Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”

 

Advertisements

Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin…
Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav.
Kust see täpselt alguse sai, võin ma aimata, aga süvenes see kahtlemata koolis, kus kõik, mille eest teised kiita said, oli minu jaoks standard või isegi miinimum. Mind ei kiidetud, mulle öeldi, et midagi vähemat poleks minult oodatudki. Üldiselt tundus mulle kogu aeg, et teiste jaoks oli latt alati tunduvalt madalamal kui minu jaoks. Tegelikult tunnen ma seda jätkuvalt.
Aga oleks siis, et ma võrdleks ennast teistega. Ei, ma võrdlen ennast endaga ja see on palju hullem.

Hullemast päästis mind kooliajal ilmselt ainult asjaolu, et suurem jagu tuli mulle enam-vähem iseendast kätte, selle nimel, mis ei tulnud, ei viitsinud ma ka spetsiaalselt eriti pingutama hakata. Oli neidki kordi küll, kus selgus, et tegelikult võib teatavast vaevanägemisest siiski mõningane tulu tõusta. Näiteks sel juhtumil, kui ilmnes, et vene keele käänamine ikkagi kuidagi osmoosi teel ei olnud imendunud ning ma sain lihtsalt kahe. Vähese sihipärase vaevanägemisega see ära õppida ja hinne viieks parandada osutus muidugi täiesti võimalikuks, aga mingit soovi seesugust praktikat järjepidevalt rakendada see minus siiski ei tekitanud.
Häid hindeid sain ma niikuinii ilma erilise õppimiseta enamikus ainetes, välja arvatud füüsika (järjepidevalt), eri aegadel ka keemia ja matemaatika.  Tõenäoliselt oleks muidugi olnud võimalik teha endale selgeks ka füüsika ülejäänud valdkonnad peale nende kahe, mis mulle huvi pakkusid ja arusaadavad olid (ehk siis tuumafüüsika, nii palju, kui meile seda tutvustada üldse jõuti, ja elektriasjandus). Aga mitte miski ei motiveerinud mind selleks, sest omast arust ma tegin juba niigi kõik võimaliku.
Sest mida iganes mingil alal vaja oli, seda ma tegin. Olümpiaadid. Mälumängud. Kõnevõistlused. Kooli TV ja Ümber Euroopa (olid selline telemäng ja -viktoriin tollal). Ma käisin isegi matemaatika- ja keemiaolümpiaadidel!
Sport, loomulikult. Tollal jooksin ma küll peamiselt sprinti, aga ega see ei tähendanud, et mind poleks ette lükatud, kui oli näiteks vaja kolm kilomeetrit maastikukrossi joosta. Kehalises kasvatuses olin üks tugevamaid, aga isegi mul olid alad ja harjutused, mis mulle ei sümpatiseerinud, näiteks meeskonnamängud (välja arvatud jalgpall) ja koordinatsiooniharjutused. Ja maastikukross.
Sellegipoolest oli endastmõistetav, et ma lähen. Igale poole. Ja ikkagi oli see justkui kogu aeg vähim, mida minult oodati. Mitte et ma oleks suutnud üldse ette kujutada, mismoodi see maksimum veel välja oleks pidanud nägema.
Võib täiesti olla ka, et juba sellest ajast peale olengi ma allergiline kõigi endastmõistetavalt võtmise ilmingute suhtes.

Võib-olla hakkas vajatud ja tahetud olemise eristamine ka juba siis pihta, kuigi teadvustamatult. Minu jaoks ulatub nende eristus tüki maad kaugemale kui romantilistesse suhetesse, mis on see, millest enamasti ses kontekstis räägitakse. See ulatub igale poole tegelikult. Muidugi ma saan aru sellest, mida vajatud olemise eestkõnelejad silmas peavad. Nad peavad silmas, et andmine ja saamine peaksid olema vastastikused.
Aga nad ei ole. Minu kogemuse kohaselt pole nad seda peaaegu kunagi. Sellepärast huvitabki mind peamiselt, mis/kes jääb alles siis, kui enam mitte midagi endast anda ei ole. Siis on nad kõik kadunud ja keegi ei ütle, et nüüd on sinu kord. Seda korda ei tule. Alati on keegi kurvem, õnnetum, väsinum. Alati on neid, kes vajavad ära kuulamist, õlale patsutamist ja Õigeid Sõnu.
Alati on veel teha midagi muud, teha rohkem, teha paremini. Ja-jah, ma tean küll, et eelkõige peaks ise endale meelde tuletama, kus on piir. Ise ajad ennast rappa, ise tirid pärast juukseid pidi välja – tere tulemast minu ellu. Ma võin roostevabast terasest olla küll, aga on seda siis nii palju palutud, et vahelgi keegi käe ulataks?

Vahel kuulen või loen kuskilt, kuis mõni inimene ütleb, et talle ei meeldi iseendast rääkida. Ei saa öelda, et ma probleemist aru saaksin. Esiteks, kus need inimesed on, kes tahavad teid kuulata, mitte iseendast rääkida?
Ja teiseks, sellele on väga lihtne lahendus – juhtige jutt vestluskaaslasele ja tal ei tule enam meeldegi midagi teie kohta pärima hakata, kui te teda aktiivselt kuulama asute. Ma kinnitan teile, et aktiivne ja empaatiline kuulamine on täiesti vastupandamatud ning te ei pea enam kunagi iseendast rääkima. Ja siis saab teist ajapikku igaühe terapeut ning kui see kõik lõpuks liiga kurnavaks muutub, siis võite ainult iseennast süüdistada, oleksite ikka pidanud rohkem endast rääkima, nüüd on juba hilja, nüüd lasub teil vastutus.

Kusjuures kunagi see meeldis mulle väga – olla roostevabast terasest. Olla alati tugevam. Olla olemas. Olla vajalikki ilmselt. Enam mitte. Enam ei jaksa. Ei viitsi. Ei taha. Mis siis ikka juhtub, kui ma ei tule, ei tee, ei kuula, ei ole, ei mõista. Mitte midagi ilmselt ei juhtu. Esialgu tahab süütunne murumadalaks vajutada kindlasti, aga kui selle kätte ära ei sure, siis edaspidi peaks minema kergemaks. Ehk isegi nii kergeks, et mõtegi sellest hakkab totter tunduma, mis koormat kogu aeg kaasas lohistatud sai.
Mis mõte on loopida oma rõõmuraasud hädamerre? Kui rõõm jagamisest ei suurene, vaid sureb kui kastetilk päikesepaistes, siis hoian seda parem ainult iseenese jaoks. Võib-olla siis ei muutuks ka kõik, mis ma teen või olen, sama endastmõistetavaks nagu mööbel.
Mis mõtet on rabeleda, kui pole isegi enam aega korraks peatuda ja lilli nuusutada?
Ma kardan, et see pole mitte armastuse puudus, mis meid siin maalapil närtsitab, vaid elurõõmu puudus. Hygge puudus, kui soovite. Me (st eestlased) oleme nii hõivatud kõigega, mida ‘peab’, et unustame elurõõmu ja inimesed enda ümber.

Foto: @lenjisan

Vasikavaimustus maanteeratta-hooaja algusest maksis muidugi kätte jooksurajal. Olin lõpuks sunnitud alla andma (kujutate ette, kui raske see oli!) ja möönma, et kogu see tegevus viimase aja neljatunnise ööune baasilt käib mulle üle jõu. Sundisin ennast otsustama jooksmine kuni puhkuseni pausile panna.
Ega ma tegelikult olengi pigem ikka jalgrattasõitu oma peaalaks pidanud, jooks tekkis sinna juurde esmalt asenduseks nendeks 4-6 kuuks, kui rattaga sõita ei kannata ning rohkem ruumi ja aega ja mingit eraldi staatust hakkas nõudma alles hiljem (eelnimetatud ellusuhtumine ilmselt ei olnud sealjuures tähtsusetu komponent).
Jalgrattasõit muidugi ei ole sport, see on meditatsioon. Oled sina ja su ratas ja kilomeetrid, mille möödumist sa ei märkagi. Lõhnad, valgus ja värvid, mis iga nädal uued. Mõtted, mis jäävad maha. See on vabadus. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.
Sellepärast ei saa ka väsimus sealt lõivu. Mu tavaline jooksudistants, kümme kilomeetrit (et võiks ju vähem joosta? Mitte mingil juhul!), on praegu liiga raske, viiskümmend kilomeetrit rattaga sõita mitte veel, sest see pakub lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone. Ja mitte ühtegi võõrast draamat!
Muidugi, kui mina ütlen, et ma olen väsinud, siis tähendab see Väsinud. Võttes arvesse eelpool nimetatud ja nimetamata põhjusi, pikka kannatust, kõrget valuläve  ja kolme doktorikraadi enda tagantpiitsutamise alal, julgen ma arvata, et enamasti oleks inimesed selleks ajaks ammu loobunud üritusest kõike absurdse järjekindlusega koos hoida. Tõsi, ega ma ise ka enam päriselt ei suuda igaks õhtuks seda rahnu jälle üles mäkke tirida, et järgmisel hommikul jälle mäejalamilt alustada. Esialgse paanika järel asusin seda kogemust siiski erapooletu huviga jälgima. Siit on üht-teist päris palju õppida.

Aga et kümme aastat?
Blogimist loomulikult. Täiesti teadlikult ei kirjutanud siia juttu sellest, mis kõik selle aja jooksul toimunud on ja mis kõik blogimine mu ellu toonud on. Klišeed ajavad mul südame pahaks, vabandust,
Ja rabarberikooki ka ei ole. Õudselt tüütu on teha kogu aeg nii, nagu peab, nii nagu on Õige™ (ja rabarberikoogi retsepti jagamine teatud mõttes toidublogis seda ju praegu oleks).
Aga sellega on mul eluaeg probleem olnud, ‘õige’ ja ‘peab’ ja ‘miks siis kõik nii teevad’ ei ole minu jaoks mitte mingisugused argumendid, amorfne ‘kõik’ ei ole absoluutselt mingi autoriteet ning nende baasilt antud (eriti palumata) nõuanded ajavad mul okkad otsekohe turri. Võib siis arvata, kui vaevarikas pidi olema see ruudu pressimine ringi, et ma lõpuks alateadlikult selle mõtteviisi omaks võtaksin. Mitte täielikult muidugi, sest kõikidesse raamidesse ma siiski ei ole ennast surunud ega kavatse sellesuunalise protsessiga ka edaspidi algust teha. Pigem vastupidi.
Ühesõnaga, rabarberikooki ei ole (rabarberit ka ei ole, kui juba jutuks tuli). On üks hea, käsitsi üles kritseldatud kohupiimakoogi retsept, kindlasti pole see minu leiutatud, aga kaerajahu ja mustikamoos on küll minu lisandused.

Muusika: U2 “Kite”

Kohupiimakook mustikamoosiga

Põhi:
70 g võid
50 g suhkrut
1 muna
70 g täistera-kaerajahu
15 g kartulitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
70 g hapukoort
2 muna
15 g kartulitärklist
50 g suhkrut
1,5 dl vahukoort
mustikamoosi

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Seejärel lisa omavahel segatud jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks ning suru see võiga määritud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on üsna pehme, siis on seda lihtsam teha jahuste kätega.
Täidise jaoks sega kohupiima, suhkur ja munad, lisa tärklis ja hapukoor ning sega ühtlaseks. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor.
Vala täidis vormi, tõsta täidise peale moositäppe ning tõmba neist noaga läbi, et tekiks muster. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahtuda.

Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. Sellest on siiski ikkagi natuke kahju ka, sest ükskõik, kui väga ma ei naudiks ja kui geniaalseks ei peaks “Rigolettot” või “Toscat” ka kümnendal või kahekümnendal korral, ma ei saa enam kunagi kogeda esmaemotsiooni.
Niisiis tähendab see, et laupäeval saabus mu õuele õnn, õigemini isegi topelt, sest tegemist polnud mitte üksnes minu jaoks seni nägemata ooperiga, vaid Verdi ooperiga. (Juhul, kui ma ei ole seda veel maininud, siis Verdi oli geenius.)

“Luisa Miller” oli Verdi viieteistkümnes ooper, esietendus 1849 Napolis ning libreto aluseks on Schilleri draama “Salakavalus ja armastus”. Ooper võeti esietendusel küll hästi vastu, aga kuigi seda esitatakse üsna regulaarselt tänapäevalgi, ei saavutanud see kunagi samasugust populaarsust nagu Verdi suurimad ooperid. Millest on kahju, sest “Luisa Milleris” on palju suurepärast muusikat.
Ooper tähistab Verdi keskmise loomeperioodi algust, kuid teoses on siiski veel väga palju bel canto mõjutusi ning kohati kõlab see vägagi nagu Donizetti, mistõttu on “Luisa Miller” muusikaliselt lähemal varasema loomeperioodi patriootlikele teostele nagu “Ernani”, “Nabucco” ja “Macbeth” kui peagi järgnenud kuulsale kolmikule “Rigoletto”, “Trubaduur” ja “La Traviata”. Samas temaatiliselt (eelkõige tegelaste individuaalse konflikti peegeldamine) on ooper lähemal just viimatinimetatutele ning samuti on märgata, et selleks ajaks oli Verdi juba käskinud lauljatel hakata laulma nii, nagu oleks neil tõsi taga, mitte piirduda ilusate häälitsustega.

Nimelt seda tuleb öelda ka laupäevaste solistide, vähemalt enamiku kohta neist – nad pingutasid kogu hingest, et jätta muljet, nagu oleks neil kõigi nende suurte tunnetega tõsi taga. Ja kuna ma teadupärast alles hiljuti olin sunnitud vaatama “Carmenit”, kus kõigil tundus kõigest ükskõik olevat, siis oli üpris tervitatav meeldetuletus, et ooper ongi siiski eelkõige suurte tunnete kontsentraat.
Originaalis Tirooli Alpides toimuv tegevus oli Elijah Moshinsky traditsioonilises lavastuses toodud Inglismaale ning paigutatud umbes 19. sajandi keskele.

Luisat, esimest tagasihoidliku sünnipäraga kangelannat Verdi ooperites, laulis Sonya Yoncheva, kes lühikese ajaga on tõusnud vaat et Metropolitani esisopraniks. Ma küll kardan, et ta on liiga noor, et laulda kõike seda, mida ta juba laulab, aga eks surve on arusaadavalt suur. Luisa roll tundub talle siiski olevat loomulikum ja omasem kui Tosca – katkend teise vaatuse aariast “Tu puniscimi, o Signore”.
Ainsaid pingutuse märke võis märgata esimese vaatuse aarias  “Lo vidi, e’l primo palpito… T’amo d’amor”, aga see on ka kohe ooperi alguses, nii et ilmselt on igaühel pisut keeruline minema saada. Võib-olla mitte Montserrat Caballé’l, kes seda siin esitab:

Millerit kehastas veterantenor-bariton Plácido Domingo. Paned silmad kinni, kuulad, ja leiad ennast mõttelt, et tenor kõlab nagu Plácido ja siis tuleb meelde, et pagan, see o n g i Plácido, aga ta ei laula mitte Rodolfo, vaid Milleri osa.
Ehk siis, et – sama jutt, mida ma olen juba rääkinud. Tenor, kes ei suuda enam kõrgeid noote võtta, ei muutu baritoniks, kuid mingil moel on see siiski ka imetlust vääriv, kuidas 77-aastasena on võimalik ooperilaval endiselt esineda nii, et pealtvaatajana päris piinlik ei hakka. Selle, mis tehnikas puudu jääb, teeb ta osalt tasa oma vaieldamatu musikaalsuse ja siirusega, aga… põhiprobleem jääb, sest ta ei ole bariton, mis tähendab, et madalaid noote pole tal ka, nii et neis kohtades päästab ainult see, kui dirigent orkestri võimalikult tasaseks suunab (täpselt mida Bertrand de Billy ka tegi). Nii et jah, elamust see ei rikkunud, aga ma arvan, et tal oleks tõesti aeg loobuda, ning jah, ma oleksin väga tahtnud ses rollis näha päris baritoni.
Milleri aariat ja cabalettat “Sacra la scelta è d’un consorte…Ah! Fu giusto” esitab siin Piero Cappuccilli:

Rodolfo rollis oli Poola tenor Piotr Beczala ning ega mul ei tule ette, et tema esitustes kunagi eriti pettuda oleks tulnud. Tõsi, ta forsseerib pisut küll, aga selle teeb ta oma rolli sisse elamise võime ja lavalise elegantsiga täiesti tasa. Väljaspool lava jätab ta kaunikesti edeva inimese mulje (kuigi – kas on üldse võimalik olla ooperitenor, olemata keskmisest edevam?), kuid laval jääb alati hea maitse piiridesse.
Ma isegi ei hakka seekord rääkima sellest, kes ja mis ta ei ole, vaid ütlen, et ilmselt on hetkel tegemist parima lüürilise tenoriga üleüldse. Ooperi kõige tuntum aaria on Rodolfo “Oh! Fede negar potessi… Quando le sere al placido” (katkend Piotr Beczala esituses), aga ma ei oleks mina, kui ma ei viitaks siin teadagi kellele:

See on muidugi üks nüanss, mille alusel saab “Luisa Milleri” arvata Verdi keskmisse loomeperioodi – enamik aariaid peale selle konkreetse hiti on juba draama osa, mitte eraldiseisev soolonumber, nagu varasemalt tavaks.
Ja kui te mingi haruldase juhuse läbi olete samasugune friik nagu mina, siis võite muidugi vaadata ka, kuidas seda laulab oma päris-hiilgeajal (tenorina) Plácido ja siis öelda,  kes neist on teie meelest parim, Plácido, José või Piotr

Rodolfo isa krahv Walteri rollis tegi Metropolitani debüüdi üsna noor Vene bass Alexander Vinogradov (mis tuletab meelde, et uute heade lauljate avastamine on alati veel üks võimalik lisaboonus) – äärmiselt huvitav laulja, kuna esialgu tundus ta olevat täiesti suurepärane vana kooli basso cantabile, meenutades millegi poolest isegi Cesare Siepit, aga ooperi edenedes tekkis mul kahtlus, kas ta mitte bariton ei ole. Ilmnebki, et selle üle on juba ka  spekuleeritud, nii et võib-olla nimetagem teda siis igaks juhuks bass-baritoniks. Igatahes loodan ma teda edaspidi mõnes ooperis veel näha.
Siin on ettekandel Walteri aaria “Il mio sangue” Alexander Vinogradovi esituses, ehkki mitte kõnealuses lavastuses.

Kõige kahvatuma mulje jättis Wurmi rollis teine bass Dmitri Belosselskiy, ehkki see tulenes vast rohkem rollist kui laulja vokaalsete võimete puudujäägist.

Kõige muu hea hulgas sisaldab “Luisa Miller” ka üht üsna haruldast numbrit, kahe bassi duetti “L’alto retaggio non ho bramato” (katkend). Mina küll ei tea, miks Verdi seda edaspidi enam ei teinud, kõlab ju suurepäraselt (nagu enamik sellest, mida bassid laulavad). (Või noh, laias laastus võib ka üht ooperiliteratuuri võimsaimat – “Don Carlo” Philip II ja Suurinkvisiitori stseeni duetiks nimetada, ehkk mu meelest ta muusikalises mõttes seda pole.)
Kõik kokku ★★★★☆.

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.

Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).

Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.

Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl,  mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.

Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).

Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.

Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.

Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa.  Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.

Carmenit kehastas Vene  metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:

Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):

Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:

Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:

Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist.  ★☆☆☆☆

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.