Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.
Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.

Lehtpeedi-fetapirukas

Tänased maasikad vahukoorega. Paplid vihma käes. Ja “Rigoletto”, veel üks kord, selle etenduse salvestus. Ja tuul ja tänane tahtmine sõnastada mõeldut. Tuntut. Öeldamatut. Polegi enam ammu kirjutanud. Teraapia mõttes. Selles mõttes, et pannud sõnu peegeldama tegelikkust.

See ei tähenda, et poleks üldse vaja olnud. Aga ma üritasin järjekordselt olla mõistlik. Ma ei õpi mitte kunagi. Et mõistlikkus on täiesti ülearune ja selle eest elu sind ei premeeri. Sest ausalt, ilmal ja inimestel on sügavalt ükskõik sellest, kui vähe konflikte ja probleeme sina tekitada püüad. Et tegelikult oleks vägagi mõistlik tekitada hoopis draamasid. Võimalik, et siis ei lagunekski ise tükkideks, millest enam ennast mõnda aega kokku panna ei oska. Mõistlik olemisest väsib ka lõpuks ära, sisemised energiavarud  ei ole ammendamatud ning negatiivsuse neutraliseerimise ja lolluse talumise võime on piiratud ulatusega.

Mäletan aegade tagant, et eufooriast alla tulla ei olnud kuigi meeldiv. Olenevalt pilvedest kukkumise kõrgusest lõi see lühemaks või pikemaks ajaks hinge kinni. Tegelikult aga on palju hullem, kui enam ei mäletagi, millal viimati üldse eufooria oli. Millal oli kerge ja hea ja lihtne ja läbi müüri minemise ja maapinda puudutamata kõndimise tunne ja sisemise rõõmu sära väljaspoolgi? Millal oli kõik õigesti?

Elust amputeeritud osade fantoomvalu. Ja nälg. Nälg karja ja kuuluvuse järele. Nälg adrenaliini järele. Nälg elus olemise järele. Nälg sisu, mitte koore järele. Nälg olla mõistetud ja hoitud. Nälg olla mitte-endastmõistetav. Neid ei peta ühegi aseainega. Tööga. Toiduga. Alkoholiga. Jalgrattasõiduga. Roostevabast terasest olen end enamasti arvanud olevat. Või pigem üritanud olla. Ent ei, midagi pehmemat on see vist siiski. Sest teras ei mõraneks isegi igatsusest. Imetabaselt pisikeste sammude haaval ehitan uut usaldust. Võib-olla ühel päeval usaldan ma taas lubada puudutada oma vaikimisi.

Maailma lõppu oleksin tookord olnud valmis minema.

Ja siis enam mitte.

Tegelikult ma ju suudan. Loomulikult. Alati. Lüüa ise kõik oma lahingud. Ometi on hetki, kus kellegi teise soojus on tõelisem kui iseenda juukseid pidi soost välja tirimine. See viimane meetod on täiesti toimiv küll. Aga mõnikord poleks vaja mitte midagi muud, kui et keegi, kes on suurem ja tugevam ja rohkem kahe jalaga maa peal, paneks käed kõvasti ümber ja ütleks… ei ütleks midagi. Sõnu on mul endalgi mitme eest. Aga kõige olulisema jätan välja ütlemata. Alati. Seda tuleb lugeda ridade vahelt.  Ma oskan paljusõnaliselt vaikida.

Muusika: Nat King Cole “When I Fall in Love”

Lehtpeedi-fetajuustupirukas

400 g pärmi-lehttainast
õli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
korralik peotäis lehtpeeti
200 g fetajuustu
50 g parmesani

Kuumuta õli, prae selles sibulat, küüslauku ja hakitud tšillit paar minutit, lisa hakitud lehtpeedilehed ja -varred (vajadusel eemalda puised varreotsad) ning prae läbi. Maitsesta soolaga (piisab vähesest, sest fetajuust on niikuinii soolane).
Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud parmesan, lehtpeedisegu ning kata murendatud fetajuustuga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Rabarberi-kookosekook

Teate, kui tore koht on Järvselja taimeaed?
Veedad seal mõned head tunnid. Valid välja neli hostat, teed südame kõvaks, paned kaks tagasi ja valid kolm juurde. Otsustad, et sul on ilmtingmata vaja täidisõielist floksi ja Boydi paju ja “Variegata” maikellukest, ogalisest lantaanist ja umbes kaheteistkümnendast mugulbegooniast rääkimata. Lisaks saime teada, et tundmatu põõsas, mida lahkelt teistessegi aedadesse jagatud, on lõhnav vaarikas.
Ilmselgelt on vaja suuremat aeda, parki soovitatavalt, ja talveaeda loomulikult ka (kus ogaline lantaan talvituda saaks). Ergo, jõuamegi jutuga jälle sinna – tuleb osta mõis.

Tagasiteel põikasime läbi Ihamaru pitsakohvikust Pizza Olive. Täiesti arvestatav koht oli, pitsa oli küpsetatud kogunisti puuküttega pitsaahjus ning maitses igati ausalt. Selline ehe kodu(küla)kohvik (ainult nime oleks ju ka võinud eestikeelse panna). Saab kindlasti teine kordki mindud.

Seda päeva oli hädasti vaja. Neid taimi ja puid ja päikest ja pitsat ja linnulaulu. Nii on jälle hõlpsam uskuda, et kõik ilus ei olegi möödas. Et kunagi on meil taas rohkem aega, üksteisele ja kõigele, õnnedele ja unistustele, ärakuulamisele ja olemas olemisele. Et nälg märkamise järele ei riisu kogu motivatsiooni ja suured teod saavad alguse väikestest asjadest ega hääbu väsimusse ja vääriti mõistmisesse.

Olgu, nii kaugele see lootus ilmselt siiski ei ulatu, et hakata uskuma, nagu võiksid mõningad isikud kunagi lõpetada paljunemise ja öösiti tümaka kuulamise. Lisaks on see täiesti klassikaline kala ja õnge juhtum, kus arvatakse, et kui on osatud soetada kaheksa last viie erineva mehega, siis sellega on oma etteaste lõppenud ning edaspidi võib täie õigusega ainult oodata laekuvat sotsiaalabi. Maja ümbrus on nagu prügimägi, aga kolm kaheksast, kes on (vist) täisealised, vedelevad päevad otsa juues ja tümakat kuulates toas, selle asemel, et lillegi liigutada. Ja selle koha peal saab mu sallivus otsa.

Aga muidu on kõik hästi.

Muusika: Eleni Karaindrou “The Dance of the Life Tree”

Rabarberi-kookosekook
(idee: “Rabarberikoogid ja -magustoidud”)

Põhi:
75 g võid
40 g suhkrut
1 muna
180 g jahu

Täidis:
100 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
200 g maitsestamata jogurtit
2 muna
175 g kookoshelbeid
300 g rabarberit

Põhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäiva (piruka)vormi põhja ja servadele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Seejärel võta vorm külmikust ja küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Tükelda rabarber ning laota eelküpsetatud tainapõhjale. Sega täidiseained omavahel, jaota täidis rabarberitele ning küpseta  30 minutit.

 

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

Üldiselt räägitakse, et elu tervikuna peaks olema kogu aeg energeetiliselt tasakaalus. Nii et kui kuskilt võetakse midagi ära, siis teises kohas saab selle võrra rohkem. Millest tulenevalt – kui kusagil keegi tunneb ennast juba mõnda aega ebaharilikult energilisena, motiveerituna, tunnustatuna, armastatuna, hoituna, mõistetuna, võimelisena pelga puudutusega tina kullaks või sealiha ilma tuleta praeks muutma – siis pidage meeles, et see kõik kuulub tegelikult mulle.

Puhas ja kõrge vibratsiooniga energia? Unustage ära. Mu energia võngub praegu umbes käokella sagedusel.

Ja miskipärast hakkavad inimesed tihtipeale endale põhjendamatult ette kujutama, et ma olen mingi hea inimene. Isegi siis, kui ma ometi räägin neile ausalt sulatõtt, et olen tegelikult isekas ja enesekeskne. Jaa, mul võib olla küll empaatiavõime ja oskus mõista mõlemat poolt ja puha, aga – alles pärast seda, kui mu enda vajadused on rahuldatud.

(Vt ka Elu on tõbras.)

Seda tahtsingi öelda. Retsept on siin juures puhta moepärast. Või noh, retseptiks ma seda eriti ei nimetaks, pealegi on raske uskuda, et keegi sarnase salati jaoks üldse mingit retsepti vajaks. Teisalt ei meeldi mulle seda nimetada ka ‘tegin midagi mitte millestki, mis külmkapis oli’, sest sedalaadi retseptid sisaldavad kõik  tavaliselt selliseid koostisosi, mida mul küll kunagi puhtj u h u s l i k u l t külmkapis ei vedele, näiteks ööbikukeeli vmt.

No igatahes, oli tomateid ja avokaadot ja pakk lätlaste grilljuustu (ei soovita eriti, muide) ja kasvuhoones vohab lehtpeet. Tšilli oleks ka muidugi sobinud, ent seda tõesti ei juhtunud olema. Taustsüsteemis oli vinho verde kah, aga selle ma jõin enne ära, kui pildile jõudis.

Hea uudis aga seisab selles, et ei peagi sügiseni ilma ooperita vastu pidama – alates juunist näidatakse suveprogrammis varasemate otseülekannete salvestusi. Kes suudaks loobuda veel ühe korra “Rigolettot” vaatamast?

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Sorrow in Her Eyes”

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

peotäis lehtpeeti
kirsstomateid
1 küps avokaado
grilljuustu, halloumit vms
sidrunimahla, päevalilleõli
soovi korral palsamikreemi
musta pipart, meresoolahelbeid

Lao taldrikule lehtpeet, poolitatud kirsstomatid, tükeldatud ja sidrunimahlaga piserdatud avokaado, grillitud või praetud juustu kuubikud, nirista peale õli, lisa soolahelbeid ja jahvata veskist pipart. Kogu moos.