuvorm