Raamatuankeet

Virutasin Marca juurest, sest raamatud ju. Nüüdseks on seda ankeeti muidugi juba “kõik” täitnud.

Praegu loen: Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”. Lisaks loen parajasti uuesti üle Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”, sest juhtusin pühapäeval – kujutate ette! – vaatama televiisorit ja sealt tuli selle raamatu alusel tehtud sarja esimene osa. Leidsin esiteks, et võiks sarja vaadata ja teiseks, et peaks siis raamatu ka uuesti üle lugema.

Krimka või armastusromaan: Krimka. Head krimkat leida pole lihtne aga head armastusromaani leida on veelgi keerulisem. Sellegipoolest meeldib mulle ajupuhkuseks krimkasid lugeda, aga mul on neile kindlad nõudmised, mida ma juba vist korduvalt nimetanud olen, ja krimikirjanikud saavad ainult ühe võimaluse – kui esimene mulle kätte sattuv teos mind edasiste katsetuste vajalikkuses ei veena, siis nii jääbki.
Armastusromaanid (kuigi võib-olla tuleks siin alustada žanri defineerimisest) on reeglina nii imalad, et mul hakkab süda läikima juba esimese kolmandiku peal. Mitteläägetest armastusromaanidest tuleb mul meelde vaid Vikram Sethi “Tasavägine muusika”, ehkki see on ehk isegi rohkem armastusest muusika vastu kui romantilisest armastusest.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mõlemad on õiged oma õigel kohal, aga kui valida, siis pigem pikk kirjeldus. Pikk ja lame dialoog on ikka äärmiselt õudne ja head dialoogi kirjutada on vist keerulisem kui head kirjeldust. Tundub nii.

Parim lastekirjanik: Tahaks originaalitseda ja nimetada mõne hoopis teisest mastist kirjaniku ja siis põhjendada, miks ma teda lastekirjanikuks pean. Aga tegelikult vist ikkagi Astrid Lindgren. Eestist Aino Pervik ja Leelo Tungal.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Mulle pole kunagi meeldinud näiteks Karlsson katuselt. Aga kui aus olla, siis suudan ma suhestuda ka ükskõik kui ebameeldivate tüüpidega, kui nad on usutavad, karakterina loogilised ja hästi välja joonistatud. Lamedad ja kehvad karakterid on ebameeldivad.

Eesti või välismaa autor: Sellist vahet ma ei tee. Ehkki ma ilmselt loen tõlkekirjandust rohkem. Janoh, Eestis ilmub seda maavillast kraami ikka üksjagu, mitte et mujal ei ilmuks, aga kohalik toodang torkab lihtsalt rohkem silma, kuna turg on väga väike.

300 või 700 lehekülge: Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. Siiski tundub aeg-ajalt, et liigne pikkus on suurem probleem kui liigne lühidus, neid raamatuid on väga palju, mis mõningasest tihendamisest ja lühendamisest võidaks. Samas pole ma vist kohanud ühtegi väga head raamatut, mille puhul oleksin mõelnud, et see pikemaks venitatuna veel parem oleks saanud. (Jah, muidugi olen ikka soovinud, et raamat läbi ei saaks ja lugemist aeglustanud, aga see on hoopis teine asi.)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Paavo Matsin “Kongo tango” ja Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”. Maagiline realism, mu arm!

Novellikogu või luulekogu: Kumbki pole ju lihtne žanr. Ma mõtlen kirjutamiseks, mitte lugemiseks, seetõttu on nii hea luule kui hea novell vähem levinud kui võiks arvata. Esimene valik oleks siiski luulekogu. Teisalt, pea alati, kui mõni hea novellikogu kätte satub, mõtlen pärast, et miks ma ometi nii vähe novelle loen.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: No ma ei tea, kas peab seal saarel ülejäänud elupäevad veetma või? Et see oleks siis ainus raamat, mida elu otsani lugeda tahaks või suudaks. Või peaks võtma midagi sellist, mille läbi lugemine muus kohas ja muul ajal võiks pisut kaheldav olla? Aga sõltub muidugi mõista ka sellest, kus kohas see üksik saar teil asub, ehk tuleb seal tegeleda pigem ellu jäämisega kui palmi all lebamise ja “Ulyssese” üle juurdlemisega. Nii et võib-olla on pigem abi mõnest matkatarkuste taskuraamatust.

Raamatupood või raamatukogu: Raamatukogu loomulikult. Ma pooleldi kasvasin TÜ raamatukogus üles ja seetõttu tahtsin ka raamatukoguhoidjaks saada. Raamatukogus olen paar aastat töötanud ka, aga püsima ei jäänud. Linnaraamatukogus käin enam-vähem korra nädalas. Üldiselt satun raamatupoodi siis, kui olen raamatukogust võetud raamatu läbi lugenud ja leidnud, et see vääriks endale ostmist – see tähendab, et võiksin tahta seda veel kord lugeda.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Kindel ei ole, aga võib-olla Alide Dahlberg “Väike Mai”. Ma olla lugema hakanud nelja-aastaselt, ilma et keegi mind õpetanud oleks, nii et mina küll ei tea, kuidas see juhtus.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Riiulis ei ole ühtegi. Lugemata raamatud on virnas – tahaks öelda, et öökapil, aga mul ei ole öökappi – voodi kõrval põrandal. Hetkel on seal seitse ühikut ja lugemisjärjekorras esimene on Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, mis mulle eelmisel nädalal sünnipäevaks kingiti.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt oleks vaja definitsiooni. Kui nende all mõeldakse neid väikeseformaadilisi pehmes köites raamatuid, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees, siis – käsi südamel – ma pole eales ühtegi sellist lugenud. Kui siia alla käivad need, mis ilmuvad nt Varraku ajaviiteromaani sarjas, siis paari ikka olen. Üldiselt aga pole minu maitse, seega maitea.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Isegi oma masohhismikalduvuse juures ei kavatse ma enam iial kätte võtta midagi, mille autoriks on E. L. James ja Lars Kepler. Ja Ruth Ware. Ja A. J. Finn. Ja Gillian Flynn. Ja veel mõned.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Männipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: üpris tundmatu žanr. Täiesti tundmatu alaliik sealjuures on mu jaoks õudusulme, ma pole seda lugenud, sest – eelarvamused! – olen üpris kindel, et õuduse komponent puudub seal täiesti ning tulemus on pigem naeruväärne. Ülejäänud kahega – teadusulme ja imeulmega – olen tuttav küll ja vististi eelistan neist teist, aga mõlema puhul on oluline, et oleks tegu tervikliku maailma- ja hea karakteriloomega, mitte ainult kõrgtehnoloogilise märuliga, kus psühholoogiline komponent suuresti puudub. Düstoopilised ja apokalüptilised teosed meeldivad.

See autor ajas mu nutma: Ei mäleta, et see oleks kellelgi õnnestunud. Need raamatud, mille juures paljud väidavad end nutta lahistanud olevat (“Mina enne sind”, “Valgus ookeanide vahel” vms) panevad mind oma punnitatud melodramaatilisuse tõttu pigem silmi pööritama. Selleks, et mind kas või teoreetiliseltki nutma ajada, on vaja mingit märksa rafineeritumat ja peenemat naha alla pugemist.

Ma soovitan sulle: Senikaua, kuni ma ei tea, mis sulle varem meeldinud on, keeldun igasuguseid soovitusi andmast.

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Marge Pärnits. Kristiina Ehin. Armin Kõomägi.  Valdur Mikita. 

Peale lugemise armastan veel: Ooperit. Jalgrattasõitu. Metsas kolamist.

Mini-juuli

01.07. Kuna ma olen kuri inimene, siis mõtlen mõnikord, kas me ei peaks oma vastuvõtu-selektsiooni alustama sellelt kohalt, kus kirja ‘palun lisa fail pdf-formaadis’ alla laetakse järjepidevalt doc-faile. Ja ma ei hakka üldse rääkimagi võimest mõelda sellele, et äkki inimesel, kes nimetet failidega pärast tegeleb, on neid kümneid, nii et ehk oleks mõistlik lisada failinimesse oma nimi, selle asemel, et pealkirjastada see lihtsalt ‘motivatsioonikiri’, kusjuures isiku nimi ei kajastu iga kord ka dokumendi sisus mitte.

02.07. Mõni ilushelge, kuigi ebarealistlik unenägu võib sind terve päeva soojendada. Ja mõni ebameeldiv, aga realistlik uni võib terve päeva mingi häiriva aistinguna kaasas käia.

03.07. Ma olen vist psühho-gastronoomilises (sellist sõna ilmselt pole olemas) mõttes korealane – mulle pole mingi probleem hommikusöögi juurde kimchit süüa.

04.07. Krokside üle me juba nurisesime. Nüüd on kord Tupperware’i käes. Võiks ju öelda nii mõndagi nende turundusstrateegia või selle kohta, mida nende kontseptsioon mu jaoks sümboliseerib. Aga piirdugem nentimisega, et ma ei taha oma kööki mingit plastmassi ega silikooni. Andke mulle mu savist tainakauss, roostevaba pipraveski ja malmpann! Ja serveerimiseks on portselan, mõrade puudumine ja komplekti terviklikkus pole olulised.

05.07. Oli aegu, kui magama minna ei raatsinudki. Sest olid lood ja laulud ja Tartu valged ööd ja oli ilmselge, et kella kaheksane keeleteaduse ajaloo loeng pidi ses ebavõrdses konkurentsis juba eos alla andma. On praegugi mõnikord kiusatus uneajalt võlgu võtta. Aga see pole enam see.

06.07. Võtsin ette joosta. Keset rattahooaega on see ikka rist ja viletsus. Mitte et ma ei jaksaks, ei, vorm on korralik. Aga mu jalad on joostes nii kanged, et et ilusast lõdvast ja kergest jooksust võib ainult unistada, ma jooksen nagu rahhiitikust Pinocchio. Neljandaks kilomeetriks suutsid lihased siiski aru saada, et neilt tahetakse jooksmist, mitte pedaalimist, nii et seejärel läks lõbusamaks.

07.07. Loen Andrei Ivanovi “Isevärki kalmistu asukaid”. Raamat on õige, aeg selle lugemiseks vale. Paraku siis, kui oli õige aeg, polnud seda raamatut veel kirjutatudki. 15 aastat tagasi olnuksin sellest vaimustuses, praegu on mul väga raske sellega samale lainepikkusele jõuda, kuigi raamat on hästi kirjutatud ja uskumatult laia haardega. Natuke samal põhjusel ei julge ma vist kunagi üle lugeda Baturini “Kentauri” – äkki ei ole enam õige aeg ja ma ainult rikun kunagise võimsa lugemiselamuse.

08.07. Kui märkad, et hakkad kohast, kust tavaliselt rattaga sõiduteelt kergliiklusteele keerad, ka autoga sama tegema, siis on võib-olla aeg korraks järele mõelda. 

09.07. Peaaegu terve nädal tööl tööl ja mu närvisüsteem asus liigse stimulatsiooni tõttu ületunde tegema. Olgu muuga, kuis on, aga vaimsele tervisele mõjus katkuaeg väga hästi.

10.07. See on ikka hirmus, kui palju inimesed helistavad. Ma ei taha. Mulle ei meeldi. Kui teie ei kirjuta ega vasta mu kirjadele, siis miks mina pean teie telefonikõnedele vastama?

11.07. Vahel tekib tunne, et peaks püüdma olla rohkem… täiskasvanu või midagi. Tegema Tähtsaid Asju. Võtma ennast ja oma tööd kole tõsiselt. Aga õnneks ma ei tea, kuidas käib Täiskasvanu olemine, ma ainult püüan muljet jätta, et tean, et kuulun samuti asjasse pühendatute hulka. Ja kardan, et varem või hiljem saab keegi aru, et ma teesklen.

12.07. Üks võimalik vaade sellele, kui palju materiaalset kraami on elus tarvis kokku kuhjata – kui palju sellest hiljem hooldekodu kaheksale ruutmeetrile mahub? Ei, ma tean kõiki võimalikke vastuväiteid sellele arutluskäigule, lihtsalt kangastus selline mõnevõrra kainestav perspektiiv.

13.07. Pool aastat oli lihtne. Nüüd hakkan järge kaotama. Võib-olla sellepärast, et on natuke aeg, kus paigal püsimiseks tuleb joosta, aga igaõhtune mõte nõuab pausi. Aga võib-olla ma lihtsalt tahan veel ignoreerida seda, mida olen juba märkama hakanud. Kui valjusti saevad ritsikad. Kuidas õhtuvalguse toon on muutunud. Kuidas öödesse imbub tasahaaval tumedamat tinti.

14.07. Ma olen eluaeg keetnud putru niiviisi, et helbed pannakse keevasse vette. Nüüd loen, et polevat vahet, võivat sama hästi panna külma vette ja siis keema ajada. Otsustasin tõestada, et nad eksivad. Tõestasin. Niiviisi on tulemuseks tapeediliim.

15.07. Nägin ultramees Rait Rataseppa jooksmas. Tekkis mõte oma isiklikust väljakutsest – sõita 20 päeva järjest jalgrattaga jooksumaratoni distantsi. See on rattasõiduks suhteliselt lühike maa, samas ma muidugi ei ole proovinud seda 20 päeva järjest sõita. Ja kes garanteerib 20 vihmata päeva? Mulle pole mingi probleem vihmaga joosta, aga vat rattaga sõita ei taha.

16.07. Kas keegi võiks mulle seletada, mis mõte on 1) küünarnukk autoaknast väljas sõitmisel (see ei ole ju mingi loomulik ega mugav asend, et nõjatun siin hooletult aknale, selleks peab ikka espetsiell pingutama), 2) eessõitjale taha kinni imemisel (see ei aita sul möödasõitu alustada, pigem näib see olevat mingi suhtumise väljendus à la näed nüüd, kuidas sa mind takistad, piirkiirusega sõitev tropp)

17.07. Kusagil on killustiku odavmüük olnud. Millest muidu see teede pindamine kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades. Sõitsin 30 km/h nagu kiirusepiirang ette nägi. Kõik sõitsid mööda. Mina olin jalgrattaga muidugimõista. (Ma võimalusel muidugi väldin värskelt pinnatud teid, sest need on potentsiaalsed rehvilõhkujad, aga täna polnud see päev, kus oleks tahtnund juba sõidetud 56 kilomeetrile veel 17 lisada, mis oleks ringi sõitmisega tulnud teha.)

18.07. Väikevestlus masendab mind. Veel hullem on, kui see toimub kirjalikult. Mus on ikka veel mingi usk nagu tähendaks kirjalik sõna rohkem, nagu vääriks kirja panemist ainult oluline, mingit moodi jäädvustamispotentsiaalne. Usk, millel nutiajastul küll enam mingit põhjust pole. Aga teisalt, on’s siis ühelgi usul tingimata põhjust tarvis läinud.

19.07. Kidurad männid ja vetruv jalgealune. Uimastavad sookailud. Murakate kuldsed täpid ja mõrkjas lõhn kätel. Aga mõtted on hoopis mujal. Kaugel eemal ära.

20.07. Läksime metsa. Poole tunni pärast saime kaela äikesevihma ja otsustasime koju minna. Viissada meetrit hiljem oli kõik kuiv. Kahe tunni pärast tegime uue katse. Poole tunni pärast saime kaela järgmise äikesevihma. Miks te meid vihkate?!

21.07. Sõidan vastu õhtupäikest ja äkki tunnen, kuidas lõhnab jõulude järele. Ühe talu juures pügati kuusehekki.

22.07. Ma olen jäämägi. Üheksakümmend protsenti on pinna all peidus. Keegi ei võta vaevaks sügavale vaadata.

23.07. Juulikuu või asi. Sajab ladinal. Sooja on 17 kraadi. Toas, ma mõtlen. Sunnitud paigal istumine teeb närviliseks ja ajab igavusest sööma. Nutt ja hala.

24.07. Kui sulle hakkab tunduma, et igasuguste olukordade ja nähtuste põhjuseks on ainuüksi sinu enese halbolu, teod või mitteteod, siis kahtlemata omistad sa iseenesele ülemäära suurt tähendust. Ent kahtlus jääb. Äkki ma ikkagi lihtsalt olengi väga halb inimene?

25.07. Marju Lepajõel oli õigus – varjundite tabamine teeb õnnelikuks. Millal iganes märkan, et mõtted, tunded ja tajud on ühes suunas ajama pannud, kõrvalteid märkamata, vaid musta ja valget tunnistades, märkan ka, et olemine muutub hapraks ja pidetuks.

26.07. Tulen metsast. Teel kohtan kahte veidi väsinud välimusega džentelmeni. Üks võtab kohe seltskondliku vestluse üles. “Jõudu! Kuidas seenesaak oli? Ah sa korjasid mustikaid. No selle me saime seeni! Aitäh, et sa olemas oled! Ole terve!”
Mõnda inimest on ikka nii lihtne rõõmustada, piisab sellest, et jätad seened korjamata.

27.07. Tasapisi õpin oma mõtteid ja tundeid kõrvalt vaatama. Istun öötaevast vahtides ning jälgin laisalt, kuidas üks mõte liigub ühtejärge läbi õrnuse, kurbuse, lootusetuse ja leppimise. Sedasi kõrvaltvaatajana õpin viimaks ometi endasse leebemalt suhtuma.

28.07. Kui uskumatult palju uskumatult palju paremini toimivaid suhteid võiks olla, kui inimesed õpiks ennast väljendama muul moel kui passiivse agressiivusega.

29.07. Viimase pooleteise nädala jooksul olen kaheksa korda vihma kätte jäänud ja läbimärjaks saanud. Ilmsesti oleks kõigi nende huvides, kellele on kuiv ilm eluliselt vajalik, kui ma suve lõpuni toast välja ei tuleks, sest kuhu iganes mul minna pruugib, kukub seal sadama.

30.07. Inimestele, kelle jaoks suhtlemine on alati ja igal juhul midagi positiivset, on väga raske võimatu selgitada, et suhtlemispohmell on täiesti reaalne seisund. Enesetunne ei erine oluliselt alkoholipohmellist.

31.07. “Kui pean valima mõtlemise ja armastamise vahel, valin mõtlemise.” (Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”). Mõtlesin selle üle mitu päeva. Välja ei mõelnud. Kui nad oleksid üksteist välistavad (mida nad ei ole) ja kui peaks valima…

Muusika: Lambchop “The Daily Growl”