Hetked

365 hetke aastast 2020

Jaanuar
Veebruar
Märts
Aprill
Mai
Juuni
Juuli
August
September
Oktoober
November
Detsember

Valitud hetked 2015. aastast

Ühel heal hommikul avastad lõpuks, et seda meest jääd sa mingil moel alatiseks armastama, aga samas tead äkki selgelt, et kõik, mis teile selles elus ühisosaks võis saada, on juba pöördumatult möödas. Ent nüüd on see ainult õrn-armas-nukker-õrn teadmine, mis enam haiget ei tee. Teadmine sellest, et isegi lõpuks kaotatuna on armastus alati võidetud. Alati. (05.01)

Aprill? Ei, veebruar. Aga nii aprilli moega. See lõhn. Ja valgus. Päike läbi udu. Tihaste laul, kui ma hommikul tööle kõnnin. (26.02)

Esimest korda sel aastal oli päike piisavalt kõrgel, et paista üle majakatuste mu kabineti aknasse ja jätta oma soe paitav puudutus mu külmetavale õlale. (19.03)

Hooaja esimesed 25 kilomeetrit. Sinisemast sinisem taevas, päikesepaiste ja alles poripruunid põllud ja kõrgel põldude kohal lõokeste laul. Vee vulin kraavides ja ise nagu kevadisele aasale lastud vasikas. (15.03)

Kas istutamine pole maailma kõige lootusrikkam tegevus? Nii palju toredaid taimi leidsid täna kasvuhoones oma koha. Maasikad õitsevad. Kõik on veel ees. Kõik. (26.04)

Õhtu otsa lugesin vanu kirju. Ja pärast sain keset ööd äkki aru – et kui sind poleks mitte kunagi mu elus olnud ja ma oleksin pidanud kõik välja mõtlema, siis ei oleks ma seda suutunud. Ma ei oleks mitte iialgi osanud sind välja mõelda. (09.05)

Uus parfüüm. Sule silmad. Hinga. Mingi mõrkjasmagus nüanss selles lõhnas tuletab elus-ehedalt meelde ühe ülikoolikevade. Nood tudengipäevad. Õitsvad kirsid. Ühe sinise T-särgi ja mustad püksid, mida ma siis alalõpmata kandsin. Ja EPA klubi ja mustasõstraveini ja “Põhjala saarte hääled” ja hommikusse venivad ööd ja põlvini mere. Lõhnamälu jõud. (15.05)

Always the years between us. Always the years. Always the love. Always the hours. (Virginia Woolf) Naeratad. Oled üle. Teeskled positiivsust ka siis, kui seda ise ei tunne. Toetad teisi, aga igatsed ise õlga, mille najale toetuda. Korrakski. Naeratad.
Tead, et ikka veel on see tema. Ainult tema. Alati tema. See auk, mis jäi maailma temast, see auk, millesse keegi teine täpselt ei sobitu, aga millesse sa mõnikord ööpimeduses ise ettevaatamatult kukud. (17.06)

Mingi kummaline virvendus… on’s midagi tõesti teoksil? Esimest korda elus ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei defineeri. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lasen sellel lihtsalt olla. Habras ja õrn. Vaevutajutav virvendus. Aga ta on olemas. Julgen tunnistada. Üle nii pika aja. Liiga pika. (01.07)

Ronid redelist alla. Jood kohvi. Paned autosse kummikud, mõned plastämbrid, noa, nöörikera ja pudeli vett. Pargid metsaserva. Kõnnid kaugemale ja lähemale. Rabaserva. Metsa ja raiesmikule. Meel puhkab. Peas pole ühtegi ülearust mõtet.
Tagasi tuled alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Puhkuse esimene päev. Puhkuse kõige parem päev. (25.07)

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade. (09.08)

Tavapärasele rattaringile lisandus täna veel kaheksa kilomeetrit. Ma lihtsalt ei raatsinud koju minna. Lõhnad, valgus ja värvid, mu tajud ja laisad mõtted, mis tulevad – ja lähevad rahumeelselt, kui ma neid endaga kaasa ei võta. Augusti soe sume salapära, põllud ja küpse vilja lõhn, metsa taha vajuv päike ja teisel pool kõrgemale kerkiv kuu.  See pole sport, see on meditatsiooon. (24.08)

See hetk, kui ilma igasuguse hoiatuseta takerdub su pilk äkki pikkadeks sekunditeks kellegi teise pilku. Aeg lakkab olemast. Maailm lakkab olemast. Selle viivu jooksul jõuab terve hulk mõtteid läbi su pea tormata.
On see SEE, tabab siis nii välk, tabab siis nii soome puss? küsib üks.
Kõik on ju nii vale, aeg on täiesti vale, see inimene on täiesti vale, tõrjub teine – kaine mõistuse hääl ehk.
Kuidas, olen ma siiani pime olnud? pärib kolmas.
Lubasid ju, et ei iial enam, tead isegi, millega see lõpeb, sõnab neljas hääl – hirm on võib-olla ta nimi.
Võib-olla on see üksnes ettekujutus, pareerib viies kahtlevalt.
Aga vähemalt ilus ettekujutus, täiendab kuues.
Ent üks nendest paljudest häältest – seitsmes, või kolmekümne kolmas, võib-olla südame hääl, võib-olla mõni muu – ärgitab ometigi: ära kõhkle, ära tingi, hüppa! (03.09)

Rattasõidu peaaegu joovastavat vabadust jooksmine ei anna. Aga mingi võlu on selles siiski – sammude ja hingamise rütmis; lehtedes jalgade all; rõõmus omaenese kehast, täiskuus, mis paistab nõnda, et otsmikulampi polegi vaja süüdata; ja minu ammuses täiskuumuusikas – Apocalyptica versioonis Metallica laulust “Nothing Else Matters”. Millelgi muul polegi tähtsust. (27.10)

Tööpäevaõhtune autode vool läbi kesklinna. Märg asfalt, tulede peegeldused ja tuuleklaasile lendavad vahtralehed. Ja autoraadios Kilari „The Kiss“.
Mäletad, kui lihtne see oli? Ületada lubatu ja keelatu õhkõrn piir. Üks hetk, üks puudutus, milles maailm teiseks murdub, kaine mõistus sind korraga hülgab ja seal sa äkki oledki. Vabalangemises. Teisel pool piiri. Tundmatul maal. Nii lihtne.
Teades, et tagasi minna ei saa. Olnut ei saa enam olematuks muuta. Olematuks teeselda. Olematuks vaikida. See džinn ei lähe enam pudelisse tagasi. Aga ta on petliku loomuga tegelene. Peab ta oma sõna või kaob itsitades nelja tuule poole lubatud kolme soovi täitmata? (30.10)

Reede õhtu. Teen oma jooksutiiru, kõrvaklappides retropopp ning “You To Me Are Everything” seab mu rütmi, kui jooksen otse ees taevakaarel paistva Suure Vankri poole. Miski ajab mind naerma ja kuigi ma ei tea, miks, või kui kauaks – võib-olla vaid hetkeks – tunnen end äkki ütlemata õnnelikuna. (20.11)

Kujutlusvõime ei jõua iialgi elule järele. Mitte iialgi. Sa võid mitu aastat paluda, nõuda, nutta, naerda, kukkuda ja taas tõusta, loota ja lootust uuesti kaotada, aga mitte kui midagi ei juhtu. Kõik on sulle suletud. Elu on kangekaelselt vait. Kuni lõpuks väsid vastupanust ja omaenese uhkusest, lepid ning usud, et see oligi su õppetund.
Võib-olla oligi, sest siis tuleb elu, nagu muinasjutukuningas, kel üks silm naeris, teine nuttis, ja ulatab sulle soovitu. Aga sina ei tea enam, kas tahad või mida sa tahad ja kas sa naerad või nutad.
Nutad selle pärast, kes mitte iialgi ei pidanud sind nutma ajama. Kilde aitab kokku korjata viimane inimene, kellest sa seda oodanud oleks. Ja naerma paneb ta sind, aga ometi teeb see su südame nii raskeks, sest sa tead juba midagi, mida tema veel ei tea. Midagi, mis peaks sind õnnelikuks tegema. Ent miks tunned sa siis äkki hoopis ootamatult puudutavat nukrust? (23.11)

Kui üks kuradi kohustus ajab kogu aeg teist taga, siis lõpuks viskab kõik üle, kõik jääb pooleli ja sina sõidad maale. Laod puid riita ja naudid tööd, millel on silmaga nähtav mõte ja tulemus. Käid naaber-koeraga oma kodustatud metsas. Pärast teed tule ahju ja pliidi alla, Klassikaraadio mängib Mozartit, sina loed köögilaua taga Valdur Mikita uut raamatut. Alles pärast südaööd lähed sauna, istud üksinda laval, kuulatad tõusvat tormi ja tunned, et kõik on täpselt nii, kui peab. (05.12)

Võib-olla oli see nooruse uljus, võib-olla uhkus, võib-olla hirm, mis lubas kunagi nii palju käest pillata, nii palju tingimusi seada, ennast liiga heaks või mitte piisavalt heaks uskuda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saad aru, et armastust antakse elus jaopärast. Nii et kui ka ainult natuke ja ainult ajutiselt antakse –  ära jäta kaasa minemata, kui armastus sulle kutsuvalt viipab. (14.12)

* * *

Talv, kevad, suvi, sügis… ja jälle talv – 2013

31. detsembril 2012 kirjutasin: ka aasta 2013 tuleb teistsugune. Mul oli õigus.

Ainult need, kes on tohtinud puruneda, teavad, et kildude
hulgas on alati mõni, mis toob õnne!
(Artur Alliksaar)

Oli südatalv. Väljas ja minus endas. Sobitasin kannatlikult kilde kokku. Mõned tükid olid sootuks kaotsi läinud. Pinnas ei pakkunud juurdumiseks tuge ega toitu. Tuul tõmbas. Reedetud usaldus hulkus üksi ilma mööda. Pidepunkte jäi järjest vähemaks, kõik uksed näisid olevat suletud, elu vaikis, meel juurdles, millist silda ületada, millist põletada. Rõõm libises sügavamale jõudmata pealispinnalt maha. Tumeda taeva all pekslesin vastu puurivarbasid. Puur oli küll enese ehitatud, aga seetõttu mitte vähem tõeline.

Mis võiksin ma teha veel midagi muud,
kui rüüstata viljatut sõnade puud,
kuid see pole see, pole see, pole see.
(Lilli Promet)

Kevade tulekuga kaotasin usu sõnadesse. Enese omadesse enne. Teiste omadesse seejärel. Ilusad mõtted, ilusad tühjad sõnad – on siis valet tõesti kergem taluda kui tõtt? On siis mõtet ilul, kui elu on palju primitiivsem ja võitjaks tuleb see, kes karjub valjemini? Lubadusi müüakse allahinnatud kauba kastis ja ilma garantiita. Tundsin tahtmist tulikirjas tähtedega deklareerida, et ei usu enam ainsat ridagi iseenese kirjutatust. Õõnsad sõnad, lohutav fatalism! käratas küünik kõigi lepituskatsete peale.

Uuesti, uuesti algus on kõigel
nii nagu vanasti – ainult et õigem:
valu on valusam,
ilu on elusam…
(Leelo Tungal)

Ja siis oli juba suur suvi ning viimane puhkuse-eelne tööpäev, mil kiirustasin ühtede paberitega teisest kohast kolmandasse, keskpäevane päike kõrvetas ja Raekoja platsil mängisid viiuli ja tšelloga tütarlapsed “O sole mio”. Soe tuul tõi Emajõelt vee lõhna, samm läks kergeks, elu silenes täiesti hallatavaks ja kõigel tundus järsku taas kord mingi mõte sees olevat. Võib-olla ei suuda ma suurt õnne käest pillamata hoida eales, aga vähemalt väikese õnne elusuurused hetked tunnen alati enda omana ära.

Öö hinge me tunneme mõlemad,
ta siniseid härmavärve.
On ööhing meis, kodutuis, mõlemais,
täis vaikust ja värvituid värve.
(Viivi Luik)

Hilissügis ja öö ja magav linn. Kahe inimese sammud sillutisel ja öine tuul paplilatvades. Kõnnime koos hommiku poole, jätame jälle hüvasti. On ennegi juhtunud, mõistagi. Aga ma olen poeet ja tunnen neis hetkedes loo lähedust. Üks on liblikas. Teine on leek. Mis juhtub liblikaga, kui ta otse leeki lendab? Ühes pilgus, ühes puudutuses murdub maailm teiseks. Siis läheb poeet oma pärisellu tagasi, kirjutab loo, ning teeb näo, et ta enese südame siledale pinnale ei jäänud ainsat kriimugi. Valetab.

Hing jääb hellaks – läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.
(Doris Kareva)

Jälle detsember. Ühel hilisõhtusel koduteel, õhk härmasäras, kõrvaklappides I Muvrini & Lévon Minassian  “Isule”, tundsin ennast uuesti iseendana. Poodides müüdi raamatut, südamega tehtut ja uhkusega ilusaks tunnistatut, kaanel minu nimi. Ja kõik need rõõmud ja valud, mis on mind minuks vorminud, on lõppude lõpuks mu enese omad. Olles üheainsa aasta jooksul kogenud ja kasvanud, kukkunud ja verest tühjaks jooksnud, tõusnud ja säranud, elanud hetki, milles hingamine ununeb – kust võiksin siis võtta ülbuse väitmaks, et elu pole õiglane.

* * *

12 hetke aastast 2012

Üle öiste lumeta lagendike laius tähti täis taevas ja aasta oli ainult kolm tundi vana. Jõime saunaterrassil vahuveini ning me ümber oli uusaastaöö. Salajased soovid saadeti mõtteis tähtede poole teele. Mõned läksidki täide. Külm kirjutas klaasidele keerulist kirja, aga seda mõistsime kõik – see aasta pidi tulema teistsugune.

Teel tööle, autoaken lahti. Linn lõhnas noorte roheliste lehtede ja vihmamärja asfaldi järele. Või oli see kurbuse lõhn? Raadios laulis George Michael ja jumalaga jätvad toomehelbed sadasid tuuleklaasile.  Ma jooksin ja hüüdsin – aga olin  teisel pool vett, jaks lõppes ujudes ja paati silm ei seletanud. Siiamaani küsin vahel – miks sa ometi ei ujunud vastu?

3 vastamata kõnet, seisab telefoniekraanil. Miski pole ju õigupoolest eriti hästi, aga mina naeran tagasi helistades õnneliku inimese naeru ja ka vastaja hääles on naeratus. Kõnnin piki äärelinna tänavaid, üle aedade levib õhtu lõhn, aga maailm mu ümber on kaugel ja eemal ja ära. On vaid hääl telefonis, mis teeb mind nii õnnelikuks ja lihtne on uskuda, et kõik on veel olemata.

Lõke pragiseb ja leegid tantsivad eaka malmpaja ümber, milles keeb seitset sorti liha sisaldav seljanka. Tuul painutab õrnrohelistes lehtedes puulatvu ja segab raielangi vaiguaroome lõkkesuitsu lõhnaga. Noored puud saavad mulda ning jäävusest ja jätkuvusest on hea meel, metsa- ja lõkkelõhnast ja nendest, kes on läbinisti omad.

Maailm laulab. Peoleod ja õhtused õnnekäod on unustanud magama minna ning ööbik teeb alles hääleharjutusi. Ronid redelist üles ja uinud samal hetkel, kui pea patja puudutab. Öösel ärgates püüad kinni ühe põgeneva unenäo ning uinud uuesti endamisi naeratades. Hommikul on unenägu haihtunud, aga temast jäänud õrn, armas, õrn tunne saadab sind kogu päeva.

Kevad Toomemäel, nagu ikka ja alati. Jalutan lõunapausi ajal üksinda mõtteid korrastades ja tuul tirib mu mantlihõlmu. Pigistan taskus telefoni, kuid ei helista. Parema meelega virutaks telefoni porilompi. Kõik on nii lahtine. Kõik on nii ebamäärane. Kuis võiks keegi teine seda mõista, kui ma ise ei mõista. Äraaetud hobused lastakse maha. Katki on. Valus on.

No one else here to blame, no one to point the finger, it’s just you and me in the rain (U2). Üks õhtu. Kaks inimest. Tänavalaternate peegeldused märjal sillutisel. Sõnadest ei piisa. Südamelöögid südamelöökide vastas. Korraks. See valusaim kõigist me valedest. Kui saaks iseendale vähem valetada… Ma ei vaata minnes tagasi. Mul ei ole selleks südant. 

Küsimused vaid ja mitte ühtegi vastust. Kohustused ja vabadus ja valikud ja lubadused ja kurbus, millest läbi peab minema ainult üksi. Päike läbi lehtede, tuuline taevas, pargipink ja kohvitops ja oma mõtted ja soov, et keegi võtaks osa oma õlgadele. Ometi tead juba siis – jälle uskuma ja usaldama hakkad aja möödudes niikuinii.

Õhk päeva ja õhtu piirimail oli ühekorraga läbipaistev ja kahemõõtmeline ning sookurgede hüüd helises veel kaua. Metsa tagant pistis oma naeratava näo välja poolik kuu. Vinho verde oli klaasidesse valatud, süte kohalt oli lauale toodud umbes tund aega tagasi püütud kala, seltsiks ohtralt võid ja värsket tilli ning seitse inimest laua ümber olid üksmeelselt vait.

Julgus hoolida näitab ennast taas. Areldi. Kusagil südame ja kõhu vahel laperdavad üle liiga pika aja liblikatiivad. Kusagil kuklas on alles aimdus, aga lõhnamälu juba teab. Puudutuse sooja hõõgust nahal ei jahuta ka kõige kargem külm. Selguse otsimine selgust ei too, sest ongi vaid hetk. Kaduv. Mööduv. Püüda kinni. Hoida peopesal. Südames. Olla ise üleni see hetk.

Unistused võtavad ümberringi kuju. Soovid, mille sünnile oled kaasa elanud ja mõnigi kord nende eest sama hardalt palunud, nagu oleksid nad su enese omad, saavad tõeks. Vaatad ime tunnistaja heldimuse ja kõrvalejäetu kadedusega. Soovige, sosistavad õnnelikud, kelle kätel on unistuste tähetolm ja selle särast jätkub ümber seisjatelegi.

Detsember. Lumi ja vaikus ja jõulutuled. Sõitsin koju, tulin autost välja, et väravat avada ja jätsin autoukse lahti. Suured hääletud lumeräitsakad langesid tasa mu juustele ja takerdusid ripsmeisse ning avatud autouksest kõlas muusika – Sting “When We Dance”. Miski nõksatas iseenesest oma õigele kohale. Ka aasta 2013 tuleb teistsugune.