Šokolaadikreem

Täna tabasin pilku töölt tõstes ennast vihma igatsemas – märkasin toanurkadesse hiilivat hämarust ja teadsin, et see tähendab vaid järjekordse lumesaju algust. Läheb veel palju-palju aega, enne kui hakkab sadama kevadist vihma, mis paneb kõik üleöö haljendama ja peseb maha lumest maha jäänud kõntsa. Veelgi rohkem aega kulub suviste äikesevihmadeni, mille järel kased lõhnavad ja seitsmevärviline vikerkaar üle horisondi kaardub. Mis seal ikka, iga asi omal ajal. Soojad vihmad, veiniklaas ja minu vihmase ilma laul, Eleftheria Arvanitaki “Meno ektos” jäävad ootama. Praegu valitsevad vildid, lumelabidad, luud, rammus šokolaadikreem kange kohvi ja miks mitte ka klaasikese portveini seltskonnas.
Ja ma ei saa siinkohal mitte mainimata jätta, et neil piltidel kõneleb peale magustoidu veel muudki – klaasid ja taldrikud on päritud vanatädilt  ja taustaks olev rätik minu Herta-Eliise nimelise vanaema tikitud.

Šokolaadikreem
(allikas: “Šokolaadiraamat”, koguseid ja vamistamisjuhiseid muudetud)

350 g mascarpone‘t või muud toorjuustu
3 dl vahukoort
6 cl Vana Tallinna šokolaadilikööri või Bailey’st
200 g tumedat šokolaadi
kaunistamiseks granaatõunaseemneid

Sulata tükeldatud šokolaad kuumaveevannil ja jahuta. Hõõru toasoe toorjuust puulusikaga vahule ning lisa liköör. Sega juurde vahustatud koor. Viimasena sega juurde šokolaad (väga hoolikalt segada ei ole vaja, segu võib jääda ebaühtlaselt kirju). Tõsta lusikaga serveerimisnõudesse või kasuta kondiitripritsi. Aseta mõneks tunniks külma maitsestuma. Kaunista granaatõunaseemnetega. Dessert on rammusavõitu, seepärast sobib suurepäraselt kõrvale  tassike kanget kohvi.

Kohupiimarullid mustikatega

Millest peaks praegu kirjutama kui mitte külmast? Ühel õhtul jalutasin pärast tööd kodu poole, lumi krudisemas taldade all, õhk jääkristallidest sädelev ja mõtlesin: ilus? On jah. Aga mõtted tiirlevad lausa häirivalt ühe kauge kevadõhtu ümber, kui jalgade all krabises vihmamärg asfalt, äärelinn oli mattunud sirelilõhna ja kõrvus kõlas Apocalyptica “Faraway”. Ja see tundub ilusam, ikka veel…
No kas sa saad! Kas siis talvekülmadest pole midagi meenutada!? Aastast 1987, kui 30-kraadine külm ei takistanud ei suusatamist ega katseid maal soos puu otsa viivat redelit ehitada (naelte tagumine külmunud puusse ebaõnnestus). 2002./2003. aastavahetusest, kui lumi oli sama sädelev, puud praksusid külma käes ja kaua aega kütmata maja läks alles hommikuks soojaks – aga sisemisest soojusest meil puudu ei tulnud. Aastast 2006, kui tööasjad sundisid kõige karmima külma ajal Narva – damotška s šubam, “Uspenski katedral”, rehvivahetus keset Narva linna ja -30 kraadi veripunase päikeseloojangu ajal Narva-Jõesuu rannas, kus isegi õhk tundus külmunud olevat – need on ju kõik päris toredad mälestused.

Kohupiimarullid mustikatega (12 tk)

Pärmitainas:
25 g pärmi
2,5 dl sooja piima
0,5 dl suhkrut
75 g võid
1 muna
7-8 dl nisujahu
0,5 tl soola

Täidis:
300 g kohupiima
1 tl vanillisuhkrut
0,5 dl suhkrut
1 muna
1-2 sl jahu
150 g värskeid või külmutatud mustikaid
1 tl maisitärklist

määrimiseks muna
peale puistamiseks pärlsuhkrut

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, toasoe muna, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Sõtku edasi ning lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja lööks käte ja kausi küljest lahti (pigem olgu tainas pehme kui liiga kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes 45 minutit kerkida.

Täidise jaoks sega kohupiim suhkru ja vanillisuhkruga, lisa lahti klopitud muna ja 1-2 sl jahu. Rulli kerkinud tainas jahusel laual ristkülikuks, kata kohupiimatäidisega ning jaga peale tärklisega segatud mustikad (külmutatud marjad sulatamata). Keera pikemast servast alates rulli ning lõika umbes 3 cm paksusteks viiludeks. Aseta need ahjuplaadile või pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse ning lase soojas kohas rätiku all pool tundi kerkida. Pintselda munaga, puista peale pärlsuhkrut ning küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit (pöördõhuga ahjus umbes 12 minutit).

NB! 😛 Merike!

Kõrvitsa-pähklipirukas ja talverõõmud

Talverõõmud ehk kuidas peaaegu 30-kraadise külmaga autot käivitada

Alustuseks hoolitsege piisava ajavaru eest. Tund-poolteist oleks kindlasti soliidne. Siis pange ennast korralikult riidesse, kahekordsed kindad kätte ja kaks paari villaseid sokke jalga.

Kulutage 10 minutit, et otsida üles teie auto ette pargitud auto võtmed. Seejärel avastage, et teie auto uks on kinni jäätunud (et kesklukk üle 20-kraadise külmaga töötamast lakkab, on niikuinii ütlematagi selge). Tirige akna vahelt õue voolujuhe ja sulatage kuumaõhupüstoliga uks lahti, avastamaks, et niipalju, kui see autost sõltub, ei kavatse tema küll täna kuhugi sõita.

Tassige välja portatiivne käivitusaku ja pange auto käima. Korrake protseduuri selle autoga, mis teie väljapääsu blokeerib. Ajage mõlemad autod õuest välja ja siis teine tagasi. Oodake, kuni jää esiaknalt nii palju sulab, et väljavaade muutub pisut etemaks kui tanki puhul. Võite üritada sellele kraapimisega  kaasa aidata, seniks kuni jääkaabits otsustab kapituleeruda.

Kui te nüüd kogu selle menetluse järel veel nii hiljaks ei ole jäänud, et enam ei ole mõtet minnagi, siis sõitke minema – ja ärge hoolige sellest, et auto kolina ja kriginaga igal võimalikul moel mõista annab, et sellise ilmaga sõitmine on pesueht barbaarsus. Ja kui pärast koju tagasi jõuate, tehke endale preemiaks kõrvitsapirukat. 🙂

Kõrvitsa-pähklipirukas
(mugandatud: “Toitvad ja tervislikud kõrvitsaroad”)

Põhi:
225 g nisujahu
100 g võid
5 sl külma vett
pisut soola

Täidis:
125 g sarapuupähkleid
100 g suhkrut
1 tl kaneeli
30 g võid
350 g kõrvitsapüreed
2 dl kohvikoort
4 muna
100 g suhkrut

Taina valmistamiseks sega jahu ja sool, haki juurde või ja näpi ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi ning sega kiiresti tainaks. Rulli tainas kettaks ja kata sellega 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Täidise jaoks sega kõrvitsapüree, lahti klopitud munad, kohvikoor ja 100 g suhkrut.
Sega hakitud sarapuupähklid, 100 g suhkrut ja kaneel. Puista pool segust tainapõhjale. Vala peale kõrvitsatäidis. Küpseta 190-kraadise ahjus 40 minutit. Teisele poolele pähklisegust haki juurde 30 g võid, raputa puru pirukale ja küpseta veel 15 minutit.

Anaeroobsed* kohupiimaküpsised

Emil Tode ütleb oma romaanis “Raadio” (mis on iseenesest päris tore raamat, ehkki vähemalt kolmandiku võrra liiga pikk – aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida) eestlaste valitsevaks psühhosotsiaalseks seisundiks olevat kevadeootuse, mis algab novembris ja kestab aprillini. Hästi nähtud ja tabavalt öeldud, sest enam-vähem nii see meie laiuskraadil näibki olevat. Minu kevadeootus algab harilikult küll mõnevõrra hiljem, jaanuari keskpaiku (Mu kevad algab pääle jõulu juba…, kirjutas Marie Under), umbes siis hakkan ma ennast tabama kalendrisse vahtimas ja mõtisklemas, kui kaua see talv õigupoolest veel kesta võiks. Miks muidugi üldse pidevalt midagi ootama peab, nõuaks pikemat arutelu, aga näib olevat võimatu mitte oodata kevadet. Ometi ei ole mina seda alati teinud. Kunagi kaugel kooliajal armastasin üle kõige talve, lund, külma, suusatamist  ja kevadet ei igatsenud ma mitte sugugi (siin sobiks tsiteerida teist eesti luuleklassikut, Betti Alverit – kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed…).
Ja mis sellel kõigel on pistmist kohupiimaküpsistega, võite te nüüd küsida. Vastus kõlab: ei olegi. 😛 Lihtsalt oli tahtmine kirjutada kevadeootusest ja mitte hoolida sellest, et teema kestvas talves lausa kohatuna võib tunduda. 🙂
Esmakohtumine kohupiimaküpsistega aga oli tööalaselt positiivne  – ja nii oli ilmtingimata tarvis neid ka ise teha.

Kohupiimaküpsised

150 g võid
250 g kohupiima
100 g suhkrut
1 muna
250 g jahu
2 tl vanillisuhkrut

Hõõru toasoe või suhkruga vahule, lisa muna ja kohupiim, vanillisuhkur ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi jahuste käte vahel küpsised või kasuta küpsisepressi. Küpseta 200-kraadises ahjus 12-15 minutit.

* Ei, ma ei ole veel suusatamisest või selle vaatamisest lõplikult segi pööranud. Niiviisi ütles üks mu töökaaslane nende konkreetse käkkide eeskujuks olnud  kohupiimaküpsiste kohta. Seda nimetataksegi professionaalseks kretinismiks. 🙂

Riisibrüleekreem

Kiirustage, seltsimehed unetud! Kella kaheks öösel olin ära kuulanud Mendelssohni “Suveöö unenäo” (see on muuseas üks mu lemmikteoseid üldse), 3 Bachi süiti soolotšellole Yo-Yo Ma esituses, Laura “Ultra” ja lugematul arvul noorusaegseid laule 80ndatest ja 90ndate algusest. Siis otsustasin, et aitab – kunagi oli aeg, mil õigupoolest mitte miski ei olnud liiga hullumeelne. Ja kohe kindlasti mitte ei ole seda öösel söögi tegemine. Miks siis mitte midagi valmis teha, näiteks riisiputru desserdi jaoks, niikuinii oli tänane graafik kah liiga tihe. Järjekordselt leidis tõstust, et ei maksa ikka üritada kõiki asju korraga teha. Minu ette läbikukkumisele määratud üritus enam-vähem korraga leiba küpsetada, desserti pildistada, arvuti taga tööd teha ja televiisorist suusatamist vaadata lõppes leiva solvumisega, misjärel ta otsustas tavapärasest 3 korda lühema kerkimisaja järel vormist lahkuda. Põranda, tooli ja ahju küürimine ei olnud üldsegi lõbus.
Konkreetse tõuke riisidesserdiks andis kooskokkamine #23 @ Nami-nami – riisidesserdid ja magusad küpsetised, kuigi retsept – rootslaste riisipudrulembuse ja  crème brûlée ristamise tulemus – oli mul juba ammuilma ära märgitud .

Riisibrüleekreem suvemarjadega
(allikas: Oma Maitse, september 2007)

1,5 dl pudruriisi
4 dl vett
soola, suhkrut
4 dl 10% koort
0,5 sl sidrunimahla
2 tl vanillisuhkrut
1 dl hakitud mandleid
3 dl värskeid või külmutatud marju
peent kristallsuhkrut

Pese riis, pane koos veega potti ja keeda mõõdukas kuumuses ilma kaaneta. Kui vedelik on peaaegu kadunud, lisa pisut soola, suhkrut ja rõõsk koor. Kuumuta keemiseni, lülita pliit välja ja lase kaane all haududa. Valmis puder peab olema kreemjas, pehme riisiteraga. Sega juurde sidrunimahl, vanillisuhkur ja hakitud mandlid. Täida väikesed võiga määritud vormid poolenisti marjadega (mina kasutasin musti sõstraid ja vaarikaid), kata riisipudruga ja puista üle suhkruga (u 1 sl vormi kohta). Aseta vormid ahju maksimumkuumuses grillelemendi alla ja kuumuta, kuni suhkur karamellistub. Sel viisil valmistamisel on tulemuseks soe magustoit, mille põhjas marjad moosiks muutunud. Kui sul on spetsiaalne põleti, siis võid suhkru karamellistamiseks seda kasutada, siis jääb magustoit ise külm.