Metallica. Raamat ja muusika

Minu muusikamaitse pole aja jooksul põhimõttelisi muudatusi läbi teinud, küll aga avardunud. Klassikalist muusikat, kitsamalt ooperit (ja eriti seda) olen kuulanud ja armastanud umbes 12. eluaastast peale ning see muusika jääb mu armastuseks ilmselt alatiseks. Ja kõik need, keda ma võiksin nimetada oma lemmiklauljateks, on ooperilauljad.
Umbes 15-aastaselt hakkasin (osalt venna eeskujul, aga mitte ainult) huvi tundma raskema muusika vastu. Manowar, Motörhead ja eriti W.A.S.P olid mõned mu tolle aja lemmikutest. Enam ma seda sorti muusikat väga tihti küll ei kuula, üheainsa erandiga.
Hiljem tulid Apocalyptica, U2, Bruce Springsteen, Sting, Tarja, 2Cellos, Richard Hawley, džäss (Ketil Bjørnstad, Tord Gustavsen, Lars Danielsson, Svante Henryson, Youn Sun Nah),  ambient/neoklassika/ka filmimuusika (Max Richter, Nils Frahm, Ludovico Einaudi, Greg Haines, Lambert, Zbigniew Preisner, Ramin Djawadi, Yann Tiersen, John Williams, Wojciech Kilar), maailmamuusika (Portugali fado, Goran Bregović, Lévon Minassian, I Muvrini). Kõiki neid kuulan ma ka praegu.

Aga see üks raskemuusika erand on see bänd, mille ma nimetan vastuseks, kui keegi küsib, mis on mu lemmikansambel (sest minu meelest seda päriselt ei ole võimalik nimetada, kui oled oluliselt vanem kui 12).
Ja see on Metallica.
Minu jaoks mitte niivõrd nähtus muusikamaailmas (kuigi osalt ka seda) kui geniaalse helikeelega kollektiiv. Miskipärast paneb see inimesi üldjuhul imestama, et just sedasorti muusika mind klassika kõrval köidab. Ent asi on nimelt selles, et minu jaoks ei ole tegemist erinevuste, vaid sarnasustega. Metallica nimelt on minu kõrva jaoks praktiliselt klassikaline muusika, olles ühtaegu võimas, meloodiline ja üldjuhul intellektuaalne (ja ma ei räägi siin mitte albumist “S&M”, mille nad salvestasid koos San Francisco sümfooniaorkestriga) – omadused, mis iseloomustavad näiteks ka sümfoonilist muusikat. Lisaks sümpatiseerib mulle asjaolu, et ka laulusõnades on Metallica alati hoidunud kõigist raskemuusika klišeedest ning seksismi ja satanismi nende lüürikast ei leia.

Lugesin hiljuti eesti keeles ilmunud Mick Walli raamatut “Enter Night. Metallica biograafia”, mis hardcore fännide (mida ma ilmselt ei ole, sest mulle meeldib küll tohutult nende muusika, aga muuga ma end kursis ei hoia) lugemislauale kindlasti kuuluma peaks. Minu jaoks oli selles siiski liiga palju tausta- ja täitematerjali – tohutul hulgal asjasse vähepuutuvaid seiku ja inimesi, plaadifirmade detailseid kujunemislugusid, laulude subjektiivseid arvustusi, mille koht ei ole just ilmtingimata biograafias, samal ajal, kui Metallica liikmed ise ülearu palju sõna ei saa (mis omakorda muudab suuresti küsitavaks autori ilmselged püüdlused näidata ka iseennast insaiderina, osana bändi kujunemisloost ning koguda veidi selle sama kuulsuse kullatolmu, mille janu ta bändile hiljem ette heidab).
See viimane asjaolu ongi üleliigse mahu kõrval raamatu suurim nõrkus – siin on liiga palju autorit ennast, kes esineb rohkem tüütu groupie kui erapooletu kõrvaltvaataja positsioonil ja võtab endale vabaduse esitada oma subjektiivseid arvamusi bändiliikmete, plaatide ja laulude kohta üldkehtiva tõena (eriti raamatu teises pooles) ning näib ilmselgelt kuuluvat sellesse kildkonda, mille arvates algas Metallica allakäik mustast albumist ning justkui oleks kõik need, kellele must album meeldib, kuidagi vähem “õiged fännid”.
Lisaks autori tarbetule eneseeksponeerimisele (iga peatükk algab sissejuhatusega, mille peategelane on autor ise) tundub siin liiale minevat ka varalahkunud bassimängija Cliff Burtoni mütologiseerimine, mis läbib raamatut tervikuna, ning ilmselgelt erapoolik suhtumine bändiliikmetesse – Wall tundub olevat kõvasti sisse võetud trummar Lars Ulrichist, solist James Hetfieldi aga näib suhtuvat passiiv-agressiivse ebakindlusega.
Samuti on teos ajalises mõttes tasakaalust väljas, kuna enam kui pool raamatut on pühendatud bändi kujunemise esimesele 5 aastale, misjärel kapatakse kiirkorras ja aeg-ajalt üsnagi lahmivaid hinnanguid andes läbi ülejäänud 25 aastat.

Metallica esimene plaat, ebaoriginaalse pealkirjaga “Kill ’em All” ilmus 1983 ning äratas tähelepanu oma peavoolu rokkmuusikast hoopis erineva muusikalise lähenemisega. Ent juba need lood, mis järgnesid esimesele plaadile, kujutasid endast jällegi midagi muud, olles palju tehnilisemad, keskendudes vähem kiirusele ning thrash metaliks neid kõigi vastsete fännide pettumuseks rangelt võttes ilmselt enam nimetada ei saanudki.
Teine album “Ride the Lightning” ilmus 1984 ning siin on märgatav juba tunduvalt terviklikum harmoonia, keerulisemad tempomuutused ning kaldumine progeroki suunda. Sellel plaadil on ka mitmeid väga häid lugusid, nt “For Whom The Bell Tolls”, instrumentaalpala “The Call of Ktulu” ning bändi esimene enam-vähem ballaad “Fade to Black”.

Laiema tuntuse saavutas Metallica oma kolmanda stuudioalbumiga “Master of Puppets” (1986). mille parimateks paladeks on karm pungi ja metali segu “Battery”, surmamarsiks nimetatud “The Thing That Should Not Be”, poolballaad “Welcome Home (Sanitarium)” ning nimilugu, mis räägib küll uimastisõltuvusest, ent vabalt võib seda nöörist tõmmatavate ja manipuleeritavate nukkude allegooriat mujalegi laiendada.

1986. aastal hukkus bussiõnnetuses basskitarrist Cliff Burton ning tema asemel liitus bändiga Jason Newsted. Seetõttu kannab 1988. aastal ilmunud album “… And Justice For All” ilmselget sünguse ja jõuetu raevu pitserit, tõusmata eelnenud plaadi tasemele.
Siiski on sellel plaadil üks vaieldamatu meistriteos, vaikselt ja meloodiliselt algav ning ühe hoogu koguv “One” – sünge, võimas ja suurejooneline lugu maamiinile astunud jalaväelasest, kes avastab teadvusele tulles, et on suletud omaenda süngesse ja liikumatusse reaalsusesse. Ühtlasi oli see ka esimene Metallica lugu, millele loodi video. On neid, kelle arvates pole Metallica ei enne pärast seda suutnud luua enam midagi muusikaliselt sama mõjusat.

Mis puutub järgmisesse, musta albumisse (tegelikult kannab plaat nime “Metallica”, aga fännide hulgas on levinud selle nimetamine üleni musta värvi plaadiümbrise järgi. Vrd ka The Beatlesi White Album), siis minu meelest on see kahtlemata üks kahest Metallica parimast plaadist (teine on “Master of Puppets”). Aga võib-olla ka kõige parem, sest selle meloodilisem ja akustilisem helikeel on küll täiesti teistsugune võrreldes esimeste plaatide kiirete ja vihaste riffidega, aga on täiesti iseküsimus, kas sellepärast peaks just bändi süüdistama ainuüksi kommertsedu tagaajamises või ehk esile tõstma hoopis uut kvaliteeti.
Nende ambitsioonid, mis muusikalistes raamides püsimist ette ei näinud, muutsid loomulikult bändi söödavaks ka peavoolu rokipublikule ning laiemale avalikkusele, samas absoluutselt kaotamata neile omast geniaalsust ja originaalsust. Lisaks on sel plaadil täiesti uuel tasemel ka James Hetfieldi vokaal. Nagu ma ütlesin, mulle sümpatiseerib Metallica puhul eelkõige nimelt jõu ja meloodia kombinatsioon, nii et kui seda pidada softiks, siis minupärast olgu, paljalt nüri raiumist, milles peenemad nüansid puuduvad, ma tõesti ei viitsi kuulata.
Parimat lugu sellelt albumilt mina välja tuua ei oska, sest see sisaldab ohtralt puhast kulda,  nt “Unforgiven” (tuntud kui “Unforgiven I”, kuna hiljem järgnes sellele veel kaks samanimelist), “Wherever I May Roam”, “Don’t Tread On Me” ja üks mu enda lemmikuid “My Friend of Misery”. Populaarseimaks  sellelt plaadilt sai küllap aga “Enter Sandman”.

Albumi fenomenaalne edu väljaspool thrash metali ringkonda päädis muidugi bändi jaoks teatava peakaotusega ning järgnevad kaks albumit  võtsid tulihingelised fännid pisut nõutuks. Tuleb muidugi nõustuda, et eriti albumil “Load” (ilmunud 1996) kuuleb uue produtsendi käe all täiesti teistsuguseks, isegi pisut elutuks lihvitud helikeelt ning mõningaid (sealjuures sugugi mitte tingimata halbu) veidrusi, nt ilmselgete kantrisugemetega ballaad “Mama Said”.
Samas võib seda kõike tõlgendada ka kui katset murda stereotüüpe – nägemus sellest, kuidas peavad käituma ja välja nägema metal-muusikud ja nende kuulajaskond, oli ju välja kujunenud ammu enne seda, kui Metallica üldse tegutsema hakkas. Minu isiklik lemmik sellelt plaadilt on “Until It Sleeps”, millest muuseas sai isegi suurem hitt kui “Enter Sandman”.

Seitsmes stuudioalbum “Reload” ilmus aastal 1997, kuigi on lindistatud samal ajal kui “Load”. Hittideks said “The Memory Remains” ja “Unforgiven II”, viimane on tasemelt albumi ülejäänud lugudest ilmselgelt üle, sisaldades ka mitmeid huvitavaid viiteid originaalloo meloodiale. Vaatamata albumi suhtelisele poplaarsusele kuulutas see siiski kõige viljatuma perioodi algust Metallica karjääris.

Järgmisena ilmus 1998. aastal duubelplaat “Garage Inc”, mis koosneb 1998. aastal salvestatud või varem singlite lisalugudena ilmunud kaveritest. Jällegi vastakaid tundeid tekitanud plaat on minu meelest küll päris lõbus ja energiline kuulamine ning kuigi sisaldab ka Metallica kõigi aegade konkurentsitult kõige mõttetumat lugu “Tuesday’s Gone” (ma mõistan, et see on austusavaldus Lynyrd Skynyrdile ja Cliff Burtonile, kuid minu arvamust see ei muuda), on sellel 3-4 igati kuulamisväärilist pala – Bob Segeri repertuaarist “Turn the Page”, The Misfitsilt “Die, Die My Darling”, ka suurima populaarsuse saavutanud versioon Thin Lizzy pubirocki palast “Whiskey in the Jar”.
Mu enda lemmik sellelt plaadilt on aga kaver Nick Cave’i palast “Loverman” ja see on üks neist haruldasevõitu juhtumitest, kus uusversioon teeb originaalile pika puuga ära.

Järgnes eelpoolnimetatud kontsertalbum “S&M” koos San Francisco sümfooniaorkestriga Michael Kameni juhatusel.
Kuigi kogu see kooslus tõepoolest asjale tegelikult midagi juurde ei andnud ning tekitas üllataval kombel pigem küsimuse, miks kahe nii võimsa muusikastiili kombineerimine üllatavalt lahja tulemuse andis, sisaldab see album lisaks vanadele ja headele kaks uut, uuenduslikku ja väga head lugu – “(Minus) Human” ja “No Leaf Clover”, milles peitub sügav elutõde – then it comes to be that the soothing light at the end of your tunnel is just a freight train coming your way. Küllap see enamasti just nii ongi.

Järgmise kahe plaadi (“St. Anger” ja “Death Magnetic”) kohta ei oska ma suurt midagi öelda, sest neist esimese puhul ei saanud ilmselt bänd ise ka aru, millega täpselt tegemist on, niivõrd rabeda ja hullumeelse mulje jättis see kokkuvõttes. Ehkki pärast seda, kui olin “Unforgiven III” lugematu arv kordi kuulanud, hakkasin sellest juba nii mõndagi leidma. Siiski oli järjekordne muutus nende helikeeles ning ilma kitarrisoolodeta Metallica mõnevõrra harjumatu ning pole midagi imestada, et see on Metallica kõige ebapopulaarsem album üleüldse.
“Death Magnetic” kujunes küll märksa populaarsemaks ning tähendas muusikalises mõttes osalt ka vana ja läbiproovitu, raevuka thrash metali juurde tagasi pöördumist.

Eelmise aasta novembris ilmus Metallica kümnes stuudioalbum “Hardwired… to Self-Destruct”, mis osalt on “Death Magneticu” jätk, osalt aga meenutab jälle palju varasemat Metallicat, olles kaunikesti kiire ja vihane (võrdlusaluseks kõlbab vast “…And Justice for All”). Ka tundub siin jälle olevat rohkem puhast muusikategemise rõõmu kui viljatut eneseotsingute vaeva. Esimesena jäi mulle kõrva “Now That We’re Dead”, seejärel köitis tähelepanu “Moth Into Flame”, parimaks pean sellelt plaadilt aga pala “Halo on Fire”. See on mu jaoks tõesti taas Metallica oma vanas headuses.

Ja kui Metallica stuudioalbumite helikeele üle võib vaielda, siis see on päris kindel, et kontsertbändina ei kaotanud nad oma taset ka kõige segasematel aegadel. Ka mõlemal nende kontserdil, millel ma ise olen käinud, tuli see eredalt esile, eriti muidugi soojendusbändidega võrreldes – nood pingutasid, ninast veri väljas, et kõvade rokkaritena paista, Metallica lihtsalt oli.
Lõpetame jutu morbiidsevõitu avaldusega – minu matustel palun lahkesti mängida muu hulgas ka pala “Nothing Else Matters”.

Ja kuidas teiega on – olete ka mõne matuselaulu valmis mõelnud?

 

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

tuli-ja-tuul_640

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

“Lucia di Lammermoor” Vanemuises

Metropolitan Opera ooperiülekannetes rõhutatakse alailma, et hoolimata sellest, kui rabav on ooper suurel ekraanil, ei ole miski võrreldav vahetu kogemusega, nii et tuldagu Met-i või külastatagu oma kohalikku ooperikompaniid.
Meti külastus jääb muidugi oma aega ootama, aga leidsin, et olen kohaliku ooperiteatri tõesti liiga unarusse jätnud, eriti arvestades seda, et vahetu kogemus tõesti ei ole millegagi võrreldav ning elava esituse puhul annan alati ka palju rohkem andeks.
Sellepärast käisin eile Vanemuises vaatamas Gaetano Donizetti bel canto meistriteost “Lucia di Lammermoor” ja sain täiesti meeldivalt üllatatud. Sest kohaliku ooperi tase on leebelt väljendudes ikkagi üsna kõikuv ning viimased kogemused olid paratamatult tekitanud portsu eelarvamusi – enamiku lavastuslikke veidrusi suudan ma vabalt välja kannatada, aga viletsat vokaali vabandada on palju keerulisem.  Niisiis jäi kodulinna teatri külastamine mõneks ajaks unarusse, aga eilse põhjal tundub, et võib-olla asjata.

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

“Lucia di Lammermoor”, mille libreto põhineb Walter Scotti romaanil “Lammermooride mõrsja” – ooperis on sellest küll järele jäänud ilma kõrvaliste detailideta väga selgepiiriline süžee – esietendus Napolis 1835. aastal, oli väljatulekul sensatsiooniliselt populaarne ning pole pärast seda ooperiteatride standardrepertuaarist kunagi välja langenud. Seda on peetud ka täiuslikemaks romantiliseks ooperiks.
Käesoleva aasta aprillis esietendunud Vanemuise uusversiooni autoriteks on lavastaja Roman Hovenbitzer ja kunstnik Roy Spahn, kelle nägemus toetub eelkõige psühholoogilistele nüanssidele, paigutades originaalis 17. sajandi Šotimaal toimuva tegevusse mingisse määratlematusse aegruumi, mille visuaalne esteetika on mõnevõrra küsitav. Dekoratsioonid on tinglikud – detailid lossi maketist, madal poodium, tapetseeritud poolkaarekujuline sein, kilest kardinatega baldahiinvoodi, mis tekitab assotsiatsioone haiglaga – ning kostüümid hoopiski arusaamatud – näiteks ooperikoori rohelised tennised, tepitud joped ja tunked kombineerituna renessanss-stiilis krookkraedega peaksid sümboliseerima mida? (Ärgem unustagem, et meil on tegemist romantismiajastu ooperiga.)
Nukkude, lossi mängumaketi, paberlaevukeste ja kepphobustega majandati ilmselgelt üleliia, mina ei arva, et publikut peaks alahindama ning püüdma laval toimuvat pidevalt ülemarkeerida, selline lasteteatri arsenal jätab romantilise ooperi kontekstis kokkuvõttes täiesti infantiilse mulje ning segab emotsionaalselt laetud draama ning võimsa muusika jälgimist.
Ehkki selliste seoste loomine tundub mulle alati üsna meelevaldne, näis lavastaja Hovenbitzer küll olevat freudistlikest teooriatest kõvasti sisse võetud, kuna lavastus ei lähtu mitte otseselt 17. sajandi patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest ja võimumängudest, mille ohver Lucia eelkõige oli, vaid vihjab avapildis, et tema trauma peitub lapsepõlves aset leidnud intsestis. See aga ei mõju vähimalgi määral usutavana ka mitte kaasaegses kontekstis.

Solistid aga valmistasid meeldiva üllatuse. Nimirollis astus üles Taani tuntumaid sopraneid Henriette Bonde-Hansen, kelle puhul ei tekkinud küll korrakski kahtlust, et ta Lucia äärmiselt nõudliku partiiga toime ei tule, hoolimata sellest, et ta tegelikult pole koloratuursopran. Loomulikult jättis ta seetõttu nii mõneski kohas kõige kõrgema noodi võtmata, aga seda ei saa talle küll ette heita ning stabiilset ja ühtlast üldmuljet see ei rikkunud.
Ooperi kuulsaim number on muidugi Lucia hullumisstseen  “Il dolce suono… Ardon gl’incensi”, mis on nii vokaalselt kui dramaatiliselt äärmiselt nõudlik. Siin esitab seda Diana Damrau (jube lavastus, kui minu arvamust teada tahate, aga hästi lauldud):

Lucia armastatu Edgardo rollis oli eile Itaalia tenor Federico Lepre, kes tegi peaosalistest kõige nõrgema soorituse nii vokaalselt kui dramaatiliselt. Osalt on siin küsimus ka minu isiklikus maitses, aga mulle tõesti ei sümpatiseeri see Itaalia laulukooli nuuksumine. Hääl oli tal veidi nõrgavõitu isegi Vanemuise väikese maja lava tarvis ning oma emotsioonide väljendamisel kasutas ta ohtralt kõiki tenoristampe. Tõsisemgi probleem seisnes aga asjaolus, et Edgardo ja Lucia vahel näis puuduvat igasugune tõmme, mis muutis kogu järgneva narratiivi mõnevõrra väheusutavaks ja üledramatiseerituks.
Edgardo leivanumber selles oopris on lõpuaaria “Tu che a dio spiegasti l’ali”, siin ette kantud José Carrerase hiilgeaja ületamatu väljendusrikkusega:

Eilset etendust valitses aga igas mõttes Läti bariton Jānis Apeinis Lucia venna Enrico rollis. Talle ette nähtud rollijoonis oli ka tavapärasest pisut erinev, sest kui traditsiooniliselt kujutatakse Enrico karakteris siiski ka inimlikke jooni, siis Apeinise Enrico oli puhtakujuline vägivaldne sotsiopaat ilma ühegi lunastava omaduseta. Oma jõulise lavalise kohaloleku ja vokaalse võimekusega jättis ta eriti Edgardo ilmselgelt varju.
Üks Enrico jõulisemaid manifestatsioone on esimese vaatuse aaria “Cruda, funesta smania”, mida siin esitab üks kõigi aegade parimaid baritone Renato Bruson:

Vanemuise oma solistidest tegi suurepärase rolli bass Märt Jakobson (Raimondo Bidebent), julgeksin seda isegi nimetada üheks tema parimaks soorituseks Vanemuises üleüldse. Niivõrd loomulik oli tema karakterilahendus ning kaunis ja voolav vokaal, eriti viimase vaatuse aaria “Dalle stanze ove Lucia”, mida siin laulab Carlo Colombara:

Vokaalse poole pealt tasub veel ära mainida üks tuntud palasid – esimese vaatuse finaal ehk kuulus sekstett (vokaaltehnilises mõttes küll pigem siiski kvartett) “Chi mi frena in tal momento?”:

Kokkuvõtteks – nagu ma ütlesin, elava esituse puhul annan palju rohkem andeks ning kuigi otseülekannetes tuleb ooperi tippkvaliteet koju kätte, lisab kinoekraan kõigele vahefiltri. Istuda saalis, nautida vahetut heli ja inimhääle ilu; kogeda, kuidas just sel hetkel loob elav esitus iga teose uuesti – sellest saab teistsuguse, vahetuma elamuse. Ning eelkõige on mul hea meel, et Vanemuist provintsiooperiks nimetama (enam) mitte ei pea.

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Tasakaal

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest” 

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Õuna-moonikook

Kõigepealt lubage nuriseda nelja aastaaja (ja rahvusvahelise imperialismi) üle. Raske on see talve tulek sel aastal. Sest mina nimelt armastan hilissügist – pimedust, vaikust, tuule ulgu lumeta lagendikel, kaminatuld, (hõõg)veini, ooperimuusikat, introverdile meelepärast tempo mahavõttu. Ja nüüd äkki – talv! Kes tellis!?
Esiteks tekitab see mus üüratut masendust. Teiseks on saanil suvejalased all. Ja mul pole talvemantlit, piisavalt villaseid sokke (villase soki hooaeg kestab minu puhul septembrist juunini ja see villane sokk ei anna veel ka vähimatki garantiid, et mu jalad kogu ei külmeta) ega mütsi. Ma üritasin – kuna ma vihkan poes käimist, siis püüdsin internetist mütsi otsa. Lõpuks olin muidugi hälbinud paari teise poodi ning tellinud 4 CD-d ja 7 raamatut, aga mütsi ju ikka ei olnud. Pärast selgus, et kapis oli üks.
Talves on ilusat, ei eita, ja südatalvel sügavale põhja poole tahaksin minna siiski, et virmalisi vaadata, aga üldiselt võiks talv mu poolest täiesti olemata olla. Ja seda ei ole ma sugugi mitte alati arvanud – olin nimelt kunagi tõeline murdmaasuusahull. Eks me kõik ole nooruses lollusi teinud.

Siis üritasin siin vahepeal eriti omapärase väljakutse seltsis aega veeta – nädal aega paastu pidada. Ei, mitte kookidest.
Lugemisest.

Raamatuseljaluule
Jajah, kuulsite õigesti. Ajal, mil enamik inimesi näib võitlust pidavat, et saaks või suudaks üldse midagi lugeda, otsustasin mina lugemispausi teha. Suudate seda ikka ette kujutada üldse? Mina, kes ma muidu loen keskmiselt kaks raamatut nädalas.

Igatahes – nädal lugemata. Eelmisel õhtul sattusin juba kergelt ärevusse ja lugesin igaks juhuks kiiresti läbi kaks värsket Loomingu Raamatukogu raamatut, pidades aru, mida ma siis järgmisel päeval peale hakkan. Hommikukohv ilma ajaleheta. Hambaid pestes seisan lihtsalt niisama, ilma et teises käes oleks raamat. Uudiseid ei loe. Blogisid ei loe.
Inimesed ütlevad üldiselt, et neil ei ole aega lugeda. Enamasti olen siiski täheldanud, et see aeg kulub sotsiaalmeediale või telekavaatamisele, seega ei ole tegemist mitte ajapuudusega, vaid teadlike või ebateadlike valikutega. Igal juhul tekkis mul kohe küsimus, milleks seda lugemisele reserveeritud aega kulutada. Võiks ju kirjutada. Poolelioleva Haapsalu salli ära lõpetada. Küpsetada. Koristada (teie vist teete nalja?). Trenni teha ka ei saanud, sest väike trauma (ma olen seda öelnud: sport on saatanast!).
Loomulikult ma liialdan oma jutuga, olles täiesti suuteline leidma lugemisvälist tegevust, ent mu lugemisharjumusel on siiski teatavad sõltuvuse tunnused ning kahtlemata kasutan seda aeg-ajalt nii prokrastineerimise eesmärgil kui ka mingite tegevuste ja mõtete vältimiseks. Sellepärast leidsin olevat sobiliku katsetada.
Esimese päeva hommik möödus võrdlemisi valutult, ent lõunaks hakkasin kogu ettevõtmise mõttekuses juba kahtlema ning õhtuks jõudsin järeldusele, et pole mitte mingisugust garantiid, et lugemisest loobudes hakkab inimene aega kulutama mingile asisemale või loovamale tegevusele.
Neljanda päeva õhtuks olin selles juba täiesti veendunud – mitte midagi, mida ma ei taha (aga võib-olla peaksin), ei hakka ma pelgalt seetõttu küll tegema, et parajasti lugeda ei tohi. Viiendal päeval kuulutasin eksperimendi läbikukkunuks, lugesin kiiruga läbi kõik eelmiste päevade ajalehed ja 150 lehekülge raamatut ning tundsin, kuidas mu normaalne maailmapilt hakkab taastuma.

ribbet-collage
Midagi niivõrd idiootset ette võtma ajendas mind Julia Cameroni raamat “The Artist’s Way”, milles ta väidab, et loomingulise kinnijooksmise puhul mõjuvad vähesed asjad sama hästi kui nädalaks lugemisest loobumine, Jee, rait, võib-olla küll, aastal 1992, mil selle raamatu esmatrükk ilmus. Praegu oleks kindlasti olulisem, suisa hädavajalik,  loobuda mitte (ilu)kirjanduse lugemisest, vaid interneti ja meedia mõttetust pooleldi seeditud rämpsinfost.
Eks ma kipun ka muidugi internetis ülemäära palju aega surnuks lööma, kui arvuti käepärast on, aga õnneks pole mul nutitelefoni (ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka) ja veeta nädal ilma internetita ei ole üldiselt üldse mingi probleem – ma lihtsalt täidan selle aja lugemisega. Ja see on väga väärt asendus. Vastupidine – loobuda lugemisest, et jorutada aeg maha interneti ajuvabas pealiskaudsuses – tähendab põhimõtteliselt vahetada kalliskivid pudelikorkide vastu.

Võib-olla ei ole sõnad väljendusvahendina kõige jõulisemad, aga sõna olen ma alati armastanud ja sõnaoskajaid imetlenud ja sõna jõusse uskunud ning kirjutada üritanud nõnda, et sõna tabaks tunnet. Tähendaks tunnet. Mõnda aega on see nüüd küll keeruline olnud. Küllap pole piisavalt tundnud. Sest nii on kirjutanud Doris Kareva – et anda saab ainult see, kes on tundnud.
Aga kui palju on ümberringi ka neid sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Kui palju on sõnu, mis kajavad tühjades traatides, kuni hääbuvad ühessegi kuulvasse kõrva jõudmata. Neidki sõnu, mis jäävad ütlemata ja kasvatavad kuristikke inimeste vahele.
Ja kui ma vaid oskaksin, siis võtaksin nad kõik – kuulmata jäänud sõnad, ütlemata jäänud sõnad, väljendamata tunded, saatmata kirjad – hellalt käe kõrvale ja juhataksin koju.

Kust küll siis see mõttetu mõte loobuda sõnade lugemisest?
Küllap oleksin pidanud neid sel ajal ise kirjutama.
Teine kord.

Muusika: Daniel Melingo “Corazón y hueso”

Õuna-moonikook

Õuna-moonikook (kohandatud 20 cm vormile)
(allikas: Noad-kahvlid)

100 g toasooja võid
50 g rafineerimata suhkrut
1 muna
80 g kartulitärklist
30 g speltajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni riivitud koor

Kate:
300 g õunu
50 g mooniseemneid
20 g rafineerimata suhkrut
1 dl piima
1 tl kartulitärklist
1 tl vanilliekstrakti

Täidise jaoks kuumuta väikeses potis piim, mooniseemned ja suhkur keemiseni. Lisa väikese koguse külma veega segatud kartulitärklis ja kuumuta segades, kuni segu on paksenenud. Lisa vanilliekstrakt ja sega juurde puhastatud ja tükeldatud (vajadusel ka kooritud) õunad.
Taina valmistamiseks vahusta või suhkruga ja lisa muna. Sega kokku kartulitärklis, jahu ja küpsetuspulber ning lisa tainale koos riivitud sidrunikoorega. Sega ühtlaseks ja vala võitatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Vala peale õuna-moonikate ja aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200 kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Õuna-moonikook