Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.

Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Teatav läbipõlemine. Mustika-vaarika toortort

Lõpuks ometi.
Puhkus.
Täna õhtuks on juba õige pisut toibumise tunne ning koos sellega saabub hämming seeüle, kuidas ma küll niiviisi ettevaatamatult endast kõik ära jagasin. Tahab ikka jätkuvalt õppimist, et mitte end nõndamoodi paremale ja vasakule laiali loopida, ükskõik kas siis heldusest või ülemäärasest vastutuse- ja kohusetundest. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest küsida teadagi võib kõike, andja on see, kel peab aru peas olema.
Kõigest sellest ja ülejäänust tulenevalt sattusin lõpuks senikogetuist tunduvalt hullemasse kõikehõlmava emotsionaalse ja sotsiaalse kurnatuse seisundisse. Minu tüüpi empaatia on ilmselt naguniigi rohkem emotsionaalne kui kognitiivne, nii et ma ei pea selleks mingeid teadlikke pingutusi tegema, et kellegi emotsioone tunnetada või vaatenurka mõista, aga see tähendab ka, et ma ei saa seda tahtlikult välja lülitada (hirmsasti tahaks küll). Aga no eks me tasapisi ikka õpime rohkem omas mullis püsima. Enam ei kavatse ma lasta sellisel olukorral tekkida.

Ja igasugune hobiterapeuditsemine lõpeb nüüd ka ära, just selle tõttu, et ma olen liiga leebe ja mõistev ka seal, kus tegelikult tuleks inimese enda huvides mõista anda, et tegutseda on vaja. Leebus ja mõistvus igasuguste olukordade suhtes tagavad teadagi selle, et inimene ei võta jätkuvalt probleemi lahendamiseks mitte midagi ette, vaid laseb vanaviisi ohvrina edasi ning mõne aja pärast, kui akuutne faas kordub, tuleb uue doosi mõistetud olemise järele. Ja ma ei räägi siin mitte sellest, et meil kõigil on aeg-ajalt kurb ja paha ja maailm meie vastu ja tahaks pai ja nõrk olla, vaid probleemidest, mis kestavad aastaid. Ja aastaid.
Jah, tahaksin küll teid kõiki kuulata ja teile pai teha, teie muresid analüüsida ja uusi vaatenurki pakkuda, aga tuleb endale tunnistada, et ma ei jaksa. Kogesin nüüd esimest korda, mis juhtub siis, kui kurnatus jõuab nii kaugele, et mõistmine, kaasa elamine ja kaasa tundmine saavad täielikult otsa ja asenduvad pideva ärritusega. Ja sain teada, et ongi täiesti võimalik kulutada kogu empaatia ära pidevate pind-sõrmes probleemide peale, nii et selleks hetkeks, kui käes on tõesti mõni veri-ja-lahtised-haavad olukord, on alles ainult tühjus ja ärritus. Seda ma nüüd küll päriselt silmas ei pidanud soovi all empaatiat välja lülitada.
Lisaks jäin pärast jaanipäeva enda kohta harvaesinevalt põhjalikult haigeks ning sealhulgas kaotasin mitmeks päevaks täielikult hääle. Leidsin, et sellest tuleb midagi järeldada ning tõmbuda taastumiseks täielikku üksindusse. Füüsiliselt olen nüüdseks terve, igatahes jaksan jälle trenni teha, aga muus osas on tarvis veel mõnda aega kosuda.
Olen eluterve egoismi vajadust endale muidugi varemgi deklareerinud, aga need oli enamasti üksnes sõnad. Noh, nüüd sain omal nahal teada, mis juhtub siis, kui jätkuvalt seada kõigi vajadused enda omadest ettepoole, aina püüda vastutada kõigi teiste tuju parandamise eest, raugematu järjekindlusega katsuda leivast redelit (või antud kontekstis silda) ehitada ning omaenda mõtteid ja vajadusi isegi mitte üritada enam väljendada, sest keegi nagunii ei kuula.

Kindlasti tekib kellelgi selle kõige peale tahtmine nimetada seda ise oma elu keeruliseks elamiseks. Pole mõtet, see sõltub ainuüksi vaatenurgast. Kõige lihtsam on seda seletada inimtüüpide leierdatud näitel. Introverte peetakse tihti ülemõtlejateks ja -analüüsijateks. Ent mille suhtes? Nii et selle asemel, et hakata kättemaksuks ekstraverte pealiskaudseteks ja vähemõtlevateks sildistama, lepiks ehk kokku, et tegemist on lihtsalt erinevate informatsiooni töötlemise ja analüüsimise  ning maailma tunnetamise viisidega. Need on aga suures osas kaasa antud ning neid muuta pole märkimisväärses ulatuses võimalik.
Ega vajalik. Juhtusin hiljuti nägema kuskil pealkirja “Kuidas minust sai hommikuinimene” vms. Ei, ma ei taha. Saada hommikuinimeseks. Või ekstraverdiks. Või paremaks small talki viljelejaks. Või kellekski kolmandaks. Las ma jään iseendaks, nii ebaefektiivne kui see ka poleks. Las ma eelistan õhtu ilu hommikute omale. Las ma tunnetan elu ja inimesi just nii – südamevere ja palja luuni. Las ma pööritan silmi jutu peale, mis keerleb väikekodanlike väärtuste ümber ning leian, et elus peab elus olemise tunde jaoks sisalduma palju enamat – loomingulist põlemist, intellektuaalset uudishimu, ehedat soojust ja lähedust, loodud ja läbi elatud lugusid, aga ka teatud kogus kõhklusi ja nõrkust.

Muusika: Snow Patrol “Run”

 

Mustika-vaarika toortort

Põhi:
100 g kuivatatud datleid (vajadusel leotatud)
125 g india pähkleid

Täidis:
400 g india pähkleid (leotatud)
1 banaan
1 laimi mahl
115 g kookosõli
80 g mett või agaavisiirupit
175 g mustikaid
100 g vaarikaid

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid köögikombaini või minilõikuriga koos püsivaks kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa banaan, laimimahl, kookosõli, mesi või agaavisiirup ja mustikad ning püreesta, kuni saad ühtlase kreemja segu, kus suuri pähklitükke pole. Sega lusikaga juurde terved vaarikad, vala täidis koogipõhjale ning lase vähemalt 5 tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista.
Kaunista enne serveerimist mustikate ja vaarikatega.

Retsept ilmus ka ajakirja “Kodu & Aed” juuliumbris. 

Üheksa aastat Toidutegu. Tatrajahuga marja-purukook

Ilmselgelt ei olnud see üheksa aastat tagasi kuigi arukas otsus hakata seda blogi avalikult pidama.  Kes see siis teadis, et lõpuks tahaks köögist kogunisti välja kolida ja hakata hoopis rohkem ütlema nii enda kui ilma ja inimeste kohta, aga nüüd enam hästi ei saa.
Teisest küljest on igat masti nähtuste kohta veel ühte arvamust vaevalt et vaja ja maailma parandada mina naguniigi ei jaksa, ronin parem oma elevandiluust torni tagasi ja teen näo, et mina ei tea millestki midagi.
Muidugi on mult vahel siiski küsitud, kuidas ma justkui üpris avameelselt kirjutan. Kirjutan või? Mida te siit siis minust õigupoolest  teada olete saanud? Seda, kes ma olen, mis mind elama ja liikuma ja looma paneb, ei näe ma tegelikult mingit põhjust varjata.
Ka madalseisud käivad asja juurde. Kui nooremana arvasin nägevat eneses bipolaarseid jooni, siis nüüd ma seda enam nii ei nimeta. Nüüd ma nimetan seda elamiseks ning leian, et elu ja suhted oleks üldse oluliselt lihtsamad, kui inimesed julgeks rohkem kommunikeerida, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Julgus tunnistada nõrkust käib sinna hulka.

Mulle pole see kunagi lihtne olnud, nii et ma harjutan – kirjutamist sellest, mida ma tunnen, kõik põhjused on aga kenasti krüpteeritud ning just see mind ennast blogi pidamise juures juba häirima hakkabki. Pole ma nii avameelne midagi, kõik käib läbi korraliku filtri. A kui te muidugi tingimata tahate midagi teada, siis kirjutage ja küsige. Nii see käibki, ma niisama heast peast ei hakka rääkima, seda võivad mu sõbrad kinnitada.
Konks lähemates suhetes on sealjuures selles, et kui ei küsita, siis ma võin solvuda ka (te ei küsi, teid ei huvita, järelikult te ei hooli). Seda juhtub muidugi enamasti ainult siis, kui tass on täitmata ja tahaks pai saada. Sest see armastuse keel, eks ole.
Rääkimata sellest, kuidas tähelepanu pälvimine käib tavaliselt linnuriigi kombel – aetakse suled kohevile ning üritatakse lakkamatult iseendast rääkimisega muljet avaldada. Ma nüüd ei tea, kas kuidagi rafineeritumalt ei saaks? Sest mind näiteks köidab esimeses järjekorras mõistus ja sulgedest on mul suva. Põhilise info, mida tarvis läheb, peilin ma niikuinii ridade vahelt ning edevuse laadast märksa enam muljet avaldaks teatav kogus siirast huvi minu isiku vastu. Ja mõistlik olemine jätke  ka parem heaga mulle, sest seda suudan ma raudselt teist paremini.

Uus ja vana

Mõni aeg tagasi käis blogides arutelu introvertide ja empaatia üle. Ma ei suutnud siis mobiliseerida end sõna võtma, aga mõningatele arvamustele oleks ikkagi tahtnud oponeerida. Esiteks – suhtumine loomadesse ei anna küll mingit empaatiagarantiid. Loomade vihkamine ilmselt empaatiavõimetust markeerib küll, aga teistpidi saab vabalt olla täiesti infantiilselt nunnutav loomade suhtes ning ilmutada teiste inimeste tunnete koha pealt otse uskumatut ignorantsust. Teiseks – empaatilisusel või selle puudumisel ei ole mingit pistmist konstruktiivsusega. See ei käi nii, et kriitilises situatsioonis empaat seisab, käed ripakil, ja ohib ning ei oska hädalise aitamiseks midagi ette võtta. Kolmandaks – introvertsus ei tähenda ebaviisakust ega teistega mittearvestamist, valdav enamik introverte suudab edukalt kohaneda kõigi sotsiaalse suhtluse normidega, lihtsalt konks peitubki selles, et introvertide eelistatud suhtlusstiil on teistsugune ning igsugune kohanemine võtab paratamatult energiat.
Sest see on selge, et maailma valitsevad ekstravertidest hommikuinimesed (ja paremakäelised – kui juba jutuks tuli), kes armastavad small talki ja telefoniga suhtlemist. Utreerin pisut loomulikult, aga kujutage ise ette, kui palju peab keskmiselt või keskmisest enam introvertne õhtuinimene ennast kohandama juba selle pärast, et maailm näeb üldjoontes ette lakkamatut rääkimist tühjast-tähjast. Võimalik, et varahommikul sealjuures. Lisaks veel näiteks telefoni teel.

Noor ja roheline

Kõik see poolteist kuud, mis ma ei kirjutanud, tegelesin väga väsinud olemisega. Ses pole tööaasta lõpu lähenedes midagi uut ega imelikku ja krooniline magamatus hakkab ka lõpuks mõju avaldama, aga väsimusega toime tulemine pole minu jaoks eales sisaldanud puhkamise optsiooni, ei, see tähendab loomulikult, et lihtsalt rohkem tuleb pingutada.
Ja selle tulemusena saabuv üleväsimus kukutab mind musta masendusse. Väsinuna on kõik servad teravamad, kõik toonid tumedamad, ise aina väiksem ja nähtamatum. Tekib tunne, et olen müünud oma naeru, kaotanud oma hääle ja iseenda.
Endorfiinid aitavad, nii et pärast kümmet jooksu- või kolmekümmet rattasõidukilomeetrit olen ma mõnda aega jälle rõõmus kui linnuke oksal, aga ilmselgelt see siiski täiuslik lahendus pole, sest küllap kuhugi jäävad kõik need pidamata vestlused, ütlemata sõnad ja väljendamata mõtted alles, et hulga aja pärast taas ootamatult kibedana keelele kerkida.
Ent üksinda võidelda ma siiski enam ei jaksa ja vähemalt teoreetiliselt olen aru saanud, et pole tarviski. Kaua aega püüdsin teiste must-valget maailma värviliseks võõbata. Aga see ei muutunud värvilisemaks, hoopis mu enda maailm teisenes sama must-valgeks. Kas kellelgi sai parem? Ilmselt mitte.
Veel teistki viga kordasin ma aina – eeldasin, et kõik on samasugused nagu mina, evivad sama kõrget taluvuspiiri ning hakkavad karjuma alles siis, kui seegi piir on juba mitmekordselt ületatud. Niisiis olin alati valmis kuulama, kaasa mõtlema, pakkuma oma õlga ja empaatiat – ning tihti selgus, et verd ja lahtisi haavu pole ollagi, pigem on pind sõrmes (ei, see ei tähenda, et ma aru ei saaks, ma mõistan, et ka pind võib olla ületamatu probleem, just sel hetkel, just selle inimese jaoks). Ent seda ei mõistnud ma ometi, miks siis vajadusel vastutasuks mulle õlga, arusaamist ja paisid ei pakuta. Aga ei pakutud mitte selle pärast, et inimesed poleks hoolinud, vaid nad lihtsalt arvasid, et ma lõin kõigest varba ära, mitte ei jookse parajasti verest tühjaks.
Selle tulemusena jõudsin lõpuks rahustava mõistmiseni, et eluterve egoism on ülimalt vajalik, ilma selleta kaotab ka igasugune altruism mõtte ja tähenduse. Kuulata, analüüsida, mõista, olla olemas saab ainult seni, kuni see on vabatahtlik, vastuteene ootuseta ja jätab endale hea tunde; kui tekib juba küsimus, et miks mina pean kogu aeg midagi vastu saamata andma, siis on aeg piir tõmmata, sest siis on juba mõnda aega ilmselgelt enda arvelt antud. Ning seda pole õigupoolest kellelegi vaja, ei andjale ega saajale.

Sestap soovin teile rohkem elutervet egoismi ning esialgu igaks juhuks ei luba, et ma kümnendal blogiaastal rohkem kirjutan. Eks näis.

Ja koogi sisse pange need marjad, mis veel sügavkülmas alles on. Sest niikuinii on.

Muusika: Keane “Sovereign Light Café”

Marja-purukook

200 g külma võid
250 g toortatrajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
145 g suhkrut

Täidis:
300 g  (külmutatud) mustikaid ja vaarikaid
(1 sl kartulitärklist)
2 sl suhkrut

Pane küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks.
Laota 2/3 purust võitatud 20×20 cm neljakandlise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale ning suru kergelt kokku.
Sega marjad suhkruga ja külmutatud marjade puhul ka 1 sl tärklisega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult vahukoore, vanillikastme, jäätise või Kreeka jogurtiga.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2016. aasta juulinumbris. 

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.