Category Archives: supid

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Advertisements

Oa-kookosesupp

Mulle näib, et tuleb tasapisi supile üle minema hakata. Tänane ilm andis selleks igatahes alust küll. Külm oli nimelt. Ja sellepärast tuleb probleemile läheneda á la mina (ehk tšilliga).

Üldiselt on äkki kohutavalt kiire hakanud. Arusaadavalt oli mul möödunud suvel tavalisest rohkem aega, mistõttu võis endale lubada näiteks nii öösel kell 12 muna praadimist kui ühte või teise kohta sõitmist just siis, kui selleks mõte tekkis. (No tõsi, vahepeal oli kõik juba üleliiagi kaootiline, nii et mitte iial polnud ette teada, kus ma mingil ajahetkel viibin; sellistest juhtumistest rääkimata, kus õhtud venisid hommikutele üprisväga lähedale.)

Nüüd on status quo taastunud – ma tean ette suuremat osa oma liikumistest ja tegemistest nii umbes kahe järgneva kuu jooksul. Seda tean ka, et mul on kehvavõitu ja ebatervislik kalduvus endale liiga palju igasuguseid projekte liiga lühikesele ajale kokku kuhjata. Aga ma olen muidugi midagi õppinud ka, sest olles korra juba tõsiselt läbi põlenud, reeglina ei jäeta enam endale hingetõmbeauke planeerimata. On hetki iseenda jaoks, mida ära jätta ei tohi ja väikesele kogusele spontaansusele lihtsalt peab ruumi võimaldama.

Suvelõpp teeb ikka kuidagi kurvaks ja tekitab ajuti tunde, nagu sammuks lihtsalt vastu lumele ning midagi muud polekski oodata. On ikka. Uut ja tundmatut. Vana ja head. Mõlemad peavad olemas olema. Ja pealegi algab varsti Metropolitan Opera kino-ooperi uus hooaeg :).

Muusika: Nordman “Som livet och döden”

Oa-kookosesupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

kimp rohelist sibulat
1 punane paprika
1 tl tšillihelbeid
1 tl kuivatatud tüümiani
õli
250 g kirsstomateid
2 dl köögiviljapuljongit
1 purk valgeid ube
1 purk punaseid ube
400 g kookospiima
poole sidruni mahl

Viiluta sibula valge osa ning kuumuta koos tšillihelveste, tüümiani ja tükeldatud paprikaga poti põhjas õli sees läbi. Lisa poolitatud kirsstomatid, puljong, nõrutatud oad ja kookospiim ning hauta 10 minutit. Lisa sidrunimahl ning serveeri hakitud rohelise sibulaga.

Seljanka

Sellepärast otsustasime midagi ette võtta.

Oli üks tormine laupäev. Viis istutajat. Kaks istutustoru. Kaks tuhat kuuseistikut. Üks hektar lageraielanki.

Seltskond kõikse targemaid, kes teavad kõigest kõike ja kelle puhul on täiesti aktsepteeritav teatada keset koogisöömist surmtõsise näoga: sellel koogil ei ole mitte mingit maitset 😉.

Ja menüü, mis püsis iga päev kõigil toidukordadel üpris muutumatuna 🙂 – nimelt seljanka (mis maitses kõige paremini loomulikult keset lanki otse lõkkelt tulnuna), heeringa-võileivatort, šokolaadikook ja rabarberi-kohupiimakook.

Ning hoolimata tormituulest ja sellest, et mu kaks päeva tagasi (ilmselt koos suurema osaga tarkusest :P) eemaldatud tarkusehammas oma puudumist kogu aeg meelde tuletas, sai taas kinnitust tõsiasi, kui vähe on tegelikult tõeliselt olulist.

Viimasel ajal on olnud palju, mille üle mõelda. Kujutlusvõime tõstis järjekordselt käed ja kapituleerus reaalsuse ees. Ja ma olen endiselt suuteline imestama. Elu on ikka hämmastav!

Muusika: Arvo Pärt “Spiegel im Spiegel”

Seljanka
(allikas: S. Masso “Rahvaste toite”)

2 l lihapuljongit
100 g keedetud veiseliha
150 g keedetud sealiha
100 g sinki
100 g viinereid
2 sibulat
2 hapukurki
2 sl kappareid
75 g musti oliive
50 g tomatipüreed
50 g võid
pool sidrunit
soola, pipart

Haki sibul ja kuumuta potis või sees läbi, lisa juurde tomatipüree ning hauta paar minutit. Lisa hakitud kurk, puljong ja maitseained ning kuumuta keemiseni. Lisa hakitud liha, sink ja viinerid ning kapparid, oliivid ja sidruniviilud. Serveeri hapukoorega.

Selline on nö kiirversioon seljankast, mis eeldab, et puljong ja liha on varem valmis keedetud. Vastasel juhul tuleb alustada puljongi keetmisest (puljongikuubikuga kindlasti head tulemust ei saa), milleks sobib  võtta tükk veiseliha ja kondiga sealihatükk.  Valmis puljong kurna, liha eemalda kontidelt ning tükelda.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.

Tomati-porgandisupp peekoniga

Vahepealsest ajast ehk mainimist väärt:

HMN ehk heade mõtete nurk. Kes teavad, need teavad :). Ülejäänutel tasuks välja uurida.

Külm. Neljarattaline mulle enam oma teeneid ei osuta ja iga jumala hommik ei jaksa meelitada kah, sestap ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli raskelt ohates kogu glamuur ohvriks tuua. Vildid jalas, sulejope seljas ja kahekordsed villased käpikud käes on täitsa võimalik käsitsi käia küll. Šarmaant. Oleks võinud ka hullemini minna.

Veel kord külm. Tarja (Turuneni, mitte Haloneni, öf koors) kontsert jaanuari viimasel õhtul Rock Cafe’s, mis oli väga tore, ja pärast mida ütles auto parklas, et lakkuge panni, vaadake ise, kuidas kotto tagasi saate. Õnneks ta leebus siiski ka põhjalikuma veenmiseta ja nõustus vaguralt jälle koostööd tegema. Suurest heameelest läks lahkumisega isegi natuke liiga kiireks ;).

Ja veel üks kord külm, mida on naha alt igatepidi mõistlik peletada Vana Tallinna, ingveritee, sauna ja supiga. Sibula- näiteks või mõne teise isendiga.

Eluvaim on igatahes veel sees, ehkki vajab järjepidevat turgutamist.

Muusika: keelelise järjepidevuse huvides sobiks mõistagi Johansonide (üllatus-üllatus) “Külm” 😛 (Võib muidu sedagi vabalt kuulata.) Aga mul mõlkus meeles hoopis Tarja “Until My Last Breath“.

Tomati-porgandisupp peekoniga (neljale)
(veidi mugandatud: perenaine.ee)

4 porgandit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
125 g päikesekuivatatud tomateid õlis
1 l tomatimahla
soola
musta pipart

Serveerimiseks:
4 viilu musta leiba
100 g suitsupeekonit

Tükelda sibul ja küüslauk, puhasta ja viiluta porgandid. Kuumuta 2-3 sl päikesekuivatatud tomatite õli potipõhjas, lisa aedviljad ning kuumuta 5 minutit. Lisa tomatimahl ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid ning keeda, kuni aedviljad on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga ning püreesta saumikseriga.
Tükelda peekon ning prae, kuni rasv eraldub ja peekon hakkab krõbedaks muutuma. Lisa kuubikuteks lõigatud leib ning prae kõik koos läbi. Serveeri suppi koos peekoni ja leivaga.

Läätse-bataadisupp

What I’ve felt, what I’ve known
never shined through in what I’ve shown.

Metallica “The Unforgiven”

Kevadeootus on ametlikult alanud. Nagu igal aastal jaanuarikuus. Leidsin täiesti juhuslikult oma telefonist eelmisel kevadel Raadi pargis tehtud (kriitikat mittekannatava kvaliteediga) salvestuse, kus konnad ja ööbikud üksteisest üle laulda üritavad. Niuks.

Aga talv pole ju õigupoolest veel päriselt tulnudki… Soe supp on igatahes asjakohane.

Läätse-bataadisupp (neljale)
(allikas: Scandi Foodie)

oliiviõli
1 sibul
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl kurkumit e kollajuurt
250 g punaseid läätsi
1 keskmine bataat
1,2 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
(sojakastet)

Kuumuta potipõhjas õli, kuumuta selles hakitud sibulat, vürtsköömneid ja kurkumat mõni minut. Lisa puljong, läätsed, kooritud ja kuubikuteks lõigatud bataat ning keeda tasasel kuumusel umbes 30 minutit, kuni bataat on pehme. Maitsesta soola, musta pipra ja soovi korral sojakastmega ning püreesta ühtlaseks.

Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.