Category Archives: supid

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga

Mõnikord on hea kuulama jääda juhusliku laulu sõnu ja mõelda, mida need tähendavad ning mida ütlevad. Just nüüd ja praegu. Ehk sobivad hästi vastuseks mõnele küsimusele – vähemalt on vahel hea nii mõelda. Või lohutavad ummikusse jooksnud mõtet, et kõik läheb ikkagi hästi. Või elustavad mälestusi.

Teisipäeva õhtul, oodates Laia tänava otsa juures valgusfoori taga vasakpööret, jäin kuulama ridu Mari Pokineni laulust “Paradiis” – häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb, tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb.

Kas teate? Kuidas läheb? Teie sõpradel, teie lähedastel. Kuidas neil läheb t e g e l i k u l t, mitte ametliku versiooni järgi, mida enamasti ära kuulamagi ei vaevuta, olles juba poole küsimise ajal teel mujale. Kas teie jaoks saab ‘kuidas läheb?’  ja ‘tere’ vahele võrdusmärgi kirjutada? Mina endiselt ei kirjuta. Kui ma küsin, siis ma ootangi vastust. Sest mind tõepoolest huvitab, kuidas teil läheb. Päriselt.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga
(allikas: Liisi blogi)

6 tomatit
2 dl vett
4 sibulat
4 küüslauguküünt
2-3 sl võid
suhkrut
soola
1 tl tšillihelbeid
peotäis värsket tüümiani

Serveerimiseks:
100 g peekonit
mozzarellakirsse

Vala tomatid keeva veega ülening eemalda koor. Tükelda tomatid, pane koos veega potti ning lase keema tõusta. Sulata pannil või ning prae viilutatud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa potti tomatite juurde, maitsesta soola ja vähese suhkruga, lisa ka tšillihelbed ja tüümian. Lase supil tasasel tulel keeda umbes 45 minutit. Prae peekon pannil krõbedaks ning serveeri suppi koos peekoni ja mozzarella juustuga.

Advertisements

Tomati-basiilikusupp

Augustikuus mõtlen ma peamiselt ainult toidust (kui see kedagi imestama paneb, et minusugused siiski kaksteist kuud aastas 24/7 toidust ei mõtle :P). Sest augustikuus lihtsalt on kõike nii palju. Vaevalt olen ma valmis saanud maailma lihtsaima ja maitsvaima taldrikutäie türgi ube parmesani juustuga, kui juba trügivad mu mõtteisse suvikõrvits ja pommu; mustade sõstardega mannavaht; arbuus sinihallitusjuustuga; päikesepaitatud tomatid, millest kunagi küllalt ei saa, kümnel erineval moel;  ja aus sealiha ja noored porgandid. Ja praetud ahvenad – kui keegi tänapäeval veel vaid viitsiks kalale minna.

Kalapüüdmine kujutas endast lapsepõlves päris kindlasti protsessi, tunde ussi ujutamist päev-päevalt punasemaks tõmbuvate marjadega pihlakapuu all, metalliläikeliste tiibadega vesineitsikute lend ümberringi, ja tore oli, kui selle tulemusena mõni ahven pannile jõudis. Kui ei jõudnud, polnud ka häda. Ega tollal keegi fileerimisega jändama ei hakanud, luude välja nokkimine praekalast käis asja juurde.

Augustiöine viljapõldude lõhn kõneleb küpsemisest, surud tiirlevad tulede ümber ja ritsikad ei vaiki hetkekski. Õunad potsatavad rohule. Aeg seisab veel veidi. Ja mul on kõht tühi ja natuke on hirm ja natuke on nukker.

Ja veidi kahju on ka. Sest olen viimastel nädalatel nii palju lennus olnud, et mu leivajuuretis ei jõudnud mind enam ära oodata… R. I. P.

Muusika: Bonzo “Meekarva taevas”

Tomati-basiilikusupp (neljale)
(allikas: “Tomatiraamat”)

1 kg küpseid tomateid
2 sl võid
2 küüslauguküünt
1 sibul
suur peotäis basiilikulehti
soola ja musta pipart
150 g Emmentali juustu
1 dl 35% koort
1 sl konjakit

Koori ja haki tomatid (koore eemaldamine on lihtsam, kui tomatid kuuma veega üle valada või korraks kuuma vette kasta). Sulata potipõhjas või, kuumuta hakitud sibul selles klaasjaks, lisa purustatud küüslauk ja kuumuta veel veidi. Lisa tomatid, kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning hauta aeg-ajalt segades pool tundi. Püreeri segu saumikseriga, lisa hakitud basiilik, kuumuta läbi, sega juurde riivitud juust, koor ja konjak ning kuumuta, kuni juust sulab. (Emmentali juustu asemel võib kasutada ka toor- või sulatatud juustu).

Tomati-hakklihasupp oliividega

Mis hakklihasupist sa siin räägid, võite te küsida. Miks sa homse kohviku jaoks ei valmistu? Aga ma olen nimelt juba niigi täiesti valmis ja avatud aknast tuppa tungiv sume öö sunnib korraks mõtlema nendele möödunud öödele, mis ühel või teisel põhjusel mäletamist väärivad.

Tartu valgetele öödele. Nendele, mil magama minna ei raatsigi, sest aedades on õunapuuõitest valendav hämarus, milles lugusid alustatakse ja mõnikord lõpetatakse.

Neile pöörastele öödele ülikooliajast, mil mitte miski polnud võimatu. Botaanikaaed, Narva maantee ühikas, EPA klubi… sirelid õitsesid pillava lahkusega ning meie olime kõikvõimsad. Mööda Kroonuaia tänavat EPA klubist koju minnes kajas sammude taktis so now you’ve got the best of me, come on and take the rest of me. Magama minek võis edasi lükkuda. Selle pärast, et pidu oli liiga tore. Või selle pärast, et  seltskond ja Monastõrskaja Izba (kas üldse mingi vägi suudaks  p r a e g u sundida seda jooma?) olid leidnud ühise keele. Või selle pärast, et Klassikaraadiost tuli liiga hea muusika. Aga mitte kunagi selle tõttu, et und poleks tulnud. Õppeasutuse külastamise sai ju häda korral varahommikult natuke hilisemale ajale edasi lükata.

Nendele helgetele öödele, milles loodi illusioone täie teadmisega, et hiljemalt esimeste koidukiirtega saavad tõldadest jälle kõrvitsad ning kuldnööpidega kuues kutsar sibab priske rotina rentslisse. Sest mitte keegi ei oota ju, et muinasjutud pärast raamatu sulgemist edasi kestaks.

Nendele varasuvistele öödele, mis jõudsid õhtuse õnnekäo kukkumise kaudu päikesetõusuni, ilma et keegi vahepeal silmatäitki maganud oleks…

Jääb vaid üle soovida – head ööd!

Muusika: Nightwish “Swanheart”

Tomati-hakklihasupp oliividega
(allikas: Oma Maitse, märts 2011)

2 purki purustatud tomateid või 10 küpset tomatit
3 dl köögiviljapuljongit
2 küüslauguküünt
400 g hakkliha
1 purk (400 g) valgeid ube tomatikastmes
100 g musti oliive
soola ja pipart
serveerimiseks porrut

Prae hakkliha. Pane purustatud tomat potti (kui kasutad värskeid tomateid, koori need, eemalda seemned ja tükelda viljaliha), lisa puljong, kuumuta keemiseni ja lase 10 minutit haududa. Lisa peeneks tükeldatud küüslauk, praetud hakkliha, oad ja oliivid ning kuumuta veel 10 minutit. Maitsesta soola ja musta pipraga ning serveeri värske porruga.

Krevetisupp

Täna ajendas mind kirjutama tsitaat Postimehe esileheküljel: Elu ei peagi kerge olema.

Aga kulla inimesed, kes teile ütles, et ta r a s k e peab olema?! Tammsaare?

Eestlased öeldakse olevat üks paganlikumaid rahvaid Euroopas. Meie elufilosoofiat vaadates see küll kuidagi paika ei pea. Au sees on teekond läbi higi, vaeva ja kannatuste tulevikus terendava hüpoteetilise lunastuse poole, sest kui elu on liiga kerge, siis näib eksistentsil puuduvat mõte.

Ma ei räägi siin sellest, et elu peaks olema lust ja lillepidu. Ma ei räägi sellest, et kliima ja geograafiline asukoht seavad konkreetse piiri, milleni me üldse saame muretud olla. Ma ei räägi sellest, et närune palk kombineerituna pöördvõrdeliste nõudmistega, laen, liising, ühiskondlik ja isiklik surve vasakult ja paremalt ning kaheksa kuud sitta suusailma ei annagi erilist põhjust õitsedes ringi käia. Ma ei räägi ka sellest, et motivaatorina on teatud tasemel pingeseisund elus hädavajalik. Sellestki mitte, et mõnikord on just visa vaevanägemisega saavutatud viljad kõige magusamad.

Ma räägin suhtumisest. Sellest, et me a r v a m e g i, et olemas olemine peab olema täiskohaga töö. Sellest, et psüühiline häire, mida meil peetakse heal juhul kergeks meeleolulanguseks, diagnoositaks Lõuna-Euroopas raskeks depressiooniks. Sellest, et kaaskodanike jaoks piitsa ja prääniku vahel valides otsustame igaks juhuks piitsa kasuks – muidu mine tea, äkki hakkab endast veel liiga palju arvama. Sellest, et pärast raske tööga saavutatut ei tänutunnusta me ennast ega teisi, vaid ütleme kuivalt, et oleks ju paremini saanud. Sellest, et tänaval pealtnäha põhjuseta naeratavat inimest kohates mõtleme: ei tea, mille üle siin nii väga rõõmustada on? Sellest, et hea tuju vajab põhjendamist, halb enamasti mitte. Sellest, et kui me mõnikord tunnemegi ennast liikuvat kolm sentimeetrit maapinnast kõrgemal, siis teistele me seda igaks juhuks ei ütle, sest… nii lihtsalt ei tehta. Ja sellest, et ükskõik, mida me ka ei teeks, on alati olulisem see, mida me ei tee. Ja meie vankuvast, aga siiski visast lootusest Põrgupõhja Jürka kombel õndsaks saada ning sellest, et me glorifitseerime töönarkomaane ja tunneme piinlikkust, kui meid tabatakse mitte midagi tegemiselt.

Meie lemmikeneseõigustus on tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga mida ütles noor Andres seepeale vanale vastuseks? Ta ütles: “Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel.”

Jah, see on kultuuriline. Ilmselt ka geneetiline. Ent küsigem endalt mõnikord siiski – kui elu ei pea kerge olema, siis kes ütleb, et ta ei v õ i k s olla? Ja kui elu näib vahel haruharva olevat lihtne ja lõbus, kas siis on ilmtingimata vaja teda raskemaks m õ e l d a?


Krevetisupp (kuuele)
(mugandatud: Oma Maitse retseptiraamat)

3 sl õli
500 g erinevaid (külmutatud) köögivilju
100 g punast karripastat
400 g kookospiima
1 l köögiviljapuljongit
250 g munanuudleid
350 g (hiid)krevette
1 laimi mahl

Kuumuta õli vokkpannil ning prae (sulanud) köögiviljad kiiresti läbi. Eemalda seejärel köögivljad, pane pannile karripasta, lase sellel minut aega kuumeneda ning lisa kookospiim ja puljong. Kuumuta keemiseni, lisa nuudlid (võid väiksemaks murda), vähenda kuumust ja keeda paar minutit, kuni nuudlid on pehmed. Sega hulka köögiviljad ja krevetid ning kuumuta korraks keemiseni. Pigista hulka laimimahl.

Paprika-tomatisupp

Vahepealsel ajal murdsin ma põhiliselt pead selle üle, kas mul üldse on midagi öelda. Ja jõudsin järeldusele, et ega tegelikult väga ei ole. Sellest see vaikus. Samas ei saa öelda, et nimetet asjaolu mind kunagi märkimisväärselt takistanud oleks, nii et siin ma siis nüüd jällegi olen.

Juhtusin hiljuti kuskilt lugema Tommy Hellsteni definitsiooni harrastuse kohta. Selle järgi peab hea harrastus olema esiteks nii põnev, et seda ei saa terve elu jooksul päris selgeks, teiseks segab ta tööd ja kolmandaks on hirmus kulukas. Ja mina olin just endale selgeks teinud, et mul on h ä d a s t i vaja uut statiivi ja välku. Et kulukas või kuidas? 😉 Jess, tuleb välja, et mul on harrastus! 😛 See olla nimelt paraneva töönarkomaani tunnus (töönarkomaan ei tähenda mitte inimest, kes kogu aeg töötab, vaid inimest, kes peab pidevalt midagi tegema. soovitatavalt mitut asja korraga, kuna ta ei oska niisama olla). Just seda ma õpingi. Niisama olema.

Sellepärast ei ole ma praegu ka kuskil mujal, kus iganes reede õhtul olla võiks. Kasvõi näiteks ooperigalal, mis ometi oli igakevadine traditsioon. Aga ma ei olnud ka just lõpmata kindel, kas ma üldse tahan olla üritusel, millele üritatakse reklaamis lauljate asemel suuremat kaalu anda konferansjee nimega (no olgu, solistid ja dirigent olid ka ikka mainitud). Mitte et mu kõrvad kummalisemaidki asju kuulnud poleks.

Süümepiinadeta iseendaga üksiolemiseks võetud aeg tähendab äratuskellata ärkamist; hommikust kõrvitsa-mannaputru vaarika-mustikamoosiga; suurt kruusitäit koorega kohvi; mulda pandud seemneid; loodetavasti kevade/talve viimast vürtsikat suppi; veini, juustu ja head raamatut, Haapsalu salli kudumist, Mendelssohni viiulikontserti. Ja asjaolu, et üle väga pika aja on rahulik olla.

Praegu ei olegi midagi muud vaja.

Tänane muusika: Oscar Peterson “Love Ballade”

Paprika-tomatisupp
(veidi mugandatud: Oma Maitse retseptiraamat)

1 sl õli
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 punast tšillikauna
2 punast paprikat
2 porgandit
800 g purustatud tomatit
2 dl köögiviljapuljongit
100 g toorjuustu

Kuskuss:
150 g kuskussi
2 dl köögiviljapuljongit
1 sl õli

Kuumuta õli kastrulis ning kuumuta selles paar minutit hakitud sibulat, küüslaugu ja tšillit. Lisa tükeldatud paprika ja porgand ning prae veel mõni minut. Lisa kuum puljong ja purustatud tomat. Keeda tasasel tulel umbes 15 minutit. Lisa toorjuust ning püreesta saumikseriga ühtlaseks.
Kuskussi valmistamiseks sega kuum puljong ja õli, vala vedelik kuskussile, sega läbi ning lase 5 minutit paisuda. Sega kahvliga läbi ning serveeri koos supiga.

Hartšo

Väljas on veebruar täna

Aga öösel nägin unes kevadet. Ta tuli sooja tuulega lõuna poolt, kandes kaasa leebeid lubadusi, lõhnas nagu puukoor ja sadas suurte raskete piiskadena lumevaipa sulatama.

Kunagi see juhtubki, ma usun. Siis, kui talv on lõpuni läbi elatud, tuleb kevad. Ja kuidas teisiti kui teisiti.

Ta värvib varajaste udude varjus ööd valgemaks. Sulatab laukad lahti ja südame ümbert jää. Tulvad astuvad seitsmepenikoormasaabastega ta jalajälgedes. Pinev vaikus peidab rändlindude tuleku tiivavihinat. Pidurdamatu tulvavesi rebib rebib katki kõik köidikuteks muutunud sidemed ja sõlmib teisal kokku kõik lahtised otsad.

Valgus on sinine ja ööd lõhnavad vihmast ning paplipungade paisumisest. Lepaurvad tolmavad ning päike tõuseb põldude kohale koos lõokestega. Poripruunide pajupõõsaste taustal vilksatab tulevikutõotusena kollase liblika värvilaik.

Ja mu hing on jälle kerge ning huultel vahtramahla maik.

Ma usun.

Tänane muusika: Ralph Vaughan Williams “The Lark Ascending”

Hartšo
(allikas: S. Masso “Rahvaste toite”)

1 kg veise- või lambaliha
3-4 l vett
250 g riisi
soola, musta terapipart, koriandrit, loorberilehti
4 sibulat
4 küüslauguküünt
4 sl tomatipastat või tkemali kastet
3 sl khmeli-suneli maitseainesegu
(75 g kuivatatud ploome)
värsket koriandrit ja peterselli

Tükelda liha ja pane külma veega keema. Riisu vaht ning lase tasasel tulel umbes 2 tundi keeda. Maitsesta soolaga, lisa riis, pipar, koriander, loorberilehed, õlis klaasjaks kuumutatud (mitte pruunistatud) sibul, tomatipasta (autentne oleks alõtšakaste tkemali), khmeli-suneli maitseainesegu, soovi korral kuivatatud ploomid ja kuumuta veel 10 minutit. Lõpuks lisa purustatud küüslauk, tõsta pott tulelt ja lase veidi aega kaane all seista. Kui vaja, maitsesta soola ja/või pipraga. Serveeri rohke maitserohelisega.

Kõrvitsapüreesupp

See postitus pidi rääkima kiirustamisest. Sellest, et ma olen väsinud kiirustamast. Väsinud Lewis Carrolli peeglitagusest maast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest väest ning et kuhugi jõuda, veel kaks korda kiiremini. Et ma olen üldse mitmetest asjadest lootusetult väsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Mina poolikult teha ei oska, aga täie jõuga tegemiseks ei ole mul enam ei jõudu, lootust ega tahtmist ning see tekitab minus ületamatu konflikti. See selleks.

Ja kiirustamisest see lugu põhimõtteliselt räägibki. Aga mitte päris nõnda, nagu ma plaanisin.

Neljapäeva õhtul asusin cannelé’sid küpsetama, et neid heale töökaaslasele sünnipäeva puhul viia. Taina tegin juba eelmisel õhtul valmis ja esimene vormitäis tuli ahjust praktiliselt täiuslikuna. Teine samamoodi. Tõstsin vormi restiga pliidi peale, nagu tavaliselt, et nii 10 minuti pärast cannelé’d välja võtta. Aga millal mina siis olen 10 minutit niisama istuda suutnud. See tundus nimelt täiesti piisav aeg, et arvuti taga üks töö lõpetada. Läks muidugi kauem. Ja kui siis suitsuandur äkki karjuma hakkas, võis põhimõtteliselt ohtu juba ka h a i s t a.

Vaatepilt, mis köögis avanes, oli üpris õudne – läbi paksu suitsu paistis laetuli kui seasilm ja silikoonvorm pliidi peal mitte ainult et põles lahtise leegiga, vaid suurem osa oli juba põlenud. Sest üks keeduala pliidil oli sisse lülitatud, ilma et ma seda märganud oleks.

Ma ei kaotanud pead, vaid toimetasin põlevad vormijäänused külmavereliselt kraanikaussi, avasin aknad, vaigistasin selleks ajaks juba kolm karjuvat suitsuandurit, tegin närvide rahustuseks 50 g konjakit ja asusin peenikese tuhana kõigile rohkem või vähem horisontaalsetele pindadele (kujutate ette, kui palju neid köögis on!) ladestunud cannelé-vormi kokku koristama. Ega ma lõpuks oma plaanist ka ei loobunud, ülejäänud tainas sai mini-cannelévormis ikkagi valmistooteks realiseeritud. Isegi mitte tervet ööd ei kulunud selleks kõigeks, juba õige varsti peale kella ühte sain voodisse.

Lõpp hea, kõik hea.

Tegin sellest juhtumist enda jaoks vähemalt neli järeldust. Mis nendest kõige olulisem – sootumaks on tarvis lõpetada kümne asjaga korraga tegelemine, sellest sünnib kahju nii tervisele kui varale. Mitte et seda mulle varem mõista poleks antud. Aga nii jõulist märguannet ei saa tähele panemata jätta.

Kõrvitsapüreesupp
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

2 sl õli
2 kartulit
600 g kõrvitsat
1 porgand
1 sibul
6 dl kana- või köögiviljapuljongit
poole sidruni mahl
0,75 dl kõrvitsaseemneõli
riivitud muskaatpähklit
musta pipart

Serveerimiseks:
kõrvitsaseemneõli
röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta kastrulis õli ja prae tükeldatud kartulit, porgandit, sibulat ning kõrvitsat 5 minutit. Lisa kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda köögiviljad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli ning püreesta. Maitsesta muskaadi ja musta pipraga. Serveerimisel nirista supile kõrvitsaseemneõli ja raputa peale kuival pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid.