Monthly Archives: juuli 2011

Kaerajahuga punasesõstrakook

Puhkus, või mis.

Korilus on äärmiselt päevakajaline. Metsmaasika-mustikamoos jällegi. Murakad. Üle aastakümnete. Kokku peaaegu kümme liitrit murakaid. Misjärel mu auto otsustas, et n ü ü d küll aitab ning jättis mu koos murakate ja katkise poolteljega maantee äärde.

Metsvaarikad on valmis. Varsti on aeg ja marjad küpsed ka mustasõstramahla tarvis. Maasikaretseptide digikokaraamat “Oma maa maasikad” on väljas, mindki võib sealt kahe retseptiga leida, mindagu ja vaadatagu – et järgmisel maasikahooajal ideid oleks :).

Igasugustesse kohtadesse on vaja jõuda. Aga mitte sellepärast, et ma pean, vaid et tahan. Saaremaa ooperipäevadele muidugi ei jõudnud – nuuks. Öösiti ma jälle ei maga, aga mu meel on siiski tasakaalukas.

Kõik katsed soetada midagi e n d a l e (ma mõtlen siin – midagi  e d e v a t, noh) lõpevad sellega, et ma laekun koju järjekordse roostevabast terasest kausi või poti või mõne muu sarnase vidinaga :).

Lihtsad asjad.

Küpsed tomatid.

Põgenevad unenäod ja suutmatus vormida ilusaid mõtteid ilusateks sõnadeks. Võimalus (või argus) otsuste tegemine edasi lükata. Jooksen. Aga mitte enda eest ära.

See olen mina. See on suvi.

Kaerajahuga punasesõstrakook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
150 nisujahu
100 g kaerajahu
125 g võid
3 spl suhkrut
3 munakollast
2-3 sl külma vett

Täidis:
400 g punaseid sõstraid
3 munavalget
100 g peeneteralist suhkurt
2 sl kaerajahu

Sega nisu- ja kaerajahu suhkruga, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning näpi ühtlaseks sõmeraks seguks. Lisa lahti klopitud munakollased ja vesi ning sõtku kiiresti ühtlaseks tainaks. Keera tainas toidukilesse ning pane tunniks ajaks külmkappi. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel pinnal kettaks ning kata sellega 24 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Pane täidise valmistamise ajaks uuesti külmkappi.
Täidise jaoks vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks, lisa suhkur ja vahusta, kuni saad ühtlase läikiva vahu. Sega juurde kaerajahu ja punased sõstrad, tõsta täidis koogipõhjale ning küpseta 185-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Röstitud pommuga pastaroog

Esmamuljest ja baklažaanidest

Esmamuljet on võimalik jätta ainult üks kord. Tõsi, aga minu meelest on see fakt mõnevõrra üle tähtsustatud. Loomulikult on olukordi, kus sul on ainult üks võimalus endast head muljet jätta ja kui sa seda ära ei kasuta, siis – kahju küll, 0 points, game over! Aga elu tavaliselt nii dramaatiline ei ole.

Kui esmamulje jääb niikuinii ainsaks, siis on’s sel tähtsust, missugune see on? Arvatavasti ei kohta ma enam kunagi ühte hääletajat, miks peaks siis mulle korda minema, kui veider mulje jäi talle autojuhist, kes kandis seljas siidtoppi, jalas Marati dressipükse ja kummikuid, transportis tagaistmel võsasaage, kuulas vene ooperit ja kelle telefonihelinaks oli Bruce Springsteeni “Hungry Heart” (siiamaani on).

Kui kohtumine ei jää ainsaks, siis on esmamuljet alati võimalik korrigeerida ja nii mõnelgi juhul tuleb seda teha väga suures ulatuses. Mul on isegi naljakas mõelda, kuidas ma esimesel kohtumisel sildistasin talumatult ülbeks inimese, kes hiljem sai mu elus väga oluliseks ja kelles ülbus osutus täielikult puuduvaks. (Imestama ei peaks see mind vahest muidugi panema, sest tükkis hiljem kuuldud märksõnadega ‘kuri’ ja ‘ülbe’ olen ka mina aeg-ajalt suutnud jätta mulje, nagu mul poleks ei verd ega südant, ainult jää ja roostevaba teras.) Aga ka teistpidi olen pidanud oma arvamust kohendama. Endast positiivse, suuremeelse ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätnu osutus ligemal vaatlusel kitsarinnaliseks, omakasupüüdlikuks ja väiklaseks.

Ja mis sellel kõigel baklažaanidega pistmist on? Tuleb välja, et on. (Mitte et ühe ja teise asjaolu vahele kõigi teiste jaoks peale mu enda raskesti hoomatava seose tekitamine mulle kunagi mingit probleemi oleks valmistanud.) Sest esimesel kohtumisel hea hulk aastaid tagasi jättis baklažaan endast mulje kui täielikust svammist.

Nõnda on pommu (mis on minu meelest üks täitsa õnnestunud ja nüüdseks veidigi kohanenud uudissõna, kõlab umbes sama mõnusalt nagu lodi Jõmmu) minus siiani kahetisi tundeid tekitanud. Ise ma ei ole seda vilja väga palju köögis kasutanud, väljas süües aga olen niisiis reeglina sattunud üsna ebaõnnestunult välja kukkunud roogade peale. Nii et mõistetavatel põhjustel ma just erilist vaimustust üles ei ole näidanud. Teisalt ei saanud ma lahti tundest, et baklažaani peab olema võimalik valmistada ka nii, et ta ei näeks välja ega maitseks nagu pesukäsn. Tuuli põhjalik pommupostitus ainult kinnitas seda arvamust. Nii ma siis võtsin kätte ja asusin katsetama.

Lühike kokkuvõte viimaste nädalate baklažaani-obsessioonist võiks kõlada: hästi läbi küpsenud ja hästi maitsestatud pommu koos sobivate kaaslastega on väga maitsev. Quod erat demonstrandum.

Sellest tulenevalt – mis tähtsus siis ikkagi on esmamuljel? Ja kas otsustama peaks või üldse tohiks seda teha esmamulje põhjal?

Muusika: Simple Minds “Don’t You (Forget About Me)”

Röstitud pommuga pastaroog
(allikas: Oma Maitse, august/2010)

1 keskmine pommu
oliiviõli
2 küüslauguküünt
300 g kirsstomateid
1 sl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
värsket basiilikut
300 g pastat
soola, pipart

Lõika baklažaan kuubikuteks ja sega oliiviõliga. Tõsta koos tervete küüslauguküüntega ahjupannile, raputa peal soola ja musta pipart ning rösti 240-kraadises ahjus 10 minutit. Tõsta pannile ka tomatid, piserda peale palsamiäädikas, raputa suhkur ning rösti veel umbes 5 minutit. Samal ajal keeda ja nõruta pasta. Pigista röstitud küüslauk pasta hulka, lisa tükkideks rebitud basiilikulehed ning küpsenud baklažaan ja tomatid. Serveerimisel lisa veel basiilikut ning soovi korral parmesani juustu ja musta pipart.

Iirise-juustudessert maasikasalatiga

Lõhnamälu on võimas ja pikaajaline. Lõhnadel on võime äratada unustatud mälestusi, viia ajas tagasi, luua assotsiatsioone, seostuda inimeste, kohtade, maitsete,  sündmuste, möödunud aegade, hetkede, unistuste ja tunnetega. Kuivatatud õunte lõhn toob meelde vanaema. Kellegi, kes oli kunagi armas, tuletab meelde tema habemeajamisvee lõhn, nõnda et silmi sulgedes tundub, nagu piisaks vaid käsi sirutada ja võiksid minevikku puudutada.

Need lõhnad meeldivad mulle.

Basiilikul on minu jaoks lõunamaa lõhn. See toob meelde ühe ammuse õhtusöögi Triestes, rõõmsate inimeste, küünalde, veini, päevasest päikesepaistest soojust õhkavate kivide ja lainete mühaga.

Maasikatel on lapsepõlve lõhn. Sinine taevas üksikute valgete pilvekribalatega. Putukate sumin. Liblikate lend. Ristiku õienutid, kerahein ja põldtimut. Eemalt metsast kostev ronga kraaksatus. Ja metsmaasikate lõhn… Jah, muidugi ei kuulu kõik need asjad tegelikkuses kokku, aga aistingutega on sageli nõnda, et nad tagantjärgi omavahel liituvad ja nii sulavadki ühe suvepäeva lõhnad, hääled ning värvid kokku üheks maasikalõhnaliseks mälestuseks.

Sirelid lõhnavad nagu kevad. Hämarduv, jahenev hiliskevadine õhtu. Äärelinn. Peale vihma tühjad tänavad. Üksiku uitaja sammude kaja. Aedadest leviv mõrkjas sirelilõhn.

Suvelõpp lõhnab õunte moodi. Valged klaarid, mis on mu lemmikõunad ka maitse poolest. Hilissuvine öö ja magav äärelinn. Vahetevahel istun ma rõdul, ninas õunte ja kastides kasvavate lillade petuuniate lõhn. Öö lõhnad ja hääled. Esimesed tähekillud taevas, murule kukkuvate õunte potsatused ja õrn aimdus peatselt saabuvast sügisest.

Veel – kased peale (äikese)vihma, värske hein, vanill, ahjust võetud kaneelisaiad, kevadised paplid Emajõe ääres, värske viht, värskelt jahvatatud kohv, viljapõllud augustiööl, lõkkesuitsu lõhn riietel, puit. Ja parfüümid meeldivad mulle muidugi ka :). Aga see pole see teema.

*

Maasikahooaja lõpetamiseks ja rahva tungival soovil:

Iirise-juustudessert maasikasalatiga (kuuele)
(allikas: Oma Maitse, juuni/2010)

250 g lapi juustu
100 g pehmeid iiriseid
1 tl kaneeli
4 dl 35% koort

Maasikasalat:
300 g maasikaid
2 sl suhkrut
värsket basiilikut
karedmoni, musta pipart
palsamiäädikat

Tükelda juust kuubikuteks ja poolita iirised. Tõsta küpsetusvormi, puista peale kaneel, vala üle rõõsa koorega ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase jahtuda ning serveeri maasikasalatiga.
Salati jaoks lõika maasikad neljaks, sega suhkru ja hakitud basiilikuga, piserda peale palsamiäädikat ning maitsesta kardemoni ja musta pipraga. Hoia enne serveerimist külmikus.

Toidublogardite restoranituur

Eelmisel pühapäeval asus Tartust teele üksteist ennast toidublogijana defineerivat persooni, et astuda läbi maasikafestivalilt ning jätta oma jalajäljed parimate restoranide edetabeli eesotsas figureerivatesse söögikohtadesse. Maasikafestivali raames toimunund Eesti maitsvaimate maasikate valimisel oli eeltöö tehtud eelmisel päeval, meie osaks jäi kaasa lüüa viie finalisti seast võitja välja selgitamisel. Parimaks osutusid Orava talu maasikad Põlvamaalt.

Edasi suundusime restoranituurile. Et nii sisutihedast päevast ja eriilmelistes kohtades pakutust on keeruline pikemalt kirjutada ja ilmsesti poleks see ka kuigi õiglane, sest tegelikult jõudsime valitud restoranidest vilksamisi vaid pealispinda näha, püüan rääkida lasta piltidel. See on üks rammus visuaalne kontsentraat, aga loodetavasti annab veidi ettekujutust detailidest, piltidest ja maitsetest, millega meeled selle päeva jooksul kokku puutusid.

Esimene peatuspaik – Telliskivi loomelinnakus asuv vanasse tööstushoonesse rajatud F-hoone, kus tööstuslikku minevikku pole üritatud peita, vaid detailirikkalt rõhutada. Kogu sisustus on funktsionaalselt second-hand, mis ilmselt võib kas väga või üldse mitte meeldida. Atmosfäär tundus igati mõnus olema

F-hoones degusteerisime: läätsesalsa külmsuitsulõhega

Peatuspaik number kaks – SfääR.

Sfääri peakoka Toomas Läätse valik: küpsetatud siiafilee porgandipüree, basiiliku emulsiooni ja suveporgandite kimbuga, hapukoore panna cotta maasika- ja rabarberikompotiga

Tuur jõudis poole peale traditsioonilist Itaalia kööki esindavas trattorias  La Bottega.

La Bottega kostitas meid suupistete valiku ning tomati ja baklažaani bruschetta‘dega.

Järgmiseks peatuspaigaks oli 2011. aastal Tallinna parimaks restoraniks valitud Chedi.

Chedis degusteerisime: dim sum‘i valik kreveti-bambuse ja kreveti-kammkarbitäidisega, krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga

Hotelli Telegraaf restoran Tchaikovsky üllatab noobli atmosfääriga. Interjöör ja õhkkond on väga meeldivad, lisaks äärmiselt kaunis terrass.

Teenindus oli peenelt sõbralik ning iga roa lauda toomisest tehti väike etendus, mis fotoaparaatidega relvastatud blogijate seltskonnale palju elevust valmistas.

Tchaikovskys üllatati meid järgmise roogadega: kergelt suitsutatud lõhe lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega; metsaseenepelmeenid suitsujuustukastmega; pavlova a la Tchaikovsky

Restoranituuri (ametliku osa) lõpetasime Ö-s.

Ö-s degusteerisime: soe peedikonsomee, õunaveinis hautatud angerjas värske kurgi ja ürdikreemiga, hõrk linnumaksapatee astelpaju- ja võilillemoosiga, veiselihatartar marineeritud seente ja krõbeda musta leiva chipsiga, joogiks rabarberibellini

Aga sellest kõigest ei olnud meile ikka veel küllalt. Tee peale jäi ju veel Põhjaka mõis. Üksmeelse arvamuse kohaselt oli hädavajalik kiire kõrvalepõige koduteelt maitsmaks Põhjakas Napoleoni kooki. Seda me ka tegime ning sealne atmosfäär ja stiilne kulunud elegants panid päevapikkusele gastronoomilise maratonile väärika punkti.

Oli üks maitsetest ja emotsioonidest rikas päev. Aitäh MTÜ-le Maitseklubi ja Aivar Hansonile! Ja reisiseltskonnale ka! 🙂

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ;)).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.