Monthly Archives: veebruar 2009

Tort isamaale 2009

Nami-nami veebruarikuise kooskokkamise teemaks on tort isamaale / isamaaline tort. Teema, mis võimaldab isesuguseid interpretatsioone nii sisu kui vormi osas. Mõtete kogumise aega oli mul seekord piisavalt, nii et ideed jõudsid õigeks ajaks täiesti paika settida. Kook sai võimalikult isamaaline nii seest kui väljast. Põhjade retsept põhineb suures osas “100 kooki 3” šoti viski-šokolaadikoogil, idee ääristada tort küpsistega on aga laenatud “Tordiraamatust”, kõik muu on omalooming. Tordile joonistatud muster on inspireeritud Eesti rahvuslikust tikandist.

Isamaaline šokolaadi-kodujuustutort

Põhi:
4 muna
2 dl suhkrut
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
4 sl kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut
25 g võid
1 sl vett

Immutamiseks:
3 sl kanget kohvi
3 sl likööri Vana Tallinn

Vahusta munad suhkruga kõvaks vahuks (vähemalt 5-6 minutit). Sega jahu, küpsetuspulber, kakaopulber ja vanillsuhkur omavahel ning sõelu munavahu hulka. Kuumuta või ja vesi keemiseni, lase pisut jahtuda ning sega taina hulka. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Kummuta kook vormist välja, lase jahtuda ning lõika kaheks kettaks. Sega kohv ja liköör ning immuta tordipõhjad.

Täidis:
300 g kodujuustu
2 spl suhkrut
2 sl likööri Vana Tallinn
2 dl vahukoort
poole sidruni mahl
2 tl želatiini

Pane želatiin külma veega paisuma ning sulata siis kuumaveevannis. Sega kodujuust, liköör, suhkur ning sidrunimahl. Sega juurde želatiinilahus ning lõpuks vahustatud koor. Pane üks tordipõhi vormi, kata kodujuustuseguga ning aseta peale teine tordipõhi. Lase külmkapis vähemalt 2 tundi tarduda.

Tordiglasuur:
250 g kondiitrišokolaadi
1,25 dl vahukoort
1 spl võid

Tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Äärista šokolaadisse kastetud küpsistega ning pane taas külma.

Ääris:
14 Lady’s Fingers küpsist
250 g kondiitrišokolaadi
0,75 dl vahukoort
1 tl võid

Lõika küpsised pooleks ning kasta madalal kuumusel koos koore ja võiga sulatatud šokolaadisse. Lase küpsetuspaberil tahkuda.

Kaunistamiseks:
50 g valget šokolaadi

Tükelda šokolaad ning pane mini-grip kotti (jälgi, et kott oleks terve). Suru kotist õhk välja, sulge kott ning pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika nurka pisike auk ning kaunista tort meelepärase mustriga.

Möödunud aasta isamaaline tort: kamatort.

Kaks leivamääret

Veebruaris on käimas Nami-Nami ja Leiburi retseptivõistlus: leiva- ja saiamäärded. Pean tunnistama, et ma ei ole just kõige tugevam improvisaator, kuid üritsin siiski kaks määret kokku kombineerida. Pead ei või ma mitte anda, kas ma nende peale ikka täiesti iseseivalt tulin või olen kunagi kuskil mingeid samalaadseid kombinatsioone kohanud, ühtegi konkreetset retsepti küll eeskujuks ei olnud.

Juustumääre päikesekuivatatud tomatite ja oliividega

100 g fetajuustu
150 g kodujuustu
50 g päikesekuivatatud tomateid õlis
10 musta oliivi

Patsuta päikesekuivatatud tomatid köögipaberiga õlist pisut kuivemaks ning lõika tükkideks. Lisa feta- ja kodujuust ning püreesta saumikseriga või köögikombainis ühtlaseks. Sega juurde viilutatud oliivid. Serveeri röstsaial.

 Suitsukana-avokaadomääre

150 g suitsukana
1 küps avokaado
2 spl sidrunimahla
mädarõigast
musta pipart

Lõika suitsukana tükkideks ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Puhasta avokaado, lõika tükkideks ja lisa kanale. Lisa kohe ka sidrunimahl ning sega ühtlaseks. Maitsesta mädarõika ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri röstsaiaga.

Mustika-klimbisupp

Sellel supil on lapsepõlve maitse. Iga kord, kui teen mustika-klimbisuppi, meenuvad lapsepõlve pikad suved maal, kodulähedane marjamets, tõrvapapist katusega onn, mida vennaga sinna ehitasime, mustikatest sinetav metsaalune, mustikamahlane suu ja kannatamatu ootamine, et marjakorv lõpuks ometi täis saaks ning ema või vanaema saaks hakata mustikasuppi tegema. Minu ema õppis selle supi tegemise oma emalt, mina jälle oma emalt ja ma loodan, et ka minu lapsed hakkavad seda  suppi armastama. Millegipärast on mul tunne, et sellest (nagu ka näiteks kaerakilest) on võimalik lugu pidama hakata ainult siis, kui ollakse sellega lapsepõlvest peale harjunud. Ma ei tea, kas ma teangi mustika-klimbisuppi armastavat kedagi, kelle esimene kokkupuude sellega on olnud alles täiskasvanuna.

Retsepti kirjutada on raske, sest ma ei ole kunagi ühegi aine kogust kaalunud ega mõõtnud, aga ma üritan siiski.

Mustikasupp

Mustika-klimbisupp

500 g (külmutatud) mustikaid
maitse järgi suhkrut
sõstraid või muid hapusid marju

Klimbitainas:
2 muna
piima
jahu
maitseks soola

Kuumuta vesi ning pane keevasse vette värsked või sügavkülmutatud mustikad (edukalt sobib ka mustikamoos või -kompott) ning lisa natuke sõstraid, tikreid vm marju, mis haput maitset juurde annaksid, kuna mustikad üksi on mahedad. Keeda umbes 5 minutit, lisa maitse järgi suhkrut. Valmista klimbitainas 2 munast, piimast ja jahust, lisa maitseks ka pisut soola. Tõsta klimbid supisse ja keeda, kuni tõusevad pinnale. Supp sobib söömiseks nii soojalt kui jahtunult.

Supp peaks olema Läti algupäraga, seal aga keedetakse klimbid eraldi ning vedelik paksendatakse tärklisega, seetõttu julgen seda versiooni nimetada ehtsaks Eesti maitseks :).

Mustikasupp

Jõhvika-toorjuustukoogid

Reede õhtul kooki tegema hakates tõotasin endale, et igasuguste sõbra ja muude kampaaniate kiuste ei tule sellele koogiteole nimelt kaunistuseks šokolaadist südameid (muul ajal ilmselt oleks, sest mu meelest need sobivad selle koogiga). Mu sõbrad on mu jaoks niikinii kogu aeg olemas (ja ma püüan, et ka mina nende jaoks), ilma et oleks tarvis neid ühel kindlal päeval kohustuslikus korras südamekujulise nänniga tunnustada.

Niisiis said koogid kaunistuseks hoopis šokolaadist liblikad. Pärast kontserti istusime kahega mu kõige kallimatest (ülejäänud olid mu mõtetes) veel südaööni kohvi, koogi ja vahuveini juures.

Jõhvika-toorjuustukoogid

 Põhi:
350 šokolaadiküpsiseid
140 g võid

Täidis:
5 tl želatiini
1 dl jõhvikamahla või vett
400 g maitsestamata toorjuustu
4 dl vahukoort
500 g jõhvikaid
1,5 dl suhkrut
1 sl vanillsuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Vooderda neljakandiline (u 22×32 cm) vorm küpsetuspaberiga, suru küpsisesegu vormi põhja ja pane täidise valmistamise ajaks külma.
Pane želatiin jõhvikamahla või vee sisse 10 minutiks paisuma, sulata kuumaveevannil ning jäta jahtuma. Vahusta toorjuust suhkrutega. Püreeri jõhvikad (osa jäta kaunistamiseks) ning lisa jõhvikapüree toorjuustule. Nirista hulka jahtunud želatiin ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor. Vala täidis põhjale ning lase tarduda vähemalt 4-5 tundi (soovitatavalt aga järgmise päevani). Tõsta paberi abil vormist välja, lõika ruutudeks ning kaunista jõhvikatega.

Jälle üks kena maitse(rika)s kombinatsioon – hapukas jõhvikatäidis ja magus šokolaadiküpsistest põhi. Julgen soovitada. Retsept natuke mugandatud kujul raamatust “Juustukoogid”.

Murulauguga orsotto

Orsotto kujutab endast risoto-laadset rooga, mis aga valmistatud odrakruupidest. Seega sisuliselt päris ehtne Eesti talutoit. 🙂 Kuigi õigesti valmistatud risoto (see tähendab, et risoto ei ole kuiv riis, kuhu on külmutatud herne- ja maisisegu sisse segatud) on samuti tõeliselt nauditav toit, tuleb tunnistada, et kõnealune orsotto maitses mulle peaaegu et isegi rohkem. Kreemjas tekstuur, mõnus maitse, pehmed, aga veel kergelt hamba alla naksuvad kruubid. Retsept värskest Oma Maitsest (veebruar 2009). Pildil on speltakruupidega tehtud orsoto.

 Murulauguga orsotto

 2 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
200 g kruupe
1,2 l köögiviljapuljongit
150 g külmutatud herneid
100 g murulauguga toorjuustu või Merevaiku
värsket murulauku

Kuumuta õli ja prae selles sibulat. Vala hulka loputatud kruubid ja kuumuta mõni minut. Lisa kolmandik puljongist ning lase toidul aeg-ajalt segades haududa, kuni puljong on imendunud. Jätka samamoodi, kuni kogu puljong on lisatud ning kruubid pehmed. Sega hulka herned, kuumuta veel 5 minutit. Tõsta pann tulelt ning hetke pärast lisa toorjuust ning osa hakitud murulaugust. Serveerimisel puista peale ülejäänud murulauk.

Prantsuse sibulasupp

Mul on kolm klassikalist supilemmikut – hapukapsa- ja kana-klimbisupi kõrval kindlasti prantsuse sibulasupp. Nõuab küll natuke aega ja kannatust, aga on vaeva väärt igatahes. Ühel külmal talvepäeval pole  sageli midagi paremat, kui torgata lusikas läbi krõbeda juustukaane tulikuuma sibulasuppi. Ühtaegu magus, hapu ja vürtsikas ning mõnusalt toitev. Ja minu kogemuste kohaselt on see ainus supp, mille puhul meesterahvad on nõus möönma, et pelgalt (ilma lihata) supist võib kõhutäiteks piisata. 🙂

Mina teen suppi järgeva retsepti järgi, põhimõtteliselt sama, mis on ilmunud ajakirjas Köök 2006. aasta mainumbris.

Prantsuse sibulasupp

Prantsuse sibulasupp

50 g võid
5-6 suurt sibulat
2 küüslauguküünt
soola
musta pipart
suhkrut
1 l vasika- või köögiviljapuljongit
2 dl kuiva valget veini
saia
riivitud Gruyere’i juustu

Lõika sibulad ja küüslauk hästi õhukesteks viiludeks. Sulata potis või ja hauta sibul pehmeks. Selleks kulub väga madalal kuumusel vähemalt 30 minutit. Jälgi, et sibul ei hakkaks põhja ega läheks kõrbema. Sega aeg-ajalt. Lisa sool, pisut suhkrut ja pipar ning hauta edasi, kuni sibulamass on läbinisti pehme ja klaasjas. Lisa valge vein ja lase natuke keeda, seejärel lisa puljong ning lase supil uuesti keema tõusta. Tõsta kuumakindlatesse kaussidesse, kata kergelt kuivanud saiaviilu(de)ga ja heldekäelise koguse riivitud juustuga. Kuumuta ahjus grillelemendi all, kuni juust sulab ja muutub pruunikaks. Söömise alustamisega tasub olla ettevaatlik, kuna supp jahtub väga kaua.

Prantsuse sibulasupp