Elu on lihtsalt liiga kuradima raske*

Auto läks katki.

Lumi sulas ära ja suusatamisega on selleks korraks ühel pool.

Aga samas ei sulanud ta piisavalt ära, nii et õhtusel jooksutiirul astusin esimese kolmesaja meetri jooksul kaks korda lompi.

Ajasin hommikul kohvitassi ümber, nii et kogu laud lainetas. (Ärge laske end eksitada sõnast ‘tass’, see on ikka umbes pooleliitrine kopsik.)

Emakeelepäeval uuriti, kas inimesed teavad sõnade tähendust. Selgus, et ei tea. Ma ju hoiatasin! See on justnimelt selle tagajärg, et inimesed ei loe enam ilukirjandust. Kui sõnal on kontekst ümber, siis tekiks ehk mingi kahtlus, et äkki liiderlik ikkagi ei tähenda juhiomadustega inimest ja osavõtlik ei ole see, kes igal pool aktiivselt osaleb.
Ei, ma ei arva, et selle eest tuleks inimene risti lüüa. Maailm muutub, tahame või ei taha, lihtsalt kurb on see,  kui ta muutub kuidagi vaesemaks.

Otsisin kollaseid kingapaelu. Mis te arvate, et saate lihtsalt minna ja osta kollased kingapaelad. Mkmm. Kingapaelad on mustad, pruunid või valged. Kes kannab (kas kingapaelu üldse kantakse?) musti, pruune või valgeid kingapaelu, ah.

Alles vähem kui aasta tagasi suutsin suure vaevaga endale hankida uue telefoni, mis on klahvidega ja 8MP kaameraga. Nüüd teatab neetud Telia, et hakkab 3G võrku sulgema, ja loomulikult ei ole sellel telefonil 4G võimekust. Mis te tahate öelda, et ma pean lõpuks ikkagi 21. sajandisse kolima või?! Lootsin ikka kümme aastat veel vastu pidada.

Teisest küljest jällegi:

Auto ei jäänud vähemalt seisma tipptunnil keset Riia-Vabaduse ristmikku. Või mingil muul eriti ebasobival ajal või moel. Kui üldse on olemas taolisteks tülikusteks mingit sobivat moodi, siis toimugu see parklas ja päeval, kui sul pole ühtki kellaajalist kohustust.

Iga lumesulamispäev viib lähemale rattahooaja algusele ja tunnen, kuidas teed hakkavad mind tõmbama. Ükskõik, kas ja kui palju lund nauditud poleks, talvetardumusest ärkamine on ikka nagu esimest korda elus. Usun, umbes nii võis tunda Nipernaadigi.

Oleks ju võinud kohvitassi läpaka peale ka ümber kallata.

Mul on uus koduloom. Nimeks sai Berta (“Sevilla habemeajaja” majapidajanna järgi). Ta on nimelt saiajuuretis. Esimene sai läks aia taha, aga teine oli juba nagu päris.

Tervitasin kevade saabumist 15-kilomeetrise jooksuga.

Organiseerisin töö juurde tootmisvõimlemise (kontorijooga tegelikult). Jumalast mõnus on.

Ja mul on piletid Tambergi “Cyrano de Bergeraci” esietendusele.

*Lucia Berlin. Loetagu!