Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust

Ja kogu meie ahistatud kere tunneb,
nagu ta oleks hing.
(Fernando Pessoa)

Triatleet Dave Scott olla öelnud, et kõigist inimese välja mõeldud spordialadest peab jalgrattasõit küll olema kõige ebameeldivam.
Ma olen temaga nõus.
Jalgrattasõit on kindlasti äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kui sporti. Ja igasugune sport on äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kohustusena.

Ent.

Kui mina räägin rattasõidust, siis ei räägi ma sellest, et ostke endale süsinikraamiga ratas, mis maksab kaks korda rohkem kui teie auto; riietage ennast liibuvasse lükrasse; raseerige sääred, et tuuletakistust vähendada; toppige taskud spordigeele täis; pressige hambad ristis tõusudest üles, midagi enese ümber märkamata ja seejärel laadige oma sõit viimase mudeli nutikella abil Stravasse.
Veelgi enam, kui te olete juhtumisi seda tüüpi rattasõiduharrastaja, siis ei ole meil paraku omavahel eriti millestki rääkida. Ma muidugi viipan teile, kui me kusagil üksteisele vastu sõidame, sest me siiski jagame mingisugust asjasse pühendatute teadmist, millest päriselt saavad aru ainult inimesed jalgratastel – lõppude lõpuks on küsimus siiski ikkagi ka kuhugi kuulumises. Samamoodi mõtlen ma autoga mõnest maanteeratturist möödudes: näe, oma!

Aga sellegipoolest olen ma ise ratta seljas suuresti hoopis muud asja ajamas.

Jah, mu jalgratas kaalub üheksa kilo. Mul on mitu komplekti liibuvaid rattasõiduriideid ja spordikell. Ma olen parematel päevadel võimeline hoidma keskmist kiirust mitu tundi 30 km/h kandis ja ma käin Tartu rattarallil (viimati nädal aega tagasi).
Aga laias laastus ma ei tee sporti ja kui te hakkate mulle rääkima sellest, kuidas on vaja tõsta keskmist kiirust ja kadentsi, läbida rattaralli pikk distants kolme tunniga või ilmtingimata sõita koos grupiga, sest rattasõit on meeskonnaaala ja nii on palju tõhusam, huvitavam ja lõbusam, siis minge rääkige seda heaga kellelegi teisele. Mina seda juttu ei osta.

Rattasõidu eesmärk ei ole sõita kümnendikusekundite võrra kiiremini ja tulla mõnel rahvaspordiüritusel esisaja hulka. See ei ole üleüldse mingisuguse tervisespordi eesmärk.
Õnneks on see arusaam vist tasapisi juuri alla ajama hakanud ning ka tervisespordiüritused, mis vahepeal kippusid muutuma tippsportlastest suurema mahuga treenivate fitnessihullude kogunemiskohaks, tunduvad tasapisi algse eesmärgi poole naasvat. Algne eesmärk tähendab siinpuhul inimeste toomist regulaarse liikumisharjumuse juurde. Ja kuigi selles pole loomulikult midagi halba, kui omada amatöörspordis ambitsioone, siis regulaarse liikumisharjumuse (nimetage seda rahvaspordiks, kui soovite) eesmärk kõige laiemalt võttes on ikkagi igapäevaeluga paremini toime tulemine.

Isiklikul näitel. Ma ei ole sellest otseselt saladust teinud, küll aga mitte ka spetsiaalselt rääkinud, et olen eri aegadel üle elanud paar päris pikka naeratava depressiooni perioodi. See tähendab, et ma olin (ja olen jätkuvalt) äärmiselt osav kõike koos hoidma, tegus, aktiivne, naeratav, alati endaga hakkama saav ja toeks teistele. Aga põhimõtteliselt oli see fassaad, sest sisimas võis igast päevast läbi minek tähendada ränka tööd, millele lisandus pidev süütunne, et miks ma end paremini ei tunne, veel rohkem ja veel paremini ei tee ega ole. Inimesed ütlesid: sina ja depressiivne, ei ole võimalik. Ja neil polnud aimugi, millises pimeduse põhjas mina parajasti viibisin. Sest ma oskan teeselda ja mida rohkem sa teeskled, seda võimatumaks lõpuks muutub üldse kuidagi kommunikeerida, mida sa tegelikult läbi elad, sest kõik, mida sulle öeldakse, ongi üksnes: sul pole küll mingit põhjust nii tunda.
Nimelt selle koha peal tulebki mängu tervisesport. Ma olen küll suurema osa elust ikkagi võrdlemisi järjepidevalt vähemalt mingit sporti harrastanud, aga alles siis, kui hakkasin seda tegema suurema regulaarsusega, muutus vahe elukvaliteedis märgatavaks.

Rattasõit (ja hooajavälisel ajal jooks ja suusatamine) on põhimõtteliselt mu antidepressant ja sellepärast on see püha tegevus, mille alusel kujuneb kogu ülejäänud ajagraafik. Kui olla käinud päris põhjas ning leida siis miski, mis hoiab sinna tagasi kukkumast, siis sa ei mõtle, et hmm, seltsielu, äkki täna trenni ei tee; hmm, hakkab vist sadama, äkki täna trenni ei tee.
Ma elan sissepoole rohkem kui tervislik oleks ning rattasõit pakub mulle võimaluse kõik endasse kogunenu tuulde lahustada.

Ja kuna liikumine hoiab katust paigal, siis järelikult on vaja sihipäraselt hoolt kanda, et oleks alati hea ja mõnus liigutada. See tähendab – vähemalt üritada paremini magada, süüa korralikult (ja mõistlikult), lasta aeg-ajalt lihaseid mudida jne, mis kokkuvõttes tähendab iseenda eest hoolitsemist ja kujutab endast kõike seda, mida võib lugeda igast jumala artiklist, kus räägitakse vaimse ja füüsilise tervise parandamisest ning mida lugedes me enamasti mõtleme, et häh, rääkige midagi uut, see on ju kõik nii endastmõistetav. On. Just selles asi ongi.
Ma tean, et mu varjud jäävad mind saatma ilmselt alatiseks, aga ajapikku olen neid tundma õppinud, oskan nende lähenemise ära tunda ja suudan enamasti serva peal edukalt balansseerida nii, et lühiajalisest madalseisust ei saa kuudeks auku kukkumine.

Teine aspekt – inimesed räägivad alatasa, et nad ei jaksa pärast kontoritööpäeva mitte midagi muud teha, kui diivanil lebada ja nürilt sotsiaalmeediat skrollida. Tihtipeale pole see ilmselt üldse väsimus, vaid roidumus ja tülpimus, aga igal juhul on see miski, mille vastu aitab enda liigutamine. See nimelt annabki nii füüsilist kui vaimset energiat selleks, et mitte igapäevategevuste kätte ära nõrkeda. Ja samuti siis ei väsita loomulikult ka see liikumistegevus ise nii ära, et tahaks ülemäärase koguse süsivesikuid rindu tõmmata ja pikali visata, vaid vabalt võib veel ka füüsilist tööd otsa teha.
Aga kahjuks see kõik muidugi ei juhtu kohe (lähenemine mõtteviisiga “käisin ühe korra jooksmas, millal hea hakkab?” kukutab ettevõtmise juba eos läbi), aga natukesehaaval päris kindlasti.
Ja selleks ei ole vaja üldse obsessiivseks muutuda ning üksnes mingit spetsiifilist eesmärki või maksimaalset koormust silmas pidada, vaid selleks on vaja regulaarset ja nauditavat tegevust, soovitatavalt nõnda, et rakendust saaksid kõik meeled.

Ma küll tean inimesi, kes oma valitud tegevust ilmtingimata tohutult ei naudi, aga lähenevad tervisespordile täiesti teadlikult ja metoodiliselt, pidades silmas suguvõsa mööda rändavaid pärilikke haigusi või lihtsalt andes endale aru, et pikemaajalises perspektiivis ikkagi on kasulikum end püsti ajada, kuitahes ahvatlev ka lähitulevik diivanil veeta ei tunduks. Aga selliselt kindlameelsust ei ole kindlasti kõigil, nii et mina panustaksin pigem protsessi nautimisele.

Nii et rattasõidust rääkides räägin ma kõige rohkem ikkagi sellest, kuidas saan vahtraõitest lõhnaval kevadõhtul sadulasse hüpata ja linnast lahkuda. See klikk, kui rattaking pedaali külge kinnitub, on rahututele mõtetele signaaliks maha jääda, sest nad pole õnneks õppinud mu tempos püsima.
Sellest, kuidas tee mu ees on kuldne, kui sõidan päikese poole ja minu möödumisest ei jää maha ei heli maailma ega jälge kellegi südamesse. On ainult tõusu lõpus avanev panoraamvaade ning hing läheb sealt üle maa ja taeva lendu koos sookurepaariga.
Nendest sumedate õhtute soojast salapärast, kui õhk lõhnab valmivast viljast, ühel pool vajub metsa taha päike, teisel pool kerkib kuu ja minuga sõidab kaasa üks väike nimetu pulbitsev rõõm.
Kõigist neist aistingutest moodustub mingi omamoodi hardusesegune tänulikkus võimaluse eest kogeda korraga nii palju midagi, mis on igal moel argipäevast üle.

Väga ühekülgne oleks seda nimetada spordiks, see on meditatsioon. Vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine. Mõtted, mis tulevad ja lähevad, sest ma ei võta neid kauemaks kaasa, kui nad on korraks mu teadvusest laisalt läbi libisenud. Ebamäärane ärevus jääb maha. Ent kui ma koju tagasi jõuan, rivistavad mõtted end loogiliselt üles ja seavad vajadusel ka sõnadeks.
Ma olen hetkes. Mina ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile alati ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Ja seda vabadust jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika käsutan ma omaenese lihaste jõuga ning täpselt nii palju, kui ma annan, saan ka vastu. Senikaua, kuni jätkan väntamist, jõuan kindlasti kuhugi.
Käsnana, kes imeb endasse võõraid meeleolusid, on mul väga keeruline tajuda, millised üldse on minu enda tunded ja tahtmised. Soolosõit ratta seljas puhastab mu meeled ning ma saan jälle aru, kus lõpen mina ja algavad teised.
Muidugi ma mõtlen vahel siiski, et võiks või peaks neid kogemusi ka jagama. Aga kuidas ma saaksin kindel olla, et teine püsib vait ja tunnetab sõnadetagi sama maagiat, võib-olla tahab ta lihtsalt kogu aja lakkamatult rääkida?

Jah, teoreetiliselt on jalgrattasõit meeskonnaala küll. Ainult et ma ei ole sellega üldse nõus! Oma üksildastel rännakutel kohtan loomulikult aeg-ajalt grupisõitjaid, kelle lähenemist saadab vali loba, ja seiran neid mingi ärrituseseguse üleolekuga. Vaesekesed, selle asemel, et vaadata ümbritsevat maailma, peavad nemad passima eessõitja kanni.
Üksinda on igav sõita? Kõrvade vahel on teil see igavus. Mul ei ole iseenda seltskonnas kunagi igav. Ja kilomeetrid alistuvad mulle päris hästi, ei ole mingit vajadust neid kambakesi kõva kisa saatel vallutada.
Ka ei saa öelda, et kõvakattega teedel sõitmise vajadus vabadust nii väga piiraks. Jah, ma ei saa soovi tekkides suvalisele metsa- või põlluvaheteele keerata. Aga teate, kui palju on Lõuna-Eestis väiksemaid teid, kus on nii vaheldusrikas reljeef, et ma ei tüdi neid sõitmast korduvalt ja siis veel ikka ja jälle uuesti.

Sest ma näen, kuidas muutuvad valgus ja värvid ja maastik mu ümber. Näen päeva- ja aastaaegade vaheldumist. Näen puid ja põlde ja pilvi. Tunnen, kuidas lõhnavad jasmiinid, sirelid, õunad ja jõulukuused – kui keset juulikuud kusagil kuusehekki pügatakse. Mind saadavad haned, lõokesed, piiritajad ja äikesepilved.

Ma olen rohkem aastaid sõitnud maastikurattaga. Aga pärast seda, kui hakkasin peamiselt sõitma linnalähedastel kergliiklusteedel, tekkis aegamööda hinge näriv tahtmine sõita kiiremini ja kaugemale. Pealegi – need pagana maanteeratturid tuhisesid kogu aeg mööda. Lasin sellel tahtmisel natuke aega olla, et äkki läheb mööda, ja piidlesin ajuti maanteerataste pilte.
Kui vana maastikuratas tasapisi otsi andma hakkas, tundus, et õige aeg on saabunud. Uhiuue maanteerattaga poest koju sõites teadsin juba, et nüüd olen leidnud selle õige.
Meie armastus ei ole aastate jooksul muutunud. Olen endiselt arvamusel, et see on mulle kõige rohkem rõõmu toonud ese üleüldse. Mu meelest suurepärane näide selle kohta, kuidas miski materiaalne teenib oma hinna mitmekordselt heade emotsioonidega tasa, mitte ei paku üksnes üürikest hetkelist ostmisrõõmu.
Ning kogu selle tegevusega saab põhimõtteliselt möödaminnes kaasa väga korraliku füüsilise vormi, ilma et selleks oleks vaja teha midagi rasket ja ebameeldivat, näiteks sporti.

Noh, ja siis saab veel muidugi kulutada oma aega ja raha asjakohastele obsessioonidele. Punaste rattakingade jahtimisele näiteks.
Muide, rääkides rattakingadest – igaüks, kes otsustab hakata kasutama klipp-pedaale, saab ilmselt pigem varem kui hiljem oma ristsed, unustades ära, et jalad on pedaalide küljes kinni.
Minuga juhtus see viis aastat tagasi kolmandal sõidul uute pedaalidega – hakkasin väga kitsas kohas ringi pöörama ja kui kiirus kahanes nulliks, siis reageerida enam ei jõudnud, küll aga taibata, et nüüd juhtubki see, et ma täiesti ebaelegantselt külili käin. Miski peale ego õnneks eriti kannatada ei saanud ja sellest hetkest julgesin end maanteeratturiks nimetama hakata. Jala vabastamine pedaali küljest on nüüdseks muutunud täiesti automaatseks liigutuseks. Õigupoolest kipun seda tegema ka rattaringluse linnarattaga sõitmisel.

Ega see nüüd muidugi loomulikult ei tähenda, et ma rattasõitu perfektselt valdaksin. Analoogia üle kandmine pärisellu läheb vahel ikka sootuks meelest ära – see tähendab asjaolu, et tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda ning liiga kauaks paigale jäämine lõpeb osavaimagi jaoks pikali prantsatamisega. Õnneks on ka elus võimalik sadulasse tagasi kobida ning murtud süda või luud paranevad ka enamasti ära.

Sõpradel ja tuttavatel läks ka elu lihtsamaks, kui nad taipasid, et mulle võib kinkida kõike jalgrattateemalist ja -pildilist. Mul näiteks on (ilmselgelt liiga vähe) jalgratastega mütse, salle, särke, sokke, buffe, kruuse, võtmehoidjaid, kõrvarõngaid, märkmikke, pastakaid, jõuluehteid, külmkapimagneteid, helkureid.
Jalgratas saab tavaliselt jõulukingitusena uued rehvid järgmiseks hooajaks ja mina ise näiteks uued rattakindad.
Ja siis on veel muidugi alati liigutavalt ilus ja tähelepanelik, kui keegi soovib mulle näiteks sünnipäevaks mingite suurejooneliste abstraktsuste asemel tuulevaikust või ilusaid sõiduilmu.

Ma üleüldse ei väida, et jalgrattaga peab sõitma. Mitte kui midagi ei pea tegema. (Ent sel juhul muidugi ärgu vähemalt mulle tuldagu ka kurtma mingite taoliste terviseprobleemide üle, mis päris kindlasti oleks lahendatavad kehalise tegevusega (nali, aga tõetera puudutusega)).
Üldiselt ma siiski lihtsalt jagan oma kogemust, antud kirjatükiga ning ka mujal, kus pean võimalikuks ja vajalikuks, nii nagu inimesed ikka tahavad rääkida sellest, mis on neile oluline.
Ja natuke räägin ka sellepärast, et eri inimesed on mult aeg-ajalt poolretooriliselt küsinud, miks peaks keegi üldse tahtma jalgrattaga sõita.
Ja kõige laiemas tähenduses ka sellepärast, et ma absoluutselt usun rõõmu jagamisse ning sellesse, et oma teel kohatud naeratusi pole mingit mõtet endale jätta, vaid tuleb järgmisele inimesele edasi anda.

Nii et sellest kõigest ma räägingi, kui ma räägin rattasõidust.

Õigluse huvides. Te küsite võib-olla, kas kogu selles asjas midagi negatiivset ka on.
On. Kaks asja.
Esiteks: tuul. Mis rattaga sõites on teadupärast alati vastu. Ja on tuntud tõde, et kui tahate teada, kust ilmakaarest mingil iks päeval tuul puhus, siis küsige maanteeratturitelt.
Ja teiseks: jalgratta puhastamine pärast vihmaga sõitmist on kohutavalt tüütu. Inimesed naeravad, kui ma ütlen, et puhastan oma ratast hambaharjaga (kui te olete mind tähelepanelikult kuulanud/lugenud, siis te muidugi teate, mille põnevaga veel ma seda puhastan).
Ei maksa siin naerda midagi. Sellega saab nimelt väga hästi keti sodist puhtaks, sest muidu hakkab liiv hammasrattaid sööma ja selle tagajärgedest saab aru hiljemalt hooaja lõppedes rattahoolduse arvet vaadates. Ja hoolduses käia rattaga jällegi muidugi tuleb, sest lõppude lõpuks peab ju tema mind kuskilt kümnete kilomeetrite tagant eimillegi keskelt koju tooma.

Aga meil on kahe peale kaks jalga, kaks kätt, kaks silma, kaks kõrva ja kaks ratast. Tuleme tagasi igalt poolt.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Fotode autor: Marin Lõo

41 responses to “Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust

  1. Nii ilusti ja täpselt kirjas.
    Motiveerib taas ratahoolduse teemaga tegelema 🙂

    Liked by 1 person

  2. Selliseid postitusi lugedes tekib minus alati huvi, et kas maanteerattaga sõitmine võiks panna ka mulle rattasõidu meeldima (st et kas see on kuidagi oluliselt teistmoodi kui minu hübriidiga sõitmine). Ei tea, kas maateeraataid kuskil laenutatakse ka?

    Meeldib

    • On teistmoodi. Aga ma selles siiski tegelikult pigem kahtlen, kas see võiks rattasõidu meeldima panna.
      Üldistan, aga pigem inimestele ei meeldi mnt-ratta sõiduasend, sadul on ebamugav jne. Mina olen ilmselt mingi erand, sest mulle üldse ei meeldi sirge sõiduasend, seega mnt sobib mulle suurepäraselt, mnt-lenks on mugavam, sadulal ei ole midagi häda jne. Vastav aimdus oli mul juba enne olemas, nii et mnt-ratta proovimine ainult kinnitas seda.
      Nii et jah, proovi kelleltki laenatud rattaga tiir teha, siis saad teada, kuidas sulle sobib.

      Liked by 1 person

  3. väga väga naine

    Ma ei ole kaua sõitnud. PärastRongi suvel tegin phmt kindlaks, et sadulas püsin, õkvalt ümber ei kuku, aga kipun vänderdama, ja läksin jalgade peale üle.
    Aga minu rattasõidud olid teistmoodi. Mitte maanteel (kui just kuhugi minna ei olnud vaja, siis sai ka maanteedel sõidetud), rattad olid kõik VÄHEMALT 10 aastat vanad ja hooldamata, ja ma sõitsin linnas. Nõmmel. (Mida, Järvest Pääskülani, pisikeste teede lõputu rägastik ja mina tänapäeva mõistes ikka väga romude ja kobakate linnaratastega läbida andis mulle piisama koormuse kenasti kätte. Üks maanteeratas oli ka, tehnikaime, 4 käiku, aga seda ma ei armastanud.) Lõhnad on üsna samad, kui frieda kirjutab. Mu jaoks õueskäimise üks väga olulisi aspekte on lõhnamine, igal aastaajal. Valgus, päikese loojumine, hämarus, vabadusetunne – sama. Aga mul ühildub see pisikestel tänavatel, kus haruharva mõnd autot näeb, aedades kasvavate sirelite ja ebajasmiinidega või värviliste vahtralehtedega maas, vihmamärja asfaldi siledusega, pöörangute rõõmsa sujuvuse ja lennutundega, phmt mulle meeldis pöörata pea samavõrd, kui mäest alla sõita.
    =)
    Aga ega mul mingit hirmsat puudusetunnet pole sellest. Nüüd elan teistmoodi, rattaga ei sõida, teen muid asju.

    Meeldib

    • Emotsioon on sama. Ma tegelikult kujutan väga hästi ette, kuidas selle tunde kuskil äärelinnatänavatel üsna sarnaselt kätte saab. Minu jaoks on selles rõhk vist omaetteolemise vabadusel.

      Liked by 2 people

  4. Tallinna Citybike laenutab maanteerattaid. Aga otse sealtsamast sõitma hakata on keeruline. Kesklinnast kuhugi maanteele, alustades Vene tn munakividest, ilma eelneva maantee-ratta kogemuseta – on üsna õudne.

    Pigem leia mõni maanteerattaga sõbranna ja võta tema käest. Enamasti kui inimesel on MNT, on tal neid mitu (võistluseks, trenniks, gravel, vana, lapse oma…) ja mõnda nad ikka raatsivad laenata ka 🙂 Võistlusratast ei anna vist keegi heal meelel välja.

    Liked by 1 person

    • Oo jaa, kõik inimesed elavad Tallinnas ja kõikidel inimestel on mingeid… ma ei tea, tuttavaid. Eriti spordiga tegelevaid tuttavaid.

      Meeldib

      • Ma alguses isegi kirjutasin midagi selle kohta, et Sindis v üldse mitte-Tallinnas minu arust ei saa. Aga kuri WordPress sõi mu sissekande ära.

        Tartus on https://www.gravelest.com/ – aga see laenab samasuguseid üld-hübriide.

        Spordiga tuttavaid – sa paistad ise hirmsportlik välja, nii et ma küll ootaks, et sul sõbrad samasugused?

        Meeldib

  5. Aga
    – kas maanteerattaga sõitmine on teistsugune – jaaaaa!
    – kas see paneb rattasõidu meeldima – hmm.

    Meeldib

  6. Rattahoolduse kohta – ma sõidan Friedaga võrreldes ikka sula mudas. Ja ei puhasta oma ratast eraldi. Mõnikord harva käin mündipesulast üle ja lasen veega üle.

    Nii et ei ole see rattapesu nii tüütu midagi 🙂

    Meeldib

    • Ma tegelikult puhastan maastikuratast ka vist umbes… eee.. korra aastas, kui talveks tuppa tõstan. Tõsi, sõidan ka viimastel aastatel sellega imevähe, paarsada kilomeetrit vast (vrd umbes neli tuhat maanteel). Aga mnt suhtes ma olen esteet 🙂 Ratas peab puhas olema (ja parem oleks ka, et miskit kuskil vahel ei krigiseks).

      Meeldib

  7. Rattapükste viike ka ikka triigid? 🙂

    Liked by 1 person

  8. Teate, rattanautijad – ma hakkasin ennist kirjutama pahurat kommentaari, kuidas ega ikka ei ole küll nii, et kui tegevus meeldib, siis ei väsita, sest ma tulen mingist tühisest 3-tunnisest trennist ja olen jumalast läbi omadega, nii väsinud, et hakka või nutma.

    Aga siis käisin koos sugulasega ujumas ja nüüd pean kõrvad lonti laskma ja ütlema, et teil on õigus, lihtsalt teie element on õhk (koos oma vuhina ja lõhnadega) ja mul vesi (mis silitab ihu ja annab isoleerumisvõimaluse, kui pea vee alla panna (ja keegi ei saa mind siit enam kunagi kätte)). Vbla olen isegi pärast ujumist väsinud, aga vähemalt õnnelikum kui enne. Nii et näh, nüüd jääb vaidlemata.

    Liked by 2 people

    • Mul ei õnnestu end ka ujudes mitte kuidagi ära väsitada. On fikseeritud kiirus, millest kärmemalt ma enam ujuda ei suuda – energiakulu kasvab järsult, kiirus ei muutu. Ja selle enda max-kiirusega võin ma siis tiksuda kaua iganes.

      Mina olen lihtsalt matkaja – aeglane, aga pika kestmisega.

      Meeldib

      • Külmemas vees on energiakulu muidugi suurem. Ma käisin järves.

        Liked by 1 person

      • aa, Kaur, kui ma kirjutasin “olen isegi pärast ujumist väsinud”, ei mõelnud ma nii, et ujumine ise mind ära väsitaks. Mõtlesin olukorda, kus olen 3-4 tundi eri trennides tantsinud + pool tundi koju jalutanud, olen sellest juba väsinud ja siis lähen 10-minutise jalutuskäigu kaugusele järve ujuma.

        Et see ujumine ei pruugi ära võtta väsimust, aga väsimusmasenduse võtab küll.

        Meeldib

  9. Uh, vesi on ju külm ja märg. Alati. Ma otseselt ei vaena küll seda tingimata, suvel ujun ikka üsna hea meelega, aga kui nüüd pseudofilosoofiliseks minna, siis neljast elemendist on see mulle kindlasti kõige võõram.
    Aga jäin veel Nodsu tõstatatud väsimuse teema peale mõtlema. Et jah, seda nüüd päris muidugi öelda ei saa, et meeldiv tegevus üldse ei väsita, aga see on teistmoodi väsimus. Minu meelest. Kui ma nüüd jooksu pealt mõtlen, siis vb on see üksnes kehaline väsimus, millele ei lisandu mingit muud (sotsiaalset, emotsionaalset, vaimset) komponenti ja sellepärast on see lihtsam ja selgem. Üks keskmine tööpäevaõhtune väsimus aga sisaldab igasuguseid muid aspekte veel, mis muudavad ühtpidi tigedaks ja tülpinuks ning teistpidi tekitavad raskusi aru saamisel, et mida ma siis õieti tunnen ja miks.

    Liked by 1 person

    • väga väga naine

      Nojah =)
      Mina ei suuda valida õhu, vee ja tule vahel, ainus, mis mulle võõraks jääb, on maa =)

      Meeldib

    • aga kas teil näljatigedust ei tule? noh et pärast trenni oleks kiiresti tankida vaja, aga sööki tuleb oodata koju või kõrtsi jõudmiseni, kummikommid ei suuda seda lünka ära täita ja tige olla ja nututuju.

      Meeldib

      • Pärast trenni ei tule, ma tavaliselt isegi kohe siis süüa ei taha, ja eriti just juhul, kui on kõva koormus olnud – endorfiinid möllavad, isu tekib natukese aja pärast.
        Aga üleüldiselt tuleb küll näljatigedus, kui pealtnäha põhjuseta hakkab kõik vastik ja nõme tunduma, siis ühena esimestest põhjustest oleks mõistlik nälga ja janu kahtlustada.

        Liked by 1 person

        • see, et isu ei tule, tuleb küll tuttav ette. Häda on aga selles, et seda raskem on aru saada, et üldine maailmahalbus tuleb madalaks vajunud veresuhkrust.

          Meeldib

          • aga tglt ikkagi ka muidu, et mingi 3-4 tundi iseenesest huvitavat trenni ja seejärel läheb ikkagi koduteel töts töts jalg jala ette, silme eest on hall ja mõttetegevuseks ei jätku üldse auru.

            Meeldib

            • Sa pead ilmselt silmas tantsutrenni? See ikka on teist tüüpi keskendumine, ma usun, ja sellepärast väsitab ka teistmoodi. Rattaga sõitmisel on teadlikku keskendumist vähem, meel võib vabamalt uidata ja mõtted lihtsalt libisevad peast läbi, ilma et nendega pruugiks kaasa minna.

              Meeldib

              • Teadlik keskendumine tundub tõesti hea seletus.

                (külm ja märg vesi seepärast ongi hea, et plauhti sisse minnes lööb see kõik mõtted peast ära.)

                Meeldib

      • Minul esineb ka näljatigedust ja üldse mitte trennidega seoses. Vabalt võib lõputute zoomide tulemusena lõunapaus liikuda paar tundi hilisemaks ja ma olen kuri nagu saekala.

        Meeldib

        • Oo jaa, see on mulle vägagi tuttav. Kaks korda pikemaks veninud rattasõit, nii et söögiaeg nihkub edasi – ei ole mingit probleemi. Aga koosolek, mis sõidab pool tundi söögiajale sisse ja ma hakkan inimesi vihkama.

          Meeldib

  10. Nälja vastu on külapoed ja võimalus võileib kaasa võtta. Ma kannan endaga kaasas paarikümmend kilo varu-energiat :), aga ikkagi tuleb millalgi süüa. Mul õnneks ei tekita nälg tigedust, vaid hea tuju – oo, olen välja teeninud õiguse midagi hamba alla panna 🙂

    Paljud inimesed vajavad süüa-juua KOHE. Ma ei tea, kas see on füsioloogiline vajadus või psühholoogia. “Oo ma teen trenni, ma pean samal ajal jooma, et mitte dehüdreeruda.” Oled 15 min rahulikult sõitnud ja juba on vaja joogipausi? Tund aega kanuus allavett voolatud ja “kõht on nii tühi”? Hm. Ma ei usu. Ma arvan, et see on ettekääne või su pea valetab sulle.

    Silme eest hall – jah. Ja seda peab teadvustama, muidu on ohtlik. Mul on olnud mitu olukorda, kus ma tulen pikemalt ringilt (üle 100 km) ja siis teen linnaliikluses mingi jama. Sest jõudu veel on, aga mõtlemisvõime hakkab pille kotti panema ja Tallinna tänavatel nii sõita ei tohi. Nii et nüüd ma võtan teadlikult rahulikult – linna sisse sõites tempo maha, hapnik ajju tagasi, valin tavalisest ohutuma tee jne.

    Aga see kehtib (minul) siis, kui sõidetud on tõesti 4-5 tundi ja kiiresti. Kui terve päev rahulikult matkata, siis ei juhtu midagi.

    Meeldib

    • Minu meelest on see rohkem psühholoogia kui füsioloogiline vajadus. Päris paljudel inimestel on harjumus alati midagi söödavat ligi hoida (ilma mingi meditsiinilise põhjuseta), sest “äkki läheb kõht tühjaks”.
      See viib mind muidugi kohe ka järgmise arutlusteemani, nimelt tervisespordi ja kaalu korrigeerimise seosteni ja selleni, miks see enamasti ei toimi, vähemalt mitte soovitud suunas. Tihti mu meelest just selle psühholoogia tõttu, et ma ju liigun, võin rohkem süüa küll. Ja tulemuseks on hoopis kaalutõus, sest ka nt mingile tunniajasele rahulikus tempos liikumistegevusele võetakse söök kaasa (tavaliselt veel midagi energiarikast, nagu oleks tegemist Everesti vallutamisega) ja kokkuvõttes tarbitakse lõpuks sellise ürituse käigus energiat rohkem kui kulutatakse.

      Meeldib

    • väga väga naine

      Asjatundja kommentaar!
      =D
      Tegelt lihtsalt “mul on kogemused, need ütlevad nii”.
      Ehk ma olin kaua aega “no ma hiljem söön”-sorti inimene, seda enam, et lähtuvalt autismist on mul “palju uudset tegevust, nt larpidel ma võin päevas metsa mööda mütata 30 km ja mul on vaevu söögiisu – kui saab väikese näkileiva ja õhukese viilu rullsinki hinge alla, on järgmised 4 tundi jälle mureta”. Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas peab kohe süüa saama, muidu on paha.
      Aga vahetult pärast rongi ma võtsin ikka rämedalt alla ja elasin paar aastat sellise 60 ümber kehakaaluga, enne kui see jälle kasvama hakkas. Ja siis ma oli küll küll: “Kõht läks tühjaks. Ma PEAN sööma kohe, muidu läheb süda pahaks ja pea hakkab valutama!” Mitte maitse pärast, mitte isegi “peab HEA asi olema, ikka maitsev” – ei, mul oli konkreetselt: “Toit, soovitatavalt palju rasva ja suhkrut sees, muidu on mõttetu!” Sellest kogemusest saati on mul kogu aeg mingi lutsukomm või pisike šoks kotis, et Kui Peaks Juhtuma – enam ei juhtu, mul on nüüd jälle kehal varu olemas. Aga paar aastat on päris pikk aeg ja ma olingi siis nagu imik – peab KOHE süüa saama, peab KOHE magada saama, muidu on katastroof, õudus, appiappiappi. Kuna aju oli mul ikka enda oma, ma irvitasin vaikselt selle üle, aga no – oli, nagu oli. Mõttekam oli enda eest hoolitseda oma vajadusi teadvustades kui endale öelda, et ma ei peaks nii mõtlema, ega ma ju ei sure nälga, tegelt võiks kõhnem olla (jah, ka siis ma arvasin, et võiks veel kõhnem olla tegelt) jms. EI, ma võtsingi nii, et mul on tunne, et on vaja süüa – no siis söön.
      Aga ega enam ei ole seda, mhmh =)

      Meeldib

      • väga väga naine

        Ma arvan, et mäletan valesti. ei ole usutav, et elasin kaaluga umbes 60 paar aastat. Pigemini püsis see ikka 65 ümber.

        Meeldib

      • Väga väga naiselt hea tähelepanek, kuidas halvav kõhutühjus sõltub kehakaalust (no mitte otse kehakaalust, vaid ilmselt naha vahel olevatest varudest, aga poteito-potaato). Mu põhilised “läheb trenni lõpuks silme eest halliks” mälestused on tõesti samuti ajast, mil ma kaalusin oma ligi 170 cm pikkuse juures alla 60 kilo. Siis piisas selleks paaritunnisest iiri tantsu trennist (koormus on tõenäoliselt umbes nagu jalgpallis – paaritunnine jada paariminutisi sprinditempos uhamisi, nende vahel pisikesed pausid). Praegu, kus ma kaalun 70 kilo ümber, kulub selleks palju pikemalt aega.

        Ja Friedal on ka õigus, esimene võime, mis ära kaob, on mõtlemisvõime, lollilt uhada jaksaks küll, aga sammukombinatsioonid lähevad sassi, koordinatsioon käib alla. Ja kui on juba kolmas-neljas trenn järjest (tantsu suvekoolides täiesti normaalne – näiteks tund aega kere- ja jalalihaseid, seejärel kaks tundi hispaania 19. s tantsu, vahelduseks tund aega kastanjette, seejärel kaks tundi barokki, seejärel tund balletti ja seejärel tund aega jälle hispaania 19. s, aga raskemal tasemel), siis hakkan ennast vastu sisekujundust ära lööma ja sellise väikese äralöömise peale veel tagatipuks nutma ja siis on kole piinlik.

        Sest siis raudselt hakkab keegi muretsema ja küsib, kas kõik on ikka korras jne, samas kui kogu häda on selles, et ma olin liiga loll, et mäletada endale mingit kalorit hinge alla visata ja mõelda, et vbla äkki ei oleks ikka KÕIKI trenne pidanud võtma.

        Aga niiviisi, et “nüüd on trenn läbi, nüüd on mul õigus süüa” ei ole ma kunagi mõelnud. st ma pole kunagi mõelnud, et mul poleks õigust süüa, pigem on tegemist, et mäletaks küllalt tihti süüa, et optimaalselt toimiks ja pea valutama ei hakkaks. Kõik see võileibade vms söögi kaasavõtmise värk, millest Kaur räägib, kõlab väga mõistlikult, aga ma lihtsalt ei suuda hakata nii varakult trenniks valmistuma, et seda teha jõuaks. või no jõuaks, aga siis jääks muud asjad tegemata. Trenn on ju peaaegu iga päev ka.

        Kauri jutu peale “tund aega vee peal sõitnud ja kõht nii tühi” tuli pähe, et äkki see inimene ei ole just vahetult enne kõhtu täis söönud? iks põhjusel, nt et vee peale tulemine ise juba võttis aega, või et enne vee peale tulemist ei olnud kõhu arust söögiaeg ja seega ei läinud toit kurgust alla vms. nii et tund aega vee peal võib tähendada, et juba kolm-neli tundi söömata.

        Meeldib

        • … või hakkas siis just vee peal nii hea lõõgastunud olla, et esimest korda päevas jõudis oma kõhusignaale tähele panna, ups, täna polegi veel meelde tulnud süüa.

          Meeldib

          • Kui juba üldiseks söögi ja muu füsioloogia jutuks läks:
            Ma olen matku korraldades korduvalt selle reha otsa astunud, et teinud lihtsaid loogilisi järeldusi ja need ei ole kehtinud.
            “Me alles sõime, sa EI SAA päriselt näljane olla.”
            “Me oleme nii vähe liikunud, … ”
            “Sa oled noor ja sportlik, sa ei saa olla veel väsinud.”

            Tegelikult on ainus õige asi inimesi kuulata. Kui keegi ütleb, et tal on vaja süüa, siis tal on. Ja siis TULEB see aeg võtta ja lasta tal süüa või puhata.

            Ning jah, paramatult muudab see planeerimise keeruliseks ja paneb mõnikord kogu grupi ohtlikku olukorda.

            Kogenud matkajad muidugi teavad enda eripäri ja oskavad nendega ise hakkama saada.

            Liked by 1 person

          • Kui trenn on iga päev, siis, vastupidi, peaks võikude vms kaasa korraldamine olema rutiin ja minimaalse ajakuluga?

            Minu standard-relv on Twix – maksab umbes pool eurot, on väga hästi omastatav (võrreldes snickerside ja muuga), annab kiire suhkrulaksu. Neid võiks alati mõni varuks olla. See ei tähenda, et ma neid lakkamatult sööks. Aga mõni võiks trenni- või rattakotis lihtsalt varuks olla.

            Meeldib

            • Selleks on mul kummikommid. Need aitavad ka sõiduiivelduse vastu, nii et juba sellepärast hea kaasas kanda.

              Aga 5-6 tundi ainult kiire suhkru peal läheb lõpuks ikka nutuseks, vbla tuleb siis ikka puhas väsimus ka, vähemalt ajuväsimus.

              Meeldib

  11. Airika Pening

    Ma olen seda postitust juba ma-ei-tea-mitu korda lugenud ja vist prindin välja ka, sest see võtab nii hästi kokku need mõtted, mida ma juba väga kaua sõnastada ei ole osanud. Aitäh Sulle, Frieda! Mulle oli seda kirjatükki väga-väga vaja!

    Liked by 1 person

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s