Category Archives: tatar

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.

Tatramüsli

Advertisements

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.

Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.

Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra  domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Memory”

Tatra"risoto"

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit

Kuumuta  hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.

Tatra"risoto"

Tatraküpsised

Mõnikord hakkan ise ka mõtlema. Et mida nii kuradima olulist meil õigupoolest kogu aeg teha on, et üksteise jaoks nii vähe aega on. Pole aega kokku saada. Pole aega üksteist ära kuulata. Päriselt kuulata. Päriselt mõista. Viisil, mis tõepoolest tungiks igapäevatühisusest sügavama sisuni.
See, et on kiire, kujutab endast muidugi ka mugavat, viisakat ja alati aktsepteeritavat vabandust juhuks, kui kõnealused inimesed prioriteetide nimekirjas parajasti mingitel madalamatel positsioonil paiknevad, seda vaevalt saab keegi täielikult eitada.
Aga jättes selle variandi kõrvale, siis ega üldiselt pole ka oluliste inimeste jaoks aega, kui just mõnesse värskelt armunud ei olda. Ise jätame end ilma sisulisest suhtlusest, sellest, mis toidab hinge ning annab jõudu ja julgust. Ja pärast ei saa aru, kus tuleb see ärevus ja ärrituvus. Nimelt sealt see tulebki. Puudutuse puudusest.

Suur osa inimeste erinevatest kompensatsioonimehhanismidest on kõige enam seotud tõeliste lähedaste suhete, mõistva peegelduse ja turvalise toetuse puudusega, aga paraku pakub selle aseaineks leitu vaid lühiajalist ja/või pealiskaudset rahuldust. Asendusi leida on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, aga on hoopis iseasi, kas need ka varasemast mõjusamad on, sest küllap ikka üks asendab teist ajuti, kuid päriselt mitte iial.

Ka uusvaimsete praktikate lai levik näitab, et inimesed otsivad tuge, samas toidavad individualismiajastu eneseabiõpikud teooriat, et tuleb üksi hakkama saada. Sinu õnn tuleb ainult su enda seest, välisel pole tähtsust, armasta ennast, siis armastavad sind teised, sa saad ise endale anda kõike, mida sa teistelt ootad jne.
Tõsi, oma õnne eest teist inimest vastutavaks teha ei saa, nagu ei vastuta ka sina teise inimese õnne, õnnetuse, halva tuju või depressiooni eest, aga puhta kullana ei tasu noid avaldusi küll võtta, sest nii jäädki endalt küsima, et miks siis sina justkui ei saa, kui see kõik nii õige on. Hakkama päris üksi. Ilma igatsuseta inimlike, lähedaste suhete järele. Ilma soovita olla aktsepteeritud, mõistetud, kuulatud. Isegi kui sa seda endale enam teadlikult ei tunnista.

Ma ütleks, et ärge parem püüdkegi end veenda, et inimene on saar, täiesti omaette, mitte tükk mandrist, osa maismaast. Kallistada iseennast ei ole kunagi sama mis armastatud inimese kallistus, samuti nagu teevad lähedase inimese kriitika ja ükskõiksus haiget ka siis, kui sa üldiselt endaga heas läbisaamises oled.
Edukuse glorifitseerimise ja enesemüümise aeg ei ole seda muutnud, neist loetud baaskomponentidest, millest inimese elu tegelikult koos seisab (või nende puudumisel ei seisa), on erinevad sotsiaalsed suhted ellu jäämiseks endiselt küllap olulisimad, moodustades kõigele muule vundamendi, juhul muidugi, kui tegemist pole radikaalse misantroobiga.
Aga see on tõesti äärmuslik juhtum, sest ka suur üksindusevajadus ja lähedaste suhete olulisus ei ole muuseas absoluutselt üksteist välistavad. Selleks, et jagada elu, ei pea sugugi endastmõistetavalt ka elukohta jagama. Asjaolu, et keegi kogu aeg füüsiliselt su kõrval on, ei kõnele tingimata kvaliteedist, vaimne ja emotsionaalne vahemaa on füüsilisest palju raskemini talutavamad.
Muidugi ei tohi lasta ühisosa liiga õhukeseks kuluda, aga ma ise olen alati olnud pigem arvamisel, et pidevast füüsilisest kohalolekust olulisem on emotsionaalne kohalolek ja et seda on vaat et lihtsamgi elus hoida mõningase distantsi olemasolul.

Endaga peab rahujalal olema jah. Ja eelkõige iseenese seltskonda peab oskama kahtlemata nautida, mitte lootma, et keegi teine su eksistentsi mõtestab. Ent…
Kui paljusid oma elu kõige hinnalisematest ja kõige suurematest, neist romaaniväärilistest hetkedest oleme kogenud ihuüksi? Ning kui paljud neist on olnud jagatud hetked?

Tatraküpsised

Tatraküpsised 
(allikas: Nami-nami)

125 g võid
75 g suhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g sarapuupähkleid või mandleid

Hõõru või ja suhkur vahule, lisa muna ja vahusta edasi. Lisa küpsetuspulbriga segatud tatrajahu ning siis hakitud pähklid või mandlid.
Sega ühtlaseks, vormi tainast väikesed pallikesed ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Suru kahvliga lamedamaks ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Tatraküpsised

Need on muuseas väga head küpsised. Olen vahepealse aja jooksul katsetusi alternatiivsete jahudega jätkanud ja hiljuti leidsin isegi ühe toorkoogi, mis väärib koogi nime. Hakka või oma sõnu sööma! Aga sellest edaspidi.

Soe tatrasalat ahjupaprikaga

Asi on halb.

Minust on saanud truudusemurdja.

Ma nimelt ei pidanud midagi niisugust üleüldse võimalikuks –  jätan koogi külmkappi ja ise hiilin salakohtingule pardikoibade või aeglaselt küpsetatud seapraega, ahjupaprika või läätsepasteediga. Mina, kel polnud mingi probleem kolm korda päevas kooki süüa!

Ühel heal päeval leidsin oma külmkapist toorjuustu, mis noris ära kasutamist (iseendast on see juba ohu märk – avastada kapis seismas toorjuust, mida polegi enne säilivustähtaja saabumist koogiks tehtud – ennekuulmatu, ja ainult ajapuudust selles küll süüdistada ei saa). Šokolaadi oli kah kokku tassitud, nii et formuleerus idee teha toorjuustutrühvleid. Sa pagan, kus see oli alles tüütu ettevõtmine ja šokolaadilõhn ei mõjunud sugugi ahvatlevalt, täiesti vastupidi. Kõige lõpuks avastasin end hoopistükkis mõttelt, et miks keegi peaks ü l d s e tahtma trühvleid või  šokolaadi süüa, söögu parem heeringat.

Siis hakkas meenuma, kuidas ma juba mõnda aega suhtusin lõunastesse kohvi- ja koogiettepanekutesse tõsisema entusiasmita, esimese asjana salatitest või suppidest rääkima hakkasin ning Werneri koogileti juurest külg ees minema nihkusin.

Mis toimub?!

Muusika: Astor Piazzolla “Oblivion”

Soe tatrasalat ahjupaprikaga
(idee: Kodu ja Aed, märts 2012)

2 dl tatart
4 dl vett
3 erivärvilist paprikat
1 punane tšillikaun
oliiviõli
soola ja pipart
värsket tüümiani

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
1 sl vahtrasiirupit
soola ja pipart

Vala tatrale peale kuum vesi ja jäta üleöö seisma. Sega kastmeks oliiviõli, palsamiäädikas ja vahtrasiirup, maitsesta soola ja piparaga. Puhasta ja tükelda paprikad ja tšilli, lisa oliiviõli, soola ja pipart, hakitud tüümiani, sega läbi, vala ahjuplaadile ja küpseta 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni paprika on pehme ja pisut pruunistunud. Viis minutit enne küpsetamise lõppu vala ka tatar (vajadusel kurna liigsest veest) plaadile. Küpseta veel viis minutit, vala kaussi ja sega kastmega läbi.

Karjala pliinid

Vähemalt on nüüd see lõppematuna paistnud jaanuarikuu läbi. See oli üks rist ja viletsus. Võitlus enda eest ja enda vastu. Püüd aeglaselt kiirustada lõppes sellega, et mul hakkas paha kõikidest nendest meetmetest, mis pidid idee poolest mu enesetunnet parandama. Ma jooksin omal ajal küll justnimelt sprinti, aga üks mõistlik inimene annab endale ikka aru, et maratoni ei saa sprinditempos läbida (kui nüüd tingimata peab sporditerminites väljenduma).

Hea meel on selle pärast, et uuendasin suhteid vana armastuse – kõhutantsuga (idamaine tants on muidugi korrektsem termin). Ma naudin iga viimset kui sekundit sellest ajast, mil mu peas pole mitte ühtegi ülearust mõtet.

Katse parandada olemist naiseliku edevuse rahuldamise teel kukkus haletsusväärselt läbi, kuna siinsetes pesupoodides ei müüa põhimõtteliselt midagi, mis kvalifitseeruks tuju tõstvaks või üleüldse pesuks, ja nõnda olin ma sunnitud leppima kõigest paari sukkadega. Ma olen ikka tõesti häirivalt mõistlikuks muutunud või mis? Või lihtsalt aru saanud, et see ei lahenda ainsamatki probleemi.

Igasuguseid kasutamata võimalusi on muidugi veel üksjagu. Järgmisena lähen ostan endale laste värviraamatu ja värvipliiatsid (teate, kui lahedaid värvipliiatseid tänapäeval müüakse? Minu lapsepõlves selliseid ei olnud :(). Hakkan magustoitu sööma enne praadi, lihtsalt selle pärast, et teha midagi teistmoodi. Ja kui te näete mind edaspidi oma töölaua taga näiteks mullitajaga seebimulle puhumas, siis teate, et mu mentaalsel ekraanil plingib punases kirjas OUT OF FUEL!

Üks meeskodanik minevikust keelas mul kurb olla, kuna mulle sobivat hea tuju paremini. Avaldus, mis mind ettearvatult mitte karvavõrdki rõõmsamaks ei muutnud. Näidatagu mulle mõnd naesterahvast, kellele hea tuju paremini e i sobi. Aga ma, teate, ei jaksa ka kogu aeg heas tujus olla. Seda nimetatakse emotsioonide aktsepteerimiseks – mitte et mina sellest midagi teaksin. Ja ma tahan pai saada, siis tuleb mulle võib-olla pikapeale elu sisse tagasi.

Metsseapraadi ja pliine (ilma kaaviarita) me juba saime, aga siis tahan ma veel igasuguseid asju. Mis on juba omaette teema.

Ära.
Näha virmalisi.
Jalutada sinilillede õitsemise aegu Toila Oru pargis.
Head vahuveini veel paremas seltskonnas.
Kuulata Taisto Noore esituses Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”.
Hingata aprilliõhtust õhku oma lemmikalleel Emajõe ääres.
Minna kevadel Kreekasse või Gruusiasse.

Andiamo?

Karjala pliinid
(allikas: “Pannkoogid ja vahvlid”)

2 dl leiget vett
25 g pärmi
1 dl kohvikoort
180 g tatrajahu
120 g nisujahu
4 dl piima
soola
25 g sulavõid
2 muna

Lahusta pärm leiges vees, lisa kohvikoor ning sega juurde tatra- ja nisujahu. Lase kinni kaetult jahedas kohas 12-24 tundi seista. Kuumuta piim auramiseni ning sega väikeste koguste kaupa tainasse. Lisa sool, sulavõi ja munakollased. Lase tainal soojas kohas 1-2 tundi kerkida. Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ning sega ettevaatlikult tainasse. Küpseta keskmisel kuumusel. Õige aeg pliinide ümber keeramiseks on siis, kui alumine külg on pruunistunud ja pealispinnale ilmunud gaasimullid hakkavad lõhkema. Serveeri hapukoore, seenesalati või kalamarjaga.

Tatra-kanaroog

Ühel päeval ostsin kaubamaja valmistoidu letist tatra-kanarooga ja olin üpris meeldivalt üllatunud. Siinkohal vajab ilmselt selgitamist, et minu jaoks ei ole sugugi sama iseenesestmõistetav nagu enamikule inimestest, et tatar käib soolastesse toitudesse. Nimelt olen ma lapsest peale söönud tatraputru (kuhu on keetmise ajal lisatud pisut suhkrut) moosiga ega pole sugugi harrastanud liha(konservi)ga variante. Et selline teguviis võiks olla kuidagi vähelevinud, sain esimest korda aimu alles ülikooli ajal praktikal käies, kus enamik kursusekaaslasi vaatas mind nagu imelooma ja sõnas, et nemad pole kunagi selle peale tulnud, et tatraputru moosiga süüa. 😀

Aga eelmainit tatraroog oli päris hea, seetõttu ei pidanud ma paljuks proovida seda ise teha. Kui tatar on varem valmis keedetud, siis saab toidu võrdlemisi kiiresti lauale. Purgikastmete usku ma üldiselt ei ole, aga kiiruse huvides tuleb mõnikord siiski ette.

Tatra-kanaroog (kuuele)

300 g tatart
400 g kanafileed
3 paprikat
1,5 l puljongit
1 purk Hiina kastet (nt. Spilva)

Keeda tatar puljongis pehmeks. Lõika kanafilee kuubikuteks ja pruunista pannil. Lisa tükeldatud paprika ja kuumuta, kuni paprika on pehme. Vala potti tatra juurde ning kalla peale Hiina kaste. Kuumuta kõik koos läbi. Kui on käepärast röstitud paprikat, siis võib ka seda lisada.