Kahe südamelöögi vahel

On terve hulk teemasid, millest ma praegu ei oska ega jaksa ega taha rääkida. Neist teemadest, mis kas või kaudseltki ajenduvad mingitest tööasjadest, ma jällegi ei saa rääkida. Nii et tuleb siis lõimest suvalisi niite välja tirida ja loota, et need kuhugi kohale viivad.
Ja mõnel teisel hetkel ma jälle usun, et kõik kuitahes keerulise kujuga tükid kukuksid imeväel oma õigesse paika, kui ainult leida õiged sõnad ja õigel sagedusel vastuvõtja.

Olen hakanud märkama, et minevik ei tekita mus enam erilist nostalgiat. Olen muidugi alati kippunud elama väljaspool olevikku, aga siiski mitte minevikus. Ja päriselt kuulub meile nagunii ainult see hetk kahe südamelöögi vahel, kõik muu on juba möödas või alles ees.
Ent nüüd panen tähele, et olnu kipub kattuma veel paksema tolmukorraga. Otsekui vaataks ma seda läbi tumedate, mitte roosade prillide.
Maha pühkides ajab tolm aevastama ja üldse tekib tunne, et oleks parem möödunu sinnapaika jätta. Ent ikka mõtisklen vahel, miks ja millal ma uskusin, et armastus on mu vastu helde olnud. Võib-olla mõtlesin alati poole ise juurde? Aga miks siis enam mitte?

Muidugi, mõnel päeval murdub maailm jälle teistsuguseks, kahe südamelöögi vahel, ja kogu küsimus on võib-olla selles, kas mul on keegi, kellele saan ja tahan kohe teada anda, sest ka tema räägib seda keelt: piiritajad on tagasi!

Inimesed kirjutasid armumise postituse all, et mõned välja pakutud paladest on nende jaoks liiga melanhoolsed, et tähistada armumist, sest neile mõjub too meeleseisund ikka nii, et kõik on uus, erutav ja põnev.
Ilmselgelt tunnetan ma seda teistmoodi. Põnevus ja kõik muu tuleb mingil hilisemal hetkel ka. Aga esimene impulss on segu millestki muust.
Minu jaoks ei eksisteeri armumist esimesest silmapilgust. See on ju puhas iha, aga demiseksuaal armub neisse, keda ta juba tunneb ja see tunne, kui puudutan hoopis uue pilguga kedagi, keda ma juba tean, ei ole esimese hooga erutav ja põnev, vähemalt mitte nende sõnade tavatähenduses. Liblikate laperdamine on seal muidugi ka, aga eelkõige on õrn, armas, õrn.
Ja mis siis muud üle jäi, kui tunda kurbdust seeüle, et ma olen mingist teisest tõust, ka ses suhtes.

Ma ei ole kaotanud ei uudishimu ega usku tavalise maailma väikestesse imedesse. Aga viimasel ajal mõnikord on tunne, et tahaks välja pääseda temast, keda ma olen harjunud pidama iseendaks, ja tema elust. Või ma siis võib-olla ikka ei tea veel sedagi, kes ta tegelikult on.
Olen vahel mõttetult vaielnud inimestega, kes mind kuhugi kasti paigutasid. Mõttetult, sest nad olid juba otsustanud, sildi peale kleepinud ja mitte miski, mida ma teinuks või öelnuks, ei saanud neid meelt muutma panna. Võib-olla nad ei eksinud, aga neil polnud ka õigus. Ega ma seda neile ju otseselt pahaks ei pane. Tagantjärele enam küll mitte.
Inimesed on ikkagi lihtsalt inimesed. Enamasti.
Mõned on mõnikord siiski päriselt nõmedad ka. Üks oli kunagi – rahu ta põrmule – kellega meil oli küll üksnes tööalane suhe, aga vaat tema puhul see usk inimeseks olemisse mind ei aidanud. Mis muidugi ei tähenda, et ma veedaks oma päevi kibestunult olnut läbi hekseldades, selle teema olen ammu lõpetanud ja vastukaaluks aru saanud, kui palju uusi võimalusi mõned valusad reetmised siiski võivad avada.
Aga kui ma sellele tagasi vaatan, siis tema suhtes ma ikkagi ei tunne seda inimlikkuse ja ekslikkuse mõõdet, mis on omal kombel lunastanud kõik teised, kelle puudutus elus on mulle kunagi kuidagi haiget teinud.
Ent lunastus ei tähenda seda, et ma neid oma mõtetesse või ellu endisel moel tagasi tahaksin.
Üle saamine neist, kes on minusse mingi tugeva jälje jätnud, võtab mul aega. Väga pikalt. Aga see-eest on see lõplik.

Ma arvan, et Õnnepalul ei olnud päriselt õigus, kui ta ütles, et eestlaste valdav psühhosotsiaalne seisund on kevadeootus. Ma sõnastaks selle pigem talvekartusena.
Rohutirtsud on alustanud oma öömuusikat ja mina pean hakkama talvevarusid soetama – varuma pööningule suve lõhna. Sest lavendlid juba õitsevad ja räägitakse, et murakad hakkavad valmis saama.