Väga lühike lugu, aga see-eest kole

Kas teie näete vahel stomatoloogilisi õudusunenägusid?
Ma küll. Paraku seekord ilmsi.
Kuigi mul on üldiselt väga terved hambad, välja arvatud kaks lapitud ühikut.
Igal juhul polnud ma teps mitte ette valmistatud võrdlemisi süütu murru järel uue juureravi tarviduse välja selgitamiseks (ei olnud tarvis) tehtud röntgenipildilt ilmsiks tulnuks – et jama on mujal ja see on üks aja- ja rahakulukas jama. Murdunud hamba kroonimise vajadus kahanes hoobilt suhteliselt väikeseks ja odavaks probleemiks.
Igatahes otsustasin seepeale, et kui trumm nagunii läheb, siis alustagem parem kohe pulkadest, ja läksin raamatupoodi.
Eks ma siis veedan oma päevi raamatuid lugedes ja kuivikuid tee sisse kastes.

Muidumõtteid rabarberikoogiga

Mäletate mind ikka veel?
See on muidugi vähemalt poolretooriline küsimus, aga samas üldsegi mitte sedasorti kunstiline võte, et ah, viskan siin efekti mõttes mingi fraasi õhku, et saaksin minna edasi selle juurde, mida ma tegelikult rääkida tahan, aga nagu ei sobi päris tühjalt kohalt ajama panna.
Sest ma nimelt arvangi, et lähen inimestel meelest üsna kohe, kui parajasti silmapiiril pole. Sellepärast tuleb ikka aeg-ajalt kätega vehkida.
Loomulikult käiakse siin blogis viimasel ajal massiliselt rabarberikookide retsepte otsimas. Praktiliselt iga päev on umbes seitsesada inimest otsustanud teha biskviitkattega rabarberikooki. Ei, eesrindlik mõte, loomulikult, kiidan heaks.

Igatahes olen siin vahepeal tegelnud kividest vee välja pigistamise ja kõigest jõust jooksmisega, et vähemalt ühel kohalgi paigal püsida. Veel kiiremini jooksmiseks ja kuhugi jõudmiseks ei olnud enam jaksu. Pidin juba isegi raamatute lugemiselt aega juurde laenama. Mõistate – raamatute lugemiselt, mis on püha ja mitteasendatav tegevus. Võib-olla osalt oli asi muidugi ka selles, et midagi ülearu köitvat ei ole mulle viimasel ajal pihku juhtunud, nii et tundsin end solvatuna, nagu ikka kehvade raamatute puhul, ja läksin tegin nende lugemise asemel lihtsalt veel natuke tööd.
Ülemäära pikalt ei saa sellist praktikat siiski viljeleda, sest see ajab ärevusse. Ärevus rikub sellegi une, mis mul muidu kokku kraapida õnnestub. Kehv uni rikub trenni. Piisava koguse trenni puudumine paneb katuse sõitma.

Ja siis rähkled seal oma kohustuste ja tahtmiste vahel ja tunned, et ega ei olegi midagi öelda.
Mõne aja pärast hakkab kripeldama. Valdavaks saab ebamäärane rahutus sõnastamata kogemuste pärast. Pole sõnadesse pandud, pole juhtunud. Ja nii nad lähevadki ühtlases reas mööda: päevad, mida pole olnud.
Sest see, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult minust lahutatav. See ongi see, kuidas mina maailma kogen ja tajun. See, millest ma mõtlen. See, mida ma märkan. See, kes ma olen. Ei ole teist mind väljaspool kirja pandut.
Sest kuitahes hästi ma ka teisi inimesi ei loeks, päriselt tean ma ju ikkagi ainult seda, mis tunne on olla mina, kuigi sedagi mitte ülearu hästi.
Paremal juhul tuletab see meelde, et ei saa ega tohigi eeldada, et teised inimesed tajuvad maailma samal moel.
Halvemal juhul paneb end tundma kodu kaotanuna.
Või soovima olla keegi teine. Ekstravertne, muretu, vaimukas, seltskondlik. Kahtlus, et elu oleks siis kuidagi lihtsam, ei taha mind ikkagi kuidagi jätta.
Neil hetkedel ei leia mingit lohutust ideest, et see aeg, nimi ja nägu on sulle antud mingi tagamõttega.
Vaevalt küll. Selle mõtte nimelt pead sa ise üles leidma.
Ja oma loomust ilmselt väga palju muuta ei saa. Millega seoses mulle tundub, et inimesed kipuvad mõnikord üldtunnustatult positiivseid või endale meeldivaid omadusi kuidagi iseenda teeneks või teadliku tegevuse tulemuseks lugema, ajades sealjuures põhjuse ja tagajärje segamini. Olen selle üle mõtisklenud, kuuldes kedagi ütlemas, et ta on rõõmsameelne, sest üritab alati kõiges head näha. Noh, võib-olla küll. Aga kui me pööraksime selle ümber ja ütleksime, et äkki talle on lihtsalt antud rõõmsameelne loomus, mis laseb tal kõiges head näha?
Ma kipun olema pigem seda meelt, et meelelaad on üsna suures osas kaasa antud ning seetõttu näiteks on ka melanhoolsetele inimestele tihtipeale palumata jagatud soovitus mõelda positiivselt suhteliselt kasutu.
Aga see ei tähenda jällegi loomulikult, et kõik taanduks ainult biokeemiale, mis võib küll defineerida äärmused, aga kõige üle, mis sinna vahele jääb, on arvatavalt mõningane kontroll nii meil endal kui ka suur mõju muudel teguritel (psühholoogilistel ja sotsiaalsetel).

Lisaks on sel meelelaadi muut(u)mise võimalikkusel ja võimatusel muidugi ka teine pool – kui igasugusest muutumisest, arenemisest ja probleemidega tegelemisest keeldumiseks hakatakse kasutama ettekäänet: aga ma olengi selline.
Sellega seostub natuke ka mineviku taak. Kellel meist poleks midagi sellist kaasas vedada, ükskõik kas lapsepõlvest või mingist veidi hilisemast ajast.
Ma ei taha sugugi öelda, et sügavamalt kaevamine halb oleks. Vastupidi, enamasti on väga kasulik teada saada, kust su mõtte- ja käitumismustrid tulevad ning miks sa reageerid mingitele ärritajatele just nii, nagu sa reageerid. Paljudel juhtudel ongi see ilmselt üleüldse esimene samm – saada aru, miks.
Ent küsimus on selles, mida sa sellega edasi teed. Hakkad igal võimalikul juhul rasket lapsepõlve ja hingelisi traumasid ettekäändeks tooma, kui midagi teed või ei tee? Või võtad oma tausta teadmiseks, tunnistad endale, et sul on mingid hästi sissesõidetud, aga mitte kuhugi viivad roopad ees, ja püüad neist välja saada? Naudid märtrirolli ja jääd ketrama mõtteid sellest, kui ebaõiglaselt elu sind kohelnud on (mis võib muidugi vabalt ka tõsi olla, aga tõenäoliselt ta ei kavatsegi seda heastada, kuitahes palju sa ka ei tunneks, et seda sulle võlgnetakse)? Või kasutad teadasaamist selleks, et oma jala külge seotud ja edasi liikumist takistavast sangpommist vabaneda?

Õunapuuõitest helendavad ööd on nüüd möödas. Eelmise nädala vihmas pudenes alla nii palju valgeid helbeid, et aknast välja vaadates tundus vahepeal, nagu sajaks lund.
Ei ole ma seetõttu saanud ka jalgrattaga sõita nii palju, kui tahaks. Kilometraaž on küll tuhande ligi ja vorm üpris korralik, aga päris õiget tunnet miskipärast ikka ei ole veel. On pigem võitlus, ilmaga, tuulega, oma muude kohustustega ja frustratsiooniga nende kahanematuse pärast.
Ka pidev tuim põlvevalu kippus jubedalt tuju rikkuma juba, mistõttu vedasin end füsioterapeudi juurde, sain portsu harjutusi ja teen neid nüüd religioosse pühendumusega (selgelt läheb paremaks).
Vaat milleks kõigeks ma oma palavalt armastatud rattasõidu nimel valmis olen, isegi harjutuste tegemiseks. Ma muidu olen erakordselt kehv igasuguste üksikute harjutuste tegemisel, mis ei moodusta kokku mingit spordiala.
Oleks ju näiteks loogiline suusatamise tarvis käte ja ülakeha tugevdamiseks teha lõuatõmbeid ja kätekõverdusi? Mul on vastupidi – suusahooajal imetlesin oma tublisti arenenud lõuatõmbamis- ja kätekõverdamisvõimekust, aga nüüd on sellest vististi kaks kolmandikku kadunud. Sest ma ei viitsi. Lõuga tõmban veel, kuna lõuatõmbekang on kodukontori ukseavas ja sellega saab mõnikord mõne veebikoosoleku aegsest letargiast lahti (juhul, kui mul on õnnestunud selle veebikoosoleku toimumine üldse meeles pidada, alles esmaspäeval näiteks ilmnes, et koosolek, mida arvasin peagi algavat, oli juba eelmisel nädalal ära olnud), aga kätekõverduste sooritamine on lihtsalt erakordselt nüri tegevus.

No vot. Ja siis tuli siin veel meelde, et Toidutegu sai vahepeal kolmeteistkümneseks. Selle puhul – võtke kooki!
Tõsi küll, jah, eks te peate selle kõigepealt ise valmis tegema.
Kook on väga vähemagus, nii et juurde sobib mõni roosa prosecco.  Ma mõtlen, et peaks ise ka klaasikese võtma üle pika aja.

Muuseas, juhust kasutades ka üks kiire jauramine alkoholiteemal. Viimasel ajal olen kuidagi reede õhtuti toidupoodi sattunud ja ikka jääb ju vahepeal silma, mida inimesed ostavad. No ma ei tea.
Minu arust peab alkohol olema kallis. Odavusele (ja kvantiteedile) rõhumine on lihtsalt lakkumine. Eks meist enamik on ilmsesti kunagi pargipingil Monastõrskaja Izbad või mõnd selle ekvivalenti kulistanud või joonud mingeid õudseid kokteile ‘peaasi, et oleks odav ja teeks purju’-printsiibil. Aga enamik õnneks kasvab sellest välja. Kui ei kasva, siis on ikka nukravõitu.
Te võite mind vabalt snoobiks nimetada, ega see poleks esimene kord, aga ma saan aru kombest juua reede õhtul klaas viskit, ent mitte vajadusest tõmmata töönädala lõpetuseks nina lauaviinast täis.
Ja kui juba jutuks tuli, siis samuti ei saa ma aru neist, kes esinevad sildi “maksud sõidavad Lätti” all, endal Eesti lipp autoromu aknast väljas, ja peavad ennast kõvadeks patriootideks. Või noh, tähendab, mitte arusaamises pole siin küsimus, lihtsalt ma ei arva, et Eestil sellist “patriotismi” tarvis läheks.

Rabarberikook hapukoorega
(allikas: Toidutare)

Põhi:
5 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Täidis:
5 munakollast
400 g 20% hapukoort
5 sl suhkrut
1 sl tärklist
500 g rabarberit

Kate: 
5 munavalget
4 sl suhkrut

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga. Vahusta teises kausis munavalged, sega vahud kokku. Sõelu hulka jahu ning sega läbi. Tõsta tainas võiga määritud kõrgete äärtega ahjuvormi (nt 35 x 22 cm). Küpseta  200-kraadises ahjus 15 minutit.
Sega samal ajal vahekihi munakollased hapukoore, suhkru ja tärklisega. Tükelda rabarberid (vajadusel koori enne) ja kalla peale hapukoore-munasegu, sega ühtlaseks.
Võta koogipõhi ahjust, vala rabarberisegu peale ning küpseta veel 15 minutit. Vahusta katte tarvis viis allesjäänud munavalget suhkruga, võta kook ahjust ja kata munavalgevahuga. Küpseta 10 minutit, kuni vaht on kergelt pruunikas. Tõsta jahtuma.

PS. Kui te olete juhtunud viimasel ajal lugema midagi, mis teile eriti meeldinud on, siis olete lahkesti palutud soovitama. Ma teatavasti suhtun soovitustesse skeptiliselt, nagu siin pikemalt arutlesin. Aga ikkagi. On ju olemas võimalus, et niiviisi midagi head võib avastada.

Ise küsin, ise vastan

Mis seal ikka, võtame need eelmise postituse küsimused siis ise ka ette, VVN ja Katarina von B juba vastasid.
Sest kui muud üle ei jää, siis tulebki ise endale küsimusi esitada, mõnel juhul ka lihtsalt olemasoleva vastuse jaoks sobiv küsimus välja valida.
Ja kuigi see ei kehti muidugi absoluutselt igal ajal iga inimese puhul, siis võrdlemisi jämedalt üldistades võib ilmselt öelda küll, et ma pigem ei pane pahaks mitte (isiklikke) küsimusi, vaid küsimuste puudumist. Mis ei tähenda, et ma oleks alati nõus kõigile küsimustele vastama, ükskõik kas siis enda või teiste omadele.

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?

Periooditi – palju. Periooditi – üldse mitte. Võib mööda minna ka päev või mitu, ilma meilikasti üldse avamata. Aga ma võin ka obsessiivselt lõksimas ja mingit human touchi otsimas käia, lootuses et äkki keegi on niisama midagi kirjutanud, mõnele mu kirjale vastanud või muul moel tõestanud, et mu eksistentsil on veel mingi teine mõõde peale kommertsliku.

Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?

Nimekirjad on üldiselt abiks ja muudavad hallatavateks üksusteks millegi, mis muidu võib peas tiirelda kui amorfne mass ühisnimetaja “nii palju on vaja teha” all. Aga on olukordi, kus nimekiri näitab must-valgel ette, et seda kõike on veel rohkem, kui sa arvasid. Ja et kõik need tegevused sõltuvad kuidagiviisi üksteisest ja teistest inimestest ja veel mingitest hämaratest asjaoludest ja võib juhtuda, et sa oled päev otsa rähelnud ega saa ometi sellest nimekirjast maha tõmmata mitte kui midagi.

Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?

Aastaid tagasi juhtus seda tihti. Vahel rääkisin. Vahel mõtlesin sõnad juba ette valmis, aga ikkagi ei rääkinud.

Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?

Kolmel neljandikul juhtudest jätan jagamata. Sest ma olengi päriselt veendunud, et on vähe ja valesti. Üldiselt soovitatakse inimestel ennast teistega mitte võrrelda. Ma ei teegi seda, kahjuks. Sest see võrdlus võiks kinnitada, et on päris palju ja osa sellest on hästi ka. Ma võrdlen ennast endaga ja jään selles ebavõrdses konkurentsis alati kaotajaks.

Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?

Ma nutsin viimati aastal 2003. Pärast seda jätsid pisarad mind maha ning kõik see, mille pärast oleks nutta tulnud, on paremal juhul niisama nelja kaare tuulde lahustunud, halvemal juhul kuhugi kogenenud ning ootab oma aega, et sobimatul hetkel jalgu jääda. Nüüd ei julge ma nutta juba hirmust seeüle, et lubades millelgi oma kaitsekihist läbi murda, pääseb äkki ka kõik ülejäänu pinnale.

Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?

Viimasel ajal esineb rohkem teist varianti, aga see-eest piisab juba väikesest doosist märgatud ja mõistetud olemisest, et päike välja tuleks.

Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?

Liiga mitu. Küllap on see vältimatu. Küllap inimlik. Parajasti niisuguses hetkes viibides ma küll enamasti ei teadvusta endale, et see on see “oh ilus hetk, oh viibi veel”-moment, sellele mõtlen natuke hiljem ja usun siis, et ei unusta. Omal kombel ei unustagi, aga vahetud aistingud lähevad ikkagi meelest ja asenduvad mälestusega mälestusest. Aju ei unusta, aga nahk unustab, päikese, tuule ja isegi sõrmede paituse.

Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?

Seda juhtub ja neil juhtudel usun seda ka päriselt. Muul ajal püüan endale selgitada, et primitiivse kausaalsusega ei saa kõike elus toimuvat ära seletada, kuidas mõni koolkond ka ei püüaks.

Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?

Ju neid ikka mõni on. Järele mõeldes aga leidsin, et see küsimus on ebatäpselt sõnastatud, pigem pidasin silmas, kui mitu on neid inimesi, kellega on emotsionaalselt turvaline olla, kellega julgeks kõik kaitsekihid langetada, nii et alles jääks ainult see, kes sa päriselt oled. Ja kas see üks päris sina on üldse olemas või oled sa igas situatsioonis, igas rollis, iga inimesega natuke erinev ja need ei pruugigi tingimata olla maskid, mida sa kannad, vaid lihtsalt sinu mitu tahku?

Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Mitu. Aga need kõik jäävad nüüd juba julgelt rohkem kui kümne aasta taha. Pärast seda tuli päris elu. Või sai ta siis just läbi?

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?

On. Üks neist lugudest, millest ma pole kindel, kas üldse ja kuidas ja kellele sellest rääkima peaks. Samas oleks natuke kahju, kui see kõik jääkski ainult mõtetesse ja mälestustesse. See on lugu, millele võiks sellest kirjutades uue elu anda. Aga ma ei tea, kas mul on õigust.

Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?

Armumine on alati õige, aga see ei tähenda, et ei oleks võimalik armuda valesse inimesesse.

Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?

Tundub. Ja paneb imestama. Minu jaoks on asjad lihtsalt asjad, mõeldud kasutamiseks ja ehkki ka asju tuleb muidugi mõistlikul määral hoida, ei saa ma aru kombest iga kasutusjälje üle ahastada või teise inimesega õiendada, et too kogemata mõnele esemele mõne kriimu peale tegi.

Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?

Olen. Sellepärast ei usu ma ka pikkadesse lahusolekutesse, mille järel väidetavalt vestlust justkui poolelt sõnalt jätkatakse, nagu poleks vahepealset aega olnudki. Ühise sõnavara kujundavad ühised kogemused ja kui neid pole, siis võid ühel hetkel märgata, et ka kõik see, mis teid ühendas, on jäänud minevikku ning praeguses ajahetkes seda ühisosa justkui enam polegi.

Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?

Ma arvan, et mulle kõige rohkem rõõmu toonud ese on maanteeratas. Aga see ei olnud just hullupööra kallis. Hädavajalik ka muidugi mitte. Põhimõtteliselt vist siis ikka jah.

Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?

Ei, minu meelest mitte. Minu jaoks on kadedus tundmatu mõiste ja ma ei saa aru kuidas peaks olema võimalik tunda kadedust, selle asemel, et rõõmustada, kui sõbral läheb hästi või on ta saanud-saavutanud midagi soovitut.

Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?

Isegi kaks. Üks neist siiski kutsub seda reaktsiooni esile rohkem kui teine.

Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles? Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?

Ilmselt ei, päriselt mitte. Mu armastuse keel on kvaliteetvestlus ja seda ei maksa segamini ajada sõnade keelega. Sest see pole sama. Sõnade keeles võib teha komplimendi, no ajab ka asja ära, aga kvaliteetvestluse keel tähendab kaasa mõtlemist.

Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?

Ilmselt vastaks igaüks, et õnnelikud. Aga sellegipoolest tuleb miskipärast üksjagu ette, et ei usuta lapse enda hinnangut selle kohta, mis teda õnnelikuks teeks, vaid surutakse talle peale omaenda nägemust elust, eriala- või karjäärivalikust, loomulikult ikka ja ainult põhjendusega “ma tahan, et sa õnnelik oleksid”.

Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?

Seda olen endalt elus mitu korda küsinud. Vastus pole aja jooksul muutunud. Parem on armastada ja kaotada. Armastus on haruldane, kõigile ei antagi seda kogeda, rumal oleks jätta kaotusehirmus kaasa minemata, kui ta sulle viipab.

Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?

Antud hetkel: mitte eriti.

Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?

Ega ma ei veeda oma päevi kahetsedes, aga on mõni selline küll, mille kohta ma tean, et praegune mina käituks teisiti.

Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Oma väikesel moel ja võimete piirides loodetavasti ikka jah. Aga üldiselt – vt küsimust liiga vähe ja valesti tegemise kohta. Ehk siis et ma mõtlen, et peaks rohkem. Samas võitlevat aktivisti minust ei saa ja teiselt poolt kaunisse retoorikasse, kuidas juba ainuüksi oma olemasoluga (kellegi) maailma paremaks teen, ei usu ammugi.

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?

Kardan, et lõpuks vaatab, seepärast ma pigem üritan hoiduda sinna liiga kaua jõllitamast. Pimeduse häält olen mõnel eluperioodil kuulnud küll.

Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?

Jah, ühele episoodile ma kirjutaksin igatahes teistsuguse lõpu, aga mitte niivõrd soovist, et see mind teise kohta viiks, kuivõrd seetõttu, et see kogemus ei teinud mind tugevamaks. See kogemus tegi mind nõrgemaks ja sellel haiget saamisel olid mõned tagajärjed, mis ulatusid kaugemale, kui ma ette nägin. Kas ma üldse tahaksin olla seal, kuhu teine lõpp mind võib-olla viinud oleks, on hoopis täiesti omaette küsimus ja täiesti vabalt võib selle vastus olla ‘ei’.

Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?

Kõige väiksema.

Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Seda küsimust on tegelikult võimalik mõista natuke erineva rõhuasetusega – kumma valiksid või kummast loobuksid. See dilemma on tegelikult pärit Nora Ikstena raamatust “Mees sinises vihmamantlis” ning seal valis tegelane mõtlemise. Ma mõtisklesin selle üle tükk aega, kui eelmisel suvel seda raamatut lugesin. Ühese vastuseni ei jõudnud. Praegu – praegu valiksin ilmselt ka mõtlemise.

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?

Jah, palju kordi. Niisuguse peegelklaasist seina või kupli, et välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.

Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?

On ette tulnud. Ilmselt kevade paratamatu kaasnähe.

Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab? Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Olen mõlemat. Korduvalt. Mõnel juhul olid need üksteisest sõltumatud. Mõnel juhul olid mõlemad seotud sama inimesega.

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?

Ma tegelikult ei tea, kust läheb piir, millest ühel pool keegi su ellu kuulub ja teisel pool ikkagi eemalseisjaks jääb. See võib eri inimeste puhul olla eri kohas. Minu hinnang selle kohta võib suure tõenäosusega teise poole omast erineda. See on ilmselt rohkem tunnetuslik kui defineeritav kindlate linnukeste tegemisega kindlatesse kastidesse. Ma ei luba kedagi kergekäeliselt oma ellu, sest tean, kui raske on tal hiljem minna lasta.

Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?

Selle tegemist vajavate asjade nimekirja ja ajaliste võimaluste vahelise dissonantsi üle.

Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?

Tahaksin uskuda, et enam ei võta midagi. Veel mõni aeg tagasi oma keha, uskudes alatiseks nii jäävat, et keha teeb kuulekalt kõike, mida ma temalt nõuda võtan.

Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?

Enda kogemuste kohaselt ja maailma jälgimise tulemusena järeldatud – muutumisest keeldumine. Lühemas perspektiivis võib tunduda, et muutumisest keeldumine on lihtsam, pikemas plaanis teeb see asjad peaaegu alati hullemaks.

Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Ma ei ole muidugi veendunud, et see täielikult eelarvamus on, aga nähes järjekordselt, kuidas põhimõttelised vaktsineerimisvastased kipuvad rääkima ‘vaksiinist’ ja ‘vaksineerimisest’, tabasin ennast jälle mõttelt, et see vist ei ole juhuslik näpuviga, vaid et õigekirja valdamine on ikkagi… millegagi korrelatsioonis.

Palju küsimusi ja vastuseid üldse mitte

Tagumist ratast pidi üles riputatud Suur Vanker kõlgub taevas. Pudeneb alla? Ei pudene?
Kuuskede sakiline müür piirab horisonti. Kusagil kaugel haugub koer, händkakk seevastu huikab päris lähedal.
Oli jälle üks nädalalõpp. On jälle üks kevad. Nagu alati. Nagu ei iial.

Esimesed paarsada maanteekilomeetrit on sõidetud. (No muidugi oleks ju oluliselt varem ka saanud. Aga ma endiselt leian, et sport ei pea olema ränkraske veremaitseline töö, vaid tore ja lõbus, nii et ma ikkagi ei tahtnud külma ja tuule käes ristishambu alustada. Eks nädala lõpus tuleb nagunii jälle suusad välja otsida või midagi.)

Tartu Maastikumaraton on virtuaaljoostud. (Vt eelmist punkti. Niisiis vahepeale jäi just täpselt paras jupp aega maratoni kombo jooksmiseks. Mu põlv jäi eriarvamusele.)

Üht-teist on külvatud ja istutatud. (Vahetasin lillepeenras iiriste ja lavendlite kohad, kumbki ei saanud ilmselt arugi. Külvasin tööstuslikus koguses salatit. Istutasin tšilli- ja paprikataimed ümber.)

Iga-aastane the Sinilillepilt™ on tehtud. (Nagu tavaliselt kaasnes sellega sõna otseses mõttes roomamine mööda sarapuupõõsaste aluseid.)

Sellegipoolest tundub kõik kuidagi nihkes olevat. Miski pole päris õige. Tunne pole päris õige. Üle kõige on mul üldiselt tahtmine pikali heita, endale kuluhein tekiks peale kraapida ja ignoreerida kõike, millega ma veel peaks tegelema. Sest sellest, mis on tegemata, ma parem avalikult ei räägi.
Alati on oluline tundunud žongleerida võimalikult paljude pallidega ning neid kõiki õhus hoida. Ühe maha kukkumine näis alatasa väga halb, nüüd vaatan ennast kõrvalt ja mõtlen, et aga mitte mingit vahet ju poleks, kui ma nad ka kõik maha pillaks.

Ja mul on palju küsimusi. Ainult et enam ei teagi, kas, kellele, millal ja kuidas neid esitada võiks. Ja monoloogi ega dialoogiks maskeeritud monoloogi pidada ma ei taha.
Võib-olla on see üksnes minu probleem. Võib-olla. Ent oleks veel eriti nukker, kui kõik osalised kraapavad vaid püüdlikult pealispinda.

Kuigi tegelikult ehk tahaks küsida, et.

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?
Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?
Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?
Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?
Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?
Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?
Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?
Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?
Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?
Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?
Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?
Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?
Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?
Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?
Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?
Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?
Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles?Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?
Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?
Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?
Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?
Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?
Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?
Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?
Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?
Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?
Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?
Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab?Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?
Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?
Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?
Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?
Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”