Category Archives: mandlid

Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.


Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.

Tatramüsli

Vaarika-mandlikook

Üldiselt peaks olema kaheksapäevane nädal nagu Mimasel (Grant Naylori raamatus “Punane Kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”), kus reede järel tuli laupäev, siis esimene pühapäev ja seejärel teine pühapäev. Siis võib-olla jõuaks puhata kah.
Ei noh, praegu oli ka muidugi täiesti pool päeva, kalarestoran, seltskond, toomingad, lilled, päike ja heinamaa ja see kõik oli tõeliselt tore. Kogu ülejäänud aja tegin tööd.
Vahepeal tuli koogiisu, siis koukisin sügavkülmast vaarikaid välja ja valasin kogu kalli raha eest ostetud mandlijahu tainasse. Kook on hea, seda ma luban, ja suhkrut võite vabalt rohkem panna. Põhimõtteliselt võite vaarikate asemel muidugi rabarbereid ka kasutada (sel juhul tuleks küll suhkrukogust suurendada), aga seda ma valjusti ei ütle, sest ma olen kade inime – kõik ümberringi muudkui küpsetavad rabarberikooke, aga mu rabarberipõõsas on talve jooksul põhimõtteliselt otsad andnud.

Muusika: Licinio Refice “Ombra di nube”, pala, mis vääriks laiemat tuntust, kuna minu meelest on see üks kaunimaid laule, mis iial kirjutatud. Ja mulle meeldib see just meeshääle esituses.
Helilooja Licinio Refice oli Giacomo Puccini kaasaegne ning jättis meile peale nimetatud laulu ka kaks ooperit.

Vaarika-mandlikook

Vaarika-mandlikook

75 g võid
300 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g suhkrut
4 muna
200 g (külmutatud) vaarikaid

Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja suhkruga, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud ning veidi jahutatud või. Sega juurde vaarikad, vala tainas võiga määritud väiksemasse neljakandilisse (u 20×20 cm) vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Vaarika-mandlikook

Viigimarja-mandlitrühvlid

Eelmisel nädalal käisime naistepäeva puhul spaas sanatooriumis. Oli väga tore, nagu tavaliselt, aga mitte päris sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sanatoorium on selline koht, kus sind teatud mõttes sunnitakse paigal olema ja ühele asjale keskenduma. Teoreetiliselt. Sest praktikas istuvad inimesed ka näiteks valgusteraapias või soolakambris koos oma piiksuvate nutitelefonidega ja ma isegi väga ei imestaks, kui nad mineraalveevanni koos tahvelarvutiga võtaks.

Ja nimelt see panigi mind mõtlema, kui võimetud me oleme keskenduma ühele tegevusele. Inimestel on tavaliselt korraga lahti arvuti ja televiisor, ühe käega näpitakse telefoni, teisega plõksitakse telekapulti. Raamatust suudetakse lugeda kaks lehekülge, siis on juba vaja hüpata arvuti juurde ja vaadata, mis on uut toimunud kõigis neis kümnes aknas või kahekümnel vahelehel, mis loomulikult korraga lahti on. Meel ja mõte hüplevad ringi moel, mida on võrreldud skorpioni käest nõelata saanud purjus ahviga, inimene jookseb mõtetel järel ja imestab veel, miks pinge kunagi ei lahku.

Millal õigupoolest sai igas mõttes rööprähklemisest norm? Millal muutus seegi endastmõistetavaks, et inimene peab telefoni teel absoluutselt kogu aeg kättesaadav olema? Ja millal muutus meditatiivne seisund meile täiesti kättesaamatuks?
Meditatiivse seisundi all pean ma siin silmas keskendumist ühele tegevusele ja käesolevale hetkele. See ei tähenda (ainult) lootoseasendis istumist ja küünlaleegi silmitsemist või mantrate pomisemist. See tähendab pigem tegevust, mis inimest jäägitult haarab, nii et ta unustab kõik muu ega märka aja möödumist.
Lapsepõlv oli täis pesuehtsaid meditatiivseid tegevusi, mis võisid väldata terve päeva, ilma et kellelgi oleks pähegi tulnud seda päeva raiskamiseks pidada. Alles palju hilisemas elus tehakse inimestele selgeks, et ainsatki sekundit ei tohi raisku lasta.

Tegelikult kujutab just püüd kõikides suundades korraga joosta endast kõige hullemat ajaraiskamist, sest see tähendab, et kõik on korraga pooleli. Rääkimata sellest, et kõikidest kanalitest voolab meieni tegelikult täiesti tarbetu informatsioon. Ja nii lähebki inimese elu mööda, ilma et ta ise seal üldse kunagi päriselt kohal oleks.

*

Retsept siia juurde võiks muidugi olla eriliselt keeruline ja aeganõudev, see tähendab soodustada keskendumist ühele tegevusele ja kulinaar-meditatiivse seisundi saavutamist. Ent on siiski hoopis väga vähe aega eeldav – saab kohe tormata kuhugi mujale midagi muud tegema.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Viigimarja-mandlitrühvlid (ca 15 tk)

200 g purustatud mandlilaaste
150 g kuivatatud viigimarju (datlid võiksid ka sobida)
veidi apelsinimahla ja riivitud apelsinikoort

Eemalda viigimarjadelt varreotsad, pane koos 100 g mandlilaastudega, apelsinimahla ja -koorega köögikombaini, minilõikurisse või blenderisse ja töötle, kuni saad koos püsiva massi, vajadusel lisa veel apelsinimahla. Purusta ülejäänud mandlilaastud, vormi segust pallid ning veereta mandlipurus.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Tatraküpsised

Mõnikord hakkan ise ka mõtlema. Et mida nii kuradima olulist meil õigupoolest kogu aeg teha on, et üksteise jaoks nii vähe aega on. Pole aega kokku saada. Pole aega üksteist ära kuulata. Päriselt kuulata. Päriselt mõista. Viisil, mis tõepoolest tungiks igapäevatühisusest sügavama sisuni.
See, et on kiire, kujutab endast muidugi ka mugavat, viisakat ja alati aktsepteeritavat vabandust juhuks, kui kõnealused inimesed prioriteetide nimekirjas parajasti mingitel madalamatel positsioonil paiknevad, seda vaevalt saab keegi täielikult eitada.
Aga jättes selle variandi kõrvale, siis ega üldiselt pole ka oluliste inimeste jaoks aega, kui just mõnesse värskelt armunud ei olda. Ise jätame end ilma sisulisest suhtlusest, sellest, mis toidab hinge ning annab jõudu ja julgust. Ja pärast ei saa aru, kus tuleb see ärevus ja ärrituvus. Nimelt sealt see tulebki. Puudutuse puudusest.

Suur osa inimeste erinevatest kompensatsioonimehhanismidest on kõige enam seotud tõeliste lähedaste suhete, mõistva peegelduse ja turvalise toetuse puudusega, aga paraku pakub selle aseaineks leitu vaid lühiajalist ja/või pealiskaudset rahuldust. Asendusi leida on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, aga on hoopis iseasi, kas need ka varasemast mõjusamad on, sest küllap ikka üks asendab teist ajuti, kuid päriselt mitte iial.

Ka uusvaimsete praktikate lai levik näitab, et inimesed otsivad tuge, samas toidavad individualismiajastu eneseabiõpikud teooriat, et tuleb üksi hakkama saada. Sinu õnn tuleb ainult su enda seest, välisel pole tähtsust, armasta ennast, siis armastavad sind teised, sa saad ise endale anda kõike, mida sa teistelt ootad jne.
Tõsi, oma õnne eest teist inimest vastutavaks teha ei saa, nagu ei vastuta ka sina teise inimese õnne, õnnetuse, halva tuju või depressiooni eest, aga puhta kullana ei tasu noid avaldusi küll võtta, sest nii jäädki endalt küsima, et miks siis sina justkui ei saa, kui see kõik nii õige on. Hakkama päris üksi. Ilma igatsuseta inimlike, lähedaste suhete järele. Ilma soovita olla aktsepteeritud, mõistetud, kuulatud. Isegi kui sa seda endale enam teadlikult ei tunnista.

Ma ütleks, et ärge parem püüdkegi end veenda, et inimene on saar, täiesti omaette, mitte tükk mandrist, osa maismaast. Kallistada iseennast ei ole kunagi sama mis armastatud inimese kallistus, samuti nagu teevad lähedase inimese kriitika ja ükskõiksus haiget ka siis, kui sa üldiselt endaga heas läbisaamises oled.
Edukuse glorifitseerimise ja enesemüümise aeg ei ole seda muutnud, neist loetud baaskomponentidest, millest inimese elu tegelikult koos seisab (või nende puudumisel ei seisa), on erinevad sotsiaalsed suhted ellu jäämiseks endiselt küllap olulisimad, moodustades kõigele muule vundamendi, juhul muidugi, kui tegemist pole radikaalse misantroobiga.
Aga see on tõesti äärmuslik juhtum, sest ka suur üksindusevajadus ja lähedaste suhete olulisus ei ole muuseas absoluutselt üksteist välistavad. Selleks, et jagada elu, ei pea sugugi endastmõistetavalt ka elukohta jagama. Asjaolu, et keegi kogu aeg füüsiliselt su kõrval on, ei kõnele tingimata kvaliteedist, vaimne ja emotsionaalne vahemaa on füüsilisest palju raskemini talutavamad.
Muidugi ei tohi lasta ühisosa liiga õhukeseks kuluda, aga ma ise olen alati olnud pigem arvamisel, et pidevast füüsilisest kohalolekust olulisem on emotsionaalne kohalolek ja et seda on vaat et lihtsamgi elus hoida mõningase distantsi olemasolul.

Endaga peab rahujalal olema jah. Ja eelkõige iseenese seltskonda peab oskama kahtlemata nautida, mitte lootma, et keegi teine su eksistentsi mõtestab. Ent…
Kui paljusid oma elu kõige hinnalisematest ja kõige suurematest, neist romaaniväärilistest hetkedest oleme kogenud ihuüksi? Ning kui paljud neist on olnud jagatud hetked?

Tatraküpsised

Tatraküpsised 
(allikas: Nami-nami)

125 g võid
75 g suhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g sarapuupähkleid või mandleid

Hõõru või ja suhkur vahule, lisa muna ja vahusta edasi. Lisa küpsetuspulbriga segatud tatrajahu ning siis hakitud pähklid või mandlid.
Sega ühtlaseks, vormi tainast väikesed pallikesed ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Suru kahvliga lamedamaks ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Tatraküpsised

Need on muuseas väga head küpsised. Olen vahepealse aja jooksul katsetusi alternatiivsete jahudega jätkanud ja hiljuti leidsin isegi ühe toorkoogi, mis väärib koogi nime. Hakka või oma sõnu sööma! Aga sellest edaspidi.

Kihiline porgandikook. Jõulukingituseks

Hea meelega kirjutaks teile täna midagi ilusat. Näiteks niisugust, millest keegi võiks lohutust või midagi leida ja mille pärast mõnikord siia tagasigi tuleks. Või siis midagi niisugust, mille pärast ma isegi tagasi tuleks ja mõtleks, et näe, nii kenasti on siin öeldud – kas tõesti ma ise? Sedasorti sõnu, mis täidaks osaliselt ära selle tunde, et midagi ilusat on puudu.

Aga täna vist ikka ei ole see päev. Ilm on muidugi ilus (mulle meeldib, jah, aga teie võite vabalt ka lumeootusest rääkida), aga muidu väga ilus ei ole olla. Väsimus on. Unevõlg on. Tühjaks pigistatud sidruni tunne on. Hoolimata sellest, et vähemalt ilm mind küll ei masenda, on tahtmine magada kolm järgmist kuud talveund. Ärgata alles siis, kui rattateed ja metsamättad on kuivad. Ärgata ühes teises eluski võib-olla. Teises kohas.

Kuuskede kurbuse lõhn ja aastalõpp on ligi. Suuri sündmusi polnud, sestap õppisin märkama väiksemaid rõõme. Nii väikeseid, et varasemas elus lasin neil tihti käest libiseda, uskudes, et mul on vähe. Aga eheda elus olemise tunde tajumise lävi sellest palju madalamaks ei muutunud. Kas üldse keegi suudab toetuda vaid iseendale, päästa iseend ja päästa teisi, kui ta enesele selle rolli võtnud on?
Ajuti on mul tunne, et ainus, mis ses aastas head oli,  on see, et ta õige pea läbi saab ja siis on inimese ebaloogilisi verstaposte seadva enesepettusega võimalik uskuda, et järgmine peab ju teisiti tulema.

Ja kui sul õnnestub mõnikord ses tohutus tiirlemises seisma jääda, siis maailm su ümber ei peatu ning äkitselt tead sa, et kaasajooksmise asemel seisma jäämine jätab sind, ikkagi karjalooma, mõnikord talumatult üksinda. Rahvamassist ja tühjast lobast pead puhkama paratamatult, aga see tahe jääb, et ära tuntaks, mis sind liikuma või mis lukku paneb, ja mis keeles su armastus räägib.

Mõistlik olla on ka maru masendav. Sest kui sa seda oled, siis hakkad mingil poolautomaatsel ja nähtavasti loogikavabal moel eeldama, et vajaduse korral vastatakse sulle samaga. Unista edasi. Kehtib muugi, mitte ainuüksi mõistlik olemise kohta.

Ja mõnikord tunned, et oled küll ruut, kuid pressid end kangekaelselt ümarasse vormi (küllap ikka sest igatsusest oma karja järele), sest mis tähendab, et ei saa, peab saama, väline väidetakse ju tähtsuseta olevat, lihtsalt mõtled oma nurgad maha. Aga nii ikkagist ei saa.
Ent teine kord mõtiskled jälle, kas su oma unistuste ja uitmõtete elustamise võimalikkuse eelduseks ei peaks hoopis sünnist saati sootuks teine inimene olema. Selline väheke radikaalsem oma tegudes ja otsustes. Isegi kui kõiges muus hakkad endaks olemisega juba täiesti ära harjuma.

Vahel näed, kuulad või koged midagi, mida tahaks jagada mõne kindla inimesega. Mõtled isegi juba valmis, mis sõnadega sellest talle räägiksid. Aga võib-olla sa just ei kohta parajasti seda inimest ja hiljem pole enam aktuaalne. Aga võib ka olla, et teda lihtsalt ei huvita. Ja mulle on see alati nii ütlemata kurb tundunud, kuidas need rääkimata lood niiviisi surema peavad.

Moraliseerivate avaldustega tahaks ka veel esineda. Teate, te tegelikult ei pea enne jõulu hullumiseni kaubanduskeskustest mõttetut träni kokku ostma. Ja söögikraami sellises koguses, nagu oleks viimati jaanipäeva paiku süüa antud. Ja eriti mitte ei pea te iga jumala õhtu mingeid rakette ja raha vastu taevast laskma.

Niisiis, kuna neid ilusaid sõnu pole, siis kingin teile hoopis ühe retsepti, mis on olemas raamatus “Ahvatluste aasta”, aga blogis siiani mitte. Ilmsesti on see ka retsept, mida mult on kõige rohkem küsitud.

Ma ise lähen nüüd kotlette praadima. See peaks küll tegelikult hoopis sedamoodi käima, et kotlette praeb meeskodanik, mina aga saan istuda, veiniklaas käes, ja intellektuaalset vestlust arendada. Sest no teate isegi, mina ja liha küpsetamine, see on, nagu on.

Imelist aega! Kuulake teisi ja saage ise kuulatud! Ja ärge kinkige asju, kinkige oma aega, see on palju väärtuslikum.

Jõul 2014

Muusika: Ludovico Einaudi “Svanire”

Kihiline porgandikook

3 muna
125 g suhkrut
100 g sulatatud võid
100 g jahvatatud mandleid
50 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
400 g porgandit

Kreem:
350 g hapukoort
poole apelsini riivitud koor
25 g tuhksuhkrut

Peale:
100 g mandleid

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulatatud ja veidi jahutatud või, omavahel segatud kuivained ja peenelt riivitud porgand. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit, kummuta ettevaatlikult teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda. Lõika tainaplaat neljaks võrdse suurusega tükiks. Sega hapukoor tuhksuhkruga, maitsesta apelsinikoorega ning määri täidis põhjade vahele ja peale. Kata pealt hakitud mandlitega ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.

Kihiline porgandikook

Kui soovid suuremat kooki, kahekordista kogused, küpseta põhjad kahel ahjuplaadil ning lõika kumbki põhi pooleks (saad poole ahjuplaadi suuruse koogi).