Nagu kuuleksid kedagi armumas

On muusikat, mis kõlab nii, nagu kuuleksid kedagi armumas.

Armumist näinud oleme me muidugi kõik.
Seda hetke, kui energia kahe inimese vahel muutub ja sa saad võib-olla isegi enne asjaosalisi aru, et too tiivuline tüüp, kes oma nooli täiesti huupi lendu laseb, on koba peale jälle pahaaimamatutele pihta saanud.

Mõnikord on seda ilus vaadata.
Mõnikord valus ka. Siis, kui saad aru, et võid nüüd minna ja ukse end taga vaikselt sulgeda, sest sina oled äkki üleliigne ning su lahkumist ei panda ilmselt tähelegi. Võid vahel üritada end ümber veenda, hiljem saad aru, et neis asjus sa ei eksinud kunagi.
Nagu võlukunst, nii jätab ka armumine alati tajutava jälje aja lõime.
Iseenda puhul on seda muidugi keerulisem märgata. Igal juhul siis, kui hakkad endale küsimusi esitama, et kas ja kuidas, on juba hilja. Oled õige hetke maha maganud.

On võimalik otsustada armuda ja kes olen mina ütlemaks, kas see on kuidagi lahjem variant kui too, mis tabab nagu välk, nagu soome puss.
Ehkki ka välgutabamuse puhul on see hetk tegelikult alati olemas, kus sulle valida antakse, küsimus on vaid selles, kas sa märkad.
Ega alati ei peagi. Mõnikord muidugi peaks. Kuigi see kõlab alati kui ‘oleks pidanud’. Mõnikord on aeg vale. Või teine inimene vale. Või sa ise vale. Või kõik need variandid.
Ütle jah. Mine kaasa, kui armastus viipab. Seda meile ju enamasti räägitakse.
Sellegipoolest. On selliseidki kordi, kus too nool ei tabanud päriselt kumbagi, aga üksnes see õrn riive, end hetkeks ilmutanud võimaluse võimalikkus, teise hinge puudutus, loob kestvama sideme ja soojema hõõguse kui kiirelt süttinud ja sama kiirelt lõpuni põlenud leegid.

Sest tegelikult hakkasin ma kirjutama üldse selle pärast, et küsisin endalt ühel väsimusest vaevatud õhtul, et miks ma vähemalt ajuti usun ikka veel, et mulle on palju antud, kuigi objektiivselt ei saa seda küll öelda, et armastus oleks mu vastu kunagi eriliselt helde olnud.
Küllap vastus on peidetud sellesse, mis kirja sai.

Aga see muusika, mis kõlab, nagu kuuleksid kedagi armumas, küsid sa võib-olla.
Ütle sina.

Lootus tühja kohta ei salli

Mäletad, kui ma rääkisin sellest, mida ma enam ei looda.
Nüüd, kus umbes pool on möödas ja pool ees.
Tegelikult ma rääkisin muidugi uskumisest, mitte lootmisest. Aga me ju mõtleme ühes keeles, nii et eks sa said aru küll, et tol hetkel tähendasid need peaaegu üht ja sama.
Lootus on siiski pagana visa.

Täidan oma päevi kohustuste ja kirjadega, kõnede ja kokkulepetega, kokkuvõtete ja korraldustega, seda kõike kuni kurnatuseni, mõnikord ka sõna otseses mõttes minutipealt täis planeeritud tundidega ning tundub, et lootusele ei ole neis päevades küll tõepoolest mingisugust vaba nurgakest, ei, tõesti mitte.
Aga ta leiab selle prao ikkagi ja siis pole mul ju südant teda kohe välja visata.
Nii et ta tuleb uuesti. Mõnel hommikul seal ärkveloleku ja unenäo vahel, kui ma unustan valvel olla, ning siis on päeva alustades kummaliselt pehme tunne, tuttav ja võõras korraga. Otsekui midagi oleks hästi. Otsekui oleks ma hoitud.
Õhtul enne uinumist meelitan ta juba ise kohale.
Ainult täna veel, mõtlen. Las ma luban endale selle ühe hetke.

Aga see on ju lootus. Pole ime, et ta oli ühte punti pandud koos kõigi hädade ja õnnetustega, mille Pandora laekakaant kergitades maailma valla päästis.
Vaikselt ja visalt räägib ta võimatut üha võimalikumaks, kuni ühel päeval tajun endast läbi vilksatamas midagi ammu unustatut ning saan aru, et olen ikkagi vist lasknud lootusel sisse imbuda ja leida selle tühja augu mu sees.

mingit lootust ei ole
aga see on omamoodi
lootusrikas
sest siis võib lootus tulla
lootus
tühja kohta ei salli
ja niisugune tühi koht
nagu minu hing
ajab lootuse väga vihaseks
/…/
(Mart Kangur)