Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Advertisements

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks:

Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud.
Koju kõndides mõtlen neile, kes kunagi lõikasid nii sügavale naha alla, et nende jäljed ei kao sealt kunagi, aga on ikkagi peaaegu kõik läinud või on alles vaid miski, mis isegi pealispinda vaevalt puudutab, sealt jälge jätmata maha libiseb.

Me aja haiguseks on hõivatus oma erinevates tunnetuslikes variatsioonides – olla hõivatud, näida hõivatud, tunda end hõivatuna, isegi siis, kui meil tegelikult mitte midagi teha ei ole.
Tulemuseks on see, et me ei ole mitte kunagi kohal omaenese elus. Küllap võib arvata, et me ükskord omaenese matustele ikka kohale jõuame, aga siis on juba isegi kahetsuseks liiga hilja.
Me jookseme, kartes et äkki jääme muidu millestki olulisest ilma. Tegelikult jääme oma pideva kiirustamise tõttu ilma millestki palju olulisemast – päris elust.
Me ülistame arengut, kasvu, innovatsiooni. Ja mida me kogu selle rikkusega peale hakkama? Vahime ekraanide ette kleebituna televiisorist või nutiseadmetest väljamõeldud maailmade mõttetusi.
Kiirustades täidame kõik oma meeled suuremalt jaolt väärtusetu rämpsuga, mistõttu seal millegi olulise jaoks enam ruumi ei ole.
Kiirustamine ei tee inimest õnnelikuks, kiirustades ei ole võimalik märgata, süveneda, nautida, meelde jätta, tunda. Nii sünnivad suhted, kus näiliselt koos olles ollakse tegelikult kumbki eraldi oma maailmas ning see on tunduvalt halvem, kui ollagi üksi, sest erinevalt matemaatikast ei anna elus ega suhetes kaks miinust enamasti tulemuseks plussi.
Aga tagasisteed võib-olla enam ei olegi. See aeg ei tule enam tagasi, kui kellelgi oli veel aega päriselt kuulata, märgata, tunda. Aega rääkida ideedest ja teooriatest, mitte asjadest. Aega rääkida sellest, millest me mõtleme, elame, hingame, mitte sellest, mida me teeme.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (37 sõna)
Laman kinnisilmi Su käte vahel. Olen öö.
Vaskpillide kume kõla – need on su südamelöögid. Veri me soontes tuksleb tšellode registris. Sinu sõrmed tantsivad mu nahal nagu viiulikeeltel. Ja pimedus saab muusikaks.  Tähtede ja tuule lauluks me ümber.

Taevas on ühel pool tuhk ja sinine, teisel pool – seal, kus päike loojub – tuhmilt roosa.
Sõnad saavad otsa, mõtted ei saa. Õieti on see üsna hämmastav, kuidas üht ja saama piiratud sõnahulka erineval moel järjestades on ikka veel võimalik kirja panna üha uusi pakse köiteid uusi mõtteid.
Inimesed räägivad mingeid romantilisi lollusi. Lubavad tõmmata kalendrist maha kõik päevad, mil sind pole. Lubavad su eest surra kui vaja.
Miks küll? Mul on vaja neid päevi, kui sind pole. Siis ma vahin metsa poole. Ja kirjutan. Kirjutades elan teist kordi läbi neid päevi, kui sa oled. Ja teise elu võin ma sulle nii anda, selle asemel, et su eest surema hakata.

Tulen ooperist koju ja mu soontes voolab vere asemel neli ja pool liitrit muusikat. Kuidas ma peaksingi selles lärmis magada saama? Kuidas nemad saavad, kes veelgi rohkem muusikasse läksid? Nemad, kes on loojad. Juba oma elu esimeste ooperikogemuste järel tekitas minus täieliku lühise mõte sellest, kuidas alles äsja Cavaradossi aariat laulnud tenor läheb koju ja teeb vorstivõileiba. Jaa, reaalsusega toime tulek pole mulle kunagi lihtne olnud, ma otsin tähendust. Igal pool.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (12 sõna)
Kui kahel inimesel on korraks üks hing ja see laulab. Lahkumistest. Kohtumistest.

Tahaksin mõni kordki veel rääkida öö hommikusse. Samamoodi nagu kunagi. Muidugi ma tean, et ka see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Siiski mõtlen mõnikord ikka, et just sulle, just nende sõnadega tahaksin rääkida sellest, kuidas miski, miski mööduv mu elu põgusalt, kuid ometi tuntavalt puudutas. Aga sina?
Ja kas me üldse enam oskakski pealispinnast sügavamale jõuda?
Kõik kommunikatsiooni näiliselt lihtsustavad vahendid teevad selle enamasti keerukamaks ning on tegelikult mõeldud pelgaks info vahetamiseks, mitte sisuliseks suhtlemiseks.
Armastus nõuab aega.
Loovus nõuab aega.
Spontaansus nõuab aega.
Pole aega, pole armastust, loovust ega rõõmu, pole elu. Hinge avarus ja tundlikkus kaovad ning valdav vaimuseisund on umbmäärase ärevusega segatud tuimus.
Ma usun, et valdavalt ütleb tänapäevane ajatajukogemus, et aeg liigub väga kiiresti ning aja peatumise hetki tuleb ette väga harva. Ometi peaks püüdlema just selliste hetkede poole, kus aeg saab nulliks, ruum lõpmatuseks, maailm hajub, on ainult hetk ja sina selles. Need on need suured ja väikesed hetked, millest elu päriselt koos seisab.
Ja ma ei räägi siin suure emotsionaalse laenguga hetkedest, neid suudame vast veel ka oma nõrgenenud tundlikkusega tajuda, ma räägin eelkõige väiksematest, peaaegu igapäevastest hetkedest, loodus-, muusika-, maitse-, igat masti esteetilistest elamustest, tõelisest suhtlemisest teiste inimestega, mille jaoks on vaja aega, et märgata, kuulata, maitsta, tunnetada, selle asemel, et kapata kõigest läbi nii pealiskaudsel moel nagu oleks see pelgalt mingi eelmäng, millega tuleb ühele poole saada, enne kui päris elu pihta hakkab. Ja samal ajal voolab see päris elu lihtsalt liivana sõrmede vahelt maha.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (1 sõna)
Tšello. 

2017. aastal lugesin läbi 154 raamatut ehk 39 287 lehekülge. Järgmisel aastal luban lugeda pisut vähem, see tähendab mitte raisata aega lugejat alaarenenuks pidavatele menuktoodetele, mis kirjanduse nime ei vääri. Raamatute hindamisega Goodreadsis olen üsna kitsi, hinde 5 said ainult kaks raamatut (Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistus” ja Marge Pärnitsa luulekogu “Õnneks oled mul sina”), hindeks 4 saanuid oli rohkem, aga neist rohkem kui pooled polnud ilukirjandus. Mida me sellest järeldada võime? Ilukirjanduse parimad palad olid Narine Abgaryani “Taevast kukkus kolm õuna”, Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”, José Saramago “Pimedus”, Meelis Friedenthali “Inglite keel” ja Kai Aareleiu “Vene veri”.
Jooksin 900 kilomeetrit. See kilometraaž rahuldab mind täiesti, luban jätkata samas vaimus. Talverehvid, st naeltega talvised jooksutossud olid väga hea investeering.
Sõitsin rattaga 1150 kilomeetrit. Seda oli liiga vähe, järgmisel aastal luban sõita rohkem, aga enne on mul vaja uut jalgratast.
Külastasin ainult kümmet ooperietendust. Kaugelt mitte piisavalt.
Avastasin loovkirjutamise, mis on üllatavalt kasulik uinunud loovuse  ja kujutlusvõime äratamiseks ning kiht-kihilt kõige selle maha koorimiseks, mille oled väljendamata jätnud. Sellega pole ma küll veel isegi mitte poolele teele jõudnud, aga jätkan jõudumööda.
Aja peatumise hetki oli lubamatult napilt. Oli neid üldse?

Närust oli selles aastas siiski rohkem kui helget. Aga samas sain oluliselt targemaks, nii et lõppkokkuvõttes oli küllap kasu ikkagi rohkem.
Sisemus oli enamasti rabe ja õrn. Kõige enam jäi kajama veider eraldatuse tunne. Klaassein, mida ei saa puudutada. Aina tihedamini tundsin, et tahaks koju.
Kahjuks olen unustanud, millisel planeedil mu kodu on.
Nagu olen unustanud sellegi, mis mul sellele planeedile siia üldse asja oli.

Enamik sellest, mis näib enamikku inimestest liikuma panevat, jätab mind täiesti külmaks. Enamik sellest, mis mind liikuma paneb, näib teistele mittemõistetavana ja mitte mõistetud olemine kriibib hinge. Ikka veel.
Maailma parandamine näis ilmselgelt üle jõu käivat. Lõpuks tundsin ainult tahtmist istuda pliidi ees ja kirjutada sellest, kuidas puud põlevad. Siis tuli meelde, et Valdur Mikita juba kirjutab sellest. Tuju läks jubedalt ära. Palju meil neid kukeseenekuulajaid ja kartulikummardajaid siin ikka tarvis on.
Ometigi leidsin mõni aeg hiljem lohutust sama mehe hiljutisest üllitisest, mida aasta viimastel päevadel lugema hakkasin.

Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas oma kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua
(Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”)

Nimelt seda tulekski silmas pidada. Reageerida kõigele sellele, mis on valesti künismi või passiivse agressiivsusega on muidugi lihtsam, aga sedasi jääd lõpuks ise kaotajaks. Ennast võib ette antud vormi pressida küll, aga see ei hakka mitte iialgi päriselt oma tunduma.
Olen seda varemgi öelnud – loomine on võtmesõna. Igas mõttes.

Eelnevast jutust tulenevalt on mul teile kõigile kaks soovi:
Võtke aega selle jaoks, mis on päriselt oluline.
Ja kui muidu päris sobivat ei leia, siis looge ise endale oma koht.

 

Armastusest, sõnadest ja varjunditest. Kõrvitsa-pähklikringel

Kirjaniku ja orjapidaja jaoks
on inimene materjal.
(Jüri Kolk)

Novembriöö tuul kohiseb latvades. Õunapuulehed keelduvad okstelt lahkumast. See november on teistsugune.
Kirjutan nüüd iga päev. Kirjutades äratan argipäeva ellu. Aga ka see, mis on liiga suur, vajab vahel teistsugust, elavat ja hingavat tähendust, sest maailm on täis kulunud sõnu, mis on kaalult nii kergeks muutunud, et haihtuvad õhku juba enne välja ütlemist.

Ma pole kunagi öelnud “ma armastan sind”. Võib olla, et ma ei ütlegi seda kunagi. Sest need sõnad ei tähenda mitte midagi.
Aga see-eest olen ma kirjutanud sellest, kuidas pilk puudutab pilku ja aeg saab samal hetkel lauluks.
Või sellest, kuidas ma korjasin metsas mustikaid, tegin pai päikeselaigulistele männipuudele ja rääkisin neile sinust ja kuidas ma ei saa sinna midagi parata, et nüüd elad sa minu jaoks natuke ka selles metsas.
Või sellest ööst, kui lamasin ärkvel, nina vastu su õlga, ja sain aru, et nende käte vahel olen valmis veetma kõik oma ööd. Ja mõtlesin seda iga ihurakuni siiralt, teades samas, et see ikkagi on poeetiline liialdus, sest ma olen kehv magaja ja saan tegelikult päriselt magada ainult üksi.
Või sellest, kuidas ma panin pea su õlale ja akna taga rändas täiskuu meiega kaasa ning enam polnudki küsimust, kuidas. Ainult siruta käsi ja hoia kuuvalgust peopesal.
Või sellest, kuidas esialgu maailmasuurusest imest – teisest inimesest, imelisest – sai aegamööda lepatriinu randmel. Ja lill. Ja puu. Ja mõraga kohvikruus. Aga tunne oli ikka üks.
Või sellest, mis tunne on olla üleni nahk su sõrmede all.

Ja armastus võib olla ammu oma teed läinud, aga sõnad on ikka sama elusad ning vere hääl neis on ikka tugevam igast hirmust, igast käsust ja keelust. Ning neid nüüdseks pooleldi murenenud kive ja mõranenud klaasi, millest möödunu koos seisis, saab niiviisi ikkagi kasutada uute mälestuste alusmüüri ladumiseks.

Sõnad ei tähenda kunagi ainult sõnu. Nad mahutavad maailmu. Sõnailmas ei võrdu kaks pluss kaks neljaga. Ta võib võrduda üheteistkümnega, langevate tähtede lauluga, varahommikuse tühja tänava vihmamärja asfaldi värviga, lõkkesuitsu lõhnaga lageraielangi vaiguses õhus, paplipungadega.
Vahel ma avastan jälle imestuse ja üllatusega, et kõik inimesed ei mõtlegi nii.
Et nende jaoks on sõnad ainult sõnad. Tähendavad täpselt seda, mis sõnaraamatus kirjas.
Et nad ei taba sõnade taustal alati aimuvat kõige kogetu kaja õhust, vaid neile peab tõlkima. Ja veel tõlkima.
Aga tõlkes läheb alati midagi kaduma.
Niiviisi on keerulisem kahtlemata. Aga huvitavam ka. Must-valge maailm ja must-valge mõtlemine on kole igavad, varjundid ja nüansid on need, mis teevad rikkaks.
Ja nii ma siis lihtsalt saadan oma signaale ilmaruumi laiali, teades et kellelgi kusagil ikka on vastuvõtja samale sagedusele häälestatud.

Muusika on täna lahkunud bariton Dmitri Hvorostovski mälestuseks: Igori aaria “Ни сна, ни отдыха измученной душе” Borodini ooperist “Vürst Igor”

Kõrvitsa-pähklikringel

Tainas:
25 g presspärmi
1,5 dl käesooja vett
250 g kõrvitsapüreed
0,5 dl suhkrut
u 450 g nisujahu
100 g toasooja võid
0,5 tl soola

Täidis:
100 g toasooja võid
5 sl suhkrut
2 sl kaneeli
150 g sarapuupähkleid

määrimiseks 1 muna ja 50 g sulatatud võid
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, kõrvitsapüree, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit, edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles).
Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks ning edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (reguleeri jahukogust vastavalt vajadusele, tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta kauss sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida.
Tõsta kerkinud tainas kausist jahuga üle puistatud lauale ja rulli suureks ristkülikuks. Määri pehme või tainale, puista peale kaneeliga segatud suhkur ja hakitud sarapuupähklid.
Lõika tainaplaat pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Põimi seejärel rullid palmikuks ja vormi kringliks või pärjaks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises (pöördõhu kasutamisel 190-kraadises) ahjus umbes 25 minutit. Võta kringel ahjust, pintselda üle sulatatud võiga ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris. 

 

Mul oli üks ilus rõõm. Õuna-pohlakook

Mul oli üks ilus rõõm.

Mäletad, ma rääkisin, et lähen loovkirjutamise kursusele? Nagunii ei mäleta, aga vahet pole. Igatahes käisin ja oli väga kasulik, ainult läbi sai just siis, kui parajasti täiesti ägedaks läks.
Üks kirjutamisharjutus on 10 minuti kirjutamine, milles on sul üks fraas või lausejupp ning kirjutad kümme minutit kätt tõstmata (kogu see kirjutamie käib nimelt käsitsi) ja teksti toimetamata. Muid reegleid pole, võid lähtuda fraasist, aga võid ka kohe omadega rappa minna. Ja kui täielik blokk on ees, siis võid kogu aja ka seda ühtainsamat fraasi korrutada.
Sellepärast ka see sissejuhatav mul oli üks ilus rõõm. Ehkki ma kavatsen kirjutada rohkem kui kümme minutit ja käisin vahepeal juba küünalt süütamas ja villaseid sokke jalga panemas.


Nii et see loovkirjutamine oli täiesti üks ilus rõõm. Ei, ma ei õppinud seal taas ilusast ja helgest kirjutama, aga sain aru, kui kinni ma tegelikult olen, kuidas teksti juba oma peas toimetan ja tsenseerin ja kuidas see eneseväljendust piirab. Ja see oli hea, sest nõndamoodi asja olemust endale teadvustades saab seda muuta, sõnadele taas hinge sisse puhuda, panna neis voolama vere ja tunded ja muusika ning lasta nad tiibu kärpimata lendu, et nad ei peaks ülepeakaela väljapääsu poole rüselema ja puurivarbasid närima nagu Verhovtsev “Kolmanda planeedi saladuses” ning lõpuks kunagi kõlamata hinge heitma.
Täitsa hämmastav, kuidas lihtsad harjutused sunnivad sind teemadele hoopis teise nurga alt vaatama. Ega see veel ei tähenda, et kõik nüüd imeline oleks, ei, loov mõte passib endiselt peidus ning keeldub mind mu üüratu tüdimusega võitlemisel üldsegi aitamast. Aga küll ma meelitan ta tagasi päevavalgele.

Rõõm on ka see, kui saab päriselt rääkida ja päriselt kuulatud ja mõistetud olla. Ei, see on rohkem kui rõõm. Olla kuulatud ja mõistetud tähendab olla armastatud. Minu maailmas on see eelkõige nii. Igasugused muud väljendusviisid on ka ilusad ja head. Aga ma ei taju neid armastuse väljendusena. Mõistan küll. Hindan ka. Aga armastusena ei taju ja sinna ei saa ma küll midagi parata.
Sellepärast valdab mind igikestev nälg tähendusrikaste vestluste järele. (Ja vestluse all pean ma silmas dialoogi, vajab vististi iga kord üle rõhutamist.) Ma suren nälga, kui pean pikemat aega kuulama ainult mõttetut tüütut pinnnapealset loba ja mingisugusegi dialoogi tekkimise  eesmärgil selle vastu huvi teesklema. Ja siis lähen ma koju, tundes, kuidas kõik see, mis jäi välja pääsemata, mu sees kõrvulukustavat lärmi lööb ning mõtlen, kas kõigi teiste jaoks oli tõesti tegemist täiesti rahuldustpakkuva kommunikatsiooniga.
Ja teisest küljest on rõõm olla üksi, kuulata iseenda mõtteid. Selle näilise vastuolu (sest ühelt poolt on vajadus üksi olla mu jaoks umbes sama nagu vajadus hingata, aga teisel pool on see vajadus tähendusrikaste suhete järele) ning selliselt ka osa minu sisemistest võitlustest võtab kokku üks hiljuti kuuldud mõte, umbes midagi niisugust – et mulle meeldib nii väga üksi olla, et pean saama sellest kellegagi rääkida.
Täpselt!

Oo, ja enne seda kui talv tuli, oli trenn üks tõeline lust ja lillepidu (kui just keset rattasõitu kripeldama ei hakanud, et oleks ikka pidanud täna jooksma, ja vastupidi. Äkki peaks triatlonile üle minema? Kuigi ma ujumist just nii tohutult ei fänna.), sest maailm ümberringi oli värviline ja jalgade all paks vahtralehevaip ning samm nii kerge, et must-valgete mõtete eest jooksin vaevata ära juba paari kilomeetriga.

Linda Ruud on kirjutanud:

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

Eile oli üks tore kokkusaamine ning varases öös kodu poole kõmpides jõudsime järeldusele, et rõõmu on elus ikka liiga vähe ning et peamiselt sünnib see rõõm ikka suhete kaudu teiste inimestega. Miks me siis ometi üksteiseni jõuda ei oska või üksteisest kättesaamatusse kaugusse triivime, igaüks oma maailmas, igaüks lootmas või loobumas omaette? See on kirjeldamatult kurb, mõtlesin ma, kui pool tundi hiljem kodus aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas tuul tänavalaternate valguses lumehelbeid tantsitab.

Aga teie, oli teil ka vahepeal mõni ilus rõõm?

Muusika: Rebekah del Rio “No Stars”

Ah soo, see kook on ka selline üsna rõõmus. Esiteks on  selline täpselt minu maitse järgi konstruktsioon – et tainast põhimõtteliselt polegi, on ainult täidis -, teiseks on see kasin põhi sisuliselt sama, mis väga mõnusal möldrikoogil ja kolmandaks saab selles nisujahu asemel edukalt kasutada ka muid jahusid (see võib küll lisaks maitseerinevusele ka koogipõhja paksust pisut mõjutada, nt kaerajahust tainas on kleepuvam ja seda ei saa päris paberõhukeseks rullida). Mulle endale meeldis kõige rohkem täistera-speltajahust põhi.

Õuna-pohlakook
(allikas: Nami-nami)

Tainas:
100 g võid
100 g hapukoort
180 g jahu (spelta-, kaera-, toortatra- või nisujahu)
näpuotsatäis soola

Täidis:
5 suuremat õuna
paar peotäit pohli (või jõhvikaid)
75 g heledat muscovado suhkrut
1 sl kartulitärklist
50 g külma võid

Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega juurde hapukoor, jahu ja noaotsatäis soola. Sega tainas ühtlaseks ning pane pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Rulli tainas küpsetuspaberil lahti (paberilehest veidi väiksemaks)  ning tõsta koos paberiga ahjuplaadile.
Puhasta õunad (vajadusel koori), lõika viiludeks ja lao koogipõhjale. Lisa jõhvikad.
Sega suhkur kartulitärklisega ning puista õuntele. Kõige peale laota õhukeste laastudena või. Küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit.

Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

Õhk on päikeseloojangusinine.
Sellist värvi pole olemas, ütlete. Päikeseloojang on kollane, punane või roosa, ütlete.
Vaadake tähelepanelikumalt. Õhk. Valgus. Taevas. Tuul. Meel. Nad kõik on praegu seda tooni. See on varasügise värv, natuke eba-eestilik, sest niisuguseks varjundiks on päike siin laiuskraadil enamasti kas liiga kõrgel või liiga madalal. Praegu on ta just täpselt parajal kõrgusel, et valgus püsika terve päeva just seda õiget karva.
Jälle on sügis. Need lähevad, kellel on tiivad, ja jäävad need, kel pole. Tekib müstiline tunne, segatud tibakese aukartusega elu ees, kui seista tähistaeva all ja kuulatada kõrgusest nende häälitsusi, kel seisavad ees tuhanded rännukilomeetrid.
Neil päevil ei peaks kuhugi kiirustama. Tähtajad. Tabelid. 437 vastamata e-kirja. Jätke mind rahule, las ma kuulan parem õunte kukkumise häält.

Mõtlen inimestevahelistest suhetest. Räägitakse, aga ei kuulata. Kui kuulatakse, siis ei mõisteta. Ning kui mängu tuleb passiivne agressiivsus, mille taga on võimetus oma tegelikke mõtteid välja öelda, hakkab kuristik topeltkiirusega laiemaks kärisema.
Olen õppinud küll rohkem kõrvaltvaatajaks jääma ja käega lööma. Teised elud, teised õppetunnid, aga ikkagi ei jõua mulle päriselt kohale, kuidas võib olla nii keeruline mõista, mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta seda teeb. Selleks ei pea ju ometi olema ise samas situatsioonis olnud. Ei pea muidugi teisi kohtlema, nagu läheksid nad kohe katki, aga üksteise mõistmisele aitaks oluliselt kaasa, kui otsejoones naeltaldadega saabastes sisse ei trambitaks.
Ja ikka see üksteisega päriselt rääkimine. Selle puudumine siis. Piisavalt pika aja järel pole seda lõhet ilmselt enam võimalik paigata. Vähemalt mitte juhul, kui üks või mõlemad pooled näevad kommunikatsioonikatses vaid kriitikat ja rünnakut ega kaalu isegi võimalust möönda, et teisele poolele on kõik hoopis teisiti paistnud ning et see pole vale, vaid lihtsalt teine vaatenurk.
Sestap ei nõustu ma ka väitega, et suhetes on oluline kompromiss. ‘Koostöö’ on see märksõna, mida peaks eelkõige silmas pidama. Kompromiss tähendab, et sageli pole sellega ilmselt kumbki pool rahul, millest lõpuks koguneb piisk piisa haaval rahulolematus oma vajaduste ohverdamise pärast. Koostöö seevastu tähendab ühist eesmärki, ühes suunas vaatamist, samal poolel olemist. Jah, eduka koostöö nimel tuleb loomulikult teha ka kompromisse, aga see tähendab, et neid peavad tegema mõlemad pooled, mitte ennast alla surudes, aga mitte ka iga hinna eest oma õigust taga ajades.
Need olid nüüd asjassepuutumatud uitmõtted.

Ikka olen väsinud. Mitte vaimselt ega füüsiliselt ning küllap neist oskaksin end ka ravida. See on hingeline ja emotsionaalne väsimus, mis mind vaevab ja sellega ei oska ma midagi ette võtta. Puhkus aitab, aga ainult lühikeseks ajaks.
Mul on hulganisti probeeme. Enamik neist on teiste inimeste omad.
Iseenese omad jätan jooksurajale, kuigi nad suudavad ka mul juba tubli kolm-neli kilomeetrit sabas püsida. Aga pole hullu, nende eest jookseme veel ära.
Tean küll, et peaksin ennast tsüklist välja rebima, aga ma olen hullu moodi osav kõike järjekindlalt koos hoidma, mis siis, et võin õhtuti tõdeda, et kõik sai tehtud – isegi kummivenitamisasjad on enamasti valmis natuke enne, kui see kumm oleks katki plaksatades prokrastinaatorile vastu näppe andnud -, kõik, peale nende, mis oleks lihtsalt võluv ajaraisk, aga nii ütlemata hingekosutav.
Ja et siis veel peaks sinna otsa midagi eriliselt otsustavat korda saatma.
No peaks jah. Aga… vaadake eestpoolt – õunad, kukkumine, hääl. 

Ja ausalt, ma kirjutaks hea meelega teistsugust juttu, rõõmust ja vaimustusest ja armastusest, aga olen vist selle oskuse minetanud.
Igatahes, homme lähen ma loovkirjutamise kursusele. Võib-olla õpin seal uuesti neist kirjutama.
Selle helge tulevikuperspektiiviga täna lõpetamegi.

Muusika, päikeseloojangusinine seegi: Tingvall Trio “Psalm”

Sidruni-vanilli toorkook

Põhi:
175 g kuivatatud datleid
70 g india pähkleid
20 g kookosõli

Täidis:
325 g india pähkleid
70 g kookosõli
4 sl agaavisiirupit
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid koos kookosõliga kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa kookosõli, agaavisiirup, sidrunimahl ja -koor, ning vanilliekstrakt ja püreesta, kuni saad üsna ühtlase kreemja segu.
Tõsta täidis koogipõhjale, silu ühtlaseks ning lase vähemalt paar tundi külmkapis seista.