Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Kuidas tõlkida tšellot?

Alati ma ei lähe öösel üleval passimise peale närvi. Vahel ma lihtsalt mõtlen.

Segastest signaalidest.
Küllap oled kunagi mõelnud, et mõni inimene saadab sulle segaseid signaale?
Ta jätab mulje hoolimisest. Uuest tasandist teie suhetes – tuttavatest sõpradeks või sõpradest enamaks. Räägib, mida kõike te võiks teha. Kunagi. Ja sa võib-olla ei pane tükk aega tähelegi, et selles jutus puudub igasugune konkreetsus ning sõnadele ei järgne ühtegi reaalset sammu.
Ja siis tõmbub ta eemale ning kaob ära, jättes sind mõtlema, et mis asi see nüüd oli. Või astub ilma igasuguse selgituseta paar sammu tagasi ning annab sulle mõista, et sinu arusaam teie suhtlustasandist on täiesti ebaadekvaatne. Ja see viib sind järeldusele, et ju sa said ikka ise kõigest valesti aru ning õigupoolest ei ole sul mingit õigust temalt midagi eeldada.
Mõneks ajaks olete jälle seal tagasi, kust alustasitegi. Ainult teretuttavad. Ainult sõbrad. Kuni ta ilmub uuesti välja ja teeb näo, et kõik on parimas korras. Algab uus tsükkel ja kõik kordub. Lähenemisest kaugenemiseni.
Olenevalt sellest, kui palju sa ise hoolima oled hakanud, tekib sul suurem või pisem kiusatus hakata talle vabandusi leiutama. Iseenda jaoks põhjendama, miks ta segaseid signaale saadab.
Unusta ära.
Sellist asja nagu segased signaalid pole olemas. Need on hoopis väga selged signaalid. Südames sa ju tead seda niikuinii. Et ta ei kavatsegi vastutada selle eest, mille on taltsutanud. Et sa lihtsalt ei ole talle piisavalt oluline. Et see on ainult mäng. Või lihtsalt mugav kohustusteta pai tema egole.
Ära raiska oma aega.

Armastusest ja sõltuvusest ja sellest, kuidas neid segi aetakse.
Ma ei taha olla vajatud, ma tahan olla tahetud. Seal on üüratu vahe.
“Ma ei saa ilma sinuta elada,” on lause, mille peale ma panen jooksu kohe pärast seda, kui ego on oma sulavõisupluse kätte saanud. Sest see on lause, mis kõneleb sõltuvusest ja klammerdumisest. Teineteisesse lahustumise ootusest. Mina ei saa võtta oma õlgadele vastutust olla teise inimese elu sisu ja tähendus.
“Ma ei taha ilma sinuta elada,” on see lause, mis kõneleb vabadusest, valikutest ja vastutusest. Ja armastusest.
Võib-olla ei ole mul sind tegelikult üleüldse vaja. Küllap ma saan ilma sinuta elatud küll. Aga ma ei taha.

Ikka ja jälle mõtlen neist sisutühjadest avaldustest, mida sotsiaalmeedias jagatakse, nagu oleks midagi sootuks enneolematut avastatud.
“See, kus sa praegu oled, on sinu varasemate valikute tagajärg.”
Naljamehed, olen ma kunagi midagi teistsugust väitnud või? Loomulikult on see minu varasemate valikute tagajärg. Ja siis? Kas see, et ma praeguste teadmiste kohaselt ehk mõnda ammust valikut ülemäära õnnestunuks ei pea, võtab mult õiguse millelegi? Inimlikkusele? Hoolimisele? Loomulikult saan ma alati uuesti valida, aga uued valikud lähtuvad samamoodi vanadest, võnked kanduvad mööda aja ämblikuvõrku edasi ning mõnedele ristteedele ei satu ma ilmselt enam kunagi.

Ja siis empaatiast.
Sest mul on tunne, et kõige rohkem tunnevadki inimesed puudust empaatiast ja empaatilisest kuulajast.
Muuseas, empaatia ei tähenda teise inimese mure pisendamist ega eelmainit klišeede kasutamist. “Mis sa selle tühja asja pärast muretsed, peaasi, et tervis on korras,” ei ole empaatia. Empaatia tähendab justnimelt mõistmist, miks just see “tühine” asi on just sellele inimesele nii oluline.
Sain alles hiljuti teada, et suuremal osal inimestest ei tulegi see mõistmine iseenesest. See vähendas oluliselt minu ootusi teiste suhtes. Aga suurendas üksildust. Ma ise otsin pigem võimalust empaatiavõime välja lülitamiseks, et ülekoormust vältida, ent seegi ei paista võimalik olevat.

Inimeste defineerimisvajadusest.
Määratleda. Kategoriseerida. Kataloogida. Kasti ja silt peale.
Milleks?
Milleks piiritleda kõike?
Las olla need kaaluta olekus inimsuhted, mis ei lase ennast kuhugi paigutada. Las olla see võluv võimaluste võimalikkus koos tagoreliku ilmutamise ja taasvarjamise mänguga. Mõnda aegagi. Mitte alatiseks, sest säilitada kõikide võimaluste võimalikkust saab ainult mitte midagi tehes. Varem või hiljem peab valima. Lõpuks peab ikkagi otsustama.

Sellst, mida ma ütleksin, kui ma ei oleks introvert, kes räägib kasinad kaks protsenti sellest, mida mõtleb.
Et ei ole vaja mu ees punast vaipa lahti rullida. Pole vaja kuud, tähti ja tervet maailma hõbekandikul. Pole vaja ülistuslaule. Pole vaja ülihoolitsust ega pidevat ninapidi koos olemist. Pole vaja palumata nõu anda ega tormata mu probleeme lahendama. Ma suudan oma probleemid ise lahendada. Lihtsalt ütle, et sa ei jäta mind mu varjudega üksi.
Ütle, et sa oled olemas. Et sa oled samal poolel. Näita seda. Räägi minuga sellest, mis on mulle oluline. Räägi päriselt, mitte pealiskaudsest igapäevatühisusest. Kuula mind. Küsi.
Tee mulle pannkooke. Kingi villased sokid, sest sa tead, et mu jalad kogu aeg külmetavad. Märka, mida ma teen ja ole selle üle uhke.
Ära lase mul alati kohutavalt mõistlik olla. Ära jookse minema, kui mul on raske, et naasta alles siis, kui ma olen jälle heas tujus ja valmis kõiki teisi natuke õnnelikumaks muutma.
Ära võta mind endastmõistetavana.

Aga kõige rohkem mõtlen ma sellest, kuidas tõlkida tšellot.
Millist aja- ja ruumi- ja tundeleksikat peaks kasutama, et panna inimemotsioonidesse ja -keelde instrument, mis on vahest lähedasim inimhäälele üleüldse, ühendades endas nais- ja meeshääle ulatuse laias laastus koloratuursopranist basso profundoni.
Igatsus see pole, igatsus on dudukk, sinihõbedaste aprilliõhtute hääl, ära- ja tagasitahtmiste igavene hõllandus, varjuotsija ja tuulteotsija kahte harusse kasvav puu.
On’s tšello ehk armastus?
Kes seda suudab hinnata, millel mängib armastus veel peale südamekeelte. See on ehk terve orkester. Tähise teki all magava augustiöö muusika. Südamelöögid on vaskpillide kume kõla. Sõrmed tantsivad nahal nagu viiulikeeltel. Veri soontes, jah, küllap veri tuksleb just tšellode registris.
Või miks peaks üldse armastust sõnadesse panema? Aga sellepärast, et kui sind on armastanud keegi, kellel on poeedi hing, siis ei sure sa iial, vaid jääd elama neis sõnades, mille on loonud su enda puudutus teise inimese elus ja hinges. Need jäävad alles, kui kaunis kurbus, lõikav valu, rõõmud ja elusehedalt ilusad mälestused on sõbralikult pooleks jagatud. Nii ei lahustu sa kunagi kaaluta kergeks olematuseks.
Millist ilusamat igavikku endale ikka soovida?

Muusika: Maya Beiser “World To Come IV”