Linnukuu sumedad sinised ööd

Käisin paar korda kingapoes üht punast kingapaari (tänava-, mitte rattakingad niisiis) piidlemas. Ilusad kingad olid muidu. Täitsa mugavad ka.
Aga lõpuks läksin ja ostsin… jalgrattale uued rehvid.
Prioriteedid, teate, peavad paigas olema.

Väljas on mu lemmikaeg (hakkab lõpule jõudma küll, sest liiga roheline on kõik juba), see sinine valgus, mis muudab mindki leebeks ja lootusrikkaks. Neil päevil on hetki, kus ma hakkan mõistma, millest räägitakse, kui räägitakse elusse armumisest. Kõik tundub peaaegu võimalik. Veel. Kaplinski kirjutas küll linnukuust (mis on märts), aga need sinised videvikud, mis sulatavad teise aega ja olematusse, on eelkõige ikka aprillis. Polekski kevadet, kui poleks neid linnukuu sumedaid siniseid öid ning neis hanede lendu üle mustavatest metsamüüridest ääristatud tähise taeva.
Ja siis on need teistsugused päevad ja ööd, kui on ärevus. Kui tundub, et mu maailma seintes hargnevad mõrad, aga keegi peale minu neid vist ei näe. Ega see polegi midagi dramaatilist, need praod on peened, maa ei värise, tuld ei purska, aga kivi mureneb aegamööda liivaks ning niriseb sõrmede vahelt maha.
Võib-olla see polegi halb. Võib-olla. Kui uskuda sellesse, et miski ei peagi püsima ning liivale kirjutatu on püsiv küllalt.
Ja on, nagu oleksin kaotanud võlujõu. Kui ma lausuksin loitse, siis oleks need nõrgad. Kui viipaksin võlukepiga, siis oleks see jõuetu.
Nii läheb, kui unustad puid lõkkesse visata.
Aga võib-olla antaksegi võluvõimet piiratud koguses ning ma olen kõik ettevaatamatusest tuulde loopinud. Ent teisiti ma ei oskagi. Teisiti ma ei näe mõtetki. Milleks poolikud lood, milleks leige leil. Ah, eks ole ju neidki proovitud – pärast päikeseloojangut annab küünalgi natuke valgust ja sooja.

Ritsiku juures oli üksindusest ja üksildusest juttu. Mina olen seda meelt, et üksindus teeb ainult head; kes veel ei oska, peaks üksi olemist kindlasti õppima; ning et suhete/suhtluse puhul on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Kui viimast on, aga esimest mitte, siis on minu(suguste) puhul tulemuseks üksildus ja vaat see on küll nii ebameeldiv kui ka ebatervislik.
Nagu Ritsiku kommentaariumis hästi ja kokkuvõtlikult öeldi – üksildus on subjektiivne tunne ning selle taga on tähendusrikka kontakti puudumine.

Mulle üksi olemine mitte üksnes et meeldib väga, vaid see on mu närvisüsteemi eripärasid arvestades normaalseks funktsioneerimiseks täiesti eluliselt oluline ning selleks, et ma tahaksin üksi olemise vahetada seltskonna/suhte vastu, peab viimasel ikka oluline lisaväärtus olema.
Asi pole selles, et mulle inimesed ei meeldiks, enamasti täiesti meeldivad, ainult et sellist keskmist sotsiaalset suhtlust ma ei saa väga pikalt harrastada, sest mu aku saab selle peale võrdlemisi kiiresti tühjaks ning seepeale kaotan ma igasuguse mõtlemisvõime. Selleks, et energiavahetus oleks vastastikune ning ka mina sellest suhtlusest midagi saaksin, peab see pealispinnalt oluliselt sügavamale minema. Kui ei lähe, siis hakkab mul tekkima tunne, nagu ma lämbuksin aegamööda.
Seepärast ma vaatan mõnikord kerge hämminguga inimesi, kes üksteisele kümme korda päevas helistavad, et vahetada päike-paistab-tüüpi informatsiooni. Miks? Mida see annab? Turvatunde teadmisest, et võid kogu aeg kõike jagada? Aga kas nad jagavad või üldse tahavad jagada ka seda, mis ei puuduta argireaalsust?

Olen enda puhul tajunud, et mõnikord põhjustavad need arusaamade erinevused mõnesuguseid erimeelsusi. Et ma justkui ei räägiks eriti midagi. Nojaa, ma tõesti ei pea kuigi vajalikuks rääkida sellest, kuidas ma poes käisin või mis selle käigus liikluses toimus. See pole oluline, neid kogemusi ei pea ju tingimata jagama.
Küll aga peab jagama sügavamaid, puudutavamaid kogemusi, rõõme, kurbusi, hirme, unistusi. Peab võtma maailma tükkideks ja oma meelest paremal moel kokku tagasi panema. Peab looma lugusid ja peab looma illusioone. Peab saama rääkida sellest, mis on kellelegi päriselt oluline ja see, kelle kord on kuulata, võiks ka päriselt kuulata.
Ja vaat see on halb, kui liiga palju olulist jääb jagamata. Loomulikult on asja juures veel see konks, et ainult rääkimisest ja jagamisest ei piisa kaugeltki mitte.  Tähelepanu saamiseks teistest üle rääkimine pole mingi variant. On vaja, et keegi kuulab, mõtleb kaasa, peegeldab tagasi, arendab edasi. Kui ma tean ette või tajun, et mu jutt on teisel lainepikkusel või ületab kuulaja vastuvõtuvõime, siis ma ei hakka üldse aega raiskama.
Ma olen sellest kõigest varemgi kirjutanud. Korduvalt. Ja siiski ju on midagi püsivalt puudu, miks ma muidu tulen selle teema juurde taas tagasi.

Niisiis on ka üldiselt täiesti kasutu öelda sellisele inimesele, kes kurdab üksilduse üle, et ta suhtleks rohkem.
Ka ei tähenda ütlemine, et elame üksilduse ajastul, nagu oleksime kaotanud suhtlemisvõime. Kindlasti mitte, aga tõenäoliselt oleme kaotanud üksteiseni jõudmise võime. Sest see nõuab aega ja seda meil ju ei ole. Ehkki ma ise enamikul juhtudel ei arva, et selline väide tõele vastaks. Kas on või ei ole aega, on esmajoones prioriteetide seadmise ja valikute küsimus.
Natuke ka aja planeerimise küsimus, ehkki ma muidu suhtun kogu sellesse temaatikasse kerge või mitte nii kerge skepsisega. Vähemalt ses osas, mis puudutab kõiki neid peeni ajaplaneerimise koolitusi – minu arust tuleks esmajoones alustada küsimusest, kas kõiki neid asju üldse on tarvis teha, mida nii hirmsasti planeerima, kalendrisse, järjekorda ja jumal teab kuhu veel lahterdama peab.
Aga ühesõnaga – ajaplaneerimine selles mõttes, et aeg-ajalt jääb mulje, et inimesed on täiesti siiralt üllatunud, et kuhu küll aeg kadus, olles ise 3 tundi televiisorit või nutitelefoni vahtides veetnud, sealjuures üleüldse mitte mõttega asja juures olles (ja nii igal õhtul), ning kurdavad pärast seda, et loeks küll raamatuid, aga üldse ei ole aega.

Ja lõpetuseks – ehkki ma isegi enam ei ürita teeselda toidublogi pidamist – pilt sellest, millised näevad reeglina välja mu hommikupudrud (minu pudrusöömisharjumus tekitab aeg-ajalt inimestes teatavat imestust, aga tõsi ta on, mina ilma süsivesikuteta trenni teha ei jaksa).
Toidupilte ma muidugi siiski veel aeg-ajalt teen, aga eks ma ju toidust kirjutamist olen alati kole igavaks pidanud. Toidust lugemist muidugi enamasti ka, sest üks keskmine toiduteemaline tekst on reeglina kas uskumatult lame või talumatult imal.

Muusika: Rihards Libietis Orchesta “Just a Memory”. (Lätlased on muu hulgas ka “Troonide mängu” teemal improviseerinud. Pole üldse paha.)

Ta oli oma esimese romaani avaldanud kahekümne viie aastaselt. Nüüd oli ta viiskümmend kolm ning üheksa ülipopulaarse romaani ja kahe novellikogu edukas autor. 
Tol hommikul jooksis ta nagu ikka kaheksa kilomeetrit – selle kombe oli ta üle võtnud maratonijooksjast romaanikirjanikult Haruki Murakamilt, ühelt poolt selleks, et tunda ennastki kirjanikuna suuremana, teisalt aitas see ka päriselt kirjutamiseks keskenduda – ning istus siis töölaua taha.
Uue romaani esimene lause polnud ennast kunagi varem oodata lasknud, kuid nüüd istus ta tardunult, käed klaviatuuri kohal õhus ning jõllitas valgel ekraanipinnal vilkuvat kursorit.

Kolm tundi hiljem oli ta kirja saanud kaks sõna – uus romaan – ning oli neid lugematu arv kordi eri kirjafontidesse vahetanud. Vapustatult andis ta veel paar tundi hiljem alla, sulges arvutikaane ning segas endale kokteili. See läheb mööda, otsustas ta mõelda. Homme kirjutan jälle nagu alati.
Ta eksis.
Kolmandal päeval tundis kirjanik, kuidas hakkab närvi minema. Ent miski ei aidanud. Kõik, mida ta üldse kirja panna suutis, oli krõbekuiv, elutu ja lame.
Kolme nädala pärast oli kergest ärevusest saanud arutu paanika. Nüüd oli ta juba kindel, et ei kirjuta enam kunagi midagi avaldamisväärset. Vähe sellest, tõmmanud kapuutsi silmini pähe, käis ta mitmel korral raamatupoes, veendumaks et tema teosed on riiulitel endiselt olemas, et ta üldse on kunagi need kirjutanud.
Ühel korral seisatas tema kõrval müüja ja hakkas talle tema enda teoseid soovitama, kusjuures müügiinimese arvamus sellest, milline on tema parim teos, ei läinud tema enda omaga üldse kokku.
“Minu meelest on ta üsnagi ülehinnatud keskpärasus,” pomises ta vastuseks müüja innukale pilgule ning tegi minekut.
Kahe kuu pärast helistas kirjastaja ning tundis ääri-veeri huvi, kuidas lubatud teos edeneb ning enne kui ta isegi aru sai, oli ta mässinud end lubadusse saata nädala pärast tutvumiseks esimene mustand.
Esimesest mustandist oli asi muidugi kaugel, esimest lausetki polnud. Polnud ideedki, ainsamatki ideepojukest, kaev oli tilgatumalt kuiv ning igal katsel sealt midagi ammutada kraapis ämber põhja.

Tuleb ära sõita, tegi kirjanik viimaks julge otsuse.
Juba järgmisel päeval oli ta põhja poole suunduva lennuki pardal ning tundis, kuidas lennukitiibade all laotuvad paksud pilved teda rahustavad. Just nii ma ju võikski seda lugu alustada, mõtles ta. Paraku ei ilmunud see kirjeldus kohevatest pilvedest kunagi paberile.
Põhja metsikute mägede kohal kukkus lennuk alla. Selle jäänuseid ei leitud kunagi. Ka kuulsa kirjaniku uue romaani pooleli olevat käsikirja, seda mustanditki, mida ta oli kirjastajale lubanud, otsitakse siiamaani. 

(25.03 kohvikukirjutamine, ülesanne oli “loomekriisis kirjanik ja tema inspiratsiooniotsingud”)

Niimoodi võib juhtuda, kui autor ei tea, mida oma tegelasega peale hakata. Võin vabanduseks öelda, et tegemist oli veerand tunni jooksul kirjutatud käeharjutusega ning kuidagi tuli ju otsad kiiresti kokku tõmmata, tahaks looa, et ma ei kasutaks sellist mugavat lahendust mõnes pikemas tekstis (no kui just tegelane otseselt kolki saamist ei nori). Aga teisest küljest ei, milleks üldse vabandama hakata. Minu lugu, minu luba. 

Advertisements

Maailm on üks hädaorg

Tõesõna. Ilma et tarvitseks üldse veel poliitikani jõudagi.

Ürituste korraldusteenuse riigihange. Ma ei suuda. Öelge seda veel üks kord. Aeglaselt. Ja siis öelge,  kus on piir, milleni võib taluda täielikku jaburust ja pseudotegevusi, mille korral lõpuks kulub kogu aeg aruandlusele selle kohta, mida teil enam ei ole aega teha, sest kogu aeg kulub aruandlusele ja pakkumuste küsimisele ja võrdlemisele etc, etc, etc.

Pikemaajaline ilmaprognoos, mis siin vahepeal peibutas minusuguseid lihtsameelseid lubadusega umbes nii nädala-poolteise pärast rattahooaega alustada, on muidugi ära koristatud ning asendatud paarikraadise vindumisega, mis vihjab selgelt, et enne kuud aega ei toimu väga midagi. Närukaelad!

Mu trennigraafik, mida vaadates võiks igaühele nutt peale tulla. Iseendale tuleb kah, kuigi ma üritan sellesse suhtuda filosoofilise rahuga.
Juba detsembri alguses tundsin ma, et miskit on valesti – trennikoormus vähenes, väsimus seevastu suurenes, roomasin jooksurajal nagu reumaatiline tigu, aga pulss oli ikkagi laes. Jaanuris oli enesetunne nii vaimselt kui füüsiliselt juba eriliselt rõve. Veebruaris selgus viimaks, et põhjus polnud ei kilpnäärme alatalitluses ega ületreeningus, mida ka sai kahtlustatud – põhjuseks oli rauapuudus (neil kõigil on nimelt suhteliselt samad sümptomid). Ferritiin oli juba olematu ning kõvasti langenud ka hemoglobiin, mis tavaliselt on mul nii kõrge, et suusatajana oleks pidevalt probleeme starti pääsemisega (khm).
Rauaravi hakkas teatavat mõju avaldama juba nädalaga, aga täpselt siis, kui oli plaanis proovida, kuidas jooks jälle tundub, jäin haigeks. Põhjalikult, koos 39° palaviku ja muude kaasuvate meelelahutustega, nüüdseks on sest möödas üle kolme nädala ja paar kergemat jooksu ka siiski juba tehtud, aga 100% terve vist ikka veel ei ole.
Vahepealsel ajal, kui joosta veel ei julgenud, tegin viimases hädas paar korda kepikõndi. Mida ma kuidagi ei halvusta, kepikõnd on õige tehnika korral väga efektiivne, aga mul on siiski vaja suuremat koormust, et ma üldse tunneks, et midagi toimub.
Samas ei saa ma jällegi aru, miks mõned inimesed arvavad, et peab ilmtingimata jooksma. Ikka ja jälle loen mõnest blogist, et ei, mulle üldse ei meeldi jooksmine, pole kunagi meeldinud, aga mõtlesin, et ikka hakkan jooksmas käima.
Teate, te ei pea hambad ristis jooksma, on palju muid liikumisvõimalusi, kas või see sama kepikõnd, sest sellise tegevuse juurde, mis teile tegelikult ei meeldi, te ei jää nagunii. Mu meelest saab regulaarseks elustiili osaks saada ainult selline harrastus, mille puhul juba päeval elevusega mõtled, et õhtul seisab see ees. Kui ei mõtle, siis olete ilmsesti valinud vale spordiala ning vähemalt mõningase aja möödumisel märkate, kui loominguliseks olete muutunud mitmesuguste vabanduste leidmises osas, miks trenni teha ei saa.

See  igakevadine kuradima kella kruttimine, mis peagi ees seisab. Nagu ilma selleta ülearu hea ja energiline olla oleks, märtsikuus!

Raamatute lugemine ei ole kah siiani täit rahuldust pakkunud. Pole midagi eredalt meeldejäävat olnud, millele oleks võinud kõhklemata 5/5 hindeks panna (Mare Kandre “Kurat ja Jumal” oli sellele kõige lähemal), samas muidugi ei ole sel aastal veel ette tulnud ka ühtegi 1/5 raamatut – jälle ilma kahtlemata põhjus rahulolematuseks, pole ju millegi kallal keelt teritada.

Kohupiim. Ma olen selle üle juba aastaid iriseda kavatsenud, aga kuidagimoodi on see kahetsusväärsel kombel ometi siiani tegemata jäänud. Ehk et – kas sellel on mingi adekvaatne põhjus, miks normaalset kohupiima ei toodeta? Normaalne tähendab tavalist rammusat maitsestamata ja lisanditeta kohupiima. Selle asemel on kõik kohad täis kümnes eri variandis kohupiimapastasid või rasvata kohupiima, mis on enamasti ka magus ja rosinate, vanilli või jumalteabveelmillega.
Ma pole siiani aru saanud, mis mõte võiks olla rasvata kohupiimal, mis maitseb au naturel nagu saepuru ning millele tuleb niikuinii rammusat hapukoort juurde panna (ma panen muidugi 12%-lisele kohupiimale ka hapukoort juurde). Jaah, väiketootjatel on normaalset kohupiima küll, aga seda ei müüda igal pool ning seal, kus müüakse, on ta kogu aeg otsas.

Köögikaalu üritasin maale osta. Ilmnes, et kõik kaalud on põhimõtteliselt mõeldud selleks, et kaaluda 100 grammi toorsalatit. Ses mõttes et – kõik on väga udupeene disainiga, umbes A5 mõõdus ja imeõhukesed, mis tähendab seda, et kui ma vinnan sinna peale poti eesmärgiga kaaluda näiteks viis kilo mustikaid moosi jaoks, katab pott lahedalt kogu selle kaalu ja tuleb puuduski, nii et ka näidik jääb muidugi kenasti poti alla.
Kaaludisaineritele tuleb see ilmselt teatava üllatusena, et keegi võiks tahta midagi kirsstomatist suuremat kaaluda. Või keegi ei tahagi?
Ilmsesti oleks otstarbekohasem muretseda saunakaal.

Aga et tõmmata otsad kokku siiski positiivsema noodiga, olgu lõpetuseks üks kunstmuinasjutt.

Elas kord üks kuningas, kelle hing oli alalõpmata raske. Tol hommikul vaatas ta aknast välja ning ohkas sügavalt, enne kui tuli kammerteener ning talle krooni pähe asetas. 
“Teie Majesteet, nõunikud juba ootavad,” jäi teener seejärel aupaklikult ukse kõrvale ootama. 
“Las nad ootavad veel natuke,” lausus kuningas.”Minu Majesteet tuleb hetke pärast.” Ometi jäi depressiivne monarh mõne hetke asemel veel tükiks ajaks seisma ning aknast välja vaatama.
“Mõttetu päev, mõttetu elu,” ohkas ta veel kord, enne kui paraadtrepist alla troonisaali laskus. 
Siiski oli sel päeval midagi teisiti.
Süngevõitu koridoris keset tuhmilt kilgendavat kulda ning kandelaabrites leegitsevaid ja tahmavaid küünlaid seisis troonisaali ukse taga sinine tandemjalgratas.
“Saabus Tema Majesteet,” kuulutas punases livrees teener kahe poolega uksi lahti lükates.
Kaksteist alati enesega rahul olevat vatsakat nõunikku seisid kõik püsti, kuid nad ei ilmutanud sugugi lugupidamist ega vaadanud sisenevat kuningat, vaid jõllitasid tardunult veidravõitu riietuses väga suurt kasvu naisterahvast, kes seisis keset punast vaipa.
Naisel oli seljas meestekuub, mille rinnataskust paistis harjumuspärase valge ninaräti asemel metallist lusikas ning ta jalgade ees lösutas närviliselt sabaotsa liigutades pisike kolmepäine mürkroheline lohe.
Selsamal silmapilgul tundis kuningas, kuidas ta süda kummaliselt kergeks muutus ning ta otsustas jalamaid naisega abielluda. Kuninganna oli tema juurest juba mitu aastat tagasi kuningliku talliülemaga ära jooksnud ning kuuldavasti elas nüüd ühes kaugemas külas lihtsat ja vaest elu.
Juba järgmisel päeval peetigi kuninga ja pika naise pulmad ning kui nad vahepeal juhuslikult ära surnud ei ole, siis elavad nad siiamaani ja sõidavad igal pühapäeval sinise tandemjalgrattaga kolm tiiru ümber lossi.

(12.02.2019 kohvikukirjutamine, ülesanne oli kirjutada muinasjutt, milles on midagi kerget, midagi rasket, sinine jalgratas, lusikas ja üks elukas. Sobival hetkel kirjutan ma sellele ka eel-loo, millest selgub, kust see naine tuli ja mis asju ta tegelikult ajas.)

Muusika: Jan Gunnar Hoff “Fly North”

Silmailuks üks ajahambast puretud jalgratas ka, pole küll tandem, aga sinine vähemalt. See on muuseas see sama jalgratas. Ilmselgelt on temas säilinud palju renessanssi.

Tort isamaale 2019

Veebruaris ei saa me teadagi läbi tordivõistluseta. Ja noh, mina ei saa sealjuures läbi ilma metsata. Vist juba aasta tagasi soovitas Lenka mul teha tammetõrujahust kooki ning seda mõtet oli mul niisiis aega heietada piisavalt. Tammetõrukujulist torti ma siiski võimalikuks ega vajalikuks ei pidanud, nii et vorm ootas veel kujunemist. Lõpuks sai see inspireeritud tänavuse talve kõige kaunimast päevast, mil terve ilm oli härmas. Ning seetõttu on sel korral päevakorral lehtpuud (raagus muidugimõista, lehed paneme külge järgmisel aastal, võib-olla).

Ma olen seda öelnud palju kordi ning võin korrata veelgi – kõige enam peitub minu isamaatunne looduses. Seda maad ma armastan tema kuus kuni kaheksa kuud kestva sita suusailma kiuste – tema päikesetõuse ja -loojanguid, tema udusid ja männipuid, tema metsamarju ja aprilliõhtuid, tema viljapõlde ja õunalõhnalisi öid, tema äikesetorme ja rändlindude teed üle taeva ja tema valgust, milles on kõik värvid. Kõik.

 

Tordipõhja aluseks on hapukapsa-šokolaadikook, aga siinne retsept šokolaadi ega kakaod ei sisalda, taina teeb tumedaks tammetõrujahu. Seda retseptis ainsa jahuna kasutades jääb lõpptulemus siiski kuivavõitu, niisiis tulebki appi hapukapsas ning rohke täidis ja kate.
Härmas puude modelleerimisel kasutatav suhkrusiirup peab olema suhteliselt kange, selline, mis toimiks liimina, st kivistuks õhu käes, liiga vedel suhkrusiirup jääb märg ning sulatab soola, seetõttu on kindlam kasutada liimi. Kui pole rangelt oluline, et kõik oleks söödav, sobib ka mõni läbipaistev käsitööliim või salvrätitehnika liim-lakk, mis läbipaistvaks kuivab.

Hapukapsa ja tammetõrujahuga kohupiimatort “Talvine tammik”

Põhi:
70 g hapukapsast
150 g tammetõrujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
80 g võid
125 g suhkrut
2 muna
1,25 dl piima

Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut
pool purki mustika-vaarikamoosi

Kate:
200 g toorjuustu
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut

Kaunistused:
paar viinamarjakobarat
soola
söödavat liimi või ise keedetud suhkrusiirupit

Pigista hapukapsas käte vahel kuivemaks ja haki noaga peeneks. Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa kolmandik kuivainesegust ja pool piimast või-munasegule ning sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ja tammetõrujahuga üle puistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda.

Täidise jaoks hõõru kohupiim suhkruga lahti ning sega juurde vahustatud koor.
Lõika jahtunud koogipõhi kaheks ning aseta esimene ketas tagasi koogivormi, kata kahe kolmandikuga moosist ning kohupiimatäidisega. Aseta peale teine ketas ning immuta see ülejäänud moosiga. Pane külmkappi maitsestuma.

Viinamarjad söö ära, raod (või mis nende nimi ongi) jäta alles. Neile kanna pintsliga söödav liim või suhkrusiirup ning sõelu peale (nt peenemaks jahvatatud) meresoola.

Katte jaoks hõõru toorjuust suhkruga ühtaseks, lisa koor ningvahusta kreemiks. Tõsta tort vormist serveerimisalusele, kata spaatli abil toorjuustukreemiga, jättes viimistluse elegantselt lohakaks ning aseta kaunistused tordile.

Pane kook külmkappi söömist ootama ja mine vabariigi terviseks jooksma.

Varasemad isamaa-tordid:
2009 – šokolaadi-kodujuustutort Eesti arhailise tikandi ainetel (üks kolmest tordivõistluse võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (tordivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (tordivõistluse võidutöö)
2012 – rahvuseeposest inspireeritud suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti” (tordivõistluse 2. koht soolaste tortide kategoorias)
2013 – Kirbla seelikumotiividega peedi-mustikarull
2014 – käbidega muraka-pähklitort (tordivõistluse võidutöö)
2015 – metsa-aineline pohla-kodujuustutort (tordivõistluse võidutöö)
2016 – kaneelirullitort
2017 – kakaokreemi-pohlatort “Mets” (tordivõistluse 2. koht)

(Pean ka lisama, et siit paistab välja täiesti ilmselge dünaamika, traditsioonilisemast sini-must-valgest lähenemisest rahvusliku käsitöö motiivide kaudu metsa ära.)

Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

2018 – siidipaela ja juhtmejupiga

oled sa kunagi mõõtnud aastat
siidipaelaga
juhtmejupiga
villase lõngaga
käega
tikutoosiga
arvutanud kokku
kõik tehtu
maha arvestanud
tegemata asjad
(Marge Pärnits)

Meeleolu loomiseks: Valentin Silvestrov “La belle dame sans merci” (Alexei Lubimov, Alexei Martinov)
Üks lõppeva aasta muusikaleide Valentin Silvestrov on Ukraina helilooja ning vokaaltsükkel “Silent Songs” baritonile ja klaverile, kust pärineb ka viidatud pala, on üks tema tuntumaid teoseid.

2018. aastal lugesin läbi 132 raamatut, milles kokku väidab Goodreads olnuvat 35 952 lehekülge.  Täiesti juhuslikult lugemisaasta algas ja lõppes Mikitaga.
2017. aastal oli loetud raamatuid 154, seega võib öelda, et täitsin oma lubaduse lugeda vähem (see on muidugi tänapäeva kontekstis lausa erakordselt ketserlik avaldus). Ent kuna ma olen masohhist, siis päriselt eemal ma end igasugustest menukitest hoida ei suutnud. See on ikka päris uskumatu, mida kõike välja antakse ja veel hullem, mida ülistatakse heaks raamatuks (mõnikord isegi enne selle kirjutamist), kuigi mõningaid teoseid absoluutselt ei peaks üldse kirjandusega samasse kategooriasse liigitama. Mul on (ajaviite)kirjanduse kvaliteedi (või pigem selle puudumisega) jätkuvalt kana kitkuda ning ma kavatsen jätkuvalt olla see, kes ütleb välja, et kuningas on alasti. Üldiselt mulle näib, et massiline allakäik algas nendest neetud hallidest varjunditest ning nüüd muidugi ei peata seda laviini enam miski.
(Muuseas, see pagana varjundite arvustus on endiselt mu blogi peaaegu kõige loetum postitus. No ma ei tea, inimesed, ma olen siia ikka palju paremaid tekste kirjutanud.)

Aasta ilukirjanduselamused: Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad” ja Ane Riel “Vaik”. Need on raamatud, mis jätsid minusse tükiks ajaks jälje.
Väga meeldisid ka José Saramago “Tujukas surm”, Nora Ikstena “Emapiim”, Pjotr Aleškovski “Kala: ühe rände lugu”, Daniel Galera “Verest nõretav habe”, Pirkko Saisio “Kaini tütar”, Tõnu Õnnepalu “Valede kataloog, Inglise aed”, Katrina Kalda “Maa, kus puudel pole varju”, Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”, Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”, Triinu Meres “Kuningate tagasitulek” ja Beryl Markham “Koos ööga läände”.
Esinumber kategoorias “solvavalt halb raamat” oli A. J. Finni
“Naine aknal” , palju maha ei jäänud Ruth Ware “Pimedas, pimedas metsas”.

Käisin vaatamas 13 ooperit, lisaks mõned kontserdid. Võiks ja peaks rohkem. Parimad elamused: Põhjamaade sümfooniaorkestri galakontsert “20 aastat hiljem”, Royal Opera “Macbeth”, Metropolitan Opera “Tosca” ja “Luisa Miller”.  Aasta pettumus oli Royal Opera “Carmen”.
Uuel aastal võtame jällegi plaani ka kodulinna ooperi väisamise, sest seal on tulemas “Madama Butterfly”.

Jalgrattahooaeg algas tavatult hilja, 6. mail (on olnud aastaid, kus olen sõitnud juba 25. märtsi paiku) ja kestis ka ainult 21. oktoobrini (parimatel aastatel novembri keskpaigani). Kogu selle aja vältas tegelikult ka tänavune täiesti imeline suvi (rohkem selliseid suvesid, palun!) ning nii kogunes ratta seljas siiski 3013 kilomeetrit puhast rõõmu.
Sünnipäeva pidasin samuti rattasadulas, sundides ka kõiki vapraid külalisi, kes üldse julgesid kohale tulla (te olite suurepärased, järgmisel aastal teeme triatloni!), 35 kilomeetrit väntama. Jalgrattasõiduga erinevate sündmuste tähistamise osas on mõistagi veel arenguruumi.
Põhimõtteliselt oleks novembri alguses pärast esimese lume lahkumist muidugi taas sõita saanud, aga kuna ma olin juba jõudnud oma kalli sõiduvahendiga hoolduses ära käia, siis ei hakanud enam ennast narrima.
Praegu vahin nukralt ratast, mis talvel sisekujunduselemendi osas esineb, teen talle aeg-ajalt pai ning unistan kevadest, kui teed on kutsuvalt kuivad ning ka tuttavad näod tasapisi taas radadele ilmuvad. Jaa, muidugi, ei ole hea elada pidevas ootusseisundis, aga nädalaid rattahooaja alguseni on ju inimesel ometi lubatud lugeda.

Jooksin aasta ringi – 2. jaanuarist 29. detsembrini. Kilomeetreid kogunes küll eelmisest aastast pisut vähem – 805, sest kogu rattahooaja vältel jooksin ainult paar-kolm korda kuus, nii et põhiline jooksutegevus toimus jaanuarist maini ja oktoobri lõpust detsembri lõpuni. Praegu on mul käsil 4-päevane trennipaus. (Api, õudne! Igaks juhuks kavatsen selle aja veeta šampanjauimas.)
Jooksurõõmu üles leidmisega läks pärast rattahooajaga ühele poole saamist siiski mitu nädalat. Sest jalgrattasõitu ma lihtsalt jumaldan, jooksu suhtes kahtlustan pigem, et jooksmise protsessist endast rohkem meeldib mulle jooksnud olemine. Teadmine, et ma tahan ja suudan. Tunne, kuidas keha mulle kuuletub.

Osalesin kahel rahvaspordiüritusel. Noh, ma ei tea, ei olnud midagi viga, omajagu tore oli ka, aga ikkagi ma ei tunne otsest vajadust. Mu oma eraklikud rattasõidud on mulle märksa kallimad. Sellegipoolest, ega ma ei välista ka järgmisel aastal mõningat osavõttu. Jooksuürituste osas vaatab… jooksvalt, rattarallile on siiski üsna kindel plaan minna, aga ma kavatsen seal täiesti rahulikult oma sõitu sõita, mitte hakata kasina grupisõidukogemuse pealt kuhugi trügima. (Minu jaoks on rattasõit individuaalala ja ma ei saa absoluutselt aru väidetest, et üksi on igav sõita. Misasja, mul pole kunagi igav!)
Ja et mul on uuel hooajal absoluutselt vältimatult tarvis punaseid rattakingi, see on ka selge. Toreduse pärast. Naiste rattakingade (värvi)valik on muidugi haletsusväärne (sest kui sa oled naine, siis sa ju tahad kindlasti valgeid või roosasid) ja kui juhtubki tegemist olema unisex-variandiga, siis Eestis algab selle numeratsioon ikkagi 42-st. No igatahes, Mavicul vähemalt on punane mudel olemas küll (ja eriti hea oleks, kui keegi tahaks mulle seda soodushinnaga müüa).

Kohvikukirjutamise kokkusaamised kestsid suhteliselt regulaarselt terve aasta.  Võis vabalt olla tunne, et ei viitsi, aga kui olid ennast ikka kohale vedanud, siis sai kindlasti palju nalja ning rõõm sõnadega mängimisest ei lubanud loobuda. Kui esialgu kiskuski aina omaenese elu jamasid läbi kirjutama, siis ajapikku jäi see aina rohkem tahaplaanile ning aina lihtsamaks muutus välja mõtlemine.
Samas arvan ma, et kirjutamise olemus tegelikult ei seisne välja mõtlemises.
See seisneb märkamises. Lihtsalt see, mida sa märkad, tuleb võtta tükkideks ja teises järjekorras kokku panna.

Tavaliste inimeste portreteerimine pole mind tegelikult kunagi eriti paelunud ning seetõttu oli mu enese jaoks mõnevõrra üllatav, et mu lemmikharjutusteks said just tegelaste loomise ülesanded ning mis teha – kirjutaja on kiskja ja inimene muutus ta jaoks igas mõttes materjaliks. Kõik sarnasused tegeliku elu ja inimestega on mittejuhuslikud.
Nii sai ühes loos Tartusse tööle saabunud taanlasest füüsik oma naeratavad silmad ühelt käsipallitreenerilt, keda ma kunagi tundsin.
Nii sündis ooperilaulja, kellest jõelinnas elades on saanud talisupleja.
Ja tervisesportlane foksterjeriga (viimane on päriselus Airedale terjer ja elab ühes majas, millest ma mööda sõidan).
Ja naabrite, orkestri ja teatridirektoriga tülitsev igiriiakas dirigent ja tema mütsuvaid hüppeid harrastav baleriinist abikaasa.
Ja 150 kilo ringis kaaluv judotreener, kes saatuse irooniana kõneleb kõrge naiseliku häälega.
Ja rehvitöökoja omanik, suitsu kiskuv joviaalne keskealine mees, kes elab koos emaga. Otse elust, emaga koos elamise panin ise juurde.
Ja nõnda sai ühel varajasel hommikul ühel tühjal tänaval levinud leivalõhn paberil pagarisse armunud kondiitriks.
Ja nõnda ärkas fraasist ‘mõttetu pommiauk’, mida üks mu sõpru oma kunagise kodulinna kohta kasutab, ellu väikelinna kibestunud klaveriõpetaja.

Arvate, et olete pääsenud, kui te mind ei tunne?
Unistage edasi.
Võib-olla kohtusime rattarajal, viipasime, tuiskasime vastassuundades ega näinud üksteist enam kunagi. Aga ootamatult ilmusid ühes loos ühe tegelase jalas välja teie erekollased rattakingad.

Selline tegelaste visandamine on loomulikult omamooodi kirjanduslik krokii, tegelase terviklik näitamine (just nimelt näitamine, mitte kirjeldamine) pikemas tekstis on siiski hoopis midagi muud, aga võib-olla just seda perspektiivi silmas pidades on mul neist käeharjutustest määratu kasu olnud.
Ja tõtt öelda usun ma, et nii mõnegi autori jaoks, kes on raamatu või juba isegi mitu üllitanud, tõuseks sellistest käsitööoskustest kõvasti tulu, kuna kaasaegse ajaviitekirjanduse üks suurimaid probleeme on just täiesti tapvalt lamedad karakterid ning nende puust ja punaseks-stiilis kirjeldamine, selle asemel, et tegelast lugejale näidata.

See oli tore osa, siidipaelaga kokku köidetud. Muudes aspektides oli suhteliselt pidev ennast lõhkuv võitlus. Gaas ja pidur korraga – jätkuvalt minu elu iseloomustav stiil. Niimoodi vist väga kaugele ei sõida. Olemist oli võimalik parandada küll, aga ainult iseenda ränga tööga. Ei midagi niisugust, et oleks lihtsalt kerge ja rõõmus ja hoitud ja tahetud niisamagi. Ja elu või universum või kes teil seal neid asju korraldab, ei tulnud omalt poolt vastu millimeetritki mitte. Seega aitäh mittemillegi eest, minu kogemus kinnitab, et sellelt, kes on vähese eest naeruväärselt tänulik, võetakse see piskugi. Sest loogiline ometi, miks peaks talle rohkem anda, ta ju niigi tänulik, anname sellele, kes valjemini karjub (küsige ja teile antakse ja nii edasi).

Tasustamata (ma ei räägi rahalisest tasust muidugimõista) emotsionaalset tööd oli rohkem kui kunagi varem ja see muutus aina kurnavamaks. Ühel heal päeval ma lämbun selle kätte, mida ma väljendada ei saa, see on päris kindel (esimesed tundemärgid juba on). Mul ei ole ikka veel õnnestunud aru saada, miks küll arvatakse, et mul peab kõik alati paigas, loogiline,  endal kontrolli all olema: võta ja vea oma maailm ise mäkke tagasi ja mis probleemid, väsimus, kurbus, haigus – võiksid ju lihtsalt nii teha, et neid ei oleks. Kui sulle seda piisavalt palju korratakse, siis lõpuks hakkadki uskuma, et asi pole mitte selles, et ongi olemas hulganisti asju, mis ei allu sinu kontrollile, vaid selles, et äkki sa ikka ei pinguta piisavalt.
Aga nojah, mis seal ikka, sellega ilmselt ei olegi midagi peale hakata, sest vastus sellele pole kunagi peitunud veel rohkem üritamises, aina rohkem süü ja vastutuse enda peale korjamises (ei, ma saan väga hästi aru, et see on patoloogiline, seda pole vaja mulle ütlema hakata), ühe rohkem andmises ning kõige selle käigus iseenda täielikus kaotamises; vastus on alati olnud vähem tegemises, vähem olemises, kõrvaltvaatajaks jäämises isegi siis, kui kõik vähehaaval laiali laguneb, sest mitte kunagi ei saa kildude kokku kleepimine olla ühe ainsa inimese ülesanne.
Hetki, mille alusel poeedihinged aega ja elu tegelikult hindavad – neid hetki, mil õnnestub unustada, et maailm ei muutugi, et hetk läheb mööda ja maailm läheb edasi, ikka  see sama vana maailm -, neid tegelikult polnudki.
Aasta lõpu poole tundsin siiski, et olen vist endale parema puudumisel õhujuured kasvatanud. Miks ka mitte, mõtlesin, võib niiviisigi. Saaks kuidagi nüüd säästueelarvelistest unistustest ka lahti. Aitab kestadest ja koortest, ma tahan nüüd sisu!

Aga uuel aastal? Mitte et aastanumbri vahetumisel tegelikult ju mingit tähtsust oleks, aga ometigi on ilus mõelda, et uuel on aastal on palju rohkem kergust, rõõmu, armastust, lugusid, loomingulisust, mõtestatud jutuajamisi, kuulamist ja kaasa mõtlemist ja aja peatumise hetki. Ja imelised rattasõiduilmad aprillist novembrini välja!

 

Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtmelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’i kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima, keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.