Category Archives: tomat

Pasta tomati ja halloumi juustuga

Sa ei saa ennast kurbuse eest kaitsta, kaitsmata end õnne eest.
(“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”, Jonathan Safran Foer)

Kevadine õitelumi on läinud – oli teda üldse? – ning juba lõhnab linn pärnaõiemeest. Olen võtnud pikalt hoogu ja otsinud õigeid sõnu. Vaaginud nukrust ja rõõmu – kumb kaalub kumma üles? Mida oled sa võitnud, mida kaotanud? Kusagil ületasid sa vist ikka kiirust ning kihutasid tähelepanematult õigest teeotsast mööda. Kiirteel seisma jäämiseks puudub julgus ning hoopiski pole elul GPS-i, mis annaks sulle selge juhise: esimesel võimalusel tee tagasipööre.

Kas minna tagasi tähendab anda alla? Või tulebki edasi liikumiseks mõnikord hoog maha võtta ja veidi maad tagasi minna? Mitte selleks, et olnut teiseks muuta, unustada või sootuks olematuks teha, vaid selleks, et mõista ja aktsepteerida. Ainult üks õrn võnge, mis kandub edasi mööda tervet aja ämblikuvõrku.

Kõhkled ja kihutad edasi, ignoreerides tunnet, et sõidad täiesti vales suunas, sest su süda pole sellel teel. Küllap oli see Mathura, kes kirjutas raamatus “Guatemala, maa hing”, et mitte keegi ei peaks elama poolikut elu pooliku südamega. Süda – ta on seal, kus su hing äkki naeratab, kui sa korraga ennast mõnelt mõttelt tabad. Ühel hetkel võib see sind murda niikuinii. Aga see juhtub ka siis, kui võtad enesekaitseks oma südame rinnust ja asetad laekasse hoiule nagu Jacques lillemuinasjuttude liilia-loos. Sellepärast parem lenda. Kasvõi ööliblikana uuesti otse leeki. Kui juba kukkuda, siis üheskoos ja kõrgelt (Ott Arder).

Muusika: Oleg Pissarenko “Loodu”

Penne tomati ja halloumi juustuga

Pasta tomati ja halloumi juustuga (kahele)
(algretsept: BBC GoodFood)

oliiviõli
1 sibul
1 küüslauguküüs
veidi tšillihelbeid
200 g halloumi juustu
250 g kirsstomateid
soola, musta pipart
värsket basiilikut
200 g penne pastat

Kuumuta pannil õli, lisa tšillihelbed, hakitud sibul ja küüslauk ning kuumuta paar minutit. Lisa kuubikuteks lõigatud juust ning prae, kuni juust hakkab kuldseks muutuma, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid ning prae kõik koos läbi. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees, kurna, vala peale tomati-juustusegu, rebi hulka basiilikut ning jahvata veskist peale musta pipart.

Penne tomati ja halloumi juustuga

Caponata

Laisaks olla ma läinud, ütlevad lugejad. Ega need viimasel ajal tavalised kaks postitust kuus nüüd just eriti edumeelne küll ei ole, mis sest, et tegelik põhjus on arvatavale vastupidine. Aga ju mõnel sellisel hilisel õhtutunnil nagu tänane ikka aega leiaks. Lihtsalt mul on tunne, et parem on üldse jätta kirjutamata, kuna kirjutades sellest, millest ma tahaksin, tuleks kõigepealt sõnu hoolega valida, siis tsenseerida ja lõpuks tekstist veel lisaks mõned lopsakamad võrsed ära katkuda, kuni järel on paljad raod ja keegi nagunii enam midagi aru ei saa. Mitte et ilusaid või vähemilusaid või imekspandavaid juhtumisi olnud poleks, aga kas neid kõiki nüüd  ilmarahvale imetlemiseks seadma peaks, on üleüldse peamine küsimus.

Muidu ma räägiks. Ootustest ja pettumustest ja tervislikust ükskõiksusest, kogemuste ümberhindamisest ja korduvatest mustritest, maast ja mõisast ja majakatest. Aga mitte täna. Kui teada tahate, helistage ja kirjutage.

Vahepeal võib baklažaani ära tükeldada ja veini külmast välja võtta. Sitsiilia päritolu magushapul caponata’l on palju variatsioone ja serveerimisvõimalusigi mitmeid – soojalt, toatemperatuuril või külmkapikülmana, prae kõrvale või pastakastmena või eelroaks koos krõbeda saiaga (minu eelistus). Mõned retseptid nõuavad musti, teised rohelisi oliive; mõned palsami-, teised punase veini äädikat; mõned lisavad rosinaid või seedermänniseemneid; ühed kasutavad paprikat, teised jälle mitte. Nii et tehke nii, nagu mõistlikum tundub. Hea on ikka.

Caponata

Caponata

1 punane sibul
1 sellerivars
1 keskmine pommu
1 paprika
2 tomatit
2 sl kappareid
75 g rohelisi oliive
2 sl palsamiäädikat
soola, suhkrut
praadimiseks oliiviõli

Haki sibul, lõika seller, pommu, paprika ja tomat ühesuurusteks kuubikuteks. Kuumuta pannil õli ning prae selles järgemööda kõik köögiviljad, vajadusel lisa veel õli. Seejärel kalla kõik koos pannile tagasi, lisa palsamiäädikas, sega ja kuumuta mõni minut. Lisa kapparid ja poolitatud oliivid ning maitsesta soola ja suhkruga. Jahuta ning pane ööseks külmkappi. Serveeri koos krõbeda saiaga klaasi veini kõrvale.

Caponata

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Ega alati ei ole kah ainult lilled ja liblikad, eks ole.

Kui tol hommikul üles ärkasin, näis väljas olevat kahtlaselt valge. Niisiis – a) kas olen sisse maganud või b) on lumi maas. Tõeks osutus kahjuks loomulikult variant b.

Lõuna ajal kaubamajas käies nägin mitmesuguseid suurepäraseid tooteid, nagu käekoti lõhnastaja (ainult 16.90) – selle peale pidin suisa spetsiaalselt tagasi pöörama, veendumaks, et ma ikka tõesti nägin seda, mida ma nägin – käekoti lõhnastaja?! (tsiteerides tötskääbuseid: misjaoks nad sedasi teevad…?); neoonroosa plastjõulukuusk; ja šampanjapudel, mis oli pakendatud millessegi, mis nägi välja nagu lukuga kondoom. Ka roosa muidugimõista.

Jumal paraku, õhtul oli kah tarvis poodi minna. Ja no palun väga, seal polnud enam miski selle koha peal, kust teda tavaliselt leida võis. Oksad-lehed ristamisi, ma ütlen (st Sergei Jessenin tegelikult ütles). Just siis, kui ma olin jõudnud kindlale veendumusele, et neil on selleks spetsiaalne inimene palgale võetud, kes kogu aeg kaupa riiulitel ümber paigutab, nii et kui milleski täiesti kindel võib olla, siis selles, et järgmisel korral ei leia te midagi enam sealt, kus see eelmine kord asus, läks asi veel hullemaks. Absoluutselt ilma igasuguse hoiatuseta (no et oleks saanud ennast väheselgi määral moraalselt ette valmistada) hakkas kostma hullumeelselt reibas lauluke (“Nõia elu” viisil): saia elu, saia elu, see on jah kõige parem, ah kui hea on olla sai, kui sa vaid külmund oled. Jne. Suudate seda ikka ette kujutada, jah? Aga ma võin kinnitada, et reaalsus oli ikka tunduvalt hullem. See oli isegi hullem, kui LHV pensionimüüjad, kes muidu kuuluvad kindla peale päris tippu nimekirjas selle kohta, millega ma pärast tööpäeva lõppu toidupoes raudpoltkindlalt tegemist teha ei taha.

Ühesõnaga – tekkis tunne, et kohe hüppavad kuskilt riiulite vahelt välja üleelusuurusteks saiadeks kostümeeritud tegelased ja topivad suu saia täis kõigil, kes samasugust arulagedat entusiasmi ei ilmuta. Põgenemine oleks kah raskendatud olnud, sest vasaku jala saapa (ja ma parem ei hakka rääkima, sellest, et need olid alles kevadel ostetud ja kui raske neid üleüldse hankida oli!) ja saapatalla teed olid hakanud ette hoiatamata lahknema, nii et ma pidin arendama mõnevõrra toonekurelikku kõnnakut – mis miskipärast kaaskodanikud pead pöörama pani (no ma olen muidugi niisama ka erakordselt silmapaistev isiksus).

Õhtul meenus, et kavatsesin veidike uurida, mida kujutab endast hiljuti eesti keeles ilmunud, väidetavalt üle ilma kuulus, minu jaoks siiski täiesti tundmatu teos, mille peale tekkinud ühiskondlik debatt viis mind alguses korraks (absoluutselt ekslikule) mõttele, et tegemist on kirjandusega. Tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks. Ausalt öeldes oli see suisa füüsiliselt valus. Internetist leitud katkendid ütlesid juba kaugelt enam kui piisavalt, ent mingi marginaalne osa minust kaalub siiski, et ehk peaks üritama lugeda, et näha, kui hull see veel tervikuna võib olla, aga ma ilmselgelt ei jaksa nii palju juua, et see teos natukenegi tarbitavaks muuta. Sundida ennast seda lugema, vaat s e e oleks alles tõeline sadomasohhism.

Nii et selle kõige peale tahaks öelda, et stritsel (saia elu, saia elu…) päästis päeva. Aga ei, tegelikult ei päästnud. Oligi selline päev.

Muusika: Georgi Sviridovi valss muusikast filmile “Tuisk”.

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Päikesekuivatatud tomati ja hallitusjuustu stritsel
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

25 g pärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
400 g nisujahu
0,5 dl oliiviõli

Täidis:
100 g sinihallitusjuustu
100 g riivitud juustu
10 päikesekuivatatud tomatit õlis

määrimiseks 1 muna
peale puistamiseks seesamiseemneid

Murenda pärm kaussi ja hõõru vähese toasooja veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, suhkur ja sool ning sõtkudes järk-järgult jahu. Lõpuks lisa õli ning sõtku, kuni tainas on ühtlane ja läikiv. Kata kauss rätikuga ning lase tainal soojas kohas 30 minutit kerkida.
Kerkinud tainas rulli jahusel laual ristkülikuks, määri pealt päikesekuivatatud tomatite õliga, laota peale tükeldatud hallitusjuust, tükeldatud tomatid ning riivjuust. Keera tihedalt rulli ja lõika pooleks (saad 2 stritslit). Tõsta rullid ahjuplaadile ning tee neisse kääridega peaagu põhjani ulatuvad sisselõiked ning saadud viilud keera vaheldumisi väljapoole. Lase rätiku all veel 30 minutit kerkida, määri munaga ja puista peale seesamiseemneid. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit (pöördõhuga 20 minutit).

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

Mõni päev lihtsalt on selline.

Või õigupoolest tuleb algust sellele näha juba eelmises õhtus, kui naabrid (kõrvalmajas, ma rõhutan) olid oma igasugust mõtlemisvõimet absoluutselt välistava valjusega tümaka siiski kinni keeranud ja mul õnnestus lõpuks magama jääda. Et ärgata ja märgata, et kell oleks pidanud juba pool tundi varem helisema (kui keegi oleks ta helisema pannud). Sellepärast, et mul on tingimata vaja enne tööle minekut teha üks foto. Leivast. Mille tarvis ma üle-eelmisel õhtul pidin ennast järjekordselt ületama ja sõitma Lõunakeskusesse (mis on üks jube koht, aga ma arvan, et kuskilt mujalt Tartus pärast kell 7 õhtul leivajuuretist ei saa), ise kalkuleerides, kumb juhtub enne – kas pannakse taluturg kinni või saab autol bensiin otsa (noh, kui tankimine on tundunud liiga tülikas ja juba mitmendat päeva sõidetakse bensiiniaurude peal).

Saab see leivapilt tehtud kah, pilk kellal, hambahari põigiti suus, üks sukk jalas. Liiklus on õnneks hõre ja Oscar Petersoni geniaalne “Love Ballade” saadab mu teed mööda värvi vahetama hakkavate puudega palistatud tänavat. Ma märkan seda ja aeg seisatab hetkeks, ehkki mina sõidan edasi (natuke (aga ainult natuke)  kiiremini, kui tohiks).

Päev möödub omas tempos ja lõuna ajal luban endale ühe hingetõmbepausi koos kohvitopsiga pargipingil sügispäikese all. Aeg seisab taas.

Et pealelõunal ootamatut tempot arendada, nii et kui ma lõpuks pilgu kellale heita taipan, näitab see juba 17.22 ja mul on kaheksa minutit aega jõudmaks, kuhu ma pean. Liiklus ei aita kaasa, autoderivi venib mööda Laia tänavat hulluksajava aeglusega. Jõuan siiski.

Veel poolteist tundi hiljem olen kodus. Ja on see õhtu, kus pole enam tarvis mitte midagi teha. Isegi arvutit ei tee ma lahti. Valmistan hoopis köögis Max Richteri (kes on paljuski suutnud mu silmis kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida) saatel süüa ja valgus akna taga on tuhmilt roosa.

Niisugused hetked on argipäevadest üle. Neid on oluline märgata.

Muusika: Max Richter “On the Nature of Daylight”

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatitega

200 g kruupe
120 g suitsupeekonit
250 g kirsstomateid
50 g päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli, musta pipart, soola

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl vahtrasiirupit
1 sl täisterasinepit
musta pipart

Keeda loputatud kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks (see läheb kiiremini, kui kruupe eelnevalt paar tundi leotada) ja nõruta.
Lõika tomatid pooleks, sega oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning rösti 220-kraadises ahjus, kuni tomatid hakkavad lõhenema. Prae peekon pannil krõbedaks ja tükelda päikesekuivatatud tomatid.
Sega kruubid, peekon, röstitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid. Sega kastmeained omavahel ning nirista kaste salatile.