Miniatuurne aprill

01.04. See hetk, kui keset raamatulugemist avastad järsku selle kripelduse, mis ütleb, et siit on vist koorumas miski, mida võib nimetada siiamaani selle aasta parimaks lugemiselamuseks.

02.04. Tartu Linnaraamatukogu on ikka nii tore. Nad nimelt helistasid, et küsida, kas saadavad mulle laekunud järjekorraraamatu pakiautomaati. Nii kena neist muretseda selle pärast, et mul lugemismaterjal otsa ei saaks.

03.04. Õnnetuseks avastasin Nami-nami popi potisaia. Ma muidu saia eriti ei söö, aga see isend on lihtne teha ja maitseb täitsa hästi. Mulle meeldib muidugi palju trenni teha, aga mulle meeldib ka palju süüa ja kui see katkuaeg veel kaua kestab ja siin iga jumala päev saia küpsetama hakatakse, siis mina ei tea, millega see lõpeb. (Täiesti teoreetiline mõtisklus, mis ei takista mind ei küpsetamast ega söömast.)

04.04. Inimestel on alati mingi häda retseptides koostisosade asendamisega. Kas võiks panna seda, kas võiks lisada toda? Üldiselt, kui te ei ole milleski väga kindel, siis oleks muidugi kõige otstarbekam järgida retsepti. Aga kui te asendate omaenese tarkusest või searasvaga, hapukoore rasvata keefiriga ja jahu tsemenditolmuga, siis ei ole vast ikkagi päris kohane pärast öelda, et retsept oli mõttetu ja ei toiminud.

05.04. Mina ei tea, pererahvas üldse ei ürita oma pondudega ilmarahvast rõõmustada, nii et ma pean seda ise tegema. Eks ole nad ju nunnud?

06.04. Jõudsin tööle (teisele poole köögilauda) kell 9.30. Tegin tööd kella kolmeni, pausidega ahju kütte panekuks ja eelpoolnimetet potisaia taina kokku segamiseks. Siis läksin hilisele lõunale, mille käigus sõitsin 40 km jalgrattaga. Tagasi tulles tegin tule pliidi alla ja panin sibulasupi keema. Supi soolasin ja pipardasin üle, kuna üritasin samal ajal skaibis tööasju ajada ning unustasin otsekohe ära, kas ma juba olin soola ja pipart lisanud. Ja nii kolm korda.
Panin arvuti kinni 18.30. Sõin suppi. Tegin tiiru aias. Puhastasin ja õlitasin rattaketti. Kütsin sauna. Tegin ära venitused ja kõõluseharjutused. Käisin saunas. Lugesin magamaminekuni.
Täiesti tavaline katkuaegne esmaspäev.

07.04. Viiekümne esimene kord verd anda. Seda on umbes 24 liitrit. Ma ei tunne end kangelasena, aga vahel on siiski kummaline mõelda, et kuigi olen ju elu jooksul end ikka mitmel moel laiali jaganud – tükike südamest siia, tükike hingest sinna -, on kuskil olemas inimesed, kelle soontes voolab päriselt mingi osa minu verest.

08.04. Jaa, ma ju lubasin, et positiivsed mõtted ja värki. Aga ma ainult ühe korra veel! Pealegi sel kuul ma ju ei olegi seda öelnud. Et ma jälestan sügavalt, piiritult, ääretult, põhjatult jne kellakeeramist. Und ei ole tagasi paika saanud. Lähen magama. Tõusen üles. Kõnnin mööda tubasid. Teen joogaharjutusi. Lähen uuesti voodisse. Võtan teise melatoniinitableti. Sleep no more, Macbeth.

09.04. Kas ma olen elus just keskmisest rohkem kurb olnud, ei tea, aga suhtuda oma kurbusesse kui lohutust vajavasse hüljatud olendisse pole ma kunagi osanud. Veelgi vähem nüüd, mil ta tuleb ehk harvem, aga seda jõulisemalt üritab mind põhja tirida.

10.04. Moraal edaspidiseks – kui otsustad Suure Reede õhtul kell 8 töökirjadele vastama hakata, siis süüdista ainult iseennast.

11.04. Motivatsioon kipub vägisi hinge heitma. Tegelikult ei taha midagi teha ja kui sellegipoolest omajagu teen, siis on see puhas hambad ristis kohusetäitmine.

12.04. Mis oleks, kui lisaks plaani veel ühe spordiala? Mulle meenusid mu rulluisud. Paraku hakkas vihma sadama, enne kui ma jõudsin idee praktikasse viia. Seega pidin leppima jooksmisega ning kaheksast kilomeetrist kuus võtsin joosta staadionil, kus ma jooksin viimati… möödunud sajandil.

13.04. Kui tahate eriti tõhusat trenni, siis võtke rattaringluse mitte-elektriratas ja sõitke sellega 14 kilomeetrit kivisel kruusateel vastutuult.  Te võite pressida kogu jõust, aga see ratas ei lähe ÜLDSE edasi!
Ent koju tagasi jõudes sain aru, et see, mida ma võsa vahel tundsin, oli toomingate lehtimise lõhn.

14.04. Aga kui teeks endale uue blogi? Täiesti anonüümse, kus saaks kirjutada enesetsensuurita, ja tunda nii, nagu ma tunnen, selmet tunda õigesti.
Ühtlasi vabastaks see mind toidublogimise taagast, sest mingit moodi on mul ikkagi tunne, et olen nende aastate jooksul lõpmata hulga sõnu kulutanud kurtidele kõrvadele. Mina võisin ju kirjutada südameverega, aga inimesed tulid ikka ja küsisid, mida teha, kui pavlova kokku vajus, ja kes saaks seda neile ette heita, sest toidublogi ju.

15.04. Võitlen kibestumise ilmingutega. Kas mul on õigus end nii tunda? Kahtlemata. Kas see aitab mind kuidagi? Kahtlemata mitte.

16.04. See on hea hommik, kui postkastis on Loomingu Raamatukogu uus number. Aga põnevusmomendiga liitub järgmisel momendil teatav paanikanoot – appi, ma pean kiiremini lugema, neid raamatuid on liiga palju, mida ma otsekohe lugeda tahan!

17.04. Mu rulluisutehnika pole enam see, mis ta kunagi pole olnud. Aga muidu oli tore. Tõsi, neil päevil tuleb pidevalt võidelda looduse kataklüsmidega ja sõltumata sellest, millise kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumiga on välja tuldud, suusad võiksid igaks juhuks ka alati kaasas olla.

18.04. Ikka veel kipun uskuma sõnu. Ikka veel olen hommikul valmis, kummikud jalas, kui rääkisime õhtul, et läheks kalale. Või vähemalt olen öö otsa aru pidanud, kuidas sellest kohustusest nüüd välja vingerdada. Ja siis selgub jälle, et teiste jaoks oli see… mingi suhtlemisrituaal, mitte plaan kalale minna.

19.04. Ma oleksin muidugi andetu kirjanik ja neid pole meil juurde tarvis. Aga teisalt ei sisaldaks minu kirjutatu kindla peale lauseid, nagu ‘sõbralikkusele vastas ta spirituaalsete kommentaaride ja nakatava naeruga‘ või ‘ tööl oli tal kolleegide lugupidamine ja vastutusrikas valdkond, millele ta oli kvalifitseerunud tänu pädevusele ning raskele tööle‘.
Jumalauta, hullem kui Milvi Lembe!
See minu komme lugeda päris raamatute vahele mingisugust jama on ikka päris tõega tervist kahjustav.

20.04. Blogijad hakkasid kõik isiksusetüübi testi tegema. Ma olen seda kunagi varem teinud, aga ilmnes, et tulemus pole vahepeal muutunud (välja arvatud see, et olen kõvasti ekstravertsemaks muutunud). Ikka valge vares. Ma seda isiksusetüüpi küll kellelegi ei soovita, valige mõni teine.

21.04. Tõestatud, et rattasõit aitab peavalu vastu. Siiski mitte enne 20 kilomeetrit, need esimesed kakskümmend tiksusin tempos 22 km/h ja niutsusin vaikselt. Aga Kõrveküla ja Vasula vahel nägin Dumbledore’i. Maanteerattal ja lükras. (Võis muidugi Gandalf ka olla, kiiruse pealt hästi ei näinud.)

22.04. Täna panin esimest korda pärast eriolukorra algust selga midagi muud kui spordiriided.

23.04. Armastuse keel. Armastuse hääl. Tšello mu autoraadios, kui sõidan linna poole tagasi ja mõtlen – et sõidaks õige mööda oma kodutänavast. Läbi linnast. Ära oma elust. Ent ma tean ju, et suure ja saatuslikuna mõjuks see vaid raamatutes. Mina pööraksin ühel hetkel tagasi, tundes piinlikkust raisatud aja ja bensiini pärast. Suunatuli, vasakpööre, edasi teenida!

24.04. Täisvereline tülpimus. Milleks üldse kõik, kui see midagi paremaks, sisukamaks, esteetilisemaks ei tee.
Aga järve taga kogunevad tuhanded haned ja ööõhk on nende kaagatamist täis.

25.04. Mõnikord sa siiski tead ette, mis juhtub. Tead, et aja väikesed salakavalad lõksud on sepistatud ja su jaoks üles seatud, aga sul on üks jalg juba õhus ja sa ei saa hoiduda tegemast seda sammu, mille peale lõks kinni plaksatab. Võib-olla ei viitsi või ei tahagi.

26.04. Tekk ümber, istun rõdul, kuni taevas tumeneb. Neid kirsiõiekevadeid on olnud enne ja tuleb veel, aga jälle on tunne, et kõige elusamad neist on juba möödas. Nood, milles lugusid alustati ja loodi ja lõpetati.

27.04. Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, kirjutas luuletaja. Mis tal viga rääkida ega ta neid ise pesema ei pidanud! Suutsin ühe akna ära pesta, siis leidsin, et majapidamistööd ei ole ikka kaine peaga sooritatav aktiviteet.

28.04. Kui sa kirjutaksid raamatu. Ja kirjutaksid sinna sisse näiteks tegelase nimega Donald Trump, kes on juhtumisi USA president. Retseptsioon väidaks üksmeelselt, et see on nii ülepingutatud ja ebausutav, et ei kõlba isegi absurdihuumoriks (isegi kui jätaksid välja tema toetusrühma ühe väikeriigi parlamendis, arvates, et see on vahest siiski liiga üle võlli). Aga päris elu tuleks ja ütleks su kujutlusvõimele: mine koju, sa oled hale amatöör.

29.04. &/68[7767@@8))9#%@67HKF%676976]57y%56Kj+´SK4g<asef5k46%¤k6%k:@ (Ropp tõlkimatu sõim selle kohta, et mu jalg ei ole IKKA päris terve.) Kaalun maastikumaratoni virtuaaljooksul 10 kilomeetri asemel 5 jooksmist, aga pean muidugi veel aru pidama, kas ma suudaksin sellise piinliku lati alt läbijooksmise ära seedida.

30.04. Nii on. Paraku on alati nii.
Kogu elu on nõnda! Endale vajaliku inimesega jääbki rääkimata, sa ei ava talle oma hinge ega rõõmusta tema hinge, ei soojenda seda, vaid puudutad argisaginas juhusliku sõnaga ja tormad edasi oma tühiseid asju ajama! (Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”)

Muusika: Philip Glass “Mad Rush” (Max Richter tundub olevat siit mõjutusi saanud, aga eks kõik ju enamasti olegi juba olemasoleva uuesti loomine.)

Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!

02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.

03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?

04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit, ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.

05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.

06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.

07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.

08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.

09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?

10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.

11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?

12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.

13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.

14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.

15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!

16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.

17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.

18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.

19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?

20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.

21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?

22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul  täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.

23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.

24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei,  iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.

25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.

26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.

27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.

28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.

29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.

30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.

31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.

Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”

Pirni-pohlakeeks

200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju

Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).

 

Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

Praegu pidi ju kõigil aega laialt käes olema. Khm. Ma ise küll seda ei tunne, et kuskilt oleks ootamatult nii palju üleliigset vabadust tekkinud, millega kohe üldse midagi peale hakata ei oska, nii et hakka või igavusest koristama. (Kes mind tunnevad teavad, et koristamist vihkan ma kõigist tegevustest üle kõige.)
Igatahes. Otsustasin, et midagi pooleliolevat võiks siiski ära lõpetada, nimelt käesoleva ooperipostituse, mis mul juba iidsetest aegadest mustandina seisab. Alternatiiv oleks kirjutada trennist või näiteks sellest, mismoodi ma oma päevi mööda saadan ja keda see huvitama peaks (see on nüüd loomulikult koht, kus teil on võimalus kinnitada, kui väga see teid huvitab).
Seega ooper.

Sellest, kuidas 1-2 inimest koos laulavad, olen juba korduvalt kõnelenud, vaadakem siis nüüd, mis juhtub, kui nad kambakesi laulma kukuvad.
Võte, mis sõnateatris ilmselt kuigi suure eduga rakendatav ei ole, leiab muusikalises draamas ohtrat kasutust ning erinevad ansamblid (triost septettideni) täidavad seal põhiliselt kaht ülesannet – vaatuse lõppu paigutatud ansambel reeglina kiirendab süžee arengut ning tõstab lavastuse pinget, teist tüüpi ansambel aga vastupidi aeglustab sündmuste käiku ning annab igale karakterile võimaluse paljastada oma salajasi mõtteid ja tegutsemismotiive.
Selleks on heliloojad osavalt kasutanud mitmesuguseid muusikalisi võtteid, et anda erinevatele karakteritele muusikaline ja dramaatiline individuaalsus, kuid siduda kogu ansambel siiski nauditavaks tervikuks.

Alustagem triodest.
Üks tuntumaid ooperitriosid on “Soave sia il vento” Mozarti ooperist “Cosi fan tutte” (sopran, metsosopran ja bass), mida iseloomustab eelkõige väga kaunis ja väljendusrikas meloodia, milles keelpillid imiteerivad rahulikku ja tasast merd.

Vastukaaluks sellele tüünele rahule järgmiseks meeleolult hoopis teist laadi trio, taas Verdi ooperist “Rigoletto” – trio “Ah, più non ragiono!” (taas sopran, metsosopran ja bass), tuntud ka kui tormistseen, kusjuures tormi- ja äikeseefekt on loodud suhteliselt lihtsate muusikaliste vahenditega – keelpillid, puhkpillid ja meeskoor lava taga.(Palgamõrtsukas Sparafucile on siin Ferruccio Furlanetto kehatuses täiesti suurepärane, näeb muidugi välja umbes nagu Mõhk või Tölpa.)

Kolmandaks võiks olla näide koomilisest ooperist –  trio “Ah qual colpo inaspettato” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis õigupoolest on trio rohkem nime poolest, pigem on tegemist teatava armastusduetiparoodiaga, kus Figaro õnnest õitsevatele Rosinale ja Almavivale oma iroonilisi kommentaare vahele laulab.
Selles on väga huvitavaid vokaaltehnilisi nüansse ning kokkuvõttes on tegemist tüüpilise Rossini stiilis muusikalise naljaga. Siin Joyce DiDonato, Juan Diego Flóreze ja Peter Mattei suurepärases esituses.

Rääkides kvartettidest saab kohe näiteks tuua ühe ooperiloomingu kuulsaimatest (kui mitte kuulsaima) ansamblitest – kvarteti “Un di, se ben rammentomi… Bella figlia dell’amore” (tenor, bariton, sopran ja metsosopran) ooperist “Rigoletto”, mis jäi ületamatuks ka suurimale ansamblimeistrile Verdile endale.
Ses absoluutselt meisterlikus kvartetis on tervikuks ühendatud neli täiesti erinevat karakterit, kellest igaüht iseloomustab erinev meloodia – Hertsogi võrgutav, Maddalena flirtiv ja kelmikas, Gilda nukker ning Rigoletto tusane ja raskemeelne viis.

Teine väga tuntud kvartett on “Credeasi, misera” Bellini ooperist “I Puritani” (tenor, sopran, bariton, bass), mis algab tenori soologa, kuid areneb siis kvartetiks, millega liitub ka koor. Üldiselt muidugi tenori säramise võimalus eelkõige.

“Sevilla habemeajajast” tuleb ka lõbus kvintett “Buona sera mio signore” (bariton, tenor, 2 bassi ja metsosopran). koomiline ooper oma parimal kujul. täiesti usun, et ooperižanriga harjumata inimesele võib see kõik pealtnäha tunduda totaalselt anakronistlik jamps (aga lauljad on suurepärased, võite mind uskuda).

Heaks näiteks bel canto ansamblist on kuulus sekstett “Chi mi frena in tal momento” (bariton, 2 tenorit, sopran, metsosopran ja bass), mille populaarsus on ka kergesti mõistetav, kuna tegemist on ühelt poolt väga kauni muusikaga, mis teisalt märgib ka draamas otsustavat pöördepunkti.
Sekstett algab Edgardo ja Enrico duetina, seejärel võtab meloodia üle Lucia ning talle sekundeerib Raimondo. Hiljem liituvad Arturo, Alisa ja koor. Juuresolevas videos võib näha suurepärast laulmist Natalie Dessay, Joseph Calleja ja Severus Snape’i (on ju!) Ludovic Tézieri esituses.

Kõige tuntum ooperiseptett on vast Mozarti ooperi “Figaro pulm” finaal “Contessa perdono”. Mozart on Mozart, midagi muud ma tema kohta tavaliselt öelda ei oska (no ma ei ole saksa ooperi austaja ega eriline asjatundja). 

Edasi koorid. Neid on heliloojad muidugi mõnuga kirjutanud, mistõttu siinne valik on äärmiselt väike ja ka ühekülgne, kuna näiteks barokkooperist ei tea ma praktiliselt mitte midagi, nii et pean peamiselt jääma oma spetsialiteedi, Verdi ja verismi juurde, lisaks pisut bel cantot ja Wagnerit.
Koori ülesanne ooperis on põhimõtteliselt kujutada mingit anonüümset gruppi tegelasi – sõdurid, palverändurid, mustlased, orjad, talupojad, ballikülalised jne (kokkuvõtlikult tuntud ka kui “kõik need, kes ei suutnud lavastuses korralikku osa saada”) – kes enamasti sündmuste käiku vastavalt vajadusele pisut pidurdavad.

Arvatavasti kõikse kuulsam ooperikoor üleüldse on “Va pensiero” ehk Heebrea orjade koor Verdi ooperist “Nabucco”, mis kujunes pärast ooperi esietendust kiiresti Itaalia vabadusvõitluse ideed kandvaks enam-vähem mitteametlikuks hümniks.

Nagu öeldud, on Verdi kõigele muule lisaks ilmselt ooperiajaloo suurimaid koorimeistreid (kooride kirjutamine täiesti iseseisvateks osadeks on ka üks tema spetsialiteete, eriti just varasemates, bel canto mõjutustega ooperites), nii et tuua tema loomingust näiteks kümmekond väga tuntud koori poleks mitte mingi probleem.
Aga võtame veel ühe tema varasemast loomeperioodist:  “Patria oppressa” ooperist “Macbeth”, sünge alatooniga koor, milles Šoti põgenikud laulavad Macbethi türannia all ägavast kodumaast.

Kolmandaks – kuna ma siin ükspäe vaatasin MetOpera striimingust “Trubaduuri” (liiga palju vaba aega, noh!) ja leidsin, et oleks nüüd aeg see ka oma lemmikooperite hulka ülendada – Sõdurite koor ooperist “Trubaduur”, üks kahest kuulsast koorist ses ooperis (teine on mustlaste koor).

Pisut erandlikku nähtust ooperikooride hulgas kujutab endast “Humming Chorus” ehk sõnadeta koor Puccini ooperist “Madama Butterfly”, mis on ühelt poolt üksnes kahe vaatuse vaheline ühendussild, teisalt aga tõstab dramaatilist pinget – vaataja juba teab sündmuste vältimatut traagilist arengut ette, kuid teab ka seda, et Butterfly veel ei tea ning hellitab endiselt oma naiivsevõitu lootust Pinkertoni tagasitulekust. Sellisena on see koor tegelikult üpriski südantlõhestav.

Reeglina vist kipuvad isegi saksa ooperikoolkonna fännid teatud määral möönma, et vähemalt kooridesse puutuvas on itaalia koolkond neist ees. Sellegipoolest – ka Wagneril olid oma koorimomendid. Üldtuntud on vast “Treulich geführt” (“Pulmakoor”) ooperist “Lohengrin” (te tunnete selle meloodia ära, see on läinud massidesse kui “Here Comes the Bride” (kirik küll taunib seda tava paganlike motiivide tõttu), Eestis seda vist küll tseremoniaalmuusikana väga ei kasutata, meil on selle asemel Mendelssohni “Pulmamarss”).

Ja veel üks väga tuntud meloodia – “Jahimeeste koor” Carl Maria von Weberi ooperist “Nõidkütt”, mida ka meeskoorid oma kontsertidel meelsasti ette kanda armastavad.

Tänaseks kõik, aga ei ole põhjust karta, et mul nüüd materjal otsa saab. Hääleliigid ja stseenid said läbi võetud, aga veel ei ole ma ju kirjutanud avamängudest ja ooperites samuti aeg-ajalt ette tulevatest instrumentaalpartiidest.
Ja muidugi olen endiselt paarile inimesele võlgu “Ooper algajatele” postituse (ma ei ole unustanud!). Ja nii edasi. Püsige meie lainel!

Eelmised ooperipostitused: tenorbaritonbasssopran, metsosopran, duetid.

 

Miniatuurne veebruar. Mustasõstra-leivatort

01.02. On päikeseloojangu hämarduv aeg. Vihm voolab kapuutsiserva mööda alla. Sama hästi võiks olla nii aprill kui oktoober. On ent esimene veebruar. Metsas on märgade lehtede ja mulle niiske rammus lõhn. Kummaliselt lummav isegi mulle, kes ma olen ilmtingimata päikese ja soojuse usku.

02.02. Kas joosta või mitte joosta, selles on küsimus. Mis oleks mõistlikum, kas püsida veelgi paigal, kuigi sellest täiendavat kasu ei pruugi enam tõusta, või alustada naasmist jooksurajale ja riskida võimalusega olla esimese jooksu järel tagasi sealsamas kus nelja nädala eest?

03.02. Joosta mitte, kõndida – kõlab vastus eilsele küsimusele. (Mis tähendab ka, et ma ei nõustu Mikita väitega, nagu oleks verbaalne andekus tunduvalt olulisem kui õigekiri.) Otsisin välja oma kõnnikepid. Jooksjaid põrnitsesin pahaselt – vastikud terved inimesed, kes saavad trenni teha. Ent väljas oli veebruar, taevas poolik kuu ning mu meeltes rahu ja rõõm.

04.02. Mina, pärast tööpäeva lõppu teel auto juurde teeületusvõimalust oodates: Kas te peate tingimata kõik siin sõitma, võiksite parem käsitsi käia. Ei, ärge te peatuma küll hakake, ega mina seisan siin lihtsalt niisama ajaviiteks. 
Mina, viis minutit hiljem autoroolis: Miks te just siin kõndima peate? Oi, tahtsite üle tee minna või ? No lähete natuke hiljem.

05.02. Inime sai ootamatult pisikese täiendava rahasumma omanikuks ja lidus joonelt raamatu- ning seejärel spordipoodi. Prioriteedid, prioriteedid.
Millest tulenevalt – eelmise aasta lõpus ringles blogides riietumise teemaline meem, mis viis mind siiralt hämmingusse. Inimesed väitsid, et neil on üldse umbes 3-4 paari jalanõusid. Ääh? Siinses kliimas?
Mul on juba spordijalatseid pea 10 paari (sh 2 paari rattakingi; 3 paari jooksujalatseid – ühed “kiired”, ühed väheke toekamad ja vihmakindlamad, ühed naeltega talvel jooksmiseks; matkasaapad, saalijalatsid).

06.02. Probleemide seadmine maailmaruumi taustale pole neid kunagi väiksemana tunduma pannud. Seevastu inimlik lollus ja pealiskaudsus omandavad küll universumi foonil uued mõõtmed.
Et kui me ikkagi juhuslikult peaksime selles ääretuses olema ainsad, siis anti meile küll päris unikaalne võimalus. Ja meie keerasime selle lihtsalt põhjalikult pekki.

07.02. Palun, PALUN lõpetage ne-liite üleekspluateerimine toiduretseptides. Köögiviljakotlet, mitte köögiviljane kotlet. Marjakook, mitte marjane kook. Vanillikaste, mitte vanilline kaste. Šokolaadimuffin, mitte šokolaadine muffin.
Ma kordan veel üks kord – ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet, koostise märkmiseks kasutatakse tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist. Tänan tähelepanu eest.

08.02. Lood, mis jäid kirjutamata. Sest ma arvasin, et alati on aega. Aga värvid tuhmuvad ajaga. Need lood jäävadki kirjutamata, sest nende jaoks pole enam sõnu, mis midagi tähendaks.

09.02. Kirjanduslikud klišeed – lahtine põrandalaud. Isegi uutes udupeentes majades on raamatuis alati mõni väga käepärane lahtine põrandalaud kuskil voodi all olemas. Vaatasin põrandad üle. Ma ei tea, pole nagu seda nägugi, et kuskilt midagi isegi kangutades lahti võiks tulla.

10.02. Kogu oma praktiliselt lõputu võime juures ennast tagasi sundida võib mõnikord siiski juhtuda, et energia on päeva lõpuks umbes kolmesaja protsendiga miinuses ning ma kaotan igasuguse võime tunda, mõelda või liigutada. Veetsin õhtu põrandavaibal selili “Maskiballi” kuulates. Kas ma olen juba öelnud, et Verdi oli geenius?

11.02. Ärkasin hommikusse unenäost. Üks põgus puudutus ühest põgusat puudutusest minevikus. See ei olnud armumine, kaugeltki mitte.
Ometi ühes paljudest paralleelmaailmadest oleks ehk siiski võinud ka teisiti minna.

12.02. Tegelikult ma ei tea, miks peaks kodumaise ajaviitekirjanduse lati nii madalale seadma, et kui lugedes häbi ei hakka, siis ongi juba hästi. Sellegipoolest avastasin ennast jälle ütlemas, et Margus Otsa “Veeaeg” oli täiesti korralik seikluspõnevik, sest peaaegu kordagi ei hakand piinlik.

13.02. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin siin ükspäev uued jooksutossud (sest mul on teatavasti ilmselgelt liiga vähe spordijalatseid). Aga osta jooksujalanõud ajal, mil joosta ei saa, on umbes nagu iseendal jala küljest närimine.
Sellepärast ma pidin ikkagist proovima. 6 kilomeetrit üliettevaatlikult ja uimase teo tempos, aga see oli siiski jooksmine, saate aru. Jalg pidas päris kenasti vastu, jeeei!

14.02. Asjad, mis tekitavad minus masendust: päevad, nagu täna, mis mööduvad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes ringi tormates, et öösel kell veerand kaksteist end virgeks ehmatada sellega, mis tegemata ununes.
Tormata ringi ainult avastamaks, et tegelikult oli tegemist paigal tammumisega ning kuhugi jõudmiseks oleks pidanud tormama veel vähemalt kaks korda kiiremini.

15.02. Hommikul pildistasin aias lumikellukesi. Õhtul käisin maal kõndimas. Tuul tantsitas hõredat lumesadu. Ja see, mis kaugusest kostis, oli eksimatult äratuntav sookurgede hääl.

16.02. Ma ei tea, mis asi see täpselt on, mis paneb inimest pühapäeva kohta täiesti ebamõistlikul ajal üles tulema ja koos tuhande samasugusega 17 kilomeetrit kõndima, raju tuult ja porist rada trotsides (@Tartu maratoni juubelimatk).

17.02. Ma ei kuule oma mõtteid. Eeter on lakkamatut lärmi täis.
Jaa, muidugi mul on aega, Vaatame, mõtleme, arutame. Iga korraga on mul raskem neid sõnu kuuldavale tuua, aga keegi ei märka väsimust mu hääles.
Puhas selge vaikus libiseb kättesaamatusse kaugusesse.

18.02. Tegelikult olen ma kogu aeg valetanud. Et mul ei ole kunagi igav. On ikka küll, aga mitte sellepärast, et mul ei oleks midagi teha, vaid sellepärast, et ma ei taha neid asju teha, mida ma peaksin.
Enne kui isegi aru sain, olin jälle hälbinud kuhugi spordipoodi ja tellinud kolm paari sokke. Igavusest.

19.02. Olla üksteisele tuul. Toita tuld. Õhutada leeke. Olla koos tugevam kui eraldi. Aga mõnikord ma mõtlen, et sagedamini ollakse ämbritäis külma vett, mis kustutab viimase tulukesegi.

20.02. Täna oli väljas kuldne valgus. Isegi tuul ja taevas olid seda karva.
Valgus, mille jaoks ei olegi veel sõna, sest seda tuleb ette ainult siis, kui veebruaris algab aprill.

21.02. Mõnikord pole õnneks vaja muud, kui et oleks reede. Et sa oleksid trenni lõuna ajal ära teinud. Ja et sa oleksid tööpäeva lõpus käinud massööri juures ja lasknud oma lihased tugevalt läbi töödelda ning vajunud seejuures sellisesse lõõgastusse, et isegi midagi mõelda enam ei viitsi.

22.02. Reginett saadab mulle järjekindlalt õmblusmasinate reklaami. Unustage ära. Minul ja õmblemisel puudub absoluutselt igasugune, olemas olev või potentsiaalne suhe. Ma ei ole elu sees õmblusmasinaid isegi guugeldanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas te üldse selle peale tulete, et ma võiks sihtgrupp olla. (Õigluse huvides peab mainima, et nad saadavad mulle saehoolduse reklaame ka. See on pisut relevantsem.)

23.02. Tänasel metsatiirul mõtlesin taas – pärast surma hakkan puuks.
Mu mõtted polnud siiski üldse morbiidsed, kuigi vihm peksis mulle näkku ja sõbrad männid paindusid tuules. See-eest kodus soojenes ahi, mille olin enne metsa tulekut ära kütnud ja kiiktooli kõrval ootas avatuna Maurice Herzogi “Annapurna”.

24.02. Vabariigi aastapäev: kilud toovad õnne (@keitivilms).

25.02. Päev muutub kohe lõbusamaks, kui näed punast Žigulid, mille roolis paistab ilmselgelt olevat nahast lendurimütsi ja hullumeelse pilguga Murdock “A-rühmast” (minu mälestused sellest sarjast pärinevad üheksakümnendate algusest RTL-i kanalilt). Ja sa ei imestaks mitte üks põrm, kui kohtaksid järgmisel tänavanurgal Hannibal Smithi, kes teatab sigarit suunurka lükates: I love it when a plan comes together.

26.02. Ma olin abiturient 23 aastat tagasi. Enam ei mäleta, kas ma siis ülikooli lahtiste uste päeval käisin, aga kui, siis kindlasti ei esinenud ma seal kellegi juures nõudmisega, et mulle põhjendataks, miks peaks vastavat eriala õppima.
Täna olin teisel pool lauda ja pidin sellisele küsimusele vastama. Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed…

27.02. Meediatarbimist tuleb veelgi vähendada. Varsti käin ringi, silmad suletud ja näpud kõrvas ning igaks juhuks veel ümisen endamisi, et päevapoliitilisest lollusest mitte midagi minuni ei jõuaks. Vähemalt senikaua, kuni olen õppinud imestama, mitte vihastama.

28.02. Veidral kombel ei tundu talv kriipsu võrragi talutavam seetõttu, et ta alles veebruari lõpus saabus ning kõigi eelduste kohaselt just kuigi kauaks vist ei jää. Seda mõtlesin ma hommikul autot lumest välja kaevates. Aga kurja, ikka ilus on ka, mõtlesin õhtul maal, kõrgel pea kohal kauged külmad tähed, kitsas hele kuusirp madalal võrade vahel ja vaikiv lumine mets ümberringi.

29.02. Isegi kui veebruaris ei ole isamaaliste tortide võistlust, siis on mul pisut raske rollist välja tulla. (Ja see tort ei ole ei mustasõstrane, leivane ega kodujuustune.) Nii et:

Mustasõstra-leivatort

Põhi:
250 g riivleiba
2 sl suhkrut
võid

Täidis:
350 g kodujuustu
2,5 dl vahukoort
125 g suhkrut
350 g musti sõstraid
6 želatiinilehte (12 g)
2 sl mustasõstralikööri

Kaunistamiseks:
1,5 dl vahukoort
rukkililli
riivleiba või tumedat šokolaadi
musti sõstraid

Põhja jaoks prae riivleib või (pigem rohke kui vähesega) ja suhkruga krõbedaks ning jäta jahtuma.
Täidise jaoks püreeri kodujuust saumikseriga. Lisa mustadele sõstardele (külmutatud marjad sulata eelnevalt) suhkur ning püreeri ka need.
Sega kodujuust ja mustasõstrapüree, lisa ka mustasõstraliköör.
Vahusta vahukoor.
Leota želatiinilehti külmas vees, pigista siis kuivaks ning lahusta sortsu kuuma veega. Vala želatiinilahus peene nirena kodujuustusegusse. Lase külmakapis veidi seista, kuni segu ilmutab tarduma hakkamise märke, seejärel sega juurde vahustatud koor.
Tõsta pool riivleivast küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ning aja ühtlaselt laiali. Selle peale tõsta pool kodujuustu-mustasõstrasegust, seejärel teine pool riivleivast ja ülejäänud kodujuustusegu.
Tõsta külmkappi tarduma (vähemalt paariks tunniks, parem üleöö).
Eemalda tort vormist, kata külgedelt ja pealt vahustatud koorega. Kaunista riivleiva või riivitud tumeda šokolaadiga, mustade sõstarde ja rukkililledega (kui oli meeles need suvel sügavkülma panna).

Miniatuurne jaanuar

Otsustasin sel aastal jälle hetki püüda. Olen seda varem teinud, 2015. aastal, aga siis seadsin endale eesmärgiks koguda häid silmapilke.
Sel aastal üritan koguda igasuguseid: puudutavaid, peatuma panevaid, rõõmsaid, nukraid, naljakaid, ilmselt isegi päevakajalisi, aga elusaid eelkõige.
Üks miniatuur, mõte, tähelepanek, emotsioon igas päevas. Mitte midagi erilist, lihtsalt üks mõttepaus. Ei tohiks üle jõu käia.
Väga lihtne on tormata läbi oma päevade mitte midagi märkamata.
Liigagi lihtne.
Aga kui tead, et pead õhtul midagi kirja panema, hakkad juba päeval teravdatud tajuga ringi vaatama, märkama, salvestama.
Mõnikord tead kohe. See hetk, see mõte.
Mõnikord võtad õhtul märkmiku ja jääd mõtlema. Valid ühe hetke. Leiad sõnad, millega seda uuesti ellu äratada.

Selline oli miniatuurne jaanuar.

01.01. Esimesed minutid. Uus päev. Uus aasta. Tuul on vaibunud, aga enne minekut on ta puhastanud taeva pilvedest ja tähed vilguvad sadade, tuhandete ja miljonite valgusaastate kauguselt. Kellele ja misjaoks on siin veel vaja ilutulestikku?

02.01. Aasta teisel hommikul sõidan rattaringluse rattaga tööle. See pole elektriratas ja tuul on vastu ja mul on seljas riided, millega passib õhtul rektori vastuvõtule minna – selle pärast on mu tempo nagu rouvadel poodi piima järele sõites. Tunnen ennast ülimalt riukalikuna.

03.01. Tee pliidi alla tuli. Võta üks küps, täiesti klaasjaks muutunud hurmaa ja tükelda ära. Kühvelda lisaks kodujuustu. Nuusuta. Maitse. Vaata, kuidas puud pliidi all põlevad. Kuula, kuidas tuul väljas kohiseb. Siruta sõrmed ja puuduta palkseina. Kõik viis meelt on korraga kohal.

04.01. Lõunane lumesadu. Laotus pool tundi täis suuri raskeid räitsakaid. Ja siis äkki on taevas sinine ja ja üle metsa paistab päike, mida vist juba nädalaid pole siinsel laiuskraadil nähtud. Isegi päikesepatareiga lamp akna taga läheb õhtul suurest rõõmust põlema.

05.01. Palun mõttes kannakõõluselt vabandust ja lähen viiepäevase pausi järel jooksma, sest ma ei suuda enam paigal püsida. Keha kuuletub. Kaheksa kilomeetrit läheb lennates.
Tõenäoliselt tegin asja hullemaks (loomulikult tegin) ja lükkasin paranemist edasi, aga nii kuradi tore on vahel valida pikema perspektiivi asemel hetkeline nauding.

06.01. Tõsi on, et ma jõule ei armasta. Aga kolmekuningapäeval hakkab ikkagi natuke kurb, kui truult tubades seisnud ja okkaid poetanud kuused ka oma särava koorma maha panevad.
Ehkki võib-olla on see hoopis kergendus, et võib kogu jõuludiskursuse karpi pakkida ja südamerahus kevadet ootama hakata.

07.01. No issand hoia, mis selles siis naljakat on, kui džentelmen postkontoris piduriketast mulliümbrikusse topib. Ikka võib ju ette tulla, et on vaja kellelgi varuosa postitada. Aga miskipärast kipub lisaks mulle ka postitöötajale muie näole.

08.01. Leidsin põrandavaibalt südamekujulise õunaseemne. Kas sellest sirgunud õunapuul kasvaksid südamekujulised õunad?
Võib-olla on ikkagi õigus neil, kes ütlevad, et armastus on alati hea idee.

09.01. Raekoja plats. On tööpäeva õhtu. On pime. On jaanuar. Inimesi pole. Valgusküla särab tuledes, valjuhäälditest kostab nukravõitu talvelaul.
On, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud. Linnast. Aga võib-olla tervest maailmast.

10.01. Hommik on ikka soe ja sombune. Naabri kase otsas lärmab tihane. Võib mõelda, mida see kõik tähendab, aga võib ka lihtsalt tõmmata niisket õhku kopsudesse ja tõdeda, ei, ikka veel ei tunne lumest mingit puudust.
On iga-aastane Jaanuaris Kevadelõhna Tundmise Päev.

11.01. Auran pärast vihtlemist saunatrepil. Tuul on tõusnud ja mets kohab tumedalt. Kõrgel üleval on päris tormine, räbaldunud pilved kihutavad kuu eest mööda ja kuuvalgus maalib maastikule siniseid varje. Kuulatan tuult. Olen öö.

12.01. Vihm rabiseb vastu akent. Ahjus pragiseb tuli. Joon hommikukohvi ja Klassikaraadio mängib “Schindleri nimekirja” peateemat. Äkiline valu lõikab sust läbi ja kõik nimega ja nimeta kurbused on temas koos ja kõike seda peab vaene süda lõhkemata taluma.

13.01. Kammisin juukseid. Teie jaoks on see võib-olla igapäevane tegevus. A mul on viimased 15 aastat olnud lühikesed juuksed ja kammi aset täitnud kümme sõrme. Kokku hoitud kammiraha olen loomulikult panka vedanud.
Sahtlisügavusest leidsin kammi made in USSR.

14.01. Ümberringi on uskumatult palju sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Hakkab tekkima päris tõsine hirm, et väljendit ‘surnuks rääkima’ tuleb võtta täht-tähelt.
Ah miks peab kogu igapäevast tühisust veel ja veel üle kordama, kuni igasugune tähendus on lahjenenud olematuks? Ja miks mina siis kaalun kõiki oma sõnu ja enamasti leian nad liialt kerged olevat?

15.01. Kaalusin välja minekut. Endast välja.
Suurema osa ajast leian, et olen akadeemilise asutuse töötajana kohustatud ennast vaos hoidma. Vahel aga on kannatus sajandiku millimeetri kaugusel katkemisest. Sest on ühed ja on teised ja sina oled seal vahel kõige viimane, kes peab kõik välja kannatama, kõik ära kuulama, kõik ära siluma.

16.01. Tööl. Teel kantseleisse kaebasin koridoris kohatud kolleegile, kuis on hall ja nüri ja midagi toredat ei juhtu. Ei jaksa seda ise luua, ei loo keegi teine ja üleüldse ei tundugi miski enam tore nagunii.
Kantseleist leidsin endale adresseeritud sisepostiümbriku ja selles ei olnudki mingit bürokraatlikku korrespondentsi. Selles oli kingitus. Lihtsalt. Täiesti tavalisel tööpäeval. Ütle veel, et soove ei võeta kuulda.

17.01. Nooremana meeldis mulle olla efektiivne. Korraldada. Rööprähelda. Tegin siis ka vastavat tööd. Enne suuremaid üritusi võis mu vaja-teha nimekiri olla kolmekihiline – neid kohti märkmikus, kuhu enam ei mahtunud kirjutama, katsid märkmekleepsud, mis olid täis kirjutatud, ja nende peal olid veel ühed märkmekleepsud.
Enam ei taha. Ammu enam ei taha. Nüüd tahan ma teha ühte asja korraga ja vaadata vahepeal, kuidas taevas akna taga muutub hallist roosaks ja siis lillaks ja siis samettumedaks ja töönädal saab läbi.
Täna oli selline taevas. Homme pean tööle minema ikkagi.

18.01. Kõnnin äärelinnas. Hämardub ja õhus on lume lõhna. Akende taga süüdatakse tulesid. Mis elu need inimesed elavad? Mis on nende jaoks oluline?
Ja ma ei tea, kas ma tegelikult üldse tahan seda teada, sest võib-olla ainult teadmatus aitab säilitada illusiooni sellest, et inimesed on ilusad ja head.

19.01. Huvitav, kas ma olen viimaste aastate jooksul muutunud? Kui palju? Kas ma olen muutunud teiseks inimeseks? Kas ma olen muutunud teiste jaoks? Või olen ma saanud rohkem iseendamaks ja see on muutnud mu suhteid teistega? Kas ma olen iseendana ja suhetes teistega üldse üks ja sama isik?

20.01. Täna pidi olema aasta kõige masendavam päev. Kuna see oli mul juhtumisi ka vaba, siis kulutasin selle Heather Morrise raamatu “Auschwitzi tätoveerija” lugemiseks. Vaat see on alles tõesti masendav, kui nii suure potentsiaaliga lugu satub niivõrd käpardliku kirjutaja kätte.

21.01. Isiklikule meilile laekuvad ainult arved. Ja pakkumised osta mingeid asju, mille eest saaks veel rohkem arveid saata.
Isegi introverdid on tänapäeval hakanud helistama ja pealiskaudset ning vääriti mõistmiste rohket kiirsuhtlust harrastama. Ja mina olen unustanud, kuidas ma siia planeedile sattusin ja mis asi mul siin ajada oli.

22.01. Mida pikemaks muutub emotsionaalne distants inimeste vahel, seda kiiremas tempos jätkub kaugenemine. Kas selles pole siiski mingit kosmilist mõõdet? Ja kui on, siis kas üldse peaks selle üle inimlikus piiratuses kurvastama?

23.01. Nüüd on see kubjas siis rahul! Treenin vaevalt poole koormusega, sest mu jalg pole veel terve ja just nüüd ei ole tal mulle jagada ühtegi suurepärast soovitust (mitte et ma neid kunagi järgiks), et äkki teeks veel ühe keskmise tempotrenni. Ei? Aga ringtreening võib-olla siis? Täna on ainult armulik soovitus lõõgastuda.

24.01. Kas mesilased näevad und? Ma polnud tõtt öelda isegi sellele mõelnud, kas ja kuidas nad üldse magavad. Täna lugesin, et magavad, muidugi, mõnikord isegi lillede sees. Aga unenäod? Me kõik oleme ju tehtud sellestsamast ainest.

25.01. Öösel rippus Suur Vanker tagumist ratast pidi taevas. Päeval paistis päike, tuul puhus ära kõik rahutud mõtted ja kui ma oma matkaringil järve äärde jõudsin, kibeles poeet minus kohe kirjeldama, kuidas vesi taevalt sinise värvi laenas. Tõsi see pole, aga valed on ju lubatud, kui nad on ilusad.

26.01. Kui keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine on olulisem kui inimeste heaolu edendamine, siis tekib mul ikkagi küsimus, mis asi see keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine eraldiseisva nähtusena on, kelle jaoks täpselt neid säilitatakse, kui säilitatava rahvuse heaolu oluline ei ole, ja mil moel neid veel paremini säilitada võiks, kui mitte inimeste heaolu parandades. Teatud määral kipub kangastuma Põhja-Korea, säilitamises ilma heaoluta on nad seal kahtlemata edukad.

27.01. Sajab peenikest tihedat vihma, asfalt läigib ja peegeldab tulesid. Helkurita jalakäija, kel paistab eluisu otsas olevat, jookseb autode vahelt üle tee. On esmaspäeva õhtu ja ma olen juba puruväsinud.

28.01. Vastasin doktorandi kirjale. Pärast märkasin, et olin doktoranditoetuse asemel kirjutanud doktoranditeotus.

29.01. Kui samas vaimus edasi läheb, saab kuu aja pärast rattaga sõitma hakata, nii et teatavad ettevalmistused tundusid mõistlikud. Ja mis te arvate, kas te saate minna ja osta endale punased või vähemalt mõne punase detailiga rattakindad? Loomulikult te ei saa, sest naiste rattakindad on endastki mõista vältimatult kuradima roosad.

30.01. Alles see oli, kui ma eelmise aasta lõpus äkki avastasin, et mulle ei kingita üldse raamatuid. Miks mulle üldse raamatuid ei kingita? Kas ma olen liiga kriitiline? Või arvatakse, et ma olen kõike juba lugenud?
Ja nüüd, palun väga, juba teine raamat jaanuarikuus. Päev asutas end küll kohe hommikul raba poole tüürima, aga kes siis saaks mitte rõõmustada raamatu üle.

31.01. Ma võin mitte rääkida mitmesugustel põhjustel. Kui tajun, et mind tegelikult ei kuulata ja kaasa ei mõelda ja ühtegi küsimust ei esitata. Kui mind pidevalt katkestatakse. Kui mind ja mu kogemust pisendama hakatakse. Ka sellepärast, et sõnu on igal pool niikuinii talumatult palju ja väljendusvahenditena on nad kaunikesti vaesed.
Samas ma võin olla ka täiesti avatud raamat. Ainult et te peate lehte keerama.

Muusika: Einstürzende Neubauten “Nagorny Karabach”