“Lucia di Lammermoor” Vanemuises

Metropolitan Opera ooperiülekannetes rõhutatakse alailma, et hoolimata sellest, kui rabav on ooper suurel ekraanil, ei ole miski võrreldav vahetu kogemusega, nii et tuldagu Met-i või külastatagu oma kohalikku ooperikompaniid.
Meti külastus jääb muidugi oma aega ootama, aga leidsin, et olen kohaliku ooperiteatri tõesti liiga unarusse jätnud, eriti arvestades seda, et vahetu kogemus tõesti ei ole millegagi võrreldav ning elava esituse puhul annan alati ka palju rohkem andeks.
Sellepärast käisin eile Vanemuises vaatamas Gaetano Donizetti bel canto meistriteost “Lucia di Lammermoor” ja sain täiesti meeldivalt üllatatud. Sest kohaliku ooperi tase on leebelt väljendudes ikkagi üsna kõikuv ning viimased kogemused olid paratamatult tekitanud portsu eelarvamusi – enamiku lavastuslikke veidrusi suudan ma vabalt välja kannatada, aga viletsat vokaali vabandada on palju keerulisem.  Niisiis jäi kodulinna teatri külastamine mõneks ajaks unarusse, aga eilse põhjal tundub, et võib-olla asjata.

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

“Lucia di Lammermoor”, mille libreto põhineb Walter Scotti romaanil “Lammermooride mõrsja” – ooperis on sellest küll järele jäänud ilma kõrvaliste detailideta väga selgepiiriline süžee – esietendus Napolis 1835. aastal, oli väljatulekul sensatsiooniliselt populaarne ning pole pärast seda ooperiteatride standardrepertuaarist kunagi välja langenud. Seda on peetud ka täiuslikemaks romantiliseks ooperiks.
Käesoleva aasta aprillis esietendunud Vanemuise uusversiooni autoriteks on lavastaja Roman Hovenbitzer ja kunstnik Roy Spahn, kelle nägemus toetub eelkõige psühholoogilistele nüanssidele, paigutades originaalis 17. sajandi Šotimaal toimuva tegevusse mingisse määratlematusse aegruumi, mille visuaalne esteetika on mõnevõrra küsitav. Dekoratsioonid on tinglikud – detailid lossi maketist, madal poodium, tapetseeritud poolkaarekujuline sein, kilest kardinatega baldahiinvoodi, mis tekitab assotsiatsioone haiglaga – ning kostüümid hoopiski arusaamatud – näiteks ooperikoori rohelised tennised, tepitud joped ja tunked kombineerituna renessanss-stiilis krookkraedega peaksid sümboliseerima mida? (Ärgem unustagem, et meil on tegemist romantismiajastu ooperiga.)
Nukkude, lossi mängumaketi, paberlaevukeste ja kepphobustega majandati ilmselgelt üleliia, mina ei arva, et publikut peaks alahindama ning püüdma laval toimuvat pidevalt ülemarkeerida, selline lasteteatri arsenal jätab romantilise ooperi kontekstis kokkuvõttes täiesti infantiilse mulje ning segab emotsionaalselt laetud draama ning võimsa muusika jälgimist.
Ehkki selliste seoste loomine tundub mulle alati üsna meelevaldne, näis lavastaja Hovenbitzer küll olevat freudistlikest teooriatest kõvasti sisse võetud, kuna lavastus ei lähtu mitte otseselt 17. sajandi patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest ja võimumängudest, mille ohver Lucia eelkõige oli, vaid vihjab avapildis, et tema trauma peitub lapsepõlves aset leidnud intsestis. See aga ei mõju vähimalgi määral usutavana ka mitte kaasaegses kontekstis.

Solistid aga valmistasid meeldiva üllatuse. Nimirollis astus üles Taani tuntumaid sopraneid Henriette Bonde-Hansen, kelle puhul ei tekkinud küll korrakski kahtlust, et ta Lucia äärmiselt nõudliku partiiga toime ei tule, hoolimata sellest, et ta tegelikult pole koloratuursopran. Loomulikult jättis ta seetõttu nii mõneski kohas kõige kõrgema noodi võtmata, aga seda ei saa talle küll ette heita ning stabiilset ja ühtlast üldmuljet see ei rikkunud.
Ooperi kuulsaim number on muidugi Lucia hullumisstseen  “Il dolce suono… Ardon gl’incensi”, mis on nii vokaalselt kui dramaatiliselt äärmiselt nõudlik. Siin esitab seda Diana Damrau (jube lavastus, kui minu arvamust teada tahate, aga hästi lauldud):

Lucia armastatu Edgardo rollis oli eile Itaalia tenor Federico Lepre, kes tegi peaosalistest kõige nõrgema soorituse nii vokaalselt kui dramaatiliselt. Osalt on siin küsimus ka minu isiklikus maitses, aga mulle tõesti ei sümpatiseeri see Itaalia laulukooli nuuksumine. Hääl oli tal veidi nõrgavõitu isegi Vanemuise väikese maja lava tarvis ning oma emotsioonide väljendamisel kasutas ta ohtralt kõiki tenoristampe. Tõsisemgi probleem seisnes aga asjaolus, et Edgardo ja Lucia vahel näis puuduvat igasugune tõmme, mis muutis kogu järgneva narratiivi mõnevõrra väheusutavaks ja üledramatiseerituks.
Edgardo leivanumber selles oopris on lõpuaaria “Tu che a dio spiegasti l’ali”, siin ette kantud José Carrerase hiilgeaja ületamatu väljendusrikkusega:

Eilset etendust valitses aga igas mõttes Läti bariton Jānis Apeinis Lucia venna Enrico rollis. Talle ette nähtud rollijoonis oli ka tavapärasest pisut erinev, sest kui traditsiooniliselt kujutatakse Enrico karakteris siiski ka inimlikke jooni, siis Apeinise Enrico oli puhtakujuline vägivaldne sotsiopaat ilma ühegi lunastava omaduseta. Oma jõulise lavalise kohaloleku ja vokaalse võimekusega jättis ta eriti Edgardo ilmselgelt varju.
Üks Enrico jõulisemaid manifestatsioone on esimese vaatuse aaria “Cruda, funesta smania”, mida siin esitab üks kõigi aegade parimaid baritone Renato Bruson:

Vanemuise oma solistidest tegi suurepärase rolli bass Märt Jakobson (Raimondo Bidebent), julgeksin seda isegi nimetada üheks tema parimaks soorituseks Vanemuises üleüldse. Niivõrd loomulik oli tema karakterilahendus ning kaunis ja voolav vokaal, eriti viimase vaatuse aaria “Dalle stanze ove Lucia”, mida siin laulab Carlo Colombara:

Vokaalse poole pealt tasub veel ära mainida üks tuntud palasid – esimese vaatuse finaal ehk kuulus sekstett (vokaaltehnilises mõttes küll pigem siiski kvartett) “Chi mi frena in tal momento?”:

Kokkuvõtteks – nagu ma ütlesin, elava esituse puhul annan palju rohkem andeks ning kuigi otseülekannetes tuleb ooperi tippkvaliteet koju kätte, lisab kinoekraan kõigele vahefiltri. Istuda saalis, nautida vahetut heli ja inimhääle ilu; kogeda, kuidas just sel hetkel loob elav esitus iga teose uuesti – sellest saab teistsuguse, vahetuma elamuse. Ning eelkõige on mul hea meel, et Vanemuist provintsiooperiks nimetama (enam) mitte ei pea.

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Tasakaal

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest” 

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Õuna-moonikook

Kõigepealt lubage nuriseda nelja aastaaja (ja rahvusvahelise imperialismi) üle. Raske on see talve tulek sel aastal. Sest mina nimelt armastan hilissügist – pimedust, vaikust, tuule ulgu lumeta lagendikel, kaminatuld, (hõõg)veini, ooperimuusikat, introverdile meelepärast tempo mahavõttu. Ja nüüd äkki – talv! Kes tellis!?
Esiteks tekitab see mus üüratut masendust. Teiseks on saanil suvejalased all. Ja mul pole talvemantlit, piisavalt villaseid sokke (villase soki hooaeg kestab minu puhul septembrist juunini ja see villane sokk ei anna veel ka vähimatki garantiid, et mu jalad kogu ei külmeta) ega mütsi. Ma üritasin – kuna ma vihkan poes käimist, siis püüdsin internetist mütsi otsa. Lõpuks olin muidugi hälbinud paari teise poodi ning tellinud 4 CD-d ja 7 raamatut, aga mütsi ju ikka ei olnud. Pärast selgus, et kapis oli üks.
Talves on ilusat, ei eita, ja südatalvel sügavale põhja poole tahaksin minna siiski, et virmalisi vaadata, aga üldiselt võiks talv mu poolest täiesti olemata olla. Ja seda ei ole ma sugugi mitte alati arvanud – olin nimelt kunagi tõeline murdmaasuusahull. Eks me kõik ole nooruses lollusi teinud.

Siis üritasin siin vahepeal eriti omapärase väljakutse seltsis aega veeta – nädal aega paastu pidada. Ei, mitte kookidest.
Lugemisest.

Raamatuseljaluule
Jajah, kuulsite õigesti. Ajal, mil enamik inimesi näib võitlust pidavat, et saaks või suudaks üldse midagi lugeda, otsustasin mina lugemispausi teha. Suudate seda ikka ette kujutada üldse? Mina, kes ma muidu loen keskmiselt kaks raamatut nädalas.

Igatahes – nädal lugemata. Eelmisel õhtul sattusin juba kergelt ärevusse ja lugesin igaks juhuks kiiresti läbi kaks värsket Loomingu Raamatukogu raamatut, pidades aru, mida ma siis järgmisel päeval peale hakkan. Hommikukohv ilma ajaleheta. Hambaid pestes seisan lihtsalt niisama, ilma et teises käes oleks raamat. Uudiseid ei loe. Blogisid ei loe.
Inimesed ütlevad üldiselt, et neil ei ole aega lugeda. Enamasti olen siiski täheldanud, et see aeg kulub sotsiaalmeediale või telekavaatamisele, seega ei ole tegemist mitte ajapuudusega, vaid teadlike või ebateadlike valikutega. Igal juhul tekkis mul kohe küsimus, milleks seda lugemisele reserveeritud aega kulutada. Võiks ju kirjutada. Poolelioleva Haapsalu salli ära lõpetada. Küpsetada. Koristada (teie vist teete nalja?). Trenni teha ka ei saanud, sest väike trauma (ma olen seda öelnud: sport on saatanast!).
Loomulikult ma liialdan oma jutuga, olles täiesti suuteline leidma lugemisvälist tegevust, ent mu lugemisharjumusel on siiski teatavad sõltuvuse tunnused ning kahtlemata kasutan seda aeg-ajalt nii prokrastineerimise eesmärgil kui ka mingite tegevuste ja mõtete vältimiseks. Sellepärast leidsin olevat sobiliku katsetada.
Esimese päeva hommik möödus võrdlemisi valutult, ent lõunaks hakkasin kogu ettevõtmise mõttekuses juba kahtlema ning õhtuks jõudsin järeldusele, et pole mitte mingisugust garantiid, et lugemisest loobudes hakkab inimene aega kulutama mingile asisemale või loovamale tegevusele.
Neljanda päeva õhtuks olin selles juba täiesti veendunud – mitte midagi, mida ma ei taha (aga võib-olla peaksin), ei hakka ma pelgalt seetõttu küll tegema, et parajasti lugeda ei tohi. Viiendal päeval kuulutasin eksperimendi läbikukkunuks, lugesin kiiruga läbi kõik eelmiste päevade ajalehed ja 150 lehekülge raamatut ning tundsin, kuidas mu normaalne maailmapilt hakkab taastuma.

ribbet-collage
Midagi niivõrd idiootset ette võtma ajendas mind Julia Cameroni raamat “The Artist’s Way”, milles ta väidab, et loomingulise kinnijooksmise puhul mõjuvad vähesed asjad sama hästi kui nädalaks lugemisest loobumine, Jee, rait, võib-olla küll, aastal 1992, mil selle raamatu esmatrükk ilmus. Praegu oleks kindlasti olulisem, suisa hädavajalik,  loobuda mitte (ilu)kirjanduse lugemisest, vaid interneti ja meedia mõttetust pooleldi seeditud rämpsinfost.
Eks ma kipun ka muidugi internetis ülemäära palju aega surnuks lööma, kui arvuti käepärast on, aga õnneks pole mul nutitelefoni (ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka) ja veeta nädal ilma internetita ei ole üldiselt üldse mingi probleem – ma lihtsalt täidan selle aja lugemisega. Ja see on väga väärt asendus. Vastupidine – loobuda lugemisest, et jorutada aeg maha interneti ajuvabas pealiskaudsuses – tähendab põhimõtteliselt vahetada kalliskivid pudelikorkide vastu.

Võib-olla ei ole sõnad väljendusvahendina kõige jõulisemad, aga sõna olen ma alati armastanud ja sõnaoskajaid imetlenud ja sõna jõusse uskunud ning kirjutada üritanud nõnda, et sõna tabaks tunnet. Tähendaks tunnet. Mõnda aega on see nüüd küll keeruline olnud. Küllap pole piisavalt tundnud. Sest nii on kirjutanud Doris Kareva – et anda saab ainult see, kes on tundnud.
Aga kui palju on ümberringi ka neid sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Kui palju on sõnu, mis kajavad tühjades traatides, kuni hääbuvad ühessegi kuulvasse kõrva jõudmata. Neidki sõnu, mis jäävad ütlemata ja kasvatavad kuristikke inimeste vahele.
Ja kui ma vaid oskaksin, siis võtaksin nad kõik – kuulmata jäänud sõnad, ütlemata jäänud sõnad, väljendamata tunded, saatmata kirjad – hellalt käe kõrvale ja juhataksin koju.

Kust küll siis see mõttetu mõte loobuda sõnade lugemisest?
Küllap oleksin pidanud neid sel ajal ise kirjutama.
Teine kord.

Muusika: Daniel Melingo “Corazón y hueso”

Õuna-moonikook

Õuna-moonikook (kohandatud 20 cm vormile)
(allikas: Noad-kahvlid)

100 g toasooja võid
50 g rafineerimata suhkrut
1 muna
80 g kartulitärklist
30 g speltajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni riivitud koor

Kate:
300 g õunu
50 g mooniseemneid
20 g rafineerimata suhkrut
1 dl piima
1 tl kartulitärklist
1 tl vanilliekstrakti

Täidise jaoks kuumuta väikeses potis piim, mooniseemned ja suhkur keemiseni. Lisa väikese koguse külma veega segatud kartulitärklis ja kuumuta segades, kuni segu on paksenenud. Lisa vanilliekstrakt ja sega juurde puhastatud ja tükeldatud (vajadusel ka kooritud) õunad.
Taina valmistamiseks vahusta või suhkruga ja lisa muna. Sega kokku kartulitärklis, jahu ja küpsetuspulber ning lisa tainale koos riivitud sidrunikoorega. Sega ühtlaseks ja vala võitatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Vala peale õuna-moonikate ja aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200 kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Õuna-moonikook

 

Ooperihooaeg algas – “Don Giovanni”

Oktoober on esimene ooperikuu. Kui taevas kisub tormiseks, siis tekib juba teatav tahtmine siirduda tubaste tegevuste juurde, mis endastmõistetavalt võiksid hõlmata ka taltsast tuld, veidike veini ja ooperit.
Kuna ma pole Wagnerit ikka veel päriselt hindama õppinud, siis jätsin avaetenduse (“Tristan ja Isolde”) vahele ning alustasin hooaega möödunud laupäeval ühe kõigi aegade populaarseima ooperiga.
W. A. Mozarti “Don Giovannit”, mille libreto põhineb osalt Tirso de Molina näidendil “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, on nimetatud kõigi aegade suurimaks ooperiks – seda olla väitnud nii Rossini, Gounod kui Wagner. Beethoven seevastu tituleeris suurimaks “Võluflööti”, pidades “Don Giovannit” liialt amoraalseks.
Tegelikult muidugi olid autori kavatsused just täiesti vastupidised ning 1787. aastal Prahas esietendunud “Don Giovanni” kannab täielikult  valgustusajastule iseloomulikku kõlbelist allegooriat ning uudse võttena loevad tegelased ooperi lõpus vaatajatele moraali.

Don Giovanni osas tegi pärast mitmeid hääle- ja muid terviseprobleeme come backi suurepärane briti bariton Simon Keenlyside. Kuna olen kõnealust Michael Grandage igas mõttes traditsioonilist lavastust varem näinud, siis oli mul võrdlusvõimalus – neli aastat laulis nimiosa poolakas Mariusz Kwiecien ning tema don Giovanni oli sarmikas südametemurdja, kes armastas kõiki naisi ning võttis endale aega nende võrgutamiseks, võluv omamoodi siiras usus, et iga uus vallutus ongi tema suur armastus ning samamoodi siiralt üllatudes, et tema tegudel on tagajärjed. Siin on Kwiecieni stiilinäide kuulsas duetis “La ci darem le mano” koos Mojca Erdmanniga (Zerlina):

Simon Keenlyside’i rollitõlgendus oli teistsugune ning sel moel ilmselt “originaalilähedasem”. Keenlyside’i don Giovanni oli märksa kärsitum, hoolimatum, pigem manipulaator kui playboy, põhimõtte- ja moraalilage nautleja, kindel selles, et iga naine talle andub ning kui mitte küllalt kiiresti, siis vägisi võttes. Kui Kwiecieni tegelaskuju nautis eelkõige (või vähemalt samavõrra) protsessi, siis Keenlyside’i portreteeritav elukutseline naistemees jahtis rohkem eesmärki.
Siin Keenlyside samas duetis koos Serena Malfiga, kus võib näha vallutaja kärsitust – miks see kõik küll nii kaua aega võtab:

Ilmelt on Keenlyside’i imeline lüüriline bariton siiski osa oma särast kaotanud, ent selle tegi ta tasa oma suurepärase musikaalsusega. Samas ei ole don Giovanni ilmselt õige roll, mille põhjal tema vokaalsete võimete kohta järeldusi teha, kuna peategelasel on selles ooperis veidralt vähe suuri soolonumbreid (kaks lühikest väga tuntud aariat – “Fin ch’han dal vino” ja “Deh, vieni alla finestra” ning eelmainitud duett) ning suurem osa on retsitatiivne.

Leporello osas astus üles tšehhi bass Adam Plachetka (kes on muuseas laulnud ka don Giovanni osa, nii raske kui seda ka kujutleda poleks), Keenlyside’st vähemalt peajagu pikem, mis oli kena opera buffa stiilis nali, ent muutis siiski veidi naeruväärseks ja ebausutavaks teise vaatuse stseeni, kus Leporello ja don Giovanni peavad teineteisena esinema. Ei vokaalselt ega dramaatiliselt oska ma Plachetkale midagi ette heita, kõik selle ooperiloomingu ühe armastatuima koomilise karakteri eeldused on tal olemas. Vokaalses mõttes on Leporello suur hetk muidugi kuulus kataloogiaaria “Madamina, il catalogo è questo”, aga selle puhul meeldib mulle Luca Pisaroni interpretatsioon siiski rohkm:

Naissolistide trio oli tugev – Hibla Gerzmava kehastas donna Annat, Malin Byström donna Elvirat ja Serena Malfi Zerlinat. Traditsiooniliselt esitavad kõiki kolme rolli sopranid, mõnikord (nagu ka antud juhul) kasutatakse Zerlina osas metsosopranit. See annab rollilahendusele teisi nüansi ning sõltuvalt konkreetse laulja interpretatsioonist võib talutüdruk Zerlina vaatamata noorusele vabalt olla kolmest naisest kõige tugevam karakter, sugugi mitte passiivne ohver ning täiesti võimeline ise don Giovannit võrgutama. Rikkaliku hääle ja värvika sooja tämbriga metsosopran Serena Malfi tõlgendaski rolli just selles võtmes ning kulminatsiooniks oli aaria “Vedrai, carino”, milles ta oma peigmehe Masetto osavalt ümber sõrme keerab.
Opera seria masti aristokraatliku karakterit donna Annat iseloomustab eelkõige kaunis vokaalpartii (nt aaria “Crudele… Non mi dir”), lavaliselt on tegemist pigem staatilise ja dramaatiliselt üheplaanilise, isegi süngevõitu rolliga. Hibla Gerzmava tumeda tämbriga helisev hääl sobis aga komplekti suurepäraselt.
Nende kahe vahele paigutub donna Elvira, ühelt poolt samuti opera seria karakter, teisalt aga kätkeb see roll märksa enam ka koomilisi elemente. Jällegi sõltub konkreetsest lauljast, kas mõjule pääseb rohkem aristokraatlik väärikus või opera buffa stiilis veiderdamine. Malin Byström üritas mõlemat ning koomilised näomoonutused läksid õige pisut liiale. Vokaalselt on donna Elvira partii donna Anna omast veidi madalamas tessituuris, nõudes vastupidavust eelkõige keskmises registris, mistõttu kasutatakse vahel ka selles rollis metsosopranit, nt nii laulab aariat “Ah, chi mi dice mai”  Cecilia Bartoli.

Don Ottaviot laulis laupäeval Paul Appleby, asendades Rolando Villazóni. Don Ottavio roll on dramaatiliselt küll äärmiselt kõhnake, see-eest on tal aga kaks suurt aariat – “Dalla sua pace” (see on suurepärane tõlgendus Piotr Beczalalt) ja “Il mio tesoro intanto”. Pole lihtne leida tenorit, kes suudaks sellele hambutule karakterile iseloomu anda, ning kuigi Appleby oli täitsa tubli, on tal Metropolitani hiiglasliku lava jaoks pisut liiga väike hääl ning üleüldse usun, et Villazón oleks võinud olla teisest klassist. Siin esitab ta aariat “”Il mio tesoro intanto”:

Dirigendipuldis seisis Fabio Luisi ning tegi oma tööd üldiselt edukalt, ehkki ta on dirigent, kes tundub alati tahtvat kiiresti õhtule saada, mistõttu kipub teinekord lauljatele peale suruma kiiremat tempot, kui neile meeldiks, nii et solistidel tuleb ajuti veidi vaeva näha, et orkestriga tempot pidada. Avamäng kõlas igatahes eriti hästi ja sellega täna lõpetamegi.

Pasta röstitud kõrvitsaga

William Meredithilt pärineb mõte, nagu oleks halvim, mida inimese kohta saab öelda, et “ta ei pannud midagi tähele”. Kas see nüüd just halvim on, aga piisavalt halb küll, kulgeda läbi elu midagi märkamata ja mäletamata. Mu eluski on selliseid aegu olnud, kui mitte midagi tähele ei pannud. Ei olnud tore, tagasi ei taha, siiamaani on kurb ühe kevade pärast, mis läks mööda, ilma et ma sinilillede õitsemist märganud oleks.
Praegu ma siiski märkan, neid väikesi imelisi hetki, millest elu koos seisab – rändlindude  hüvastijätuhüüdu tumeneva taeva taga ja õunalõhna õhtuses õhus, kui oma jooksuringile lähen; naerusädet vestluskaaslase silmis, mille peale mus eneseski kerkib üks väike šampanjamullidena kihisev rõõm.
Jalgratast ei ole ma küll veel päriselt talveks varna riputanud, aga viimasel ajal naudin jooksmist samamoodi kui rattasõitu, võib-olla isegi rohkem. Jooksmine teeb mind rõõmsaks. Reibas 70ndate ja 80ndate retropopp, mida ma sealjuures tavaliselt kuulan, mõjub samuti nii, et samm läheb kohe kergemaks ja meel helgemaks.

Ja siiski. Kõige selle juures olen ma viimasel ajal üsnagi depressiivne. mitte selles tüüpiliseks peetavas energiat-ei-ole-üles-tõusta-ei-taha-kõik-on-masendav-ja-mõttetu tähenduses, ei, ma funktsioneerin ju adekvaatselt, kannan hinge ja vaimu eest hoolt, suurem jagu endale korjatud kohustusi on täidetud, ma teen regulaarselt trenni ja olen endale jõukohasel tasemel sotsiaalne. Ent siiski. Rõõm, see jääb pealispinnale, aga kurbus on sügavamal.   Mind jälitab mingi arutu hinnang, et see kõik ei ole piisav. Võimetus väljendada oma tundeid, Vajadus olla tugev. Ka kõigi teiste eest, kui vaja.
Mulle on vahel seda soovitatud – nõrk olla. Mis moodi, huvitav küll?
Nõrk olemisel on ju ainult sel juhul mõte, kui keegi selle peale kohale tormab, vastasel juhul on auku kukkumine täiesti asjata energiakulu võrreldes konstantselt naeratava maski kandmisega. Võid ju seal lebada, süda verd tilkumas ja saad selle peale kuulda, et “sul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” (kes, kurat, sina oled, et öelda, milliseid probleeme mul tohib olla ja milliseid mitte!) või “kõigil on probleeme” (mida mina seal kuulen: m i n u l on probleeme ja need on olulisemad kui sinu omad). Muide, mul ei ole tõesti selliseid probleeme, mida ma ise lahendada ei suudaks, lihtsalt natuke inimlikku puudet ja mõõdet ning paar paid oleks sealjuures nähtavasti ikka abiks.
Äraproovitud ellujäämismehhanism sisaldab “teeskle, kuni hakkad uskuma”-printsiipi ja enda veelgi enam tagant sundimist veelgi rohkem tegemiseks. Ent juba mõnda aega olen kahtlustanud, et tegelikult see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik ning nõuab kogu aeg järjest suuremat jõupingutust. Mul on mingi ähmane kõhklus, kas see kõik ikka peaks kogu aeg tunduma nagu ränkraske töö, eriti kui selle tulemusena õnnestub pelgalt olemas oleva säilitamine, mitte loomine ja kasvamine.
See on peeglitagune maa, kus paigal püsimiseks, status quo säilitamiseks tuleb joosta kõigest jõust. Ent kuhugi jõudmiseks peaks jooksma kaks korda kiiremini ja küsimus on vaid selles, kust selleks ressurssi leida. Ma ei arva, et see ilmtingimata halb oleks,  eelkõige olemasoleva säilitamine on küllap iseloomulik nii inimloomusele kui inimühiskonnale, aga ju sõltub see eelkõige sellest, kui rahul keegi oma status quo‘ga on ja kui palju ta kõige üle mõtleb. Mina mõtlen ilmselgelt rohkem, kui tervislik oleks, sest ma ka kuulan palju ja saan aeg-ajalt niiviisi ülearu palju mõtteainet.

Tegelikult mulle meeldib inimestega rääkida, päriselt rääkida ning ma hindan seda kõrgelt, kui 0ma jutuga julgetakse jõuda pealispinnalt sügavamale. Mu aju läheb küll suhteliselt kiiresti autopiloodile lõputute igapäevaelu-kirjelduste peale, sest väline huvitab mind vähe ning sellele ma tõesti ei suuda sügavalt kaasa elada, aga seevastu on väga huvitav teada saada, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad ja miks. Ja seda saab teada, kui päriselt kuulata.
Ent sellega kaasneb kõrvalnähtus – need, kes omalt poolt midagi vastu pakkumata hakkavad sus nägema õlga, mille najal võib alati nutmas käia, ilma et püüakski oma hädadele mingit lahendust leida. Ent isegi kui ma aru saan, et see on mingi emotsionaalse vampiirluse vorm, ei saa ma oma empaatiavõimet kinni keerata ning kui ma end õigel ajal kaitsta ei taipa, siis võin teisi inimesi ära kuulates ise lõpuks omadega täiesti põhja minna, sest nemad saavad oma koorma kergemaks, lähevad ja ükski ei märka tagasi vaadata.
Aga mina?
Kirjutan siia, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Ja mõtlen, et võib-olla ikka kuluks üks puhkusereis üsnagi hädasti ära.

Muusika: Lars Danielsson “I Tima”

Pasta röstitud kõrvitsaga

Pasta röstitud kõrvitsaga (kahele)
(mugandatud: taimetoit.ee)

u 500 g puhastatud kõrvitsat
veidi oliiviõli
soola
tšillit või tšillihelbeid
paprikapulbrit
2 dl kohvikoort
250 g linguine või tagliatelle pastat

Tükelda kõrvits, tõsta ahjuvormi, sega juurde õli, sool ja hakitud tšilli või tšillihelbed (mina olen teatavasti Majasoku sugulane ning lisan 2 tšillikauna) ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Küpsenud kõrvits vala kastrulisse, lisa kohvikoor, paprikapulber ja kontrolli maitset. Lase paar minutit keeda, sega. Keeda pasta rohkes vees al dente ning tõsta kõrvitsakastmesse (pikki pastasorte ma ei kurna, vaid tõstan veest pastakulbiga kastmesse). Serveeri parmesaniga ning purusta veskist musta pipart peale.

Pasta röstitud kõrvitsaga

Kurbus, kummaline tunne. Õunagalett

Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.

Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas.  Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.

Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama.  Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.

Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.

Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.

Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust.  Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.

Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.

Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.

Muusika: Madrugada “Honey Bee”

Õunagalett

Õunagalett

Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.

Õunagalett