Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.
Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.
Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:
teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.
Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.
Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.
Kartulirullbiskviit pohlamoosiga
5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi
Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga. Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.
Toidutegu 