Category Archives: toorjuust

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Õuna-martsipani toorjuustukook

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Õuna-martsipani toorjuustukook

Üksteist. Sidruni-juustukook

Armastuse maagiline arv
on üksteist. 
Veel ei ole hilja
hakata armastama.
(Ott Arder)

Ma olen üksteist aastat bloginud. Hämmastav järjekindlus.
Paraku tundub nüüdseks küll, et mul on üha vähem ja vähem öelda. Rääkimata sellest, et söögi tegemine on mind juba tükimat aega kirjeldamatult närvi ajanud, nii et mis toidublogist me siin siis enam räägime. Lihtsam oleks muidugi öelda, mis mind viimasel ajal närvi EI aja, aga eks ma tean, et osalt on see põhjustatud sellest kõigest, mis ülikoolis töötavaid inimesi maikuus ikka tabab ning ülejäänud osa on iseenda tekitatud.
See tähendab – tekitatud, kuhjates oma päevad kõikvõimalikke tegevusi nii täis, et nende vahele ei jää mitte mingit aega ega ruumi. Ma tean, et see ei sobi mulle, see ajab mind hulluks ja tigedaks. Aga kui sa ei võta endale üldse aega, et peatuda, siis tundubki esiteks, et kõiki neid asju ikka ongi mingil põhjusel hädasti vaja teha ja teiseks, et eksistentsiaalset käibemaksu nagu ka ei tahaks maksta.
Eksistentsiaalse käibemaksu mõiste on pärit Ilse Sandi ülitundlikkuse teemalistest raamatutest ning selle all peab ta silmas süütunnet. Niisiis eksistentsiaalne käibemaks tuleb kindla peale ära maksta (= teatav süütunne ära kannatada, mitte joosta seda leevendama, tehes veelgi rohkem, vastutades veelgi rohkem teiste eest), muidu ei saagi kunagi iseendana elada.

Niisiis ma ei jäta endale mitte mingit aega ega ruumi, aga seda on hädasti vaja, et kogetut analüüsida ja reflekteerida, ent ka selleks, et üldse midagi tunda (peale ärevuse ja ärrituse). Ent miks on siis ometi nõnda, nagu peaks keegi teine mulle selleks ajaks ja ruumiks loa andma ning miks peaks see olema kuidagi adekvaatsem kui mu enda hinnang selle kohta, millal on kõigest ja kõigist küllalt?
Ja ei maanda mitte miski mind endiselt paremini kui keskmiselt kõva trenn – rõhk sõnal ‘kõva’, kindlasti kuldaväärt ideega pool tundi jalutada pole mul mõtet end narrima hakata, minu pulss on kõndides madalam kui “tavalise inimese” puhkepulss, nii et noh, kõndides ma põhimõtteliselt laman. Ja mitte et minuga koos jalutada oleks kellelgi võimalik,  minu mõistes jalutamine kvalifitseerub teiste jaoks ikkagi jooksmiseks.
Ühesõnaga kokkuvõttes pole enam päris kindel, kas muule ülekoormusele trennikoormuse lisamine enam tingimata niiväga tervislik on. Aga kuidas ma siis ennast maandan?! Kuidas need inimesed ennast maandavad, kes trenni ei tee? Ma läheks vist päris hulluks, kui tuleks töölt koju ja jätaks kogu päeva oma mõtteisse ringiratast keerlema ega laadiks seda ratta seljas maha.

Mis on sellel pildil valesti?

Eelmisel nädalal jäin korra vihma kätte. Räägin kõigile, et ilus puhas spordiala, eks ole, aga kui vihma kätte jääd, siis oled ikka pealaest jalatallani liivane. Pildilt ei paista, aga tegelikult olen ma liivakihiga kaetud (see kuivas koju tagasi jõudmise ajaks ära ning linnas polnud muidugi tilkagi sadanud). Kõikidel kaastsiklistidel paistis küll vihmas sõites kangesti lõbus olevat. Ei, ega mul oli ka, aga ratta puhastamine on ikkagi tüütu.

Tahaksin, et mul oleks umbes vähemalt kolm kuud puhkust ning ma võiksin selle sisustada metsas käimise, kirjutamise, lugemise, jooksmise ja rattasõiduga. Olgu, aiatöö võib ka olla. Ja et oleks rõõmu ja puha, sest kahtlemata tuleks mul siis jälle meelde, kuidas seda tuntakse. Ja et maailm ja kõik inimesed seal sees haldaksid sel ajal ennast ise ära, nii et ma saaksin natuke aega ainult iseennast kuulata.
Puhata ja mängida on vaja, aga paraku luba selleks ei saa anda keegi peale mu enda. Aga enne seda peaks oma närvisüsteemi välja vahetama. Tahab keegi? Saate võime tunda kõigi teiste tundeid ning üldiselt väga kiire ülestimulatsiooni seisundisse sattumise, boonusena aga ka viletsa rutiinitaluvuse, nii et gaas ja pidur korraga läheb kahtlemata käiku ning kui sõit just päris otse võssa ei lähe, siis kõikide osade kulumine on kahtlemata kiirem.
Sellega hetkel lõpetamegi, sest ma pean nüüd oma une säästmise eesmärgil arvuti kinni panema. Ja ma pean homme vara tööle jõudma ja siis läheb koju tagasi jõudmiseni 12 tundi…

Muusika: Tom Chaplin “Hardened Heart” 

Sidruni-juustukook
(Manhattani juustukoogi baasil)

Põhi:
145 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
poole sidruni mahl
u kolmandik kogust sidrunivõiet nagu kirjeldet selles retseptis (aga mingi kolmandiku kogusega ära hakka jändama, teha tuleb ikka terve portsjon, sest küll see kraam mujale ära kulub)

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit. Lase pool tunnikest jahtuda, kata sidrunivõidega ning jahuta seejärel täielikult, soovitatavalt üleöö.

Tort isamaale 2019

Veebruaris ei saa me teadagi läbi tordivõistluseta. Ja noh, mina ei saa sealjuures läbi ilma metsata. Vist juba aasta tagasi soovitas Lenka mul teha tammetõrujahust kooki ning seda mõtet oli mul niisiis aega heietada piisavalt. Tammetõrukujulist torti ma siiski võimalikuks ega vajalikuks ei pidanud, nii et vorm ootas veel kujunemist. Lõpuks sai see inspireeritud tänavuse talve kõige kaunimast päevast, mil terve ilm oli härmas. Ning seetõttu on sel korral päevakorral lehtpuud (raagus muidugimõista, lehed paneme külge järgmisel aastal, võib-olla).

Ma olen seda öelnud palju kordi ning võin korrata veelgi – kõige enam peitub minu isamaatunne looduses. Seda maad ma armastan tema kuus kuni kaheksa kuud kestva sita suusailma kiuste – tema päikesetõuse ja -loojanguid, tema udusid ja männipuid, tema metsamarju ja aprilliõhtuid, tema viljapõlde ja õunalõhnalisi öid, tema äikesetorme ja rändlindude teed üle taeva ja tema valgust, milles on kõik värvid. Kõik.

 

Tordipõhja aluseks on hapukapsa-šokolaadikook, aga siinne retsept šokolaadi ega kakaod ei sisalda, taina teeb tumedaks tammetõrujahu. Seda retseptis ainsa jahuna kasutades jääb lõpptulemus siiski kuivavõitu, niisiis tulebki appi hapukapsas ning rohke täidis ja kate.
Härmas puude modelleerimisel kasutatav suhkrusiirup peab olema suhteliselt kange, selline, mis toimiks liimina, st kivistuks õhu käes, liiga vedel suhkrusiirup jääb märg ning sulatab soola, seetõttu on kindlam kasutada liimi. Kui pole rangelt oluline, et kõik oleks söödav, sobib ka mõni läbipaistev käsitööliim või salvrätitehnika liim-lakk, mis läbipaistvaks kuivab.

Hapukapsa ja tammetõrujahuga kohupiimatort “Talvine tammik”

Põhi:
70 g hapukapsast
150 g tammetõrujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
80 g võid
125 g suhkrut
2 muna
1,25 dl piima

Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut
pool purki mustika-vaarikamoosi

Kate:
200 g toorjuustu
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut

Kaunistused:
paar viinamarjakobarat
soola
söödavat liimi või ise keedetud suhkrusiirupit

Pigista hapukapsas käte vahel kuivemaks ja haki noaga peeneks. Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa kolmandik kuivainesegust ja pool piimast või-munasegule ning sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ja tammetõrujahuga üle puistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda.

Täidise jaoks hõõru kohupiim suhkruga lahti ning sega juurde vahustatud koor.
Lõika jahtunud koogipõhi kaheks ning aseta esimene ketas tagasi koogivormi, kata kahe kolmandikuga moosist ning kohupiimatäidisega. Aseta peale teine ketas ning immuta see ülejäänud moosiga. Pane külmkappi maitsestuma.

Viinamarjad söö ära, raod (või mis nende nimi ongi) jäta alles. Neile kanna pintsliga söödav liim või suhkrusiirup ning sõelu peale (nt peenemaks jahvatatud) meresoola.

Katte jaoks hõõru toorjuust suhkruga ühtaseks, lisa koor ningvahusta kreemiks. Tõsta tort vormist serveerimisalusele, kata spaatli abil toorjuustukreemiga, jättes viimistluse elegantselt lohakaks ning aseta kaunistused tordile.

Pane kook külmkappi söömist ootama ja mine vabariigi terviseks jooksma.

Varasemad isamaa-tordid:
2009 – šokolaadi-kodujuustutort Eesti arhailise tikandi ainetel (üks kolmest tordivõistluse võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (tordivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (tordivõistluse võidutöö)
2012 – rahvuseeposest inspireeritud suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti” (tordivõistluse 2. koht soolaste tortide kategoorias)
2013 – Kirbla seelikumotiividega peedi-mustikarull
2014 – käbidega muraka-pähklitort (tordivõistluse võidutöö)
2015 – metsa-aineline pohla-kodujuustutort (tordivõistluse võidutöö)
2016 – kaneelirullitort
2017 – kakaokreemi-pohlatort “Mets” (tordivõistluse 2. koht)

(Pean ka lisama, et siit paistab välja täiesti ilmselge dünaamika, traditsioonilisemast sini-must-valgest lähenemisest rahvusliku käsitöö motiivide kaudu metsa ära.)

Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Küpsetamata šokolaadikook

See kõik kaob nii kiiresti.
Isegi sirelid õitsevad juba.
Võib-olla jääb see alati nii, et maikuus mõtlen nukraid mõtteid.
Ühel õhtul mõtlesin nende sündmuste peale, mis mind neli aastat tagasi kevadel kildudeks kukutasid. Nüüdseks on neist haavadest alles vaid armid. Kõik, mis ei tapa, pidi ju tugevamaks tegema. Oo jaa, tugevam olen ma kindlasti, puhas haljas roostevaba teras, mis siis, et selle all on endiselt alles midagi õrna ja rabedat.
Nii juhtub, kui pead iseenda pärast suutma andeks anda seal, kus andeks kunagi ei palutud. Aga andestamine on siiski lihtsam osa, kuigi võtab aega, praod usalduses jäävad alatiseks ja keegi teine saab selle tõttu kindlasti teenimatult karistatud. Päris kindel pole ma muidugi siiamaani, milles täpselt õppetund seisnes. Üldiselt näisid otsesed järeldused olevat, et inimesi ei saa usaldada, kellegi peale ei saa loota ja et võidab see, kes valjemini karjub.
Ent selletaolised õppetükid peaks olema veidi vähem valusal moel omandatavad, eriti kui ennegi on oldud tugev. Ja tugevam. Ja pole kunagi kedagi usaldatud enne, kui on koos barrikaadidele ronitud. Ja kui on ikka ja jälle nähtud, et endast maksimumi ja veel omajagu lisaks andmisest ei piisa mitte kunagi, sest mida iganes te ka ei teeks, alati on olulisem see, mida te ei tee.
Ometi ei ole ma endiselt veel vabanenud harjumusest žongleerida kogu aeg liiga suure arvu pallidega, mille korraga õhus hoidmine nõuab järjest suuremat pingutust. See, et ma tunnen vajadust neli korda nädalas trenni teha, on veel suhteliselt normaalne, sest nagu ma olen öelnud, pole see sport, vaid meditatsioon. Aga ülejäänu küll normaalne ei ole. Ent ma olen kasvanud ja õppinud mitte nõrk olema. Mis tähendab, ei jaksa, mingi nõrk oled või? Mis pai ja tähelepanu sul vaja on, sina oled ju tugev?
Jah, ma olen tugev, aga see ei tähenda ju ometi, et ma mitte kunagi ei väsi. See ei tähenda, et mul muresid pole.
Jõuvarud said otsa juba kuu aega tagasi. Aga tegemata jätta ei saa ju mitte kui midagi. Nüüdseks hakkavad need mõneks ajaks üles klopitud jõuvarud ka otsa saama, nii et tegelikult suudan ma produktiivselt funktsioneerida pool päevast. Rääkimata suutmatusest üldse millessegi piisava huviga suhtuda, samas ei tundu miski ka nii oluline, et selle kallal puhtast frustratsioonist kuidagi hambaid teritada. Isegi blogimine näib suhteliselt naeruväärne, no mistarvis küll peaks keegi millegi säärasega tegelema. Ei tea, enesereflektsiooniks võib-olla, isegi kui selle ainus järeldus on, et tuleb lõuad pidada ja edasi teenida.
Nii et oma vigadest ma nähtavasti ikkagi eales ei õpi. Aga teiste omadest siiski. Mitte et nad ise neid vigadeks peaksid, ent siiski olen viimasel ajal selgesti selgeks saanud, kus kohal mina kompromissile pole nõus minema.  Ja need tunduvad sedasorti kaaluga tõdemused, mille tulemusena võivad ehk vedamise korral nii mõnedki vead üleüldse tegemata jääda. Sellega hoiab kahtlemata aega kokku.
Teisalt ei maksa mingeid suurejoonelisi lubadusi jagada, see võib lõppeda sama suurejoonelise sõnade söömisega. On sedagi ette tulnud.

Muusika: Lambert “Stay in the Dark”

Küpsetamata šokolaadikook

Küpsetamata šokolaadikook

Põhi:
300 g täidisega šokolaadiküpsiseid (Domino, Mesikäpp vmt)
60 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl 35% rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
2 sl mõru (toor)kakaopulbrit

Kaunistamiseks:
50 g tumedat šokolaadi

Purusta küpsised peeneks ja sega sulatatud võiga. Suru saadud segu väiksema neljakandilise (nt 20×20 cm) või pikliku 35×10 cm vormi põhja ja äärtele ning pane külmkappi.
Vala rõõsk koor väikesesse kastrulisse, kuumuta tasasel tulel, kuid ära lase keema. Lisa toorjuust ja tükeldatud šokolaad, kuumuta edasi, kuni šokolaad sulab ja sega ühtlaseks. Hõõru kakaopulber esmalt paari lusikatäie toorjuustuseguga ühtlaseks ning sega siis kõik kokku.
Vala täidis vormi küpsisepõhjale ning lase vähemalt 5 tundi külmas taheneda ja maitsestuda. Kaunista riivitud šokolaadi ja soovi korral marjadega.

Küpsetamata šokolaadikook_640 (1)

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris. 

Me armastame ooperit! 5. osa – metsosopranid ja kontraaldid. Sibulagalett kah

Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.

Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.

Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.

Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.

Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.

Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).

Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.

Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.

Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Susan Graham.

Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.
Susan Graham ongi eriti tuntud püksikandja rollide poolest Mozarti ja R. Straussi ooperites.

Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.

Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.

See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab  suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.

Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.

Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.

Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.

Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.

Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.

Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.

Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.

Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.

Sibulagalett

Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)

Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.
Sibulagalett