Apelsini-kookosevaht

Sa küsisid: “Kes sa oled?”

Ma vastan Sulle Alice’i sõnadega: “Ma ei tea õieti isegi, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma olin, kui ma täna hommikul üles tõusin, aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.”

*

Kui pilved ei pillu enam sädemeid,
kui kadunud on värvide kõnetuju,
kui kauguste laul on lakanud,
kui ritsikate riitus rohus
on lõplikus raugemisohus,
kas sind siis ei vaeva su südame süvenev vaikimine?
Puud painduvad tuultepäri.
Tugevate tunnetel on sügavad varjud.

Ära päri, miks me jälle peame puhkama…
Tahe kestab kauem kui kahetsus.

Millest see ärev värin kõrgele kerkivais sõrmedes?
Mis õigust on meil ehmuda?!
Ei ole mõistlikke mõistatusi.
Ei ole saladusi, mida saaks salata.

Aitab karedaist karjatusist!
Aitab hüübivaist hüüetest!
Aitab sajatuste sajust!
Laula leekide lõppemisse!
Loitsi tuli tagasi!
Loida kõikide meelte meeletusega!
Ära tunnista tõeks kurttummuse tumedat kurbust,
mis su helisevat heledust ümbritseb.
(Artur Alliksaar)

Apelsini-kookosvaht (neljale)
(allikas: nami-nami)

200 g toorjuustu
2 sl suhkrut
30 g kookoshelbeid
3 apelsini
2 dl vahukoort

Vahusta toorjuust suhkruga, lisa kookoshelbed ja tükeldatud apelsinid, sega juurde vahustatud koor. Jaota serveerimisnõudesse ning lase enne serveerimist mõni tund külmkapis maitsestuda.

Kõrvitsapüreesupp

See postitus pidi rääkima kiirustamisest. Sellest, et ma olen väsinud kiirustamast. Väsinud Lewis Carrolli peeglitagusest maast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest väest ning et kuhugi jõuda, veel kaks korda kiiremini. Et ma olen üldse mitmetest asjadest lootusetult väsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Mina poolikult teha ei oska, aga täie jõuga tegemiseks ei ole mul enam ei jõudu, lootust ega tahtmist ning see tekitab minus ületamatu konflikti. See selleks.

Ja kiirustamisest see lugu põhimõtteliselt räägibki. Aga mitte päris nõnda, nagu ma plaanisin.

Neljapäeva õhtul asusin cannelé’sid küpsetama, et neid heale töökaaslasele sünnipäeva puhul viia. Taina tegin juba eelmisel õhtul valmis ja esimene vormitäis tuli ahjust praktiliselt täiuslikuna. Teine samamoodi. Tõstsin vormi restiga pliidi peale, nagu tavaliselt, et nii 10 minuti pärast cannelé’d välja võtta. Aga millal mina siis olen 10 minutit niisama istuda suutnud. See tundus nimelt täiesti piisav aeg, et arvuti taga üks töö lõpetada. Läks muidugi kauem. Ja kui siis suitsuandur äkki karjuma hakkas, võis põhimõtteliselt ohtu juba ka h a i s t a.

Vaatepilt, mis köögis avanes, oli üpris õudne – läbi paksu suitsu paistis laetuli kui seasilm ja silikoonvorm pliidi peal mitte ainult et põles lahtise leegiga, vaid suurem osa oli juba põlenud. Sest üks keeduala pliidil oli sisse lülitatud, ilma et ma seda märganud oleks.

Ma ei kaotanud pead, vaid toimetasin põlevad vormijäänused külmavereliselt kraanikaussi, avasin aknad, vaigistasin selleks ajaks juba kolm karjuvat suitsuandurit, tegin närvide rahustuseks 50 g konjakit ja asusin peenikese tuhana kõigile rohkem või vähem horisontaalsetele pindadele (kujutate ette, kui palju neid köögis on!) ladestunud cannelé-vormi kokku koristama. Ega ma lõpuks oma plaanist ka ei loobunud, ülejäänud tainas sai mini-cannelévormis ikkagi valmistooteks realiseeritud. Isegi mitte tervet ööd ei kulunud selleks kõigeks, juba õige varsti peale kella ühte sain voodisse.

Lõpp hea, kõik hea.

Tegin sellest juhtumist enda jaoks vähemalt neli järeldust. Mis nendest kõige olulisem – sootumaks on tarvis lõpetada kümne asjaga korraga tegelemine, sellest sünnib kahju nii tervisele kui varale. Mitte et seda mulle varem mõista poleks antud. Aga nii jõulist märguannet ei saa tähele panemata jätta.

Kõrvitsapüreesupp
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

2 sl õli
2 kartulit
600 g kõrvitsat
1 porgand
1 sibul
6 dl kana- või köögiviljapuljongit
poole sidruni mahl
0,75 dl kõrvitsaseemneõli
riivitud muskaatpähklit
musta pipart

Serveerimiseks:
kõrvitsaseemneõli
röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta kastrulis õli ja prae tükeldatud kartulit, porgandit, sibulat ning kõrvitsat 5 minutit. Lisa kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda köögiviljad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli ning püreesta. Maitsesta muskaadi ja musta pipraga. Serveerimisel nirista supile kõrvitsaseemneõli ja raputa peale kuival pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid.

Kõrsikutiramisu

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. (Karl Ristikivi)

Aga võib-olla ei olegi peale silmaga nähtava mitte midagi? Ent siis poleks paraku ka kuigi palju lootust.

Kas vaadata silmade või südamega, selles on küsimus. Ma usun, et enamik meist sünnib siia ilma võimega näha käega katsutava ja meetriga mõõdetava taha (mõned nimetavad seda küll kujutlusvõimeks). Paljud säilitavad selle oskuse alatiseks. Sama paljud tahaksid südamega näha, aga mälestus kunagi läbi elatud valust ei lase seda enam teha. Kes meist siis poleks endale nii mõnigi kord kinnitanud: ma ei usalda enam kedagi või ma ei armu enam kunagi.

Õnneks meelitab elu meid ühel hetkel ikkagi urust välja. Me üritame sinna tagasi pugeda loomulikult, pomisedes Bilbo Bagginsi kombel, et meil ei ole mingeid seiklusi tarvis, head päeva! Kuid enne kui ise arugi saame, oleme poolkogemata kombel Gandalfi teed jooma kutsunud ja sattunud mingisse vastikusse, tülikasse ja ebamugavasse seiklusesse, mis ei lase meid õigeks ajaks lõunalegi.

Aegamisi unustame oma raudrüü nurka seisma. Küllap me teame, et järgmised lõksud on juba valmis sepistatud ja üles seatud ning ootavad meie sisse langemist. Varem või hiljem juhtub see niikuinii ning petliku loomuga džinn, kelle heauskselt pudelist päästsime, kaob kahjurõõmsalt itsitades nelja tuule poole, olles lubatud kolmest soovist täitnud ainult ühe.

Kuid oleks see siis põhjus oma urgu jääda?

Näha ainult nähtavat. Mõelda kergendusega, et sõnad tähendavad täpselt seda, mida nad tähendavad. Tunda mõnikord tabamatut igatsust millegi suurema järele. Vaadata “Madama Butterfly” Chio-Chio-sani päevast päeva Pinkertoni ootamas, uskumas ja lootmas, kogu oma olemuse, iga ihurakuga, hingepõhjani, kõige kiuste. Lugeda Ibseni Solveigist, kes läks Peer Gynti oodates halliks. Ja öelda endale, et see on liialdus, mida kannatab vaadata ooperilaval ja lugeda raamatust, kuid mida päriselus tuleks vahekorras 1:8 reaalsusega lahjendada, et mitte mürgistust saada.

Jah? Ei? Võib-olla?

Mõlemal moel on oma pahupool. Südamega vaadates on valusam. Aga värvid jällegi erksamad. Sõnad tähendavad rohkem. Ja sisaliku tee kivil jätab jälje.

Kõrsikutiramisu (neljale)
(allikas: Oma Maitse, jaanuar 2011)

250 g kõrsikuid
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillishkrut
200 g kohupiima
2 sl sidrunimahla
4 sl rummi või likööri Vana Tallinn
3 dl kanget kohvi

peale puistamiseks kakaod

Sega kohupiim, suhkur ja vanillisuhkur, sidrunimahl ning 2 sl rummi. Lisa vahustatud koor. Sega ülejäänud rumm kohviga. Murra kõrsikud kolmeks ja pane 30 sekundiks kohvi sisse. Lao kiht kõrsikuid taldrikule ning kata kohupiimakreemiga. Tee veel kaks kihti. Samamoodi valmista ülejäänud portsjonid. Pane paariks tunniks külmkappi maitsestuma. Serveerimisel sõelu peale kakaod.

Kikerhernekarri

Mida teie teete, kui maailm on mustemast must ja silmapiir nii ligi, et perspektiivi enam ei näe? Lülitate telefoni välja ja asendate fraasi ‘ma pean’ fraasiga ‘ma tahan’? Lähete klubisse ja tantsite unustuseni? Võtate fotoaparaadi ja sõidate omadega rappa? Korgite veinipudeli lahti, joote senikaua, kuni monokroomfilm jälle värviliseks muutub ning loodate, et hommik on õhtust niikuinii targem? Märkate iseennast, kuulate iseennast, teete endale pai?

Kõiki neid vahendeid olen ma eri aegadel kasutanud.

Mõnikord aitavad kellegi julgustavad sõnad. Mõnikord aitab kallistus, hetkeks peatudes, kinnisilmi usaldades, teineteise südant kuulates.

Aitab kõigist kunstidest kõige kaunim, muusika. Vastavalt olukorrale kas armastatud ooper, kõiki hingekeeli helisema panev tšello, kurb-kirglik portugali fado, nostalgiakontsentraadist 80ndate romantiline pop, saksa lied, mahe instrumentaaljazz, Metallica – music is the wine that fills the cup of silence (Robert Fripp).

Kui filoloogi aitavad mind sõnad, mis siis, et nad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad. Luuletajate sõnad. Omaenese mõtete kirjapanek. Mitte arvuti taga, vaid vanamoeliselt paberile, korraliku sulepeaga.

Lõppude lõpuks polegi vajalik
olla keegi või miski.
Veena magedaks lahtub kõik ajalik,
mõte on kangem kui viski.
(Betti Alver)

Aga kui töö on mind pisarateni ära kurnanud ja tunne, et mind ei ole kellelegi vaja, kisub maadligi madalaks, jääb üks tõsiasi, mis siiski suudab muige mu suunurka tuua. See on teadmine, et üks töökoht on mind alati ootamas; koht, kus mind kõigepealt tasuta koolitusele saadetaks; koht, kus makstaks kinni mu auto- ja telefonikulud; koht, kus muretsetaks tööriietus ja saadetaks talvel Rootsi suusapuhkusele.

Nii et mida siis ootan?

Kas te suudate mind – 163 cm, 55 kg – ette kujutada harvesterioperaatorina? 😉

Ent ma ei saa ju öelda, et mul ei ole valikut. Oma reaalsuse loome me ise.

Kikerhernekarri
(allikas: nami-nami)

1 suurt sibul
2-3 küüslauguküünt
1 sl õli
0,5 tl tšillipulbrit
1 tl soola
1 tl kollajuurt ehk kurkumit
1 tl paprikapulbrit
1 sl jahvatatud vürtsköömneid
1 sl jahvatatud koriandriseemneid
800 g konservitud kikerherneid
400 g purustatud tomatit
1 tl garam masala maitseainesegu

Kuumuta õli keskmise suurusega potis. Lisa tükeldatud sibul ja hauta tasasel tulel 5 minutit. Siis lisa purustatud küüslauk ning prae pehmeks. Lisa tšillipulber, sool, kurkum, paprikapulber, jahvatatud vürtsköömned ja koriandriseemned. Sega ja kuumuta 1 minut. Lisa loputatud ja nõrutatud kikerherned ja tomatikonserv koos konservivedelikuga. Sega hoolega, kata pott kaanega ja hauta tasasel tulel 20 minutit. Sega aeg-ajalt. Sega juurde garam masala. Hauta kaanega kaetult 10 minutit. Serveeri hapukoorega.

Vaata teisi vürtsikaid karriroogi Nami-nami vastavast kooskokkamisest.

Kõrvitsaseemnekeeks

Mul on tõsine tahtmine jätta oma auto lumehange ja loota, et ta sealt kevade saabudes välja sulab. Eeldusel, et kunagi ü l d s e mingisugune kevad tuleb, mitte sujuvalt järgmiseks talveks üle ei lähe :P. Aga kui ma siis läbi lumelopa kodu poole astusin, kott täis purustatud tomati konserve, raamatukogu raamatuid ja kikerhernepurke, saapad ja püksisääred läbi ligunenud, ei tundunud auto hange jätmine enam eriti geniaalse mõttena.

Tuntud ostlemisvihkaja, nagu ma olen, veetsin äärmiselt frustreeriva pooltunni reedeõhtuses kaubakeskkohas (ma kohe selgitan, kust see termin tuleb), lootuses et saan kõik vajaliku ühest kohast ostetud. Mitte halligi! Teise poodi minema ma loomulikult ei soostunud ja pidin käigu pealt ümber orienteeruma. Aga tollast roast üldse edaspidi.

Termin ‘kaubakeskkoht’ (торговый центр) pärineb 2005. aastal Moskvas välja antud vene-eesti vestmikust, mille koostajad nähtavasti polnud suutnud kuskilt ainsatki keeleoskajat leida. Igatahes oli see enne Google Translator’it äärmiselt lõbus lugemine. Minu lemmikväljend sellest raamatust on ‘missugusel püsttugi saatab minu autobuss’ (oт какой стойки отправляєтся мой автобус?) Kujutasin elavalt ette, kuidas mõni pahaaimamatu turist püüab end selle vestmiku abil arusaadavaks teha. Üpriski geniaalsed keelendid on ka ‘lennuki kaikülge’ (terminal) ja ‘parrassaadenaine’ (stjuardess).

Kõnealune keeks aga pälvis mu tähelepanu esmalt oma värviga. Lihtsalt nii ilus roheline oli. Minu keeks küll päris orignaali värvi ei saavutanud, nähtavasti sõltub see kasutatavast kõrvitsaseemneõlist, minu oma oli peaaegu tumepunane. Aga maitse on sel küpsetisel suurepäraselt pähkline ja konsistents pehme ning mahlane. Värviandja kohta võite sööjate seas korraldada küsitluse, üpriski vähetõenäoline, et keegi siin kõrvitsat kahtlustada oskab.

Tänane muusika: Tanita Tikaram “I Might Be Crying”

Kõrvitsaseemnekeeks
(allikas: delicious days)

150 g võid
250 g suhkrut
pisut soola
4 muna
100 g kõrvitsaseemneõli
130 g kõrvitsaseemneid
250 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit

Rösti kõrvitsaseemned  kuival pannil, lase jahtuda ning jahvata peeneks, pane 3 spl kõrvale vormi puistamiseks, ülejäänud sega jahu, küpsetuspulbri ja soolaga. Eralda munavalged ja -kollased. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa kõrvitsaseemneõli js munakollased ning sega ühtlaseks, sega juurde jahusegu. Vahusta munavalged, lisa tainale esmalt kolmandik vahust ja sega läbi, see järel ülejäänu ning sega ettevaatlikult ühtlaseks. Vala tainas võitatud ja peenestatud kõrvitsaseemnetega üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase valmis keeksil 15 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.