Category Archives: hurmaa

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Advertisements

Pohla-hurmaakook

Vahepealsel ajal:

– rookisin lund :@.

– võitlesin kahtlusega, et vastupidiselt aasta tagasi väidetule ei ole silmaga nähtava, meetriga mõõdetava ja käega katsutava taga üldse mitte miskit märkimisväärset. Esimene raund lõppes kahtluse võiduga. Aga s e e ei tähenda muidugi  veel midagi.

 – küpsetasin jõuludest järele jäänud tainast piparkooke ja üritasin sealjuures Sibeliuse laule kuulates postuumset jõulumeeleolu tekitada. Võib-olla oli muusikavalik vale, aga jõulumeeleolu ei tulnud. Seevastu tuli hoopiski tahtmine rododendronite õitsemise ajal Riiga minna.

 – evisin ühte vaba päeva ja vajalikust veidi vähem elutervet egoismi.

 – leidsin, et olen hiljutistest söömaorgiatest peaaegu toibunud, mille tulemusel hakkasid mu mõtted jälle mõnevõrra häirivalt toidu ümber ringlema. Isegi koogiisu (mille puudumine tekitas vahepeal kaaskodanikes teatava mure mu tervisliku seisukorra pärast) hakkab tagasi tulema  – nagu juuresolevalt pildilt näha.

 – avastasin, et plaani on ilmselgelt liiga palju võetud. Tõmbasin kolmandiku julmalt maha. Teiste vigadest ma enamasti ei õpi, enda omadest ükskord õppisin küll. Hingamisruum ja hingetõmbeaeg on sellest ajast peale pühad ja puutumatud.

 – tundsin vähemalt kolm korda, et ma olen kaotanud võime ennast (eesti keeles!) arusaadavalt väljendada. Naiss.

Muusika: Jean Sibelius “Var det en dröm?” (esitajaks sobib kõikse paremini Jorma Hynninen)

Pohla-hurmaakook
(allikas: Oma Maitse, detsember 2011)

Tainas:
150 g võid
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
180 g nisujahu
80 g mandlijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 munakollane
2-3 sl külma vett

Täidis:
3 munakollast
1 muna
50 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1 suur hurmaa
2 dl vahukoort

Kate:
300 g pohli
1-2 hurmaad
1 dl želeesuhkrut
2 dl vett

Haki külm või suhkru, vanillsuhkru, jahu, mandlijah, küpsetuspulbri ja soolaga ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja külm vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks ja hoia tund aega külmikus. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga ümmarguse või kandilise pirukavormi põhi ja küljed, toesta ääred fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned aeugud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10-12 minutit.

Täidise jaoks koori ja püreesta hurmaa, klopi munad suhkrutega lahti, lisa hurmaapüree ja rõõsk koor (vahustamata). Vala täidis põhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda ning kata külmutatud pohlade ja hurmaalõikudega. Lahusta želeesuhkur kuumas vees ning tõsta lusikaga marjadele. Lase külmikus tarretuda.

Mascarponetäidisega hurmaad

Silence is golden, but my eyes still see.

Kas olete kunagi mõelnud, millise kvaliteediga on suurem jagu päevasest suhtlusest? Millest me räägime? Kellega? Kuidas ja kui palju? Kui me küsime, kas me siis tegelikult ka vastust ootame?

Millal te viimati kedagi tõeliselt k u u l a s i t e? Kuulasite tõeliselt, kaasa mõeldes ja ootamata, millal vestluskaaslane oma jutu lõpetab, et saaksite ise rääkima hakata.

Millal tundsite, et teid tõeliselt k u u l a t a k s e? Katkestamata, käsitamata iga uut teemat ja mõttepausi signaalina vestlusvooru enda kätte haaramiseks.

Millal te viimati tõeliselt v e s t l e s i t e? Kuulates ja kuulatud saades. Nõnda, et mõtted polnud mujal, silmad arvutiekraanil, üks kõrv raadiot või televiisorit kuulamas.

Ja millal te viimati vaikisite? Vaikust kuulasite?

Inimesed reeglina kardavad vaikust. Või vaikuses iseendaga kahekesi jäämist.

Aga vaikust on erinevat.

Jah, vaikus inimeste vahel võib mõnikord olla piinlik. Peas vasardab vaid paaniline kõneaine leidmise soov. Mida ma peaksin ütlema, ruttu-ruttu, mõni jututeema palun! Miks tema midagi ei ütle?

Kuid vaikus kahe inimese vahel võib olla ka üks kaunimaid asju maailmas. Mõnikord on vaikus sõnu täis, aga öelda ei ole midagi vaja.

Absoluutset vaikust kohtab harva. Pideva taustamüraga harjunud kõrvale võib mõni vaikus küll esialgu täielikuna näida ja kõrvulukustavana kõlada, aga kui natuke oodata – vaikselt, kiirustamata, hakkab kõrv jälle helisid eristama. Puulehtede sahinat. Kauget koerahaukumist. Puu praksatust külma käes.

Proovige. Kuulake. Vaikus hakkab kõnelema. Mõnigi kord igapäevasest ilusamas keeles.

Mascarponetäidisega hurmaa

Mascarponetäidisega hurmaad (neljale)
(allikas: nami-nami)

4 hurmaad
250 g mascarponet
1 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
mandlilaaste

Pese ja poolita hurmaad. Uurista teelusikaga seest tühjaks ning haki viljaliha peeneks. Sega mascarpone suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa hurmaa viljaliha. Täida puuviljad saadud seguga, puista peale mandlilaaste.
Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni juust on pehmenenud ja mandlilaastud värvi muutnud. Serveeri soojalt.

Mascarponetäidisega hurmaa