Category Archives: kartul

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Kartuli-mozzarellasalat

Krõbedad kartulid

See on nüüd jälle ilmselgelt üks ülistuslaul lihtsatele asjadele (ja vahetevahel näib tõtt-öelda, et tegemist on pelgalt illusiooni loomisega). Ühel heal päeval tundus juba hommikul ärgates, et peaks… khm… tööd tegema (puhkamisest lolliks läinud, ütleks mõni). Üldiselt on muidugi üldteada, et kui tekib tahtmine tööd teha, siis on mõistlik oodata, äkki läheb üle. Mina aga kobisin, kohvikruus kaasas, arvuti taha ja töötasin kolm tublit tundi (pühapäev oli, muide). Nagu sellest veel vähe oleks olnud, soovitas sisemine hääl järgmiseks kööki koristama hakata. Koristama?! Mina ja lihtsalt heast peast koristama? Ei-ei, te vist ajate mind kellegagi segamini.

Noh ja lõpuks hakkasingi. Väidetavalt on olemas inimesi, kellele koristada meeldib, aga minu jaoks on see ilma kahtlemata üks hirmsamaid piinamismeetodeid.

Edasi ei jäänud ma enam ootama, kuni kupjast sisehääl käsib mul minna autot pesema või midagi muud k a s u l i k k u tegema. Panin hoopistükkis kartulid keema. Poole protsessi pealt tuli mõte nendega veidi veel edasi toimetada. Sarnast ideed olen kuskil näinud, aga pead ei või ma anda, et see justnimelt nii oli. Maitseained, nagu ikka, on vabalt varieeritavad.

Söömisele tuleb pühenduda täie tõsidusega, sellepärast ma reeglina söömise ajal muude asjadega ei tegele. Sel korral tegin erandi. Krõbedad kartulid, naturaalne siider ja “Kolmanda planeedi saladus” harmoneerusid suurepäraselt. 🙂 I eto nazõvajetsa tortik?!

Muusika: George Michael “A Different Corner”

Krõbedad kartulid

1 kg väikesi värskeid kartuleid
oliiviõli
meresoola
(rosmariini või tüümiani)
4-5 küüslauguküünt

serveerimiseks meresoolahelbeid

Keeda koorega kartulid soolaga maitsestatud vees pehmeks. Pane kartulid ahjupannile ning vajuta iga kartul kahvliga kergelt katki. Sega kartulid õliga läbi, maitsesta meresoolaga, soovi korral lisa rosmariini või tüümiani. Pane juurde ka koorimata küüslauguküüned. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni kartulid on kuldsed ja krõbedad. Tõsta kartulid kaussi, pigista koortest sinna juurde ka röstitud küüslauk, sega läbi, puista peale meresoolahelbeid, soovi korral ka musta pipart ning serveeri kohe.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.

Läätse-bataadisupp

What I’ve felt, what I’ve known
never shined through in what I’ve shown.

Metallica “The Unforgiven”

Kevadeootus on ametlikult alanud. Nagu igal aastal jaanuarikuus. Leidsin täiesti juhuslikult oma telefonist eelmisel kevadel Raadi pargis tehtud (kriitikat mittekannatava kvaliteediga) salvestuse, kus konnad ja ööbikud üksteisest üle laulda üritavad. Niuks.

Aga talv pole ju õigupoolest veel päriselt tulnudki… Soe supp on igatahes asjakohane.

Läätse-bataadisupp (neljale)
(allikas: Scandi Foodie)

oliiviõli
1 sibul
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl kurkumit e kollajuurt
250 g punaseid läätsi
1 keskmine bataat
1,2 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
(sojakastet)

Kuumuta potipõhjas õli, kuumuta selles hakitud sibulat, vürtsköömneid ja kurkumat mõni minut. Lisa puljong, läätsed, kooritud ja kuubikuteks lõigatud bataat ning keeda tasasel kuumusel umbes 30 minutit, kuni bataat on pehme. Maitsesta soola, musta pipra ja soovi korral sojakastmega ning püreesta ühtlaseks.