Category Archives: vaarikad

Vaarika-mandlikook

Üldiselt peaks olema kaheksapäevane nädal nagu Mimasel (Grant Naylori raamatus “Punane Kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”), kus reede järel tuli laupäev, siis esimene pühapäev ja seejärel teine pühapäev. Siis võib-olla jõuaks puhata kah.
Ei noh, praegu oli ka muidugi täiesti pool päeva, kalarestoran, seltskond, toomingad, lilled, päike ja heinamaa ja see kõik oli tõeliselt tore. Kogu ülejäänud aja tegin tööd.
Vahepeal tuli koogiisu, siis koukisin sügavkülmast vaarikaid välja ja valasin kogu kalli raha eest ostetud mandlijahu tainasse. Kook on hea, seda ma luban, ja suhkrut võite vabalt rohkem panna. Põhimõtteliselt võite vaarikate asemel muidugi rabarbereid ka kasutada (sel juhul tuleks küll suhkrukogust suurendada), aga seda ma valjusti ei ütle, sest ma olen kade inime – kõik ümberringi muudkui küpsetavad rabarberikooke, aga mu rabarberipõõsas on talve jooksul põhimõtteliselt otsad andnud.

Muusika: Licinio Refice “Ombra di nube”, pala, mis vääriks laiemat tuntust, kuna minu meelest on see üks kaunimaid laule, mis iial kirjutatud. Ja mulle meeldib see just meeshääle esituses.
Helilooja Licinio Refice oli Giacomo Puccini kaasaegne ning jättis meile peale nimetatud laulu ka kaks ooperit.

Vaarika-mandlikook

Vaarika-mandlikook

75 g võid
300 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g suhkrut
4 muna
200 g (külmutatud) vaarikaid

Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja suhkruga, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud ning veidi jahutatud või. Sega juurde vaarikad, vala tainas võiga määritud väiksemasse neljakandilisse (u 20×20 cm) vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Vaarika-mandlikook

Advertisements

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga. (★★★☆☆)

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.

Kanepi-purukoogi täidis

“Tosca” ja vaarika-karamelli saiapuding

9. novembril kanti Metropolitan Opera’st üle Giacomo Puccini “Tosca”, mis on äärmiselt nauditav teos ning samas ka ooper, mille puhul mul on üpris kindel nägemus, kuidas seda laulma peab (ja paraku suurem osa lauljaist sellele nägemusele päriselt ei vasta). Põhilise osa tollest laupäevast istusin tööd tehes arvuti taga ning kuulasin taustaks ja ettevalmistuseks erinevaid versioone kahest kõige kuulsamast aariast “E lucevan le stelle” ja “Vissi d’arte”. Ja olin sedaviisi õhtuks juba mõnevõrra kriitiliselt meelestatud.

Et ma olen kuri inimene, siis on mul kombeks aeg-ajalt ironiseerida inimeste üle, kes analüüsivad spordivõistlusi, mis on toimunud ajal, kui nad ise polnud veel sündinudki. Ent see ei takista mind ennast üldsegi käsitlemast enne mu sündi toimunud ooperiesitusi. Ja siinkohal ma ei vaevu oma väljaütlemist kuidagi pehmendama – kaasajal on palju suurepäraseid soliste, aga “Tosca” puhul ei tõuse mitte ükski neist José Carrerase, Leontyne Price’i või Montserrat Caballé tasemele. Loomulikult räägin ma siin Carrerasest aastail nii 1972-1987 ehk enne tema haigestumist leukeemiasse, sest on õige kahju, kui seda suurepärast lauljat tuntakse vaid hilisemate kolme tenori kontsertide kaudu, mis on üksnes kunagiste hiilgavate vokaalsete võimete vari. Mario Cavaradossi rolli (nagu ka “Boheemi” Rodolfo) jaoks oli tema hääl otse loodud – kõlav, selge, metalselt helisev, täiesti unikaalse tämbri ja terase tonaalsusega, vähimagi nasaalse varjundita (mille olemasolu mind enamiku tenorite puhul tohutult häirib) lüüriline tenorihääl. Jah, kindla peale oli ja on olemas tehniliselt täiuslikumaid lauljaid, aga noore Carrerase emotsionaalsetele esitustele ning tema hääle puhtale ilule võrdset ei ole mina veel leidnud.
Mis sopranitesse puutub, siis siin ma ei ole veel päriselt otsusele jõudnud, kas Floria Tosca rolli etaloniks on Leontyne Price või Montserrat Caballé.

Ja nüüd, kus me oleme mõõdupuu paika seadnud, võime siirduda MetOpera versiooni juurde ning tõdeda, et võrdlust kõrvale seadmata oli see tegelikult väga kabe sooritus. Ma olin muidugi ilmselgelt häälestunud norimisele ja esimese vaatuse “Recondita armonia” näis mu kahtlusi kinnitavat. Ooperi edenedes Roberto Alagna (Cavaradossi) siiski silmnähtavalt kosus (ehkki seda ta muidugi ei suutnud enne viimast vaatust hetkekski unustada, et ta on nii suur staar ning ausalt öeldes Cavaradossit ei oleks ka tarvis ilmtingimata just võimalikult valjusti laulda) ning “E lucevan le stelle” kõlas tehniliselt küll korrektselt, aga siiski liiga vähese sisseelamisega, milles peitubki ehk põhiline erinevus – enamik tenoreid laulab Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Patricia Racette (Tosca) suutis tegelikult positiivselt üllatada (kui välja arvata täiesti ebavajalik nuuksumine “Vissi d’arte” madalatel nootidel), vähemalt oli ta jätnud oma angelageorghiulikud näomoonutused. Politseiülem Scarpia rollis astus üles Gruusia bariton George Gagnidze, kes ei teinud küll mitte midagi peale laulmise, aga et ta seda tegi väga võimsalt, siis võib näitlemise puudumise andeks anda küll. (★★★☆☆)

“Tosca” puhul kulub alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:

“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasi. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”

Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” üldse ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole ebaooperlikult kiiresti (teate ju küll, tavaliselt järgneb letaalsele noahoobile või mürgiannusele veel 2-3 aariat paremate päevade teemal). Ja tänapäeva primadonnad ei kukuta end ise kuskile, selleks on neil kehadublandid.

Muusika: “E lucevan le stelle” – nimelt nii tuleks seda laulda (aaria algab 3.10)

Vaarika-karamelli saiapuding

Vaarika-karamelli saiapuding
(algretsept: Nigella Lawson)

3 võicroissanti või 8 minicroissanti
100 g suhkrut
2 sl vett
2 dl vahukoort
1 dl kohvikoort
2 sl Vana Tallinna koorelikööri
2 muna
150 g vaarikaid

vormi määrimiseks võid

Määri ahjuvorm kergelt võiga ning jaota suurteks tükkideks rebitud croissantid või terved minicroissantid vormi. Lisa vaarikad.
Kuumuta väikeses kastrulis suhkur ja vesi keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel, kuni saad merevaigu karva karamelli. Tõsta tulelt, lisa kooreliköör, kohvi- ja vahukoor, tõsta tagasi pliidile ning kuumuta, kuni kõik kõvad karamellitükid on sulanud. Lase veidi jahtuda. Klopi munad lahti ning vala segades juurde koore-karamellisegu. Vala segu vormi croissantide peale ning lase 15 minutit seista. Küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit (külmutatud vaarikate kasutamisel pikenda küpsetusaega 5 minutit), kuni kooresegu on hüübinud. Serveeri soojalt.

Vaarika-karamelli saiapuding

Raamatuloosi tulemusena saavad “Ahvatluste aasta” oma raamaturiiulisse Eve Hamouie ja Katrin U.

Avokaado-vaarikajäätis

Talv sai otsa ja siin me jälle oleme, veidi vanemad ja veidi targemad; natuke tugevamad, aga ka natuke õrnemad; pisut tasakaalukamad, kuid samuti kübeke küünilisemad, ja imestame avasilmi-avakõrvu kevade üle.

Imestame kevade üle, sest see on igal aastal esimest korda elus.
Laseme jääl ka südame ümbert sulada – iseenda, mitte teiste pärast.
Õpime unustama ja uuesti uskuma, et kõik, mis on me elust kadunud, ei ole ju ometi tervest maailmast alatiseks otsa lõppenud.
Torkame ettevaatlikult oma tundlad katseks karbist välja ja kalkuleerime, kas riskida taas usaldamisega, kuigi eelmised okkad ennast ikka veel valusalt meelde tuletavad.
Loeme ilusaid sõnu, ahnelt ja avatult, ilma küünilise küsimuseta: kas te ise tõesti usute seda?
Rõõmustame, kui mööda lendab kirju liblikas ja lubab kirevat suve.
Lubame endale kogu aja, mida meil tarvis läheb.
Ja kuna teed on juba kuivad, paneme mugavamad rännukingad jalga ja läheme otsime oma südame jälle üles.

Muusika: Svante Henryson “Ellens Waltz”

Avokaado-vaarikajäätis

Avokaado-vaarikajäätis

150 g vaarika(toor)moosi
2 küpset avokaadot
1 sidruni mahl
2 dl vahukoort
200 g suhkruga kondenspiima

Puhasta ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunimahlaga. Vahusta koor ja lisa vahustamist jätkates kondenspiim ning avokaadopüree. Vala segu sügavkülmutamist kannatavasse nõusse, tõsta lusikatäie haaval peale vaarikamoos ning sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Pane viieks tunniks sügavkülma.

Avokaado-vaarikajäätis

Rohelise tee kook vaarikatega

Mõned hilisemad pikad  inimsuhted, et jääda kestma igavesti, võinuks olla lühemad, üksnes õrnad riived, nagu toona tuukri ja delfiini vahel.
(Nikolai Baturin, „Delfiinide tee“ saatesõnast)

“Sa lähed ära.” See pole küsimus.

Seisate tihenevas hämaruses. Harvad härmakristallid langevad tasase helinaga alla ning sädelevad edasi su õlgadel ja mantlikrael. Silmad, mis sind vaatavad, on tuttavad ja võõrad ja tumeda taeva värvi ning sinu mõtted on kurvad ja kerged ühekorraga. Mõtled inimestele oma elus. Saad aru.

Et mõned inimesed lähevad sinust hoopis mööda, mõned puudutavad sind möödudes vaid riivamisi. Tulevad ja lähevad. Põgus kokkupuude ei jäta jälgi kummagi elu pinnale. Oota, sooviksid mõnele öelda, ma tahaksin sinust rohkem teada. Aga ta ei vaata tagasi. Kehitad õlgu, kõnnid teisele poole ega mõtle talle enam kunagi.

Et mõned inimesed tulevad ja jäävad alatiseks. Nemad kogevad, kasvavad ja muutuvad koos sinuga. Nad võivad olla vahepeal kaugemal, vahepeal lähemal, aga nad on alati olemas. Nad teavad ja mäletavad. Saavad aru sellestki, mida sa ei ütle. Nende juured on sinus ja sinu omad neis. Ja taevas peade kohal on teil alati ühine.

Et mõnd inimest tahaksid sa igaveseks oma ellu jätta. Ka siis, kui mõistad, et tema pole jääjaks määratud. Tema pidi tulema, täitma oma ülesande – muuta sind alatiseks – ja minema. Ja tal tuleb lasta minna, kuigi see on sama valus, nagu annaks ära osa iseendast. Sest tema ei läinud ju sinust mööda, ta läks sinust otse läbi. Võib-olla tuleb ta kunagi tagasi. Selles elus. Või järgmises. Võib-olla ei tule. Aga kui sa ei püüa jõuga kinni hoida, siis jääb see suhe igavesti kestma niikuinii. Sest sina ei saa ju enam kunagi endiseks.

Et mõne inimese pillad ise käest. Ilus oleks mõelda, et on suhteid, mis aina kestavad, läbi aja ja elu, üle ruumilise ja ajalise vahemaa; suhteid, kus kunagi ei küsita, kuidas on läinud, vaid jätkatakse vestlust poolelt lauselt, sõltumata sellest, kui ammu see katkes. Kuid kaht inimest ühendav kaob, kui sa enam ei tea, millega teine tegeleb, millest mõtleb ja unistab, mida ootab või kardab. Ja kui see kaob, siis märkadki ühel järgmisel kohtumisel ühtäkki, kuidas lähedusest on saanud võõristus. Veel saaks seda muuta. Kui üks sirutaks käe ja teine haaraks sellest kinni. Veel saaks. Varsti on lõhe juba liiga lai.

Pika vaikuse järel raputab ta pead ja sõnab mõnevõrra üllatunult: “Ei. Mäletad, mida sa ise ütlesid? Et tuleb uskuda õnnelikke jätke, mitte lõppe.” Vaatad talle järele, kui ta kaob koos sureva päevavalgusega, ohkad korraks ja lähed, surudes külmetavad käed sügavamale mantlitaskutesse. Seal, kus sa hetk tagasi seisid, langeb hõbedane lumesädelus tänavalaterna külmas valguses aina edasi. Nagu need mõtted, mida sa ikka veel sõnadeks vormida ei oska.

Muusika: Vinland “Liblikad”

Rohelise tee kook vaarikatega

Rohelise tee kook vaarikatega

Biskviit:
4 muna
200 g suhkrut
60 g nisujahu
65 g kartulitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 sl matcha pulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 dl vahukoort
200 g vaarikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (umbes 10 minutit), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks tainaks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 175-kraadises ahjus 12 minutit. Kummuta tainaplaat puhtale küpsetuspaberilehele ja eemalda aluspaber. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa vahustatud koor ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Tõsta tainaplaadid ülestikku ning määri vahele ning peale kohupiimatäidist.

Rohelise tee kook vaarikatega

Porgandi-vaarikarull

Võtame porgandi. Pool kilo. Puhastame ja riivime ära ja paneme koogitainasse. Pärast küpsetamist lisame täidise ja keerame koogi rulli. Lisaks rullile võtame kaasa muud söödavat ja joodavat, villased sokid, säraküünlad, muusika ja head sõbrad, pakime selle kõik oma tublisse VW-sse ja sõidame ära. Vana-aasta viimaseks ööks.

Kalendrist rebime viimase lehe ning enne, kui selle abil süttib ahjus tuli, vaatame tagasi. Ainult korraks.

Missugune oli lõppev aasta teie jaoks?

Minu 2011. aasta oli valus. Kohati väga valus. Liiga palju kordi pidin endalt küsima, kust kohast läheb piir. Liiga palju asju jooksis korraga kokku. Lõpuks ma väsisin ning surin. Vaimselt ja emotsionaalselt.

Ent samavõrra oli see aasta ilus. Lugematu arv kordi küsisin endalt, mida head ma siiski kunagi teinud olen, et väärida oma sõpru. Sain teada, kui kaunis on tõeliselt tugevate inimeste julgus olla õrn. Head toitu ja head äraolemist oli rohkem kui kunagi varem.

Aga sel moel – valusa ja ilusana – oli see aasta elus. Valu kaudu vormusid lõpuks lihtsad vastused keerulistele küsimustele. Ilu õpetas mõistma, et tegelikult olen rikas kui kröösus. Lõpuks suutsin, tahtsin ja julgesin ma jälle. Paljutki õppisin lihtsalt naljaks pöörama, ehkki oma loomusega päriselt vastuollu minna ei saa, mõnd pidepunkti on mul ikkagi vaja ja kõik ei muutu kunagi mu jaoks mänguks.

Ülejäänu? Well, maybe next year… 🙂

Lõpulauluks jäägu Tõnis Mägi “Aeg on lahkuda”. Vana ja uus. Lahkumine ja kohtumine. Üheta ei saaks olla teist.

Ma soovin teile kõigile elusat uut aastat!

Porgandi-vaarikarull
(allikas: Maitse asi)

Tainas:
500 g porgandit
180 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
25 g õli
120 g jahu

Puisteks:
50 g kookoshelbeid

Täidis:
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
250 g (külmutatud) vaarikaid
2 sl želatiinipulbrit
100 ml vett või mahla

Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa õli, jahu ja riivitud porgand, sega ühtlaseks ning laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, raputa peale kookoshelbed, vajuta käega kinni ja lase tainaplaadil jahtuda. Seejärel keera kook puhtale küpsetuspaberilehele nii, et kookoshelvestega kaetud pool jääb allapoole.
Paisuta želatiini vees või mahlas umbes 10 minutit, sulata veevannil ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga ning lisa vahustamist jätkates leige želatiinisegu ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Laota segu ühtlaselt koogile, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ning jäta vähemalt neljaks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Hervé This’ šokolaadivaht šokolaadikorvikestes

Aeg maha, aeg maha! 220 volti pinget veres ringlemas ja 5 tundi und öösiti ei ole tervislik, üldsegi mitte. Homme võtan (homme hakkan õppima – mis oli ülikooliaegne kuldlause). Aja maha. Et inimesed mu ümbert päris laiali ei jookseks. Teisest küljest – kui vaja on vaid rõõmsat ja helget mind, siis, kahju küll, aga meid on rohkem. See, kellele tumedamat tüüpi tegelasi üldse näidatakse, teadku, et järelikult on temaga turvaline.

Teile seniks šokolaadivaht, vaatamiseks ja järele proovimiseks.

Igaüks, kes on šokolaadi sulatamisega kokku puutunud, teab, et šokolaad ja vesi peaksid soliidset distantsi hoidma. Mida siis arvata vahust, mis koosneb… šokolaadist ja veest? Kas nii saama? Prantsuse toidukeemik Hervé This arvab, et miks ei saama.

Ja saabki.

Lihtne. Ainult seda segu on väga lihtne üle vahustada. Sellisel juhul läheb mass tükki ja jahtudes tõmbub tahkeks – umbes selliseks nagu need õhulised šokolaadid. Õnneks ei ole see pöördumatu protsess – kui nii juhtub, pane šokolaad uuesti tulele ja lase enam-vähem sulada, tõsta seejärel tagasi jäävannile ning vahusta uuesti. Tulemus saab aga olla ainult nii hea, kui on kasutatav šokolaad, sestap tuleks kasutada võimalikult kvaliteetset ja vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi.

Muusika: Steve Hogarth “Famous Blue Raincoat”

Šokolaadivaht šokolaadikorvikestes (kaheksale)
(allikas: Nami-nami)

Vaht:
200 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
200 g vett

Korvikesed:
100 g tumedat šokolaadi

soovi korral vaarikaid

Korvikeste jaoks sulata šokolaad veevannis ning kata paberist muffinivormid pintsli abil sulašokolaadiga. Pane tunniks ajaks jahedasse, seejärel korda protseduuri ning pane uuesti tahkuma.
Vahu jaoks pane tükeldatud šokolaad ja vesi potti ning lase mõõdukal kuumusel aeg-ajalt segades sulada. Täida keskmise suurusega kauss külma vee ja jääkuubikutega ning tõsta selle peale teine kauss, nii et kausi põhi jääkuubikuid puudutab. Kui šokolaad on sulanud, vala see jääkuubikute kohal asetatud kaussi ning mikserda, kuni segu on paks ja kreemjas nagu paks vahukoor, aga siiski veel voolav. Segu on väga kerge üle vahustada, sestap tuleb olla tähelepanelik.
Serveerimiseks tõsta vaht šokolaadikorvikestesse, soovi korral lisa vaarikaid.