Category Archives: tšilli

“Kohutav ilu” ja šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

Televiisorit ma üldiselt ei vaata. Kiputakse arvama, et mul polegi seda. Tegelikult ikka on, “Aktuaalset kaamerat” ja “Vabariigi kodanikke” on ju vahepeal vaja jälgida.
Seevastu suurem jagu näidatavast on siiski rämps ja ajaraisk ning kui tohib esineda moraliseerivate avaldustega, siis lubatagu küsida, kuidas keegi saab väita, et aega ei ole, kui tal ometi on aega lasta endale mitu tundi päevas ajupesu teha – kõik on ju siiski lõpuks valikute küsimus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ilmselt televiisori mittevaatamisest tuleneb ka asjaolu, et ma pole teab mis suur filmisõber. Üleeile käisin ometigi filmi vaatamas ning absoluutselt ootusi omamata sain suurepärase elamuse osaliseks. “La grande bellezza” (millest eestikeelses tõlkes on põhjendamatult saanud “Kohutav ilu”) on nüüdseks korjanud ka hea hulga auhindu, Euroopa Filmiakadeemia parima filmi auhind sealhulgas. Tundub, et teenitult.
Asi polnud mitte narratiivis (mida õigupoolest suurt polnudki), kuivõrd audiovisuaalses lahenduses. Dekadents ja edevuse laat, tühisuse tajumise peen kurbus, edasi antuna ilma ilmsete püüdlusteta olla kogu aeg äärmiselt sügav ning tulemus oli visuaalselt ja esteetiliselt äärmiselt nauditav. Märksõnad, mis mul filmi ajal pähe tulid, olid peamiselt ‘dekadents’ ja ‘danse macabre‘, aga kummalisel kombel ei jäänud domineerima mitte see külg. Domineerima jäi nukker elegants, üles ehitatud ilu ja inetuse, näivuse ja tõelisuse, pühaliku ja argise vastandustele. Rafineeritult ilus film oli. Eklektilisest, aga suurepärasest muusikavalikust rääkimata – näiteks Arvo Pärt, Zbigniew Preisner, Henryk Górecki, David Lang ning minu jaoks kogu filmi tonaalsust kandnud oboesoolo Georges Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.
Tagasi vaadates jõudsingi järeldusele, et kõik minu erilised filmielamused on alati olnud seotud selliste linateostega, milles muusika on vähemalt kõrvalosas, olgu siis “Heftig og begeistret”,  “Muusika pulmadeks ja matusteks” või “Kolm värvi: Sinine”.

Toidunautleja ja toidublogi jaoks sobib lõpetuseks tsiteerida “La grande bellezza” peategelast Jep Gambardellot:

“Midagi peale menüü ei tasu tõsiselt võtta.”

Kas poleks suurepärane elufilosoofia? Paraku lõpeb selle järgimine ilmselt varem või hiljem siiski eksistentsiaalse kriisiga.

Muusika: Georges Bizet, adagio 1. sümfooniast

Šokolaadi-tšillimuffinid pisataatsiapähklitega

Šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

60 g tumedat šokolaadi
100 g võid
2 muna
175 g suhkrut
100 g nisujahu
2 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
100 g soolata pistaatsiapähkleid
1-2 punast tšillikauna

Sulata šokolaad koos võiga madalal kuumusel ning lase veidi jahtuda. Vahusta munad suhkruga. Sega jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, tükeldatud pähklid ja hakitud tšilli (kogus oleneb sellest, kui teravad kaunad parajasti on ning kui teravaid elamusi eelistad) omavahel ning lisa munavahule. Lisa ka või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ning küpseta 175-kraadises ahjus 18-20 minutit.

Šokolaadi-tšillimufifnid pistaatsiapähklitega

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga

Üritus iseenda varjust ette jõuda lõpeb alati käpuli käimisega. Sellepärast tuleb tegeleda ainult sellega, mis vähemalt mingil moel inspireerib (toiduga… näiteks ;)). Meilid jätta üldse lugemata. Ja vastata ainult nendele telefonikõnedele, mis tõotavad lisaks muule sisaldada kutset minna veini jooma. Ja vaadata ringi ja leida, et nüüd on vist suvi.

Liiga palju ülearust kippus viimasel ajal mõtteis keerlema, nii et isegi see kõige tähtsam – toit, noh! – kippus ära ununema. Ühel kenal õhtul viskasin siis jalad seinale (rõdutool oli tegelikult) ja lugesin oma lapsepõlve raamatut, dr. Dolittle’i lugusid Hugh Loftingi sulest, kus üks tegelastest on siga Gab-Gab, suur toidunautleja. Ja vaat siis tuligi jälle meelde, kuivõrd tore tegevus on ikkagi söömine :). Pool kuningriiki marineeritud räimede eest! Kaalusin täitsa tõsimeeli, kas jõuaks enne sulgemist Prismasse – see on kella 23ni lahti ja seal on räimefileesid. Arvasin, et ei jõua. Ja tegin nisuleiba hoopiski.

Muusika: Edith Piaf “Non, je ne regrette rien”

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga (4 väikest pätsi)
(inspiratsioon: Tessa Kiros)

30 g pärmi
0,5 l käesooja vett
6 sl oliiviõli
2 tl suhkrut
600 g nisujahu
200 g täisterajahu
2 tl soola
o,5 tl tšillihelbeid
100 g päikesekuivatatud tomateid õlis

Murenda pärm kaussi, lisa vesi, oliiviõli ja suhkur. Sega läbi ja jäta 10 minutiks seisma, kuni segu hakkab kergelt mullitama.
Lisa jahu, sool ja tšillihelbed, sega kätega tainaks. sõtku, kuni tainas muutub elastseks ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma. Kata kauss rätikuga ning lase soojas kohas poolteist tundi kerkida.
Kerkinud tainas kummuta jahuga üle puistatud lauale, suru õhk välja ning sõtku tainasse õlist nõrutatud ja tükeldatud tomatid. Vormi jahuste kätega neli väikest pätsi, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning lase rätiku all pool tundi kerkida.
Küpseta 220-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Sanatoorium, see on baar, muusika etc, teate küll ;). Meri. Supelsaksad. Lõpmata liigirikas issanda loomaaed ja nii mõnedki rohkem ja vähem kulinaarsed kogemused, sealhulgas öösel kell pool kaks burksiputkast pelmeenide ostmine – tegevus, mida pärast tudengiaja lõppemist ei mäleta end harrastanud olevat. Öölokaal, mida arvasime meile lubatud retrostiiliga meiesugustele eakamatele inimestele sobivat ja ehk sarnanevat omaaegsetele Zoja Puhuri pidudele ja mis tegelikkuses osutus, ütleme et… huvitavaks :D.

Äraütlemata tore nädalalõpp oli :).

Hambad teritasin kah juba ära, et hammustada, aga paar päeva hiljem reaalsusesse tagasi tulnuna avastasin, et ma ei viitsi ega tahagi enam tuuleveskitega võidelda. Sest ma tunnen tegelt lootusetu juhtumi ära küll, kui mulle seda piisavalt kaua piisavalt lähedalt näidatakse. Kuni selgus, et hoolimata oma arvamusest, et mind enam üleüldse mitte miski üllatada ei suuda, paneb reaalsus kujutlusvõimele ikka pika puuga. Selle peale jäi päeva lõpuks vaid üle oma kondid kööki koristada ja üritada mõnuslihtsa pastaroa saatel oma maailmapilt jälle loodi seada.

Homme lähen lasen juuksed roosaks värvida! Kompenseerimaks roosasid prille, mis juba ammu katki läksid.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Kreveti-tšillikastmes pasta (kahele)

250 g linguine‘t või spagette
1 küüslauguküüs
1 punane tšillikaun
1 sl oliiviõli
400 g purk purustatud tomatit
0,75 dl kohvikoort
soola ja musta pipart
200 g krevette

Kuumuta pannil õli, prae selles hakitud küüslauku ja tšillit minut aega, vala juurde purustatud tomat. Maitsesta soola ja pipraga, lase madalal kuumusel 10 minutit podiseda ning lisa siis koor ja krevetid. Kuumuta korraks läbi ja tõsta tulelt.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna, vala peale krevetikaste ning kuumuta korraks läbi. Serveeri koos parmesanilaastudega.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Valge šokolaadi kook tšilliga

Oma sümpaatiast tšilliga tumeda šokolaadi vastu olen ma kuskil juba kirjutanud. Aga kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult ei seo meid šokolaadiga sugugi jäägitu teineteisemõistmine – ilma selleta ära elamine tundub nimelt täiesti võimalik. Ilma valge isendita – päris kindlasti kohe. Aga kui need kaks – valge šokolaad ja tšilli – kokku panna, siis olen ma ikkagi intrigeeritud. Pealegi nägi seesinane kooslus raamatus “100 kooki 3” päris apetiitne välja. Resultaadi kohta tuleb tunnistada, et kontseptsioon oli õige pisut parem kui tulemus. Kas oli tšillit lihtsalt liiga vähe või tegi see haltuurat, aga minu maitsele oli teravust pisut vähevõitu. Hommikuni seismise järel asi küll mõningal määral paranes.

Valge šokolaadi kook tšilliga

1 punane tšillikaun
1 roheline tšillikaun
1 dl suhkrut
1 dl vett
150 g võid
300 g valget šokolaadi
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 dl jahu
pisut soola
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Poolita tšillikaunad, puhasta seemnetest ja viiluta. Sega vesi, suhkur, tšilliviilud ning lase keema tõusta. vähenda kuumust ning hauta 5 minutit. Kurna. Sulata või koos 150 g valge šokolaadiga veevannil, lase pisut jahtuda. Klopi teises kausis lahti munad koos suhkru ja vanillisuhkruga, lisa või- ja šokolaadisegu. Sõelu juurde jahu ning pisut soola. Lise tükeldatult ülejäänud šokolaad. Sega tainasse suurem osa tšillist (pisut jäta koogi peale). Kata 20×30 cm vormi põhi küpsetuspaberiga, vala sellele tainas, jaga peale ülejäänud tšilli. Küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Lõika jahtunult ruutudeks ja puista üle tuhksuhkruga.

Šokolaad flirdib tšilliga üsna tulemuslikult ka selles koogis.

Tšilli-brownie‘d

Mulle meeldib tume šokolaad. Eriti tšillipipraga. Kohvi kõrvale täiesti suurepärane. Šokolaadikoogid seevastu… aeg-ajalt nende järele muidugi isu on, aga üldiselt tulevad pingereas enne igasugused muud isendid. Aga tume šokolaad ja tšillipipar koos koogis? Vääriks vist proovimist. Nõnda see läks. Kolmapäevasel päeval, kahe jalgpallimängu vahel. Tulemus oli ama hea, kui tšillišokolaad. Pealt krõbe, seest niiske, i-le paneb täpi peale vahukoor serveerimisel. Oluline on, et kook ei küpseks üle, vaid jääks seest niiskeks.

Tšilli-brownie‘d

200 g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
50 g võid
2 muna
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 sl jahvatud tšillipipart
75 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g kreeka pähkleid

Tükelda šokolaad ja sulata koos võiga madalal kuumusel. Vahusta munad suhkru ja vanillsuhkruga, sega veidi jahtunud sulašokolaadi hulka. Sega omavahel jahu, tšillipipar, hakitud pähklid ja küpsetuspulber. Lisa šokolaadisegule ning sega ühtlaseks tainaks. Määri umbes 22×22 cm suurune vorm võiga ja puista üle riivsaia või jahuga. Vala tainas vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda. Serveeri vahukoorega.