Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.

 

Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!

02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.

03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?

04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit, ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.

05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.

06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.

07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.

08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.

09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?

10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.

11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?

12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.

13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.

14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.

15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!

16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.

17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.

18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.

19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?

20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.

21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?

22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul  täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.

23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.

24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei,  iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.

25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.

26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.

27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.

28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.

29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.

30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.

31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.

Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”

Pirni-pohlakeeks

200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju

Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).

 

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

“Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

Ooperihooaeg jätkus laupäeval Verdi hilisema perioodi meistriteosega “Othello” Bartlett Sheri lavastuses ning nagu kohaliku ooperipubliku teatavaks meelehärmiks üldiselt tavaks, taas eurooplastest solistidega – Aleksanders Antonenko (Othello), Sonya Yoncheva (Desdemona), Željko Lučić (Jago), Dimitri Pittas (Cassio). Ooper võeti esietendusel 1887. aastal väga hästi vastu ning seda peetakse siiamaani parimaks muusikaliseks draamaks. Mitmete teiste Verdi tuntud töödega sarnast populaarsust see aga ei ole saavutanud, seda peamiselt solistidele esitatavate kõrgete vokaalsete nõudmiste pärast, mistõttu “Othellot” lavastatakse harvem, samuti on selles vähe eraldiseisvaid aariaid.

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Othello on Verdi tenorirollidest keerukaim, nõudes suure ulatusega võimast häält, seepärast lähenevad tenorid sellele teatava ettevaatusega. Ning kuna dramaatilistest tenoritest on niikuinii alati karjuv puudus, siis tuleb Läti tenorit Aleksanders Antonenkot juba julguse eest kiita – tenoreid, kes Othello partiiks suutelised, on tegelikult vaid käputäis ning Antonenko tõestas nende hulka kuulumist. (Rääkimata sellest, et igaüks, kes üldse söandab Othello oma repertuaari lisada, peab paratamatult ära kannatama võrdluse ikoonidega nagu Jon Vickers ja Plácido Domingo.)
Miskipärast arvatakse tihtipeale, nagu peaks Othellot tingimata väga valjusti laulma. Tegelikult ei pea. Verdi kirjutas sellesse partiisse hulganisti pianissimoid, mille taustal vokaalsed ja dramaatilised kulminatsioonid seda enam mõjule pääsevad. Kui tenor aga kogu ooperi vältel peamiselt kõvasti lärmi teeb, siis läheb osa dramaatilisest väljendusrikkusest paratamatult kaduma. Antonenkol oli see sama probleem, ta hääleaparaadil tundus põhimõtteliselt olevat ainult üks käik, ehkki esimeses duetis Desdemonaga (“Quando narravi” – katkend) läheks vaja palju enam lüürilist väljendusrikkust.
Ent tema probleem pole siiski laulmises, vaid näitlemises – ta on laval staatiline ning suhteliselt emotsioonitu kivinägu, ilmutades peamiselt nürile noale omast tundepeenust. Othello raevu suutis ta veel edasi anda, ent meeleheidet või kurbust küll mitte, rääkimata peenematest emotsionaalsetest nüanssidest. Ilmsesti ei õnnestunud tal seetõttu ka saavutada publiku kaastunnet või mõistmist oma kangelase suhtes, mida hea näitleja Othello rollis kindlasti suudab.
Vokaalselt oli see ometigi suhteliselt tugev sooritus, Antonenkol on potentsiaali küll ja veel ning igatahes ta tõesti püüab, kui ka veidike värvingut puudu jääb.

Vaid 33-aastane Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva tegi ses lavastuses oma debüüdi Desdemona rollis ja see oli üks õige paljulubav debüüt. Kuna tegemist on ooperikontekstis ikkagi väga noore lauljaga, siis pole tal muidugi veel diivalikke stampe tekkinud, seetõttu keskendus ta tõepoolest rollile ja laulmisele, mitte ei võtnud mingeid maneristlikke poose.
Desdemona on õilsaim kõigist Verdi kangelannadest (ehk vaid “Don Carlo” Elisabeth on võrreldav) ning seetõttu pole ebasümpaatseid Desdemonasid niikuinii olemas, ent Yoncheva portreteeris oma tegelaskuju erakordse väärikusega ning laulis täiesti vabalt ja veatult, samas polnud tema Desdemona sugugi mitte vaid jõuetu  ja haavatav ohver.
Teatud mõttes on “Othello” kulminatsiooniks Desdemona kaks viimast, väga kaunist aariat “O Salce, salce” (“The Willow Song” – katkend) ja “Ave Maria”, mille Yoncheva kandis ette ingelliku õrnusega, ehkki muidu on tal üpris märkimisväärse ulatusega võimas hääl, mistõttu võib ka arvata, et teda ootab suur tulevik. Vokaalselt on meil juba praegu tegemist väljakujunenud artistiga, kuid dramaatiline isikupära on küllap  veel lisandumas.

Jago roll pole vokaalselt Othello omast sugugi lihtsam, pealegi viibib  Jago praktiliselt kogu aeg laval, sestap huvitas mind väga, kuidas Serbia bariton Željko Lučić teda portreteerib. Kogu oma lugupidamise juures olid mul mõningad kahtlused. Ma pean Lučićit suurepäraseks Verdi baritoniks (ta on ka üks väheseid, kelle koolitus oli algusest peale Verdi repertuaari sihitusega), aga mõnikord kaldun nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et tal on teatud rollide jaoks liiga ilus hääl (jah, ooperis on selline asi täiesti võimalik).
Pealegi arvasin, et Lučići tavapärane elegants – mida kõigi ülejäänud Verdi kaabakate puhul võib mõista, sest neid juhib enamasti miski muu, armukadedus või (ka õigustatud) kättemaksuiha ning oma räpased teod saadavad nad üldiselt korda ise – ei tööta Jago puhul, sest too on lihtsalt ühegi lunastava loomuomaduseta õel, salakaval ja südametunnistuseta intrigant, kes kasutab teisi oma marionettidena.
Ent selle asemel, et mõjuda ebaveenvalt, andis Lučići lahendus Jago rollile hoopiski uue mõõtme. Kui tavaliselt kipuvad Jago osatäitjad oma vokaalpartiile lähenema raevukas robustses võtmes, et vastanduda Desdemona hääle süütusele ja puhtusele, siis Lučići loomupäraselt ilus toon oli vaat et mõjusamgi, lastes Jago jõledal karakteril aimamisi paista elegantse vokaalpartii tagant ning tekitades niiviisi dramaatilise kontrasti. Ehkki lavastaja oleks võinud sellest enamatki välja tuua, oli väga värskendav näha niisugust rafineeritud kurjust, alati läheduses luuravat osavat jutumeest, sametise häälega külma ja kalkuleerivat manipulaatorit tavapäraste, tihti jämedakoeliste Jagode asemel.
Lučićil on kogu ulatuses väga ühtlane, forsseerimata, väljendusrikas hääl, laitmatu diktsioon ja väga sujuv legato ning dramaatilist laulmist parimas tähenduses pakkus ta kuulsas monoloogis  “Credo in un Dio crudel” (katkend), alustades täie võimsusega ning jätkates aaria edenedes ühe tasaneval häälel, mis kulmineerus peaagu sosinaga viimases fraasis ‘la morte è nulla‘.

Orkestrit juhatas kindla käega esmaklassiline dirigent Yannick Nézet-Séguin. “Othello” on Verdi loomingus üsna erandlik teos oma tihedama ja rikkalikuma orkestratsiooni tõttu, säilitades siiski ka kogu heliloojale iseloomuliku meloodilisuse. Samas on selles muusikas väga palju peeni nüansse ning sõltub täiesti dirigendist, kuivõrd need esile tõusevad. Nézet-Séguin keskendus väga oskuslikult detailidele, mitte volüümile ning tõusis sellega kahtlemata samuti üheks etenduse peaosaliseks.

Rohkem muusikalilavastajana tuntud Bartlett Sheri lavastuses tervikuna aga oli midagi veidrat, kohati tundus, et dramaatilised ja muusikalised kulminatsioonid ei olnud omavahel sünkroonis, mistõttu kõik jättis natuke staatilise ja äraoleva mulje. Läbipaistvad liikuvad seinad (nn klaaspalee) pidid nähtavasti edasi andma Otello keerukaid siseheitlusi – kõik liigub, kõik muutub, kõik on kõverpeeglis, mida uskuda? keda uskuda? – kuid aeg-ajalt tundus tenor nende tõttu sõna otseses mõttes veidike desorienteeritud olevat, justkui üritaks meelde tuletada, kus ta olema peab. Teise vaatuse võtmestseen (katkend), milles Jago õhutab Othello armukadedust, magamistuppa paigutatuna oli juba hoopiski pentsik. Ja see vältimatult tumedates toonides lavakujundus ning kostüümid… ausalt öeldes hakkavad need säärsaapad ja nahkmantlid (vähemalt Kalašnikove selles lavastuses küll ei olnud) natuke ära tüütama, ehkki ma üldiselt olen igasuguste lavastuslike veidruste suhtes üpris tolerantne, senikaua kuni need laulmist segama ei hakka.
Aga tegelikult mulle meeldis. (★★★★☆)

 

Porgandi-apelsinikeeks

3 muna
200 g suhkrut
1 keskmine apelsin (u 200 g)
200 g porgandit
150 g võid
250 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.
Koori porgandid ja riivi üsna peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber.
Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud kandilisse keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta keeks ahjust ja jahuta restil.

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.

 

Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris.