Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.
Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.
Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.
Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.
Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).
Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.
Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.
Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.
01.02. On päikeseloojangu hämarduv aeg. Vihm voolab kapuutsiserva mööda alla. Sama hästi võiks olla nii aprill kui oktoober. On ent esimene veebruar. Metsas on märgade lehtede ja mulle niiske rammus lõhn. Kummaliselt lummav isegi mulle, kes ma olen ilmtingimata päikese ja soojuse usku.
02.02. Kas joosta või mitte joosta, selles on küsimus. Mis oleks mõistlikum, kas püsida veelgi paigal, kuigi sellest täiendavat kasu ei pruugi enam tõusta, või alustada naasmist jooksurajale ja riskida võimalusega olla esimese jooksu järel tagasi sealsamas kus nelja nädala eest?
03.02. Joosta mitte, kõndida – kõlab vastus eilsele küsimusele. (Mis tähendab ka, et ma ei nõustu Mikita väitega, nagu oleks verbaalne andekus tunduvalt olulisem kui õigekiri.) Otsisin välja oma kõnnikepid. Jooksjaid põrnitsesin pahaselt – vastikud terved inimesed, kes saavad trenni teha. Ent väljas oli veebruar, taevas poolik kuu ning mu meeltes rahu ja rõõm.
04.02. Mina, pärast tööpäeva lõppu teel auto juurde teeületusvõimalust oodates: Kas te peate tingimata kõik siin sõitma, võiksite parem käsitsi käia. Ei, ärge te peatuma küll hakake, ega mina seisan siin lihtsalt niisama ajaviiteks.
Mina, viis minutit hiljem autoroolis: Miks te just siin kõndima peate? Oi, tahtsite üle tee minna või ? No lähete natuke hiljem.
05.02. Inime sai ootamatult pisikese täiendava rahasumma omanikuks ja lidus joonelt raamatu- ning seejärel spordipoodi. Prioriteedid, prioriteedid.
Millest tulenevalt – eelmise aasta lõpus ringles blogides riietumise teemaline meem, mis viis mind siiralt hämmingusse. Inimesed väitsid, et neil on üldse umbes 3-4 paari jalanõusid. Ääh? Siinses kliimas?
Mul on juba spordijalatseid pea 10 paari (sh 2 paari rattakingi; 3 paari jooksujalatseid – ühed “kiired”, ühed väheke toekamad ja vihmakindlamad, ühed naeltega talvel jooksmiseks; matkasaapad, saalijalatsid).
06.02. Probleemide seadmine maailmaruumi taustale pole neid kunagi väiksemana tunduma pannud. Seevastu inimlik lollus ja pealiskaudsus omandavad küll universumi foonil uued mõõtmed.
Et kui me ikkagi juhuslikult peaksime selles ääretuses olema ainsad, siis anti meile küll päris unikaalne võimalus. Ja meie keerasime selle lihtsalt põhjalikult pekki.
07.02. Palun, PALUN lõpetage ne-liite üleekspluateerimine toiduretseptides. Köögiviljakotlet, mitte köögiviljane kotlet. Marjakook, mitte marjane kook. Vanillikaste, mitte vanilline kaste. Šokolaadimuffin, mitte šokolaadine muffin.
Ma kordan veel üks kord – ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet, koostise märkmiseks kasutatakse tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist. Tänan tähelepanu eest.
08.02. Lood, mis jäid kirjutamata. Sest ma arvasin, et alati on aega. Aga värvid tuhmuvad ajaga. Need lood jäävadki kirjutamata, sest nende jaoks pole enam sõnu, mis midagi tähendaks.
09.02. Kirjanduslikud klišeed – lahtine põrandalaud. Isegi uutes udupeentes majades on raamatuis alati mõni väga käepärane lahtine põrandalaud kuskil voodi all olemas. Vaatasin põrandad üle. Ma ei tea, pole nagu seda nägugi, et kuskilt midagi isegi kangutades lahti võiks tulla.
10.02. Kogu oma praktiliselt lõputu võime juures ennast tagasi sundida võib mõnikord siiski juhtuda, et energia on päeva lõpuks umbes kolmesaja protsendiga miinuses ning ma kaotan igasuguse võime tunda, mõelda või liigutada. Veetsin õhtu põrandavaibal selili “Maskiballi” kuulates. Kas ma olen juba öelnud, et Verdi oli geenius?
11.02. Ärkasin hommikusse unenäost. Üks põgus puudutus ühest põgusat puudutusest minevikus. See ei olnud armumine, kaugeltki mitte.
Ometi ühes paljudest paralleelmaailmadest oleks ehk siiski võinud ka teisiti minna.
12.02. Tegelikult ma ei tea, miks peaks kodumaise ajaviitekirjanduse lati nii madalale seadma, et kui lugedes häbi ei hakka, siis ongi juba hästi. Sellegipoolest avastasin ennast jälle ütlemas, et Margus Otsa “Veeaeg” oli täiesti korralik seikluspõnevik, sest peaaegu kordagi ei hakand piinlik.
13.02. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin siin ükspäev uued jooksutossud (sest mul on teatavasti ilmselgelt liiga vähe spordijalatseid). Aga osta jooksujalanõud ajal, mil joosta ei saa, on umbes nagu iseendal jala küljest närimine.
Sellepärast ma pidin ikkagist proovima. 6 kilomeetrit üliettevaatlikult ja uimase teo tempos, aga see oli siiski jooksmine, saate aru. Jalg pidas päris kenasti vastu, jeeei!
14.02. Asjad, mis tekitavad minus masendust: päevad, nagu täna, mis mööduvad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes ringi tormates, et öösel kell veerand kaksteist end virgeks ehmatada sellega, mis tegemata ununes.
Tormata ringi ainult avastamaks, et tegelikult oli tegemist paigal tammumisega ning kuhugi jõudmiseks oleks pidanud tormama veel vähemalt kaks korda kiiremini.
15.02. Hommikul pildistasin aias lumikellukesi. Õhtul käisin maal kõndimas. Tuul tantsitas hõredat lumesadu. Ja see, mis kaugusest kostis, oli eksimatult äratuntav sookurgede hääl.
16.02. Ma ei tea, mis asi see täpselt on, mis paneb inimest pühapäeva kohta täiesti ebamõistlikul ajal üles tulema ja koos tuhande samasugusega 17 kilomeetrit kõndima, raju tuult ja porist rada trotsides (@Tartu maratoni juubelimatk).
17.02. Ma ei kuule oma mõtteid. Eeter on lakkamatut lärmi täis.
Jaa, muidugi mul on aega, Vaatame, mõtleme, arutame. Iga korraga on mul raskem neid sõnu kuuldavale tuua, aga keegi ei märka väsimust mu hääles.
Puhas selge vaikus libiseb kättesaamatusse kaugusesse.
18.02. Tegelikult olen ma kogu aeg valetanud. Et mul ei ole kunagi igav. On ikka küll, aga mitte sellepärast, et mul ei oleks midagi teha, vaid sellepärast, et ma ei taha neid asju teha, mida ma peaksin.
Enne kui isegi aru sain, olin jälle hälbinud kuhugi spordipoodi ja tellinud kolm paari sokke. Igavusest.
19.02. Olla üksteisele tuul. Toita tuld. Õhutada leeke. Olla koos tugevam kui eraldi. Aga mõnikord ma mõtlen, et sagedamini ollakse ämbritäis külma vett, mis kustutab viimase tulukesegi.
20.02. Täna oli väljas kuldne valgus. Isegi tuul ja taevas olid seda karva.
Valgus, mille jaoks ei olegi veel sõna, sest seda tuleb ette ainult siis, kui veebruaris algab aprill.
21.02. Mõnikord pole õnneks vaja muud, kui et oleks reede. Et sa oleksid trenni lõuna ajal ära teinud. Ja et sa oleksid tööpäeva lõpus käinud massööri juures ja lasknud oma lihased tugevalt läbi töödelda ning vajunud seejuures sellisesse lõõgastusse, et isegi midagi mõelda enam ei viitsi.
22.02. Reginett saadab mulle järjekindlalt õmblusmasinate reklaami. Unustage ära. Minul ja õmblemisel puudub absoluutselt igasugune, olemas olev või potentsiaalne suhe. Ma ei ole elu sees õmblusmasinaid isegi guugeldanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas te üldse selle peale tulete, et ma võiks sihtgrupp olla. (Õigluse huvides peab mainima, et nad saadavad mulle saehoolduse reklaame ka. See on pisut relevantsem.)
23.02. Tänasel metsatiirul mõtlesin taas – pärast surma hakkan puuks.
Mu mõtted polnud siiski üldse morbiidsed, kuigi vihm peksis mulle näkku ja sõbrad männid paindusid tuules. See-eest kodus soojenes ahi, mille olin enne metsa tulekut ära kütnud ja kiiktooli kõrval ootas avatuna Maurice Herzogi “Annapurna”.
24.02. Vabariigi aastapäev: kilud toovad õnne (@keitivilms).
25.02. Päev muutub kohe lõbusamaks, kui näed punast Žigulid, mille roolis paistab ilmselgelt olevat nahast lendurimütsi ja hullumeelse pilguga Murdock “A-rühmast” (minu mälestused sellest sarjast pärinevad üheksakümnendate algusest RTL-i kanalilt). Ja sa ei imestaks mitte üks põrm, kui kohtaksid järgmisel tänavanurgal Hannibal Smithi, kes teatab sigarit suunurka lükates: I love it when a plan comes together.
26.02. Ma olin abiturient 23 aastat tagasi. Enam ei mäleta, kas ma siis ülikooli lahtiste uste päeval käisin, aga kui, siis kindlasti ei esinenud ma seal kellegi juures nõudmisega, et mulle põhjendataks, miks peaks vastavat eriala õppima.
Täna olin teisel pool lauda ja pidin sellisele küsimusele vastama. Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed…
27.02. Meediatarbimist tuleb veelgi vähendada. Varsti käin ringi, silmad suletud ja näpud kõrvas ning igaks juhuks veel ümisen endamisi, et päevapoliitilisest lollusest mitte midagi minuni ei jõuaks. Vähemalt senikaua, kuni olen õppinud imestama, mitte vihastama.
28.02. Veidral kombel ei tundu talv kriipsu võrragi talutavam seetõttu, et ta alles veebruari lõpus saabus ning kõigi eelduste kohaselt just kuigi kauaks vist ei jää. Seda mõtlesin ma hommikul autot lumest välja kaevates. Aga kurja, ikka ilus on ka, mõtlesin õhtul maal, kõrgel pea kohal kauged külmad tähed, kitsas hele kuusirp madalal võrade vahel ja vaikiv lumine mets ümberringi.
29.02. Isegi kui veebruaris ei ole isamaaliste tortide võistlust, siis on mul pisut raske rollist välja tulla. (Ja see tort ei ole ei mustasõstrane, leivane ega kodujuustune.) Nii et:
Mustasõstra-leivatort
Põhi:
250 g riivleiba
2 sl suhkrut
võid
Täidis:
350 g kodujuustu
2,5 dl vahukoort
125 g suhkrut
350 g musti sõstraid
6 želatiinilehte (12 g)
2 sl mustasõstralikööri
Põhja jaoks prae riivleib või (pigem rohke kui vähesega) ja suhkruga krõbedaks ning jäta jahtuma.
Täidise jaoks püreeri kodujuust saumikseriga. Lisa mustadele sõstardele (külmutatud marjad sulata eelnevalt) suhkur ning püreeri ka need.
Sega kodujuust ja mustasõstrapüree, lisa ka mustasõstraliköör.
Vahusta vahukoor.
Leota želatiinilehti külmas vees, pigista siis kuivaks ning lahusta sortsu kuuma veega. Vala želatiinilahus peene nirena kodujuustusegusse. Lase külmakapis veidi seista, kuni segu ilmutab tarduma hakkamise märke, seejärel sega juurde vahustatud koor.
Tõsta pool riivleivast küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ning aja ühtlaselt laiali. Selle peale tõsta pool kodujuustu-mustasõstrasegust, seejärel teine pool riivleivast ja ülejäänud kodujuustusegu.
Tõsta külmkappi tarduma (vähemalt paariks tunniks, parem üleöö).
Eemalda tort vormist, kata külgedelt ja pealt vahustatud koorega. Kaunista riivleiva või riivitud tumeda šokolaadiga, mustade sõstarde ja rukkililledega (kui oli meeles need suvel sügavkülma panna).
Veebruaris ei saa me teadagi läbi tordivõistluseta. Ja noh, mina ei saa sealjuures läbi ilma metsata. Vist juba aasta tagasi soovitas Lenka mul teha tammetõrujahust kooki ning seda mõtet oli mul niisiis aega heietada piisavalt. Tammetõrukujulist torti ma siiski võimalikuks ega vajalikuks ei pidanud, nii et vorm ootas veel kujunemist. Lõpuks sai see inspireeritud tänavuse talve kõige kaunimast päevast, mil terve ilm oli härmas. Ning seetõttu on sel korral päevakorral lehtpuud (raagus muidugimõista, lehed paneme külge järgmisel aastal, võib-olla).
Ma olen seda öelnud palju kordi ning võin korrata veelgi – kõige enam peitub minu isamaatunne looduses. Seda maad ma armastan tema kuus kuni kaheksa kuud kestva sita suusailma kiuste – tema päikesetõuse ja -loojanguid, tema udusid ja männipuid, tema metsamarju ja aprilliõhtuid, tema viljapõlde ja õunalõhnalisi öid, tema äikesetorme ja rändlindude teed üle taeva ja tema valgust, milles on kõik värvid. Kõik.
Tordipõhja aluseks on hapukapsa-šokolaadikook, aga siinne retsept šokolaadi ega kakaod ei sisalda, taina teeb tumedaks tammetõrujahu. Seda retseptis ainsa jahuna kasutades jääb lõpptulemus siiski kuivavõitu, niisiis tulebki appi hapukapsas ning rohke täidis ja kate.
Härmas puude modelleerimisel kasutatav suhkrusiirup peab olema suhteliselt kange, selline, mis toimiks liimina, st kivistuks õhu käes, liiga vedel suhkrusiirup jääb märg ning sulatab soola, seetõttu on kindlam kasutada liimi. Kui pole rangelt oluline, et kõik oleks söödav, sobib ka mõni läbipaistev käsitööliim või salvrätitehnika liim-lakk, mis läbipaistvaks kuivab.
Hapukapsa ja tammetõrujahuga kohupiimatort “Talvine tammik”
Põhi:
70 g hapukapsast
150 g tammetõrujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
80 g võid
125 g suhkrut
2 muna
1,25 dl piima
Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut
pool purki mustika-vaarikamoosi
Kate:
200 g toorjuustu
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut
Kaunistused:
paar viinamarjakobarat
soola
söödavat liimi või ise keedetud suhkrusiirupit
Pigista hapukapsas käte vahel kuivemaks ja haki noaga peeneks. Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa kolmandik kuivainesegust ja pool piimast või-munasegule ning sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.
Vala tainas võitatud ja tammetõrujahuga üle puistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda.
Täidise jaoks hõõru kohupiim suhkruga lahti ning sega juurde vahustatud koor.
Lõika jahtunud koogipõhi kaheks ning aseta esimene ketas tagasi koogivormi, kata kahe kolmandikuga moosist ning kohupiimatäidisega. Aseta peale teine ketas ning immuta see ülejäänud moosiga. Pane külmkappi maitsestuma.
Viinamarjad söö ära, raod (või mis nende nimi ongi) jäta alles. Neile kanna pintsliga söödav liim või suhkrusiirup ning sõelu peale (nt peenemaks jahvatatud) meresoola.
Katte jaoks hõõru toorjuust suhkruga ühtaseks, lisa koor ningvahusta kreemiks. Tõsta tort vormist serveerimisalusele, kata spaatli abil toorjuustukreemiga, jättes viimistluse elegantselt lohakaks ning aseta kaunistused tordile.
Pane kook külmkappi söömist ootama ja mine vabariigi terviseks jooksma.
(Pean ka lisama, et siit paistab välja täiesti ilmselge dünaamika, traditsioonilisemast sini-must-valgest lähenemisest rahvusliku käsitöö motiivide kaudu metsa ära.)
Ümberringi ei midagi muud kui puud ja puud ja puud. Sulnilt suletud on nende suud. Oleme piiratud sisse hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)
Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.
Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).
Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.
Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!
Kakaokreemi-pohlatort “Mets”
Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g pohlamoosi
Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli
7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)
Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit
peale puistamiseks tuhksuhkrut
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.
Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.
Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.
Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.
Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.
Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!
Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)
Kaneelirullitort
Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola
Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli
Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut
Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid
tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju
Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.
PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.
Toidutegu 