Category Archives: kartul

Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.

 

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Kartuli-mozzarellasalat

Krõbedad kartulid

See on nüüd jälle ilmselgelt üks ülistuslaul lihtsatele asjadele (ja vahetevahel näib tõtt-öelda, et tegemist on pelgalt illusiooni loomisega). Ühel heal päeval tundus juba hommikul ärgates, et peaks… khm… tööd tegema (puhkamisest lolliks läinud, ütleks mõni). Üldiselt on muidugi üldteada, et kui tekib tahtmine tööd teha, siis on mõistlik oodata, äkki läheb üle. Mina aga kobisin, kohvikruus kaasas, arvuti taha ja töötasin kolm tublit tundi (pühapäev oli, muide). Nagu sellest veel vähe oleks olnud, soovitas sisemine hääl järgmiseks kööki koristama hakata. Koristama?! Mina ja lihtsalt heast peast koristama? Ei-ei, te vist ajate mind kellegagi segamini.

Noh ja lõpuks hakkasingi. Väidetavalt on olemas inimesi, kellele koristada meeldib, aga minu jaoks on see ilma kahtlemata üks hirmsamaid piinamismeetodeid.

Edasi ei jäänud ma enam ootama, kuni kupjast sisehääl käsib mul minna autot pesema või midagi muud k a s u l i k k u tegema. Panin hoopistükkis kartulid keema. Poole protsessi pealt tuli mõte nendega veidi veel edasi toimetada. Sarnast ideed olen kuskil näinud, aga pead ei või ma anda, et see justnimelt nii oli. Maitseained, nagu ikka, on vabalt varieeritavad.

Söömisele tuleb pühenduda täie tõsidusega, sellepärast ma reeglina söömise ajal muude asjadega ei tegele. Sel korral tegin erandi. Krõbedad kartulid, naturaalne siider ja “Kolmanda planeedi saladus” harmoneerusid suurepäraselt. 🙂 I eto nazõvajetsa tortik?!

Muusika: George Michael “A Different Corner”

Krõbedad kartulid

1 kg väikesi värskeid kartuleid
oliiviõli
meresoola
(rosmariini või tüümiani)
4-5 küüslauguküünt

serveerimiseks meresoolahelbeid

Keeda koorega kartulid soolaga maitsestatud vees pehmeks. Pane kartulid ahjupannile ning vajuta iga kartul kahvliga kergelt katki. Sega kartulid õliga läbi, maitsesta meresoolaga, soovi korral lisa rosmariini või tüümiani. Pane juurde ka koorimata küüslauguküüned. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni kartulid on kuldsed ja krõbedad. Tõsta kartulid kaussi, pigista koortest sinna juurde ka röstitud küüslauk, sega läbi, puista peale meresoolahelbeid, soovi korral ka musta pipart ning serveeri kohe.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.