Kuidas tantsida arhitektuuri?

Tulin teatrist. Vahepeal oli õhtu saanud siniseks hämarikuks ning kuigi linn ja liiklus ja inimeste hääled saatsid mu samme, kui ma oma auto poole kõndisin, voolas vere asemel soontes jälle muusika.
“Cyrano de Bergerac”. Kolmas kord. Nüüd olen ära näinud kõik osatäitjad ja mu soovitus vaatama minna kehtib endiselt. Koos ääremärkusega valida võimalusel etendus, kus peaosa laulab Raiko Raalik, kõik muu on suuresti maitse küsimus.
Ja tantsuetendust soovitan ka – Jevgeni Gribi balletti “Tuhkvalge”. Emotsionaalselt lihtne vaatamine see küll ei olnud, aga mõjus, väga mõjus.

Muusika on üks vahend, mis aitab tagasi tulla enesesse, kui veedad suurema osa ajast sel väga hägusal pinnal, kus täpselt enam ei saa aru, kus lõpeb maailm ja algad sa ise.
Aga kui ma püüan seda kellegi teise jaoks sõnadesse panna, nõrgub tunne neist välja ja alles jäävad üksnes sõnad oma sõnaraamatutähendusega. Muidugi, poole igasugusest dialoogist moodustab vastuvõtja ja kui tema retseptorid on teisel sagedusel kui minu saatja, ei olegi tal võimalik sõnumit samal kujul vastu võtta.
Ent ikkagi tahaksin ma suuta kõnelda nii, et isegi ilma armastuselt saadud tiibadeta võiks teine inimene mõista, millest ma räägin, kui ma räägin sellest kevadtalvisest videvikust, mis võimendab õhtuse linna hääli ja samas jätab need selgelt sinust väljapoole, sest sina oled ikka veel üleni muusikas. Aga ka selles pinevas hetkes enne taktikepi tõusmist, hetkes enne muusikat, mis iga kord uuesti sünnib. Või vaheajas, kui üks viiulimängija orkestriaugus kordab aina ja uuesti üht motiivi Cyrano viimasest aariast.

“Huvitav, kas ta saaks aru, kui ma talle sellest räägiksin?” mõtlen vahel mõnel töökoosolekul, kui mõnd inimest vaadates uitab mu mõte päevakorras olevalt hetkeks ära. Ei räägi muidugi, ehkki mõnikord mängin selle mõttega veel hiljem, kui sama inimesega on e-kirja teel vaja mingit asja edasi ajada.
Ent ei, enamik inimesi jääb põgusalt läbi- ja möödaastujateks, juhuslikeks kontaktideks keset argipäeva ja ma ei saagi kunagi teada, kas äkki nemad ka näiteks kuulevad raamatutes muusikat. Mitte konkreetseid teoseid, aga pigem struktuure või printsiipe, mis ei tulene teose sisust ega ka üksnes mitte keelest. Näiteks alles hiljaaegu lugesin raamatut, mis oli ilmselgelt kaanonivormis.
Ilmselt on see midagi samasugust nagu tantsida arhitektuuri (milles on vastuolu ainult näiliselt, sest kui arhitektuuris saab väljendada liikumist, siis miks mitte ka vastupidi). Kas see on mingi sünesteesiavorm, ma ei tea.

Aga et viimastel nädalatel olen veetnud kõvasti aega igasugustel koosolek-koolitus-kohtumine-arenguseminaridel, siis seda ma tean küll, et neid inimesi on üksjagu, kes mõtlevad minuga samamoodi taoliste üritustega enamasti kaasas käivast, ekstravertide järgi disainitud metoodikast. Kui ma varem suhtusin igasuguste kohustuslikesse jagamisringidesse passiivse taluvusega, siis nüüd olen üle läinud aktiivsele jälestusele.
Palun ärge tehke seda! Minu käest saaksite kõige põhjalikuma ja adekvaatsema mistahes info muidugi kirjalikult, aga põhimõtteliselt ma suudan suuliselt ka argumenteerida, kui te ei sunni mind seda kohustuslikus korras (ja ilma igasuguse mõtlemisajata) tegema. Introverdid enamasti ei mõtle rääkides, nad eelistavad ideed enne läbi mõelda ja alles siis rääkida.

Kõigi nende jagamisringidega ürituste kõrval tühistasin osalemise läbipõlemise-teemalisel koolitusel, sest mul on ilmselgelt liiga palju seda, kuhu ja mida ma kogu aeg jõudma pean. Irooniline või kuidas.
Väliselt olen muidugi muutumatult rahulik. Pole siis ime, et keegi kunagi aru ei saa, kui raskeks läheb. Ja ega ma ei kibele ka rääkima midagi, mis ilmselgelt kuulaja vastuvõtuvõime ületab. Mitte üksnes teis(t)e inimes(t)e säästmiseks, nii üllas ma ka pole, täpselt sama palju säästan ma ennast vaevast hakata teist inimest lohutama selle pärast, et mul on raske (kogetud, korduvalt) või pettumusest, et inimene tegelikult ei jaksa või ei taha kuulata ega mõista.
Mul puudub selles suhtes igasugune tunnetus, kui palju on normaalne endalt ilma puhkamata ja taastumata nõuda, sellepärast kipun nõudma mõõdutundetult. Teiste inimeste pealt spikerdamine viib tavaliselt pigem hämmingusse, sest mulle tundub, et nende taluvuslävi on oluliselt madalamal.
Pidev ümberlülitumine ühelt asjalt teisele kulutab tohutult energiat, nähtamatu emotsionaalne töö teist sama palju, siis veel sinna, teise ja kolmandasse kohta, kuni lõpuks on mingi väga väikese, eraldi võetuna täiesti tühise asja peale tunne, et selleks endast veel mingi ressursi välja pigistamine on lihtsalt võimatu. Ilmselt umbes selline tunne oligi Hiina varblastel, keda Mao Zedongi ajal hoogtöö korras hävitada püüti neid pidevalt lendu hirmutades.

Pausi on vaja.

Muusika: Laurie Anderson “The Dream Before”