Category Archives: sõstrad

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ’immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Punasesõstra-beseekook

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Punasesõstra-beseekook

Ahvatluste aasta ja avokaado-mustasõstra juustukook

Eestlased pidid olema kokaraamatute usku. Mis jäi siis minulgi muud üle, kui sellesse religiooni omapoolne panus anda. Sestap, head lugejad, on mul erakordne rõõm teatada, et üsna äsja läks trükki minu raamat “Ahvatluste aasta”.

Ahvatluste aasta

Tahaksin siiski uskuda, et see ei ole tavaline kokaraamat. Vähemalt mitte ainult kokaraamat. Sestap pingutasin selle nimel, et pakkuda midagi muilegi meeltele. Raamat teeb 51 koogi- ja desserdiretsepti ning iga kuu kohta käiva meeleoluka mõtisklusega ringi peale tervele aastale ning jagab ka retseptisoovitusi erinevateks tähtpäevadeks

Retseptisoovitus kooliaasta alguseks - õunaroosidega ahjuõunatort

Retseptisoovitus kooliaasta alguseks – õunaroosidega ahjuõunatort

Aasta alguses, nagu ikka, ei andnud ma endale ühtegi lubadust. Küll aga käis peast läbi, et kas poleks nüüd ehk aeg küps hakata mõtlema raamatu peale. Läks mööda vaevalt kaks kuud, kui ühel täitsa tavalisel päeval helises telefon ja kirjastaja küsis, kuidas tunduks mõte magusaraamatust. Tundus, et aeg oligi tõesti küps. Märtsi keskpaiku olin juba töösse sukeldunud, ideed võtsid peas kuju, selginesid paberile konkreetseteks retseptideks, vormusid nende põhjal kookideks, tunnistati headeks või praagiti välja. Päevad venisid öösse, (osalt laenatud) nõud kogunesid virnadesse, arvuti ja fotoaparaat pidasid vapralt tainakausside ja jahukuhjade vahel vastu.

Üks minu uusi lemmikuid - kihiline porgandikook

Üks minu uusi lemmikuid – kihiline porgandikook

Tuli ette paanikahetki, mil leidsin, et olen hammustanud ilmselgelt liiga suure suutäie, arvates et suudan töö ja muu elu kõrvalt veel üksinda hakkama saada nii retseptide loomise, küpsetamise, pildistamise kui lugude kirjutamisega. Tuli ette kannatusekaotusi, kui ma retseptiga ka mitmendal korral ikka rahule ei jäänud või kui mõni kook keeldus pildile jäämast või kui ma leidsin, et parimagi tahtmise juures ei suuda ma juulikuus kirjeldada jaanuari.

Väikese üllatusega - rabarberi-tšillimuffinid

Väikese üllatusega – rabarberi-tšillimuffinid

Kahtlemata on sellesse raamatusse võimalik suhtuda ainult kui kokaraamatusse. Või siis üldse mitte kui kokaraamatusse, sest kõik lood, mis on retseptide vahel, on loetavad ka täiesti iseseisvalt. Ent ma usun, et kõige parem on lasta retseptidel, lugudel ja piltidel põimuda tervikuks teie oma mõtete ja mälestustega ning lapsepõlvemailegi tagasi põigates rännata nende maitsete ja meeleolude saatel läbi ühe aasta, veendudes, et meil siin maal on siiski kaugelt rohkem kui vaid kaheksa kuud kehva suusailma ja õunapuud, millel apelsine ei kasva.

Klassikaline kooslus uues kuues - maasika-purgikoogid jaaniõhtuks

Klassikaline kooslus uues kuues – maasika-purgikoogid jaaniõhtuks

Et praegu on oktoober, siis isutekitajaks ja tutvustuseks olgu toodud üks katkend raamatu oktoobrimeeleoludest:

Just oktoobrikuu tekitab minus igal aastal tahtmise osta endale mõis. See mõte ei lase end kunagi reaalsusest vähimalgi moel häirida, vaid maalib romantilise meeleolupildi rõdule lõunasööki lõpetama kogunenud seltskonnast – oktoobripäike valab puuladvad üle sulakullaga, parim portselan on kappidest välja toodud, kohviaroom ning naeru- ja jutukatked kanduvad mööda värviliste vahtratega palistatud mõisaalleed kaugemale ning üle selle kõige on kõrge sinine taevas.

Ja vastu igasugust loogikat tekib vaikne lootus, et nii jääbki. Ei pruugi. Järgmisel hommikul võib seesama allee olla mähitud paksu niiskesse udusse, mille tuul küll päeva peale laiali ajab, aga seepeale kurjast vaimust vaevatu ägedusega puid ja langenud lehti räsima asub ning Mary Poppinsi kombel vihmavarjuga lendamise täiesti võimalikuks muudab. Seegi pole kõik. Läheb veel päev ning alles õitsevad roosid all aias on hommikuks kaetud paksu märja lumega, justkui oleks oktoobrist üleöö saanud detsember.

Aga see lumi veel ei jää, vaid annab sõnaõiguse sügisesele päikesele tagasi. On paras aeg minna omadega rappa, mis pakub heldelt nii küpseid jõhvikaid, vaikust kui värve ning kõige kaunima vaatemängu hoopis selle napi hetke jooksul, mil lühikese sügispäeva valgusest saab hämarik. Viimase osa teekonnast astumegi metsaservas selle hämaruse sees. Läbi puuvõrade paistab taevas, tähed näitamas teed rändlindudele, sest nemad ei saa teisiti, kui peavad minema. Tohutute parvedena asuvad nad suve kannul teele, ees tuhanded pikad rännukilomeetrid ning iga linnukolmnurga jumalagajätust jääb meie juurde kurbusest kajav vaikus.

Kui sulgeda silmad, siis polekski kuigi keeruline unustada jalge all sahisevad lehed ning hetkeks uskuda, et on hoopis aprill. Ainult hanede hüüd üle tumeneva taeva ja läbi rahutute pilvede tuletab meelde hüvastijättu. Üks kolmnurk teise järel – teele, lõuna poole, ära siit! Aga meie, kel pole tiibu, peame jääma. Siia. Vastu lumele.

Klassikalise õunte ja martsipani koosluse asemel pirnid ja halvaa - pirni-halvaastruudel

Klassikalise õunte ja martsipani koosluse asemel pirnid ja halvaa – pirni-halvaastruudel

Raamat algab minu lapsepõlvetalismani – mustika-klimbisupiga – ning lõpeb aastavahetusele kohaselt mulli ja promilli ehk vaarika-vahuveinitordiga. Vahele mahub nii (lapsepõlve)klassikuid nagu möldrikook, mustasõstra-beseekook, kohupiimakorbid, grillitud banaan, banaani-vahukooretort jne kui ka uusi üllatajaid, nagu avokaado-mustasõstra juustukook, maasika-kookosetort, greibi-moonikeeks, halvaa-hapukoorepuding rabarberiga või muraka-kodujuustudessert.

Halvaa-hapukoorepuding rabarberiga

Halvaa-hapukoorepuding rabarberiga

Selle raamatu tegemiseks kulus näiteks 7 kilo jahu, 6 kilo suhkrut, 3 kilo võid, 106 muna, 2 kilo hapukoort, 3 kilo kohupiima, 4 kilo toorjuustu, 3,5 liitrit vahukoort, 1,7 kilo küpsiseid, 1 kilo šokolaadi, 2,1 kilo banaane, 1 kilo sarapuupähkleid, 1 kilo mandleid ja 600 grammi mandlilaaste. Ja nii edasi. Õuntest ja marjadest rääkimata – aga neid ma kilokaupa ei ostnud, vaid korjasin ise. Närvikulu aga oli kokkuvõttes vist väiksemgi, kui ma kartsin. Tegelikult oli seda raamatut teha puhas rõõm. Lõpuks ma muidugi väsisin, leidsin, et ei suuda enam ühtegi kooki küpsetada, veel vähem midagi pildistada ning omaenese teksti üha uuesti ja uuesti läbi lugemine muutus järjest vastuvõetamatuks. Aga see tunne läks loomulikult üle ning alles jäi imestusesegune rõõm – Raamat? Minu tehtud?

Ohtralt õunu - möldrikook

Ohtralt õunu – möldrikook

Raamat ilmub 3-4 nädala pärast ning küllap ma siis sellest ka teada annan, kui on põhjust raamatupoodi minna. Teie nautige seniks avokaado-mustasõstra juustukooki, ikka “Ahvatluste aastast”.

Muusika: Benedikt Jahnel Trio “Sacred Silence”

Avokaado-mustasõstra juustukook

Avokaado-mustasõstra juustukook

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
150 g suhkrut
1 sl maisitärklist
poole sidruni mahl ja riivitud koor
3 küpset avokaadot
3 muna
150 g külmutatud musti sõstraid

Serveerimiseks:
200 g mustasõstramoosi (suru soovi korral läbi sõela)

Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru segu 24 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks koori ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunist pressitud mahlaga. Sega maisitärkis suhkru hulka ning vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa ükshaaval munad, avokaadopüree ja riivitud sidrunikoor.  Vala täidis põhjale, jaota peale mustad sõstrad ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 1 tund (täidis jääb kergelt võbisev, see tardub jahtudes).  Lase järgmise päevani külmkapis seista.

Avokaado-mustasõstra juustukook

Šokolaadi-mustasõstravaht

Olukorda, kus toit on vaja sobitada veini juurde, tuleb kahtlemata pidada tavapäratumaks kui sobiva veini leidmist toidu juurde. See on peaaegu nagu pintsaku õmblemine nööbi külge, kui lubate niisuguseid trafaretseid väljendeid.

Paraku oli sel korral just vein ette antud – 2011. aastal maailma parima punase vahuveini tiitli teeninud Marcello Lambrusco – ning juurde tuli sobitada suupisted, mis ühtlasi haakuksid ka vabariigi aastapäeva pidulauaga. Et tegemist on rikkaliku ja jõulisemat sorti vahuveiniga, siis tahtsin suupistetes kindlasti kasutada sarnaselt intensiivset, ent kenasti kodumaist musta sõstart.  Sama loomulikult lisandus valemisse tume šokolaad ning sisu oligi põhimõtteliselt olemas. Jäi vaid üle anda vorm. Seegi sai šokolaadist.

Mõrkjas-magus-hapu maitsekooslus ning tugeva tumedate marjade nüansiga elegantne vino frizzante harmoneerusid suurepäraselt.  Aga pildi tegemisel juhtub teinekord, et valmis seatud kompositsioon hakkab elama oma elu ja keeldub väljendamast seda, mida sina oled ette näinud.  Vabariigi aastapäeva asemel vaatas mulle esialgselt fotolt vastu sootuks midagi muud. Ei-ei, see ei lähe kohe mitte. Meeleolu polnud mitte pidulik-patriootlik, vaid ilmselgelt sobilik hoopis sõbra-, naiste- või mis iganes muuks sarnaseks päevaks, romantilise õhtusöögi või hoopistükkis pisut… riukalikuma moega ettevõtmiste hakatuseks. Pärast stseeni ümberseadmist ja oma põhimõtete hülgamist fotode töötlemise osas said pildid väikese retrovärvingu ja piisavalt pidulik-isamaalise emotsiooni.

Mis ei tähenda, et nimetet šokolaadiampsud mõneks muuks tähistamist vajavaks päevaks ei sobiks. Otsustasin nimelt olla tolerantsem ja oma tavapärase irooniaga sõbrapäeva suhtes mitte esineda. Karjuvalt kommertslik ja kultuuriliselt võõras on ta jah, aga kui kõigest punasest ja südamekujulisest kõrvale vaadata, siis on see ju iseendast kena, kui vahel meelde tuletatakse, et me võiks meeles pidada neid, kes on nii olulised, et nende kohalolek või puudumine mõjutavad meid sama tugevalt. Neid, kellega koos saab kõige tavalisemast tegevusest midagi erakordset. Niikuinii jääb rõõm nende olemasolu üle liigagi tihti väljendamata ning kõige halvemal juhul koguni märkamata.

Kaaskodanikke aga oli sõbrapäeva kontekstis päris armas jälgida – näiteks minu järel poe kassajärjekorras seisnud vanemat härrasmeest, kes ostis kimbu nelke, teise krüsanteeme ja kaks pudelit Sovetskoje Zolotojet. Üks komplekt naisele, teine… naabrinaisele? (Ma ise ostsin pudeli konjakit. Aga see oli trühvlitordi jaoks :)).

Muusika: Ludovico Einaudi “Divenire”

Šokolaadi-mustasõstravaht

Šokolaadi-mustasõstravaht šokolaadivormides

Šokolaadiümbristeks:
100 g tumedat šokolaadi

Täidis:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl peent kristallsuhkrut
1 munakollane
2 dl vahukoort

Mustasõstrapüree:
300 g külmutatud musti sõstraid
0,5 dl vett
1 dl tarretisesuhkrut

Šokolaadiümbriste jaoks sulata šokolaad veevannil ja määri pintsliga väikeste paberist või silikoonist vormide põhja ja külgedele. Pane pooleks tunniks külmkappi ja korda protseduuri. Pane uuesti külmkappi tahkuma. Seejärel eemalda vormidest.
Mustasõstrapüree jaoks kuumuta sõstrad koos veega keemiseni, püreesta ja suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Lisa tarretisesuhkur ning lase pool minutit keeda. Lase aeg-ajalt segades jahtuda.
Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa suhkur ja sega, kuni see sulab. Lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munakollane ja kõigepealt 1/3 vahustatud vahukoorest. Sega ühtlaseks ning lisa ettevaatlikult ülejäänud vahukoor. Lisa paar lusikatäit mustasõstrapüreed ning sega ainult kergelt läbi, et segu jääks kirju.
Tõsta iga šokolaadist vormi põhja natuke mustasõstrapüreed ning pritsi tordipritsiga peale šokolaadivaht.

Šokolaadi-mustasõstravaht

Kamarull punaste sõstardega

Küllap olid need selle suve kõige palavamad päevad ja soojemad ööd. Pärast paaripäevaseid (lagipähe paistva päikese tõttu pool-suitsidaalseid, aga ometi äärmiselt südantsoojendavaid) käike vaarikaraiesmikele mõtlesin, et magan nüüd  õige korralikult. No ei mitään! Tsivilisatsioonist eemal ja puha (ilma naljata, isegi mobiililevi on ainult mõningates rangelt piiritletud punktides ja kui tahad veel eriti palju – meili saata näiteks – siis tuleb põhimõtteliselt teha väljasõit levialasse. Üldiselt see mulle muidugi meeldib, nädal aega, juhe seinast väljas elamine on tõeline puhkus.), aga kui mõne kilomeetri kaugusel asuvas turismitalus on mingi koosviibimine bändi saatel, siis vaiksel ööl kostab see umbes justkui kõrvalmajast. Suurepärane. Lihtsalt suurepärane. Päevase leitsaku jäänused katusealuses  suvetoas, mida me sel aastal vennalikult vapsikutega jagame, uinumist just oluliselt ei lihtsustanud. (Vapsikud magasid küll, täitsa vait olid igatahes.)

Ja kui mul magada ei lasta, siis ma hakkan mõtlema. Alati liiga palju. Pingutades, et näha mustrit oma viimasel ajal juurutatud mõtteviisi – et kõigel on mingi mõte – valgusel. Pole mustrit. Pusletükid ei klapi. Ja võib-olla on nii mõelda üleüldse teatud sorti enesepettus. Kõigest ei tulene alati midagi. Mõnikord tuleb jääda poolele teele. Mõnikord tuleb leppida sellega, et vastuseid ei ole ja et inimesed ei mõtle seda tõsiselt, mida räägivad.

No võiks vahelduseks kõik lihtsam olla, palju-palju lihtsam. Äkki tegelikult ongi?

Ühtäkki saabunud vaikus oli nii kõrvalukustavalt üllatav, et ma ronisin kindlamaks veendumiseks  redelist alla. Oli vaikus.

Ritsikad siristasid.

Floksid lõhnasid.

Taevas oli Linnutee.

Muusika: Ketil Bjørnstad “Lovers’ Infiniteness”

Kamarull punaste sõstardega

Biskviit:
4 muna
100 g suhkrut
1 dl kamajahu
1 dl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
125 g punaseid sõstraid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
100 g tuhksuhkrut
200 g punaseid sõstraid

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks, jaota peale punased sõstrad ning küpseta 225-kraadises ahjus 8 minutit. Kummuta põhi teisele küpsetuspaberilehele, keera koos paberiga rulli ning lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toorjuust tuhksuhkruga, lisa vahustatud koor ja punased sõstrad. Jaota täidis jahtunud tainapõhjale, jättes servad katmata. Keera biskviit aluspaberi abil tihedalt rulli ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Juustukook mustade sõstardega

Nüüd olen ma üpris veendunud, et seda ei olnud päriselt olemas. Neid nädalaid siin vahepeal, ma mõtlen. Jäin lihtsalt õhtul magama, hommikul ärkasin üles ja läksin tööle.

Unes nägin veemullides peegelduvat maailma

Ja väikesi krokodille 🙂

See kõik oli osa hoopis teisest loost. Nii lihtsalt on. Nagu öeldakse Johnny Cashi laulus: I don’t like it, but I guess things happen that way. Kui see üldse vihale ei ajaks, siis oleks see ainult naljakas.

Augustikuist söögiorgiat lõpetama aga sobib viimaste, üleküpsenud mustade sõstardega vääristatud vanilli-juustukook. Tarbida heas seltskonnas koos ülejäänud hädavajalike rekvisiitidega.

Ja järgmisel päeval kulutada üleliigsed kalorid järjekordses rabas 😉 Kilode kaupa fotovarustust ja vett läbi laskvad kummikud ei ole kohustuslikud. Foto: Lenka

Muusika: Nat King Cole “For All We Know”

Vanilli-juustukook mustade sõstardega
(idee: Oma Maitse, august/2011)

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
550 g toorjuustu
250 g hapukoort
150 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
2 sl jahu
2 muna

Kate:
500 g musti sõstraid
0,25 dl vett
50 g suhkrut

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivõrmi põhja. Täidise jaoks vahusta mikseriga toorjuust, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Lisa muna ja jahu ning vahusta uuesti ühtlaseks. Vala täidis vormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alanda kuumus 120 kraadini ning küpseta veel 1 tund ja 20 minutit. Lülita ahi välja ning lase koogil ahjus jahtuda. Seejärel tõsta kook külmikusse ning lase seal seista järgmise päevani.
Katte jaoks sega 300 g musti sõstraid vee ja suhkruga, püreeri saumikseriga ning suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Serveerimiseks nirista koogi peale mustasõstrapüreed ning kata ülejäänud marjadega.