Kaosest korda otsimas

Jaanuarikuu tundub äkki kui koorem, mida keset lumehämarust edasi lohistada. Lõputu kohustus kõike kuidagi koos hoida ning püüda sealjuures näida, nagu see erilist pingutust ei nõuaks.
Mul on väga raske ennast sõnadese panna, ehkki just peaksin panema silmad kinni ja kirjutama, teravamalt ja tooremalt. Õppima uuesti rääkima. Et kõik, mis vajab välja päästmist, saaks vabaks ja puhastaks takistused oma teelt. Kuigi ma olen praegu nii kuradima väsinud ja pidetu.

Millest ma siin vahepeal mõelnud olengi?

Et ülivõrded on devalveerunud.
Tellisin hiljuti korra toitu. Märkisin tagasisidesse, et oli hea. Vastuseks sain, et viiest neli on hea, aga mitte üliäge, anna meile teada, mida me saaksime paremini teha jne.
Oeh. Teate, kõik ei pea olema ega saa kogu aeg üliäge olla. Lihtsalt hea võib olla täiesti piisav.
Samamoodi üliõpilased küsivad alatasa, miks nad A-d ei saanud, miks kõigest B. Aga sellepärast, et A on midagi enamat kui väga hea, see ei saagi olla igapäevane nähtus.
‘Ma armastan’ ja ‘ma vihkan’ on muutunud ühtviisi leigeks leiliks, mida loobitakse paremale ja vasakule. Ja maailm kokkuvõttes on jälle muutunud must-valgemaks ja varjundivaesemaks.

Et see on igal aastal nii.
Niipea kui ilutulestiku suits on hajunud, muutub kõik, mis sellest maha jäi, kellegi teise probleemiks. Vahel võib neid lõhkeainepakettide skelette aedade taga ja tänavanurkadel näha veel nädalgi pärast uusaastaööd, kui laeng on taeva poole põrutatud ja ise mindud oma Martini Astit edasi jooma.
Seda analoogiat saab edasi laiendada, aga ma ei hakka praegu.

Et võib-olla ma olen õppinud leppima kõige sellega, mida ei ole minu jaoks ette nähtud.
Ent see ei tähenda, et kellelgi teisel oleks vaja seda mulle meelde tuletada. Ma tean suurepäraselt, mis on võimalik ja mis mitte. Teiste ülesanne on rääkida ilusaid valesid. Ma ei usu niikuinii. Aga see tekitab tunde, et keegi teine usub ja kas see just polegi see, millest ma alati pidevat puudust olen tundnud.
Ehkki seda ei saa küll öelda, et ma poleks latti madalamale langetanud. Märgatud ja mõistetud olemise asemel on sellestki küllalt, kui keegi märkab jätta oma probleemid mulle kaela kallamata, kui ma parajasti niigi verest tühjaks jooksen. See on juba suur asi isegi.

Et meist ju ei jää koltunud kirju ja fotosid pööningule kastidesse.
Meist jäävad surnud sotsiaalmeediakontod, mida keegi enam ei loe, ei vaata ega täienda, ja suur hulk muud digitaalset rämpsu. 

Et luule on lugemiseks, mitte kuulamiseks.
Ja ma arvan, et see on žanrispetsiifiline, kuigi mul on ka muus osas vaja sõnu lugeda, mitte kuulata.
Komme kombineerida (klassikalist) muusikat luulega on üleüldse ebaõnnestunud praktika ja ei anna kummalegi žanrile mitte midagi juurde. Olgu kunstiline tase kuitahes kõrge, kokkuvõttes jääb ettevõtmisele mingi odava palagani maik juurde. Justnimelt nii mõtlesin ma Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ajal.

Et see, kuidas arvatakse, et kaks katkist inimest võiks teineteist leida ja oleks nõnda ilus, on romantiline müüt.
Võivad. Võib ilus ka olla. Mõneks ajaks. Aga kui neid peale murtud tiibade midagi muud ei seo, siis on seda parajasti seniks, kuni vähemalt üks oma lennuvõime taastab. Kaks miinust elus küll plussi ei anna.

Et ma jaksan muusikat varasemast vähem kuulata.
See tendents on küll juba mõnda aega järjest süvenenud, aga oli kunagi aeg, kus ma võisin isegi ooperit taustamuusikana kuulata. Praegu ei taha pigem üldse, et miski taustaks mängiks, aga kui, siis saab see olla ainult lihtsamat sorti instrumentaalmuusika. Kõik vokaalne hakkab nõudma kas või alateadlikku tähelepanu ja lõpuks väsitama.
Teisest küljest mõjub varsti aastajagu aega ooperis käimata nii, et mul läks “Rigoletto” avamängu ära tundmiseks pool minutit. “Rigoletto”, mõistate, selles ooperis ei ole mitte midagi, mille ära tundmiseks võiks kuluda üle kolme sekundi. Ja nüüd seisab inime köögis, tükeldab kirju külma koera jaoks küpsiseid ja mõtleb: hmm, tuttav meloodia, ma ju peaksin teadma, mis see on. Maivõi!

Aga raamatud, milles on muusika, kõlavad ikkagi endiselt kaunilt.

Nagu Kjell Westö “Tritonus”.

Näiliselt on sellel raamatul küll justkui kaks äärmiselt erinevat peategelast – maailmakuulus dirigent Thomas Brander ja süldibändi kitarrist Reidar Lindell. Tegelikult selgub, et esiteks pole need kaks meest inimlikus plaanis sugugi nii erinevad, kui esialgu tundub, ja lisaks on raamatul kolmas peategelane, mingis mõttes inimtegelastest olulisemgi – (klassikaline) muusika.
Südatalv ehk pole selle raamatu lugemiseks võib-olla kõige õigem aeg, sest teoses on siiski üksjagu eksistentsiaalset ängi, inimelu ajalist ja ruumilist kahanemist, kaduvuse valulist tajumist, süvenevat võõrandumistunnet, ette läbi kukkumisele määratud katseid iseenese eest põgeneda, nii et hetkiti tundsin suisa soovi millegi lunastava ja lootust lisava järele, ehkki imeväel tekkinud helgus oleks ilmselgelt mõjunud ebakõlana.
Ka see võib esmapilgul tunduda, et ühte teosesse on kokku pandud pisut liiga palju ühiskondlikku – Soome uusnatsid, #Metoo, pagulaskeskused, terrorirünnakud, linnugripp – aga eks see ju olegi kokkuvõttes see sama kaasaeg, mis iga üksiku elu taustal jookseb.
Laias laastus on raamat üles ehitatud vastandustele – harmoonia ja dissonants, professionaalsus ja amatöörlus, minevik ja olevik, introvertsus ja ekstravertsus. Kirjanik ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas ja kuidas neid vastuolusid üldse võimalik ületada on, aga seda ei saa ma ometi öelda, et üldmulje liiga depressiivne jääks.
Võib-olla aga peitub vastus osaliselt ehk selles lõigus:

“Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“

Mis tegelikult toob mind veel ühe mõtteni, mida ma tegelikult detsembris juba põgusalt riivasin. Et veab inimestel, kes leiavad lohutust mõttest, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski hea. Sest just nimelt lohutuse leidmine see mu meelest on. Soovimatus leppida kaose ja juhuslikkusega. Katse korrastada maailma, saavutada mingigi kontroll toimuva üle, leida põhjuse ja tagajärje seoseid sealt, kus neid tegelikult pole.
On see halb? Ilmselt mitte, muidu peaks vist ka kogu esteetika ja korrapära näruseks teeskluseks kuulutama.

Muusika: Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love”

Kas mäletame parimaid päevi, mil kõik hetked ja kohad olid meie päralt* – 2020

2020. aastal oli üks jaanuariõhtu, kui tulin üle inimtühja Raekoja platsi, valguskülas särasid tuled, kõlaritest kostis nukker laul ning oli tunne, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud, linnast, aga võib-olla tervest maailmast.
See aeg, kus inimesed lahkusidki, tuli ka, aga kahe kuu pärast ning linn omandas postapokalüptilise väljanägemise.

Too jaanuariõhtu oli üks neist 366-st hetkest, mis ma aasta jooksul kinni püüdsin ja kirja panin, üks neist mõttepausidest, millest niiviisi kujunes omalaadne mini-aasta.
Ühtpidi oli see palju lihtsam, kui ma arvasin. Aga mingis mõttes tegi ka kõik keerulisemaks, sest niiviisi igast päevast essentsi välja nõrutades jäi tegelikult väga palju rääkimata. Teiselt poolt aga jäi nii ka väga palju alles, mis muidu oleks hajunud ja ununenud.

2020. aasta esimene pilt

Oli täiesti suurepärane jalgrattahooaeg, mis kestis 8. märtsist 31. oktoobrini (maanteehooaeg siis, maastikurattaga sõitsin novembris edasi). Maanteel kogunes 4332 kilomeetrit. Kõige rohkem oli selles hooajas õhtuid, mis lõhnasid vahtraõitest või toomingatest või jasmiinidest või valmivast viljast. Ja oli vihmamärgi hommikuid, päikesetõuse ja loojanguid, tõuse ja laskumisi. Terve sügise jooksul soojad ilmad ja sinine valgus. Päevad, mis õnnestus talvelt lisaks välja petta, kui oli juba tunne, et nüüd on kõik.
Ühtlasi pidin jätkuvalt üle kordama, et ei, ma ei kavatse sellest harrastusest mingit tööd teha. Ma ei hakka treenima sihiga sõita rattaralli pikk distants kolme ega ka nelja tunniga või tõsta oma keskmine kiirus ma ei tea kuhu. Ma ei hakka tegelema grupisõiduga. Ma sõidan eelkõige sellepärast, et naudin seda tegevust tohutult, kõik muu on boonus.
Asja mõte seisnebki soolosõitudes, oma mõtete mõlgutamises, enda unustamises ümbritsevasse. Vahel kohtan oma teel grupisõitjaid, nende lähenemine on juba kaugelt kuulda kõva loba tõttu. Kahtlemata neile meeldib, lasku käia, aga minu jaoks nulliks see sõitmise eesmärgi täiesti. Jah, ikka oleks tore mõnikord kellegagi koos sõita, aga see on siis peamiselt seltskondlik ajaviide jalgratta seljas.

Jooksuaasta nii suurepärane ei olnud, ehkki hooaeg kestis iseenesest 5. jaanuarist 31. detsembrini.  Achilleuse kõõluse probleem sundis aasta alguses enam-vähem kaks kuud pausi pidama ja rattahooaja kestel jooksin samuti väga vähe, sh juunis ja augustis mitte ainsatki kilomeetrit. Täiemahuliseks jooksutegevuseks läks tegelikult alles novembris ja ka siis andis suvel siginenud põlvevalu (ka vana häda, aga lõi välja pärast ebavajalikke eksperimente sadula kõrgusega) ajuti tunda.
Kogu selle häda ja viletsuse peale õnnestus kokku kraapida 513 jooksukilomeetrit, mida on umbes poole vähem kui parimatel aastatel. Ühtlasi kasutan nüüd natuke teistsugust jooksutehnikat, joostes oma tavalise pigem kõrge ja pika sprinterisammu asemel madala, lühikese ja tiheda sammuga. Vabalt võib ökonoomsem olla, edasi igatahes viib, kuigi on kangesti harjumatu.

Kui siia juurde lisada ka muud kõnni- ja matkaringid, rulluisutamine, maastikuratas ja võib-olla veel mõni liikumisviis, mis mulle praegu meelde ei tule, aga mida ma vaevusin registreerima, siis aasta peale kokku andis see kõik 5603 kilomeetrit kondiauruga liikumist.
Aga mitte konkreetne kilomeetrite arv pole tähtis. Oluline on hoida end liikumas ja oluline on see, mida see annab.

Virtuaalspordi medalisaak

Kogu organiseeritud sporditegevus, välja arvatud suusamaratoni asendusmatk (17 km), toimus virtuaalüritustena. Selliselt jooksin oma kodumetsarajal Tartu maastikumaratoni 10 kilomeetrit ja sõitsin Põlva ja Kanepi kandi teedel Tartu rattaralli lühikest maad (58 km).
Lisaks avastasin enda jaoks My Virtual Mission & The Conqueror Events virtuaalväljakutsete sarja, mille distantsid on erinevatel tuntud radadel üle maailma. Selle raames läbisin jalgrattal Camino de Santiago (772 km) ja Cabot Trail’ (297 km) ning joostes Ring of Kerry (200 km).
Iseenesest ei ole mul absoluutselt sellist lisamotivatsiooni ega mingeid väljakutseid tarvis, trennist saadav hea enesetunne, sisemine liikumissund ja kustumatu armastus maanteerattasõidu vastu ei lase mul paigal lebada niikuinii, aga see värk osutus ootamatult huvitavaks. Jumalast tore on vaadata, kus kohas see parajasti oled. Näiteks nii:

Lugesin läbi 125 raamatut, milles oli Goodreadsi andmetel 33 390 lehekülge. Natuke seega jälle suutsin kinni pidada oma iga-aastasest  lubadusest lugeda vähem.
Üks ilukirjanduse parimatest paladest oli Paavo Matsini “Kongo tango”, täpselt minu maitse järgi raamat, kus maagia ja realism on parajas suhtes, ülesehitus tajutavalt kindlakäeline, samas aga jätab hästi kerge ja kergelt unenäolise tunde.
Liigsed seletused raamatus puuduvad, seal tegutsevate olendite motiivid jäävad lugeja jaoks suuresti tabamatuks, spirituaalsusega ei ole üle pingutatud ja küll üsnagi rohkelt laiali puistatud teadmised ei tekita tunnet, nagu oleks need lihtsalt edvistamiseks. Natuke on see nagu lugu loo pärast, mis lihtsalt kulgeb ning millest ei tulenegi mingit moraali. Mul on väga hea meel, et “Gogoli disko” mind Matsinist eemale ei peletanud, muidu oleks see raamat kergesti võinud lugemata jääda.

Lugemiselamus number kaks, maagiline realism seegi: Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”, raamat, millest ma tegelikult mitte midagi oodata ei osanud, mis aga juba suhteliselt lugemise algusjärgus tekitas selle omapärase kripelduse, mis ennustab elamust.
Ilmumisel võrreldi seda “Meistri ja Margaritaga” ning eelkõige Bulgakovi austajatele ma seda ka soovitada võiksin, isegi kui sarnasus on parimal juhul olustikuline, mitte sisuline.
Lugemisel tuleb muidugi võtta arvesse ajastu konteksti – romaan ilmus 1980. aastal ning loomulikult nähti selles nõukogude reaalsust pilkavat satiiri. Seda muidugi teoses ka on, aga eelkõige lahkab Orlov inimlikkust ja deemonlikkust, geniaalsust ja hullumeelsust ning loo keskmeks on loojanatuur (üks minu lemmikteemasid kirjanduses üleüldse), pool-inimene, pool-deemon, Maale pagendusse saadetud vioolamängija Danilov.
Teos on küll pisut liiga pikk ning seetõttu kohati ebaühtlane, lisaks mõned praegu naiivsevõitu mõjuvad stseenid (duell rakettidega nt), aga lugeda oli seda siiski puhas nauding.

Nendele kahele lisaks tuleb kindlasti ära mainida Mudlum “Poola poisid”, Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan”, Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”, Tatjana Tolstaja “Taevane leek”, Varlam Šalamov “Kolõma jutud” ja Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”.  Väga sümpaatne leid lasteraamatute hulgast oli Eva Roosi Teistmoodi Mööblipoe lood (“Kastani 57” ja “Nähtamatu tüdruk”), mis kummutasid mu kes teab kust tekkinud arvamuse, et kõik toredad lasteraamatud on juba ära kirjutatud.
Mitteilukirjandusest meeldisid mõlemad loetud raamatud Yuval Noah Hararilt –  “Homo Deus. Homse lühiajalugu” ja “21. õppetundi 21. sajandiks”. Meeldis ka Hope Jahren “Laboritüdruk” ning tegelikult täiesti tore lugemine “Troonide mängu” fännile oli Rebbecca C. Thompsoni “Tuli, jää ja füüsika. “Troonide mängu” teadus”.
Vastukaaluks õnnestus aga lugeda ka paar nii halba raamatut, et ma ei oska isegi öelda, mis neist kõige hullem oli, seega olgu nad kõik ära nimetatud, et te teaksite eemale hoida: Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, Camilla Läckberg “Jääprintsess” ja Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”.

Kuuendat aastat osalesin FB lugemisgrupi lugemise väljakutses. Jällegi on see asi, mida mul tegelikult motivatsiooni jaoks tarvis pole, aga mida siiani on olnud huvitav kaasa teha. Kuni just möödunud aastani, kui ma tegelikult tundsin, et need lugemisteemad ei kõneta mind mitte üldse.
Lisaks – kui ma olen sunnitud väljakutse täitmiseks hakkama kehvi raamatuid lugema, siis muutub selle asja eesmärk küll eriti veidralt äraspidiseks. Muidugi on alati võimalik lugemisteemasid endale sobivaks painutada, ei pea juuksekarva neljaks lõhestama, aga kui ette on antud konkreetse kirjastuse konkreetne sari ja kõik, mis selles ilmunud, tegelikult ei kannata lugeda, siis ma lähen küll turri (nagu näha, olen siiamaani).

Kõige rohkem tundsin end sel aastal nähtamatuna. Mitte et märkajaid poleks olnud, oli küll, aga ma otsisin neid teisest kohast. Mõtlesin süvenevast emotsionaalsest distantsist ja pealiskaudsest suhtlusest ning ikka ja aina sellest, kas ja mida ma ise valesti teen. Aga suhtlemise sisu on mu jaoks endiselt palju olulisem kui suhtlemise fakt iseenesest.
Ent kui see nüüd kõrvale jätta, siis küllap oli 2020 nii mõnestki talle eelnenust parem aasta. Isegi kui pilvedesse põrkamist polnud, siis madalseisud olid lühemad ja leebemas miinuses, mitte lõputud sügavad hädaorud. Ühelt poolt tuleb selle eest tänada katkuaega. Sain aru, kui palju paremini ma ennast tunnen, kui ei ole kogu aeg ülestimulatsioonist oimetu. Ja aja edenedes ilmnes, et ma olen kodukontoris oluliselt produktiivsem ja efektiivsem.
Uskumatult palju aitas elu-olu paranemisele kaasas täiendav unetund (ja ma jõudsin ikkagi varem tööle kui kontoris käies). Ma olen õhtuinimene ja kuigi aastatega ennast varasemaks harjutanud, pole tööl käiva inimese graafikuga päriselt kunagi harjunud. Aga selgus, et ei olnudki väga palju vaja, piisas graafiku nihutamisest umbes tunni võrra ja ma hakkasin ennast märksa paremini tundma.

Nende kahega oli ka tore. (Ta teab küll, et reha ei tohi närida, aga see kipub vahel meelest minema, sest rehad ja labidad on põlisvaenlased.)

Nii et ilmselt oli see aasta küll pisut rõõmsam, väheke kergem ja veidike jõukam. Aga teisalt ma ju ei armunud kordagi, ei samasse, ei uuesse inimesesse ja kuigi nii on lihtsam ja stabiilsem, hakkab südamel kangesti kõle. Ning hinnang aastale kipub ikkagi kujunema subjektiivsel emotsionaalsel skaalal, sest meelde jäävad äärmused. Sel puhul tuleb jälle appi mini-aasta, kust saab ju välja lugeda nii mõnegi väikese argirõõmu.
Ja nii palju sumedat valgust ja nii palju murakaid ei mäleta ma ühestki varasemast aastast.

Kõige rohkem puudust tundsin hinge toitvatest vestlustest. Ja ooperist. Vaatasin küll üksjagu erinevate ooperimajade voogedastusi, aga see ei asenda mitte vähimalgi määral elavat etendust ega isegi mitte otseülekannet kinolinal. Ooper ikkagi ei ole mõeldud läbi lukuaugu vaatamiseks.
Igatahes ma loodan, et kahe tuhande kahekümne esimeses on hing ja süda toidetud, ooper jälle laivis ja jalgrattahooaeg kaheksa kuu pikkune.
Ja kui teil samuti juhtub olema soove, siis soovin kõigile nende täitumist!

2021. aasta esimene pilt. Tulgu selline muhe aasta!

* Veronika Kivisilla

Mini-detsember

01.12. Mulle tundub, et enne kui hakata naeruvääristama põlisrahvaid, kes oma maa värviliste klaashelmeste eest ära andsid, võiks mõelda, kas me ise oleme kuidagi paremad või targemad, müües iga päev iseennast odava meelelahutuse eest.

02.12. Täna näidati jälle haruldast loodusnähtust. Päikest nimelt. Tegin selle puhul ühe täiesti planeerimata jooksutiiru, mis viis mind ka jõe äärde. Mõned inimesed olid muidugi asjaga veel kaugemale läinud. Nad nimelt ujusid jões.

03.12. Teine kord oli juba oluliselt parem. Söandasin paar edevamat poognat ka lõigata. Kui nüüd selle jõulutümaka asemel uisutamise taustaks midagi söödavamat saaks, kas või näiteks sellist, oleks juba päris hea.

04.12. “Kui tulla siit otsima kõige alguse kogemist, ühendust millegi põlisega, siis seda leiab siit küll – selles mõttes, et vaatad seda nagu klaasi tagant. Osaliseks sa ei pääse. Seda saab ainult vaadata.” (Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.)
Justnimelt. Sellepärast ma ei leiagi reisides kunagi seda, mida päriselt tahaksin. Osaliseks pääseda, mitte klaasi tagant vaadata.

05.12. Inimene pole ealeski rahul – omal kelder murakamoosi täis, aga hommikuse pudru peale on nii ilmtingimata tarvis kirsimoosi, et tuleb seda hilisõhtul külmutatud kirssidest keetma hakata.

06.12. Kuulan ja imestan. Kuidas on võimalik, et haritud inimesed teevad 21. sajandil endiselt nalju kellegi nahavärvi üle või peavad kõige olulisemaks küsimuseks kellegi seksuaalset orientatsiooni? Kas me siis sellest üldse kunagi kaugemale ei arenegi või?

07.12. Kes iganes küll selle peale esimesena tuli, et poodides jõulumuusikat peaks mängima – see oli halb mõte. See ei loo mingit meeleolu. Kontrast püüdlikult paatosliku jõulumuusika ja hullumeelse tarbimise vahel on südantlõhestavalt masendav. Mind meelitaksite te oma kliendiks sellega, kui te jõulumuusikat EI mängiks.

08.12. Hommikupoolik venib, nagu ujuks siirupis. Õhtupoolikul seisan parklas ja vahin lummatuna värve täis taevast. Hall, kollane, oranž, roosa, lilla, sinine, kõik toonid on seal veel natuke aega pärast sedagi, kui loojang on eesriide ette tõmmanud.

09.12. Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren. 
Kui tunnistan seda,
see tapab mu. 
Taevas, mida ma teen?
(Doris Kareva)
Klassikaraadios laulab Andreas Scholl Pärdi “Vater unser” ja ma mõtlen, kas kõik, mida ma ei öelnud, aga võinuksin, oleks üldse midagi muutnud. Vaevalt. Vaevalt.

10.12. See suvi ei olnud mustikasuvi. Ma korjasin mustikaid küll, aga mu mõtted polnud selle juures. Võib-olla sellepärast ei olegi tänasel mustikasupil seda päris õiget maitset.

11.12. Kui ma tulen jooksmast, on nii hea olla, et hakkan kohe järgmist jooksu ootama. Siis jõuab see kord kätte ja hakkab näima nagu töö. Muidugi ma ei jäta minemata. Ihuliikmed on nüüdseks mõistnud – selge, pole mingit lootust, et ta rattaga sõitma läheks, no olgu, jookseme siis, issand küll, oled nüüd rahul või.
Ja hakkab hirmus hea. Ja kõik kordub jälle.

12.12. Jälle on öö. Peaaegu talv. Külm kaanetab tasahaaval vett. Kõrge kuused vaikivad. Tähed vilguvad. Ilus on sinna üles vaadata. Aga su soove seal ei täideta, see on küll kindel.

13.12. Peaaegu ju võiks olla ja eladagi praegu. Kui ainult neid jõule tulemas ei oleks. Kogu see sotsiaalne surve, millega võrreldes jaanipäev on lapsemäng, kahandab eluisu märkimisväärselt.

14.12. Mõtetel suudan mõnikord lasta sihitult tulla ja minna, kaasa minemata, sõnastada üritamata, looks vormimata. Kui seda piisavalt kaua teha, settib sellest supist mingil hetkel kasutusvalmis mõte, mille saab pärast endaga võitlemist – ah, milleks? – ikkagi kirja panna.

15.12. Mingid sõlmed on mu ellu siginenud. Ei teagi, kust kohast harutama peaks hakkama. Või aitaks sellest, kui üks läbi raiuda, äkki lahustuks ülejäänud niisamagi.

16.12. Need tuled pimeduses ja muusika ja härmasära tuletavad mulle meelde üht teist aega. Seda ilu ja valu. Võimatust ja võimalikkust. Oh jah.

17.12. Huvitav, kas jooksmisega on nüüd mõneks ajaks ühel pool jälle või? Ei, mitte põlv, see on üsna kombes, tundub pigem nagu vana kõõlusehäda. Alas, just nüüd, kus ma lõpuks puu otsast alla sain ja õppisin tossupaeltele sellist sõlme tegema, mis joostes lahti ei tule.

18.12. Mulle ikka kuidagi üldse ei istu, kuidas aeg ja ruum praegu kokku tõmbuvad. Võiks ju maha rahuneda ja endasse vaadata ja värki. Aga mai saa. Suvel võin ma kell 7 õhtul vabalt alles rattasõidult tulla ja pärast veel metsa minna või aias töötada. Praegu on kell 7 juba nii pikalt pime olnud, et tekib tunne, nagu peaks hakkama magama minekuks valmistuma.

19.12. Raskelt läheb see aastalõpp, raskelt. Helgeid mõtteid pole kuskilt võtta ja ma ei saa täpselt aru, mida ma valesti teen (vt ka 15.12).

20.12. Hommikul teatas mu spordikell, et öine taastumine oli väga kehv, oleks ikka pidanud rohkem päevavalguse käes olema ja mitte unustama füüsilist tegevust. Khm. Ma muidu tegin eile kogu päevavalguse aja pausideta väljas füüsilist tööd.

21.12. Koristamist vihkan ma teatavasti kõigist tegevustest kõige rohkem. Nii et olen arendanud välja enesepettuse meetodi, kus tegevus peab käima selliste kiirete sutsakatena, et ma ei jõua aru saada, et tegemist on koristamisega. Küürime kiiresti kraanikausi ära? Olgu. Aga kui seepeale tuleb veel mõte, et teeks siis juba dušikabiini ka puhtaks, siis on läbi. Jõuab kohale tõsiasi, et tegemist on ju koristamisega ja ma satun raevu.

22.12. Kirjanike liit otsustas Peeter Helmet mitte välja visata. Ärme muidugi nüüd noormehe elu ära rikume ja kuidas see litaania tavaliselt käib.
Huvitav, kas ma peaksin eales enam ridagi lugema nende sulest, kes hääletasid tema liikmeks jäämise poolt?

23.12. Mis te räägite, et “Last Christmas” on kõige tüütum jõululaul. Mkmm. Midagi hullemat kui “Jingle Bells” kõikvõimalikes versioonides ei ole olemas. (Ei, ma luban, homme võtan ennast kokku ja teen-mõtlen-ütlen midagi pühalikku.)

24.12. Palun väga, kõigile, kirssidega glasuuriga!

25.12. Lumehämarus. Kui sa oled päikeseloojangu ajal lumme mattunud metsas ja oksad nõtkuvad lume raskuse all ja on täiesti vaikne ja lund langeb tasapisi juurde ja maailmas pole enam midagi muud, ei hääli, ei värve, ainult lumehämarus.

26.12. Kõigepealt kühveldasime ja lükkasime lund. See tähendab, mina kühveldasin ja lükkasin, koerad rohkem sagisid jalus. Siis sumpasime metsas ja puud loopisid meid lumega. Õhtul hüppasin pärast vihtlemist lavalt lumme. Veel hiljem õhtul nentisin, et kõige tüütuma jõululaulu tiitlile pretendeerib ka “White Christmas”.

27.12. Jooksen hämarikus põldude vahel. Tee kõrval lendab oma hääletut lendu hiirejahil kakk.

28.12. Epp alles kirjutas taskutest. No vot. Ostsin mina siin rämekalli Islandi brändi ZO•ON jope (70% allahindlusega muidugi), sest mul on külm ja paistab, et Didriksons ei hoia mind piisavalt soojas.
Ja täna avastasin, et need, mida ma pidasin põuetaskuteks, ei ole seda mitte, sest need on alt lahti ja kujutavad endast tegelikult lihtsalt küljetaskute sisemist osa. No johhaidii! Te küsite jope eest 400 eurot ja ei vaevu sellele põuetaskuid tegema. Olnuks see rõivatükk täishinna eest ostetud, oleks tagasi saatnud.

29.12. Kui retsept ütleb, et kook valmib lihtsa vaevaga, aga sul on pärast pesemist vajavad kaks kaussi, kaks kruusi, sidrunipress, mikser koos vahustamisnõuga, saumikseri purustamisnõu koos lõiketeraga, puulusikas, spaatel ja kaks nuga, siis kas see kook on vähe vaeva nõudev või ei?

30.12. Mul on hea meel, kui mõned inimesed leiavad lohutust mõttest, et kõik on millekski hea ja juhtub põhjusega. Veab teil.

31.12. Tiir ümber päikese tehtud. Aitäh teile, kes te selle mini-aasta jooksul minuga kaasa reisisite!

2020

 

 

 

Mini-november

01.11. Panin sibulasupisse vinho verdet. Maitse oli, nagu oleks sibulasupisse pandud vinho verdet väga hea. Miks ma küll kogu aeg arvasin, et selleks kõlbab ainult Sauvignon Blanc? Ja jumala eest, enam ei ole mingit ohtu, et vein enne toidu sisse jõudmist otsa võiks saada.

02.11. Lugupeetavad telefonimüüjad, LHV agendid, tooteesitlejad jne. Võtke teadmiseks, et ma ei osta telefoni teel ei ihupesu ega toidulisandeid. Ma ei liitu tööpäeva õhtul toidupoes ei pensionisamba ega kaabeltelevisooniteenusega. Mul ei ole ka mingit probleemi teid pikalt saata, aga see on siiski ilmselt mõlemale poolele pisut ebameeldiv kogemus. Selle vältimiseks – lihtsalt jätke mind rahule. Küll ma leian teid, kui mul midagi vaja on.

03.11. Käisin verekeskuses. Pärast vereloovutust selgus, et neil pole ühtegi sellist tassi, mida mul juba poleks! Tekkis tahtmine öelda, et andke siis mu veri tagasi. Seepeale aga meenus, et selles küsimuses peaks pigem suusatajate poole pöörduma, neil on ses välja võtmises ja tagasi panemises laialdased kogemused.

04.11. Riina Solman: “Juhuseks pole meelelahutus.” 
Jumaluke, ega siis mingisugune seks ei peagi meelelahutus olema, see on ikka rahvastiku taastootmise vahend.
Tõsiselt rääkides on see aga ikka päris hirmus, kuidas sellele valitsusele meeldib kodanike magamistubadesse ronida. Kui kunagi oli Lenin alati meiega, ka magamistoas, siis nüüd tuleb ilmselt arvestada, et kolmandaks ronib voodisse sünnitusminister.

05.11. Öeldakse, et on kahte sorti inimesi – need, kellel klaas on pooltäis, ja need, kel ta on pooltühi.
Vale puha, on veel sellised, kellel on klaas alati tühi, ükskõik mida ja kui palju seal tegelikult sees on. Või mis tühi, isegi klaas ise on vale.
See pooltühja klaasi koolkond on nende kõrval ikka paduoptimistid.

06.11. Linna taga taevas on võimsad pilved, aga õhtune õhk on roosa ja puudelt alla sadanud kuld Tartu parkides helendab selles valguses. Raskete mõtete kiuste on hingata kuidagi kerge.

07.11. Väga tasapisi suunan ennast tagasi toidupildistamise juurde. Väga, väga ettevaatlikult, vähimagi sunnita. Esimene katsetus üle umbes kaheksa kuu sujus ju tegelikult kenasti küll. Aga ma ei tee sellest kaugele ulatuvaid järeldusi.

08.11. Täna oli ju päris tore päev. Juhul kui kaabud nüüd ehk siiski ületasid selle piiri, kust alates vähemalt mingilgi määral mõtlemisvõimelisel osal nende valijatest peaks silmad vähemalt mingilgi määral avanema. (Ma tean, et neil tegelikult on küll selliseid valijaid, ehkki see tundub uskumatuna, kuna nad ise kohtlevad oma valijaid nii lollidena, et see peaks mõtlevas inimeses ületamatu vastuolu tekitama.)

09.11. On tööpäeva õhtu ja tintjas pimedus koos läikiva asfaldiga neelab kogu valguse. Nägemisvälja piirile ilmub aeg-ajalt ähmaseid tumedaid kujusid ja sa tead, et tegelikult sa ei näe neid, kui nad peaksid teele astuma. Ka kõige parema tahtmise juures mitte. Ja kui siis näed kedagi, kes on helkureid täis riputatud nagu jõulupuu, tahaks autost välja hüpata ja tal tänutäheks kätt suruda.

10.11. Uisuväljak Raekoja platsile. Šokolaadselt tore mõte. (Lugesin eile “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi”. Mul on tungiv vajadus roosade prillide järele.)

11.11. Ostsin sardiinikonservi. Pärast vaatan – koostis: kilu. Putka! Umbes sama nagu anšoovis kilufileest. Naljamehed, anšoovis ja sardiin ei ole kilu, need on eraldi kalad. Sprott seevastu on küll kilu.

12.11. Mu samm on kerge ja vaikne, hingamine ühtlane. On üks neid kordi, kui ma jookse sellepärast, et see on mu antidepressant. Või sellepärast, et hoida end vormis rattahooaegade vahel. On üks neid kordi, kui ma jooksen sellepärast, et see on kerge, tore ja lõbus.

13.11. Lõpuks ometi üks mõistlik õuna-plaadikook, kuhu läheb kaks kilo õunu ja 300 grammi jahu, mitte vastupidi.

14.11. Tulen saunast. Maailm on pime ja vait. Alles pikemalt kuulatades hakkad tajuma kauget liiklust ja veel kaugemat koera haukumist. Ja just nüüd, sel hetkel, on mul hea meel, et maailmas on veel pimedust ja vaikust.

15.11. Jooksin täna ühest jalgratturist mööda. Mitte mina ei jooksnud silmapaistvalt kiiresti, vaid rattur sõitis erakordselt aeglaselt. Väga veider dissonants oli. Tekkis tunne, et pidanuks oma sammu aeglustama, et talle mitte järele jõuda.

16.11. Küsimus on, kas mu mõtted on niivõrd jäädvustamist väärivad, et õigustada 70-eurose sulepea ostmist. (Mitte et mul ei oleks juba mitu korralikku sulepead. Aga too isend kirjutab uskumatult sujuvalt!)

17.11. Mul on auto, mis on seest suurem kui väljast. Sellepärast on vahel vaja vedada mingeid esemeid, mis pealtnäha palju suuremasse autosse ei mahu. Täna tuli siiski kapituleeruda, nii et sõitsin mööda linna, mingi… asi pagasnikust väljas. Nagu Jaan Tatikas gaasivabriku korstnaga, ausõna.

18.11. Eilses ajalehes järjekordne demagoogilis-pühalik kiun emaduse teemal, autoriks keskealine mees. Huvitav küll, miks kõik need mehed isaduse teemal sugugi sõna võtma ega oma sookaaslasi isaduse mõtestamise teele suunama ei kipu.

19.11. Lõpetasin Varlam Šalamovi “Kolõma jutud”. Seda raamatut ei saa hinnata. Kellelegi, kes pole sama läbi elanud, pole selleks moraalset õigust. Napp ja absoluutselt hinnangutest vaba stiil tegi selle kõik veel mõjuvamaks. Külm, kalk maailm.

20.11. Valgus hääbub kiiresti. Puude all on juba päris pime ning tuules on lume lõhna. Koertele ei meeldi pimedas metsas ning nad kibelevad kodu poole.

21.11. Nüüd, kus maanteerattahooaeg on läbi, kõlbab jälle maastikuratas ka. Ehkki seda sõitu täielikult nautimast segab mind vähemalt alateadlik jälgimine, kuidas ma järk-järgult poriga kattun.

22.11. Tänaseks magustoiduks oli San Francisco Opera 2012. aasta “Rigoletto”. Željko Lučić oma parimas vormis ning võluvaimas kontrastis rekkajuhi väljanägemise ja imekauni baritonihääle vahel.

23.11. Esmaspäev ja eksistentsiaalne äng käivad ikka koos. Tõenäoliselt ma suren selle kätte, et kõik jääb rääkimata. Ka need miniatuurid on mingis mõttes lihtsama vastupanu teed minek, ütled justkui küll, aga tegelikult jääb kõik rääkimata. Pikemalt. Puudutavamalt.

24.11. Vabalt võib olla, et ma tegelikult ei peaks jooksma. Aga mõtteharjutus teemal, mida ma siis peale hakkan, kui põlv ühel heal päeval enam üldse joosta ei luba, jooksis liiva. Äkki me ikkagi lihtsalt ignoreerime seda probleemi veel mõnda aega?

25.11. Hea uudis on see, et umbestäpselt kuu aja pärast hakkab valgemaks minema.

26.11. Kas isikut, kes on laulmist õppinud ja kes esitab oma kontsertidel ooperiaariaid, aga pole kunagi üheski ooperilavastuses ühtki rolli laulnud, saab nimetada ooperilauljaks? (Ma ei räägi muidugi maadam Lellepist, kellel pole ooperilauluga mitte mingisugust pistmist.)

27.11. Täna oli üle väga pika aja peaaegu selline tunne, et hakkaks õige jooma. Aga mida sa jood, kui majapidamises pole tilkagi veini (vt ka 01.11). Naabritele oleks ju muidugi saanud SOS-i läkitada, ehk nad oleks siis ühe koertest minu juurde saatnud, veinilähker kaelas.

28.11. Reaalsuseks osutus eestlase õudusunenägu – läksin metsa ja seal oli teine inimene. Isegi mitu. Ja mis veel hullem, lisaks kukkusid nad ka suhtlema! Ülejäänud osa päevast kulus sellest toibumiseks.

29.11. Ei noh, ma ikka ei ole 40 aasta jooksul suutnud selgeks saada, et kui üritada kogu aeg teisi võimalikult õrnalt kohelda, siis on võrdlemisi suur tõenäosus ise katki minna.

30.11. Mida sa teed?! Hull peast! Sellises asjas me pole küll kokku leppinud! Umbes nii tundus mu keha mõtlevat, kui üle kümne aasta uisud jalga panin ja jääle ronisin. See aeg polnud paraku möödunud jälgi jätmata. Mida ma siis ootasin? Eks ikka seda, et ma olen täpselt sama kiire ja osav ja painduv, nagu ikka uiskudel. Tutkit. Keha mäletab küll, juba poole tunniga tuli osa kindlusest tagasi. Aga ikkagi. Olin ebameeldivalt üllatunud. Ma mõtlen nüüd natuke, kuidas täpselt end selle peale tundma peaks.

Mini-oktoober

01.10. Kui sa oled jalgrattur, siis võid ainult unistada, et põlve jaoks mõeldud võrkside nr. 3 sulle ümber jala läheb, ilma et jäse pärast verevarustuse katkemise tõttu amputeerida tuleks. Homme lähen ostan pea jaoks mõeldud sideme! Seniks konstrueerisin bandaaži vanast sukast.

02.10. Tegevuspaik: täiesti teine apteek. “See on siis suurus 4,” täpsustab apteeker, nagu näeks kohe läbi, et kavatsen seda täiesti mittesihtotstarbelisel kehaosal kasutada. Number on muidugi suurelt karbi peal kirjas.
Side sobib suurepäraselt.

03.10. Mul on nüüd 2 miljonit.
Blogikülastust. Need pole muidugi unikaalsed külastused, aga ma ei olegi aru saanud, miks just need peaksid olulisemad olema. Püsikülalised on ju ometi palju toredamad, kui korraks juhuslikult läbi hüppajad.

04.10. Enam ei vii sinna ühtegi rada. Peahoone mattub järjest enam kibuvitste ja hõbepuude tihnikusse. Õunad lasevad vaikselt okstelt lahti ja kõdunevad koos kinnisvaraga.
Käisin maha jäetud mõisas õunaraksus. Aga no kuna ma kavatsen ühel päeval selle mõisa endale osta, siis kuuluvad need õunad põhimõtteliselt niikuinii mulle.

05.10. Peaaegu igal kuul aastast on oma muusika. Mõni konkreetne pala, mõni esitaja või koguni terve muusikastiil. Olen sellest rääkinud. Siin ja seal. Oktoobrimuusika leidsin alles sel aastal – Valentin Silvestrovi tsükkel “Silent Songs”. Uduste alleede ja ütlemata sõnade muusika.

06.10. Mulle tundub, et see läheb aja jooksul aina hullemaks. Kui kunagi oli teiste maksimum minu standard, siis nüüd kipub see olema juba minu miinimum.
See kõik võib tunduda kerge. Aga teie ei tea, kui palju täpselt minult nõuab selle eluks nimetatava rahnu igapäevane mäkke vedamine.

07.10. Ma ei jaksa. Täna ma lihtsalt ei jaksa. Pole sõnu, pole palveid, pole lohutust, küsimisegi peale mitte. On ainult soovitus teha rohkem ja tunda teisiti. Ja lootus, et homseks läheb jälle üle. Enamasti läheb.

08.10. Peapiiskop Viilma: Meie jaoks on pühakiri kõrgemal põhiseadusest või vähemalt on nad kooskõlas. Ei taha, et tekiks olukord, kus üks on teisest kõrgemal. Pühakirja me muuta ei saa, aga põhiseadust on võimalik muuta.
No aga milleks peatuda poolel teel, milleks üldse põhiseadus, kui pühakirjast piisaks täiesti. Et siis, mis see šariaadi kohalik vaste muidu olekski?

09.10. Kui tahate ennast eriti eluvõõra snoobina tunda, minge maal kohalikku poodi ja ostke 20 cl pudel vahuveini (lokaalset konjunktuuri arvestades on muidugi ime, et neil selline toode üldse sortimendis on) – kõik teised ostavad lauaviina ja vähemalt kaks 2-liitrist Bocki.

10.10. See helde sügis peibutas mind ühele suvel tegemata jäänud rattatiirule. Päike paistis, kerge tuuleke puhus, sooja oli üle kümne kraadi, kilomeetrid lendasid mööda. Ja siis äkki tõmmati taevas pilve ja tuul keerati vastu. Lõigata polnud enam kusagilt. Koju jõudsin 59 kilomeetrit hiljem.

11.10. Teoorias olen ma täiesti veendunud, et inimesed peaksid vähem töötama ning rohkem muude asjadega tegelema, aga ka lihtsalt tunduvalt rohkem aega surnuks lööma. Praktikas saadab pidevalt tunne, et peaks rohkem tegema. Täpselt sedasorti närimine, mille kohta käib ütlus: kui teil tekib tahtmine tööd teha, siis oodake, äkki läheb üle.

12.10. Teatavasti on mul ilmselgelt liiga vähe spordiriideid. Seepärast läksin vaatama, kas kuskil on midagi, mida mul ilmtingimata vaja on. Aga leidsin hoopiski jooksukleidi. Saate aru. Jooksukleidi. Ilmselt olen ma midagi jälle maha maganud, aga perché?! Miks peaks kleidiga jooksma? (Vastus pole, et kui tennist mängitakse kleidiga, miks siis joosta ei võiks. Minu arust ei peaks ka tennist kleidiga mängima.)

13.10. See võis olla viimane. Sel juhul oli see imetore 4244 kilomeetri pikkune hooaeg, milles palju päikeseloojanguid ja mõned päikesetõusud; palju langusi, aga rohkem ilmselt tõuse; üksjagu tuult ja vihma; läbi sõidetud kett, paar välisrehve ja kolm sisekummi; hulk tunde puhast rõõmu. Aga praegu on ikkagi tühi tunne. Juhul, kui see oli viimane.

14.10. Ilus oli, aga leidis oma otsa. See aeg aastast, kui mul ei ole kogu aeg külm. Piir on laias laastus +10 juures. Järgmine kord kuulete minust aprillis, vahepealse aja veedan saunas.

15.10. Sõnu on ümberringi aina rohkem ja rohkem. Aga nad tähendavad järjest vähem ja vähem. Pärast sõnalärmi täis päeva mõjub vaikus sooja ja rammusana.

16.10. Öö on külm. Tähed tunduvad nõelteravad. Mitte ebasõbralikud, aga ükskõiksed. Nii on raske uskuda, et universum on sõbralik paik. Pigem näib see ääretus kauge ja külm ja huvitu.

17.10. “Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea.” – Majasokk.
Ma pole mitte üheski toidukohas saanud piisavalt vürtsikat toitu. Isegi ise tegemine ei aita alati, sest suvalisi poetšillisid võib toidusse panna tükki paar koos seemnetega ja ikka pole see. Nüüd leidsin võrdse vastase, Carolina Reaperi, keda tuli kohelda kinnastes ning praadimisel aken avada, sest ta kargas ninna ja kõrri. Valmis korralik tuleneelajate hautis. Ehkki ausalt öeldes tundus üks punane habanero mulle isegi äkilisem. 

18.10. Ma pole trenni tehes ammu muusikat kuulanud, seepärast olin unustanud ühe laulu olemasolu oma jooksumuusika hulgas. Täiesti tore retrolaul on muidu, tuletab meelde Zoja Puhuri pidusid EPA klubis. Aga kuna selle esitaja äratab minus kõikehõlmavat antipaatiat, siis ma ei suuda seda enam kuulata. Pidin peaaegu põõsasse koperdama, üritades seda jooksu pealt vaigistada.

19.10. Väljas on sooja kaks kraadi. Sajab midagi, mis ei suuda otsustada, kas olla vihm, lumi või lörts. Mornide nägudega inimesed parvlevad kaubanduskeskuses. Nende vahel lükkab itaallasest puuviljakaupmees Luca võrdlemisi musikaalselt vilistades kaubakäru ja ma ei imestaks üldse, kui ta äkki “O sole mio” laulma hakkaks.

20.10. Hangusin töö juures ära. Sisemiselt ja väliselt. Kappasin kodu poole, tigedalt ja tülpinult, kui äkki Kaarsild minuga kõnelema hakkas. Paul-Eerik Rummo keeles.
Plangusakkidel rõhtne laud
mitmendat korda ma juba möödun
ikka kass peseb silmi
hakkab koitma: olen alati tahtnud
elada
nii nagu poleks mind olemas

21.10. E-apteegis kategoorias “sport ja liikumine”: Alka-seltzer.

22.10. Kirjutasin 25. mail: Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!
Täna hommikul tuhlasin oma kotis, kui miski mu jopekapuutsi küljest kotti kukkus ja kuhugi asjade vahele kadus. Hiljem kraamisin kogu varanduse välja ja – seal oli mu mesilasepross, mis polnud niisiis tookord jaki küljest kaduma läinud, vaid haakunud nagis kõrval rippuva jope külge, pidanud seal siiani kukkumata vastu ja lõpuks pudenes mu enese kotti. Leidja rõõm!

23.10. Sõnavabadus, teate, ei tähenda seda, et teie juttu kritiseerida ei tohiks või et te oma sõnade eest vastutama ei pea. Sõnavabadus tähendab seda, et teil pole tarvis oma sõnade pärast võimude poolt represseerimist karta.
See, et tahaks ise räusata, aga nii, et keegi teine selle kohta midagi  öelda ei või, ei ole vähimalgi määral sõnavabaduse küsimus. Enamjaolt on see, mis siin viimasel ajal sünnib, lolluse, labasuse ja kitserinnalisuse küsimus.

24.10. Sõitsin jalgrattaga poolteist tundi metsade ja külade ja põldude vahel. Ma ei näinud selle aja jooksul mitte ühtegi inimest.
Ja mõtlesin, et on õige huvitav, kuidas kõige suuremad rahvuslased on ka kõige suuremad kliimamuutuse eitajad. Kui laialdased alad kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvad ja puhtast veest puudus kätte tuleb, siis on absoluutselt välistatud, et meil siin inimtühjuses edasi olla lastakse. Pea liiva alla peitmisest on ses küsimuses abi väga vähe.

25.10. Kui sa oled vaimus juba maanteehooaja lõpetanud ja saad siis ootamatult veel mõne sõidu teha, siis on see eriti tore riukalik boonus. Nagu oleks kavalusega talvelt päevi välja petnud.

26.10. Ega küll küllale liiga ei tee, ütles ta ja võttis hapukapsa juurde kimchit.

27.10. Hakkab pihta. Poodides on jõulukraam lahti pakitud ja tänasel jooksutiirul nägin ühel aknal ohukolmnurka. See oli muidugi sealkandis, kus inimesed üht tänavanime alavääristavaks pidasid, nii et võib-olla neil on mingi endale sobivam alternatiivne ajaarvamine ka.

28.10. Panin söögi ahju ja läksin korraks jooksma. Alasti kuu seisis kõrgel taevas tühjade tänavate kohal. Jalad olid rasked, aga meel kerge.

29.10. Kas Eesti Vabariik tunnistab abielu üksnes mehe ja naise liiduna? Kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise liiduna?
Palun öelge, et see kaks miljonit maksev tunnikontroll ei ole päriselt. Kas seda lokkavat idiotismi on üldse enam võimalik peatada? Kuidagigi.

30.10. Tuleb välja, et kõik toredad lasteraamatud siiski ei ole juba olemas, neid kirjutatakse ikka veel. Nii et kui teil juhtumisi mingil hetkel läheb vaja ühte pisikest rõõmsat ampsu, siis võite proovida endamisi öelda Kuradi Kuradi kodanikunime Örrõp Karvajalg ja tunnete kohe, kuidas väike totakas itsitus peale tuleb.

31.10. On hiline õhtu ja Klassikaraadios mängib De Caix d’Hervelois’ “Plainte”. Väljas tuleb kuu pilvede varjust välja, et kuulata, kuidas metsades hauguvad rebased. Ja luiged lähevad.