Rabarberipuder

Käiku läksid viimased sügavkülmutatud rabarberid ja viimane odrajahu pakipõhjast. Nüüd käin iga päev aias vaatamas, kui kaugele rabarber kasvamisega edenenud on ja sirvin rabarberikookide retsepte (ja oleks siis, et ma nende realiseerimiseni ka jõuaks, kui rabarber aias laiutab – siis on mul kindlasti juba mingid muud asjad peas).

Rabarberipudru näol on tegemist tegelikult odrajahuvahuga, mille kallal viimane etapp ehk vahustamine toimetamata jäetud. Samal põhimõttel tegi mu vanaema rukkijahuvahu eellasest rukkiputru punaste sõstardega. Retsept leitud  Nami-namist.

Rabarberipuder

5 dl tükeldatud rabarberit
1 l vett
2 dl suhkrut
2-3 dl odrajahu
riivitud sidruni- või apelsinikoort

Keeda rabarbritükid veega pehmeks, riisu tekkiv vaht. Lisa suhkur ja sidruni- või apelsinikoor. Kuumuta keemiseni. Sõrista juurde odrajahu ja keeda pehmeks. Lase jahtuda, serveeri rõõsa piimaga.

Sibula-juustupirukas

Millegipärast soovitavad raamatu “100 pirukat” autorid seda sügisõhtuks klaasikese veini kõrvale. Mingi loogika selles muidugi on, aga mulle igatahes tundus, et kevadeks sobib see sama suurepäraselt. Kes ütles, et juust ja sibulad peavad seostuma ainult läheneva talvega? Vale puha. Veini võib muidugi ikka kõrvale võtta. Aga ei pea ;).

Sibula-juustupirukas

Põhi:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvikoort
60 g täisteranisujahu
90 g nisujahu

Täidis:
5 suurt sibulat
2 sl võid
3 dl riivjuustu
2 dl kohvikoort
3 muna
muskaatpähklit
tüümiani
musta pipart
soola

Sega pehme või, riivjuust, kohvikoor ning jahud ühtlaseks tainaks ja suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi või väiksema neljakandilise vormi põhja ja äärtele. Lõika sibul ratasteks ja kuumuta võis kuldkollaseks. Sega omavahel riivjuust, munad, kohvikoor ja maitseained. Kata tainas sibulaseguga ja vala peale juustu-kooresegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Retsepti ja fotot uuendatud oktoobris 2012.

Rukkikoogist ja avokaadopuust

Kas kook, mis kasutab ainsa jahuna rukkijahu, ei kõla teie jaoks piisavalt põnevalt? Minu jaoks küll. Peale selle nägi see nii isuäratav välja, et tuli ilmtingimata ära proovida. Retsept perenaine.ee-st. Ilmselgelt võiks seda nimetada ka üheks tõeliselt eestimaiseks koogiks, sest koos on rukkijahu, kohupiim ja mustad sõstrad (ma ei suutnud vastu panna kiusatusele lisada ka natuke vaarikaid). Mõnusalt mahlane ja mahe, kes eelistab magusamat, peaks suhkru kogust suurendama.

Rukki-kohupiimakook

Purusegu:
6 dl rukkijahu
1,5 dl suhkrut
150 g võid
2 sl kakaod

Täidis :
125 g hapukoort
750 g kohupiima
4 muna
1 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
400 g musti sõstraid

Puru jaoks näpi jahu, või, suhkur ja kakao ühtlaseks. Mikserda täidise ained htlaseks. Puista küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 2/3 puru, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit. Lase jahtuda.

Põhimõtteliselt sama retsepti järgib ka üks mõnus kook mustadest sõstardest ja kohupiimast.

Avokaadopuu sünd

Ühe keskmisest priskema avokaadoseemne panin lillepotti mulda varasügisel, vist septembris. Kuud läksid ja absoluutselt mitte midagi ei juhtunud. Kuskil veebruaris kaotasin kannatuse ja koukisin seemne mullast välja (nagu Karlsson, kes iga kord Väikevenna juures virsikukivi välja kaevas ning tema meelest oli see alati tüki maad suuremaks kasvanud :)), et kindlaks teha, kas üleüldse mingit arengut on toimunud. Suur oli mu üllatus, kui nägin, et seeme on endale üprisväga paljulubavad juured alla ajanud. Muud esialgu ei paistnud, ent arvasin, et olen nüüd asja ise kihva keeranud ja oma kannatamatust kirudes “istutasin” seemne mulda tagasi. Aga võta näpust,  nüüd ei läinudki rohkem kui paar nädalat, kuni mullast ilmus esimene võrseots. Ja siis veel teinegi. Nii ongi mul nüüd pisike kaheharuline avokaadopuu, mis hakkab esimesi lehti kasvatama.

Kana-nuudli vokiroog

Kui enam üldse mingisuguseid ideid ei ole, mida süüa teha (kuigi iseenesest peaks selline olukord anomaalia olema – endal võib kokaraamatuid sama hästi kui jooksva meetriga mõõta, ajakirjad ja ammendamatu internet peale selle – aga ometi tekib ikka olukordi, kus tuleb omaenese nõutusega tõtt vahtida), siis tuleb võtta ajakirjahunnikust suvaline kätte juhtuv number ja valida sealt mõni retsept. Viimati jäi mulle pihku Oma Maitse 2008. aasta juulinumber ja sealt silma kana-nuudli vokiroog (muuseas, kuigi ma olen filoloog, tundub minu jaoks kirjapilt vokk, vokkima, vokiroog jne pisut kummaline. Aga talitagem pealegi keelenõu soovituste järgi).

Kana-nuudlivokk
(mugandatud: Oma Maitse)

150 g munanuudleid
2 sl päevalilleõli
2 broilerifileed
3 porgandit
1 paprika
3 sl seesamiseemneid
50 g india pähkleid

Kastmeks:
2 sl mett
1 laimi mahl
1 sl sojakastet
2 sl magusat tšillikastet

soola, pipart

Valmista nuudlid pakendil toodud õpetuse järgi ja nõruta. Kuumuta vokkpannil õli ning prae selles ribadeks lõigatud kana pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa tikkudeks lõigatud porgandid, veidi hiljem ka paprika ning prae veel umbes 5 minutit. Sega kastmeained, vala kaste pannile, lase hetk keeda,  lisa juurde seesamiseemned, nuudlid ja pähklid ning kuumuta kõik koos läbi.

Retsepti täiendatud augustis 2012.

Pashast ja pühadest

Kui ma laps olin, tundusid sibulakoortega värvitud munad mulle igavad. Kõikvõimalikke munavärve polnud tollal muidugi saada ja nii tuli tihti leppida just nende “igavate” munadega. Oh seda õnne ja rõõmu, kui kord sain onutütrelt lihavõtteteemalisi värvilisi kleepse. Praegu võiks neid osta kilode kaupa, aga nõukaaja lapsele oli see toona midagi täiesti erilist. Ent kui igat masti munavärvid ja muud dekoreerimisvahendid meile müügile ilmusid, ei tekitanud need enam mingit huvi. Värvilisest pudi-padist välja kasvanuna tunduvad kõige õigemad ja ilusamad ikka just need sibulakoortega (või muude looduslike vahenditega) värvitud munad. Ja nii ei olegi ma nüüd juba aastaid mune mingil muul moel värvinud.

Ja pasha kuulub lihavõtete juurde ka juba mitu head aastat. Ühte lemmikut pole leidnud, igal aastal käib uute maitsete katsetamine. Kooskokkamine Nami-namis tegeleb ka just vastava temaatikaga, nii said mõlemad retseptidki sealt hangitud.

Meepasha

400 g kohupiima
100 g maitsestamata jogurtit
1 õun
2 sl mett
1 tl vanillisuhkrut
kaneeli
75 g sarapuupähkleid
poole sidruni riivitud koor

Sega kohupiim jogurtiga. Lõika õun väikesteks tükkideks ja sega kaneeliga. Lahusta mesi kuumas veetilgas. Sega mesi, vanillisuhkur, riivitud sidrunikoor ja õunatükid kohupiimamassi hulka. Pane segu marliga vooderdatud pashavormi või sõelale ja hoia üleöö jahedas. Võrreldes orignaalretseptiga tegin mõned väikesed muudatused. Tulemus oli kerge ja vähemagus, pisut üllatuslikultki mõjuvad õunatükid andsid värskust. Meemaitse ei domineerinud, vaid oli vaevu aimatav. Kellele kaneel ei meeldi, võib selle välja jätta.

Kuumutatud pasha aprikooside ja mandlitega

1 kg kohupiima
250 g hapukoort
4 muna
100 g sulatatud võid
2,5 dl suhkrut
100 g kuivatatud aprikoose
50 g hakitud mandleid või mandlilaaste
1 tl vanillisuhkrut
1 sidruni mahl

Hõõru kohupiim suhkru ja vanillsuhkruga vahule. Sega paksupõhjalises potis kohupiim, vahustatud munad, hapukoor, sulavõi ja sidrunimahl. Kuumuta nõrgal kuumusel keemiseni. Lisa hakitud aprikoosid ja mandlid või mandlilaastud. Kalla niisutatud marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Keera marli servad peale, kata kerge vajutisega ja lase järgmise päevani külmikus nõrguda.

Ka siin tegin originaaliga võrreldes paar väikest muudatust, kohupiima hõõrumist läbi sõela ei ole ma miskipärast kunagi vajalikuks pidanud. Kaunistuseks on kuivatatud aprikoosidest tehtud roosid, õpetus nende tegemiseks siin.

See pasha on eelmisest rammusam ja kuumutamisest tulenevalt ka natuke teistsuguse konsistentsiga. Muidu maitsev, aga vist eelistan pigem siiski kuumutamata varianti. Maitse asi, aga maitse üle teatavasti ei vaielda, vaid kakeldakse. 😛