Category Archives: sõstrad

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Advertisements

“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Kakaokreemitort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Marja-kohupiimakook

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.

Marja-kohupiimakook

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

Peatuks ja vaataks? Mkmm. Kiire on kuskile kogu aeg. Ühel hommikul märkasin küll, millised täiuslikud jäälilled olid autoaknal. Kas ma peatusin ja imetlesin? Ei, kraapisin raevukalt kaabitsaga ja pomisesin mõningaid vandesõnu kohaliku kliima aadressil.

Vahepeal lugesin lõpuks lõpuni Valdur Mikita “Lingvistilise metsa”. Lõpuks sellepärast, et ehkki “Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.

Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.

Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.

Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.

Samas tahaksin mõnedele väidetele vastu vaielda. Näiteks väidab autor, et nüüdisaegse inimese maailm põhineb kahel suurel kategoorial – tõel ja armastusel -, mis on inimese ära rikkunud, kuna tõe ja armastuse otsinguil inimene kas väsib või hullub ja laguneb lõpuks täielikult koost ning ainsa seisundina saab usaldada sisemist jõudu.
Tõe otsimises osas – nõus, lõputud tõeotsingud ajavad inimese paratamatult hulluks, nõus ka sisemise jõu usaldamise ainuvõimalikkuse osas. Ent – sisemine jõud on oma olemuselt lõke, mis tähendab seda, et sinna tuleb regulaarselt puid juurde visata, see ei ole asi iseeneses, mis lõputult kestab ja välist toitu ei vaja ning inimene väsib ja laguneb koost peamiselt ikka selle tõttu, et miski tema sisemist põlemist ei toida või halvimal juhul hoopis lämmatab. Ideaalis peaks meil kõigil olema mingi kütus, mis me tuld toidab.
Ja välist faktorit ei maksa sealjuures alahinnata, sest väline kipub see toide ikkagi olema, ükskõik mis ta siis kellelgi parajasti poleks – kes ajab taga tõde, kes armastust, kes tarbib peavoolu kultuuri, kes jälitab korilase taevase laega raamatukogus perifeeriat.
Hea on, kui sealjuures  suudatakse (tsiteerides Kiplingit) unistada unelmate orjaks langemata ja mõelda ilma, et neist mõtteist eesmärk saaks. Ehk et väline ei muutuks eesmärgiks omaette, selle asemel, et sisemist tuld toita.

Samamoodi ei ole ma päriselt nõus, et inimese kõige olulisem tegevus on kogeda, salvestada, olla vaatleja ning just neis tegevustes on sügavam elutõde kui millegi muutmises, sekkumises, loomises, korda saatmises. Nii öelda on nüüd küll pisut liiga must-valge, sest see ei kvalifitseeru igas olukorras ja iga indiviidi puhul universaalselt rakendatavaks tõeks.

Ja kuna ma just eelmises postituses sama asja üle mõtisklesin, siis lubatagu tänane jutt lõpetada minu meelest ühe kaunima lõiguga “Lingvistilisest metsast”. Ühtaegu kurb, aga siiski kuidagi kaunis tõdemus meie elust, mis kulgeb arvutiekraani sinise kuma saatel:

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Muusika: Alison Moyet “Is This Love?”

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
380 g keedetud kondenspiima
2 muna
150 g musti sõstraid

Kaunistamiseks:
100 g keedetud kondenspiima
musti sõstraid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa keedetud kondenspiim ja seda ühtlaseks. Soovi korral lisa täidisesse ka suhkrut. Sega juurde mustad sõstrad, vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 45-55 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev, see tardub jahtudes). Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Määri peale kiht keedetud kondenspiima ja kaunista mustade sõstardega.

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Beseerull mustade sõstardega

On need palavad päevad ja õhk, mis ei jahtu öösekski maha. Hea ja helge ja hedonistlik. Aga hinge hiilib ka rahutus. Hirm selle ees, et see pidu on õige pea läbi. Kõik küpseb, kõike on nii palju, et võib-olla suisa peabki ses külluses vürtsiks tera nukrust olema.

Ühe kauni tunde kauge kaja annab endast vahel märku. Igatsus tuleb ja läheb, näoga mis võõras ja tuttav. Vabandused saavad lõpuks otsa ka iseenda jaoks ja taanduvad must-valgeks prioriteetide nimekirjaks ning asjaoluks, kui mitmendal kohal keegi selles paikneb. Sest sõnal ei ole tegu toeks ja kõik, mille kestmisse kaua uskusime, mureneb aegamööda me oskamatute sõrmede vahelt liivaks tuule käes.

Puhkus musta valgeks ei ole muutnud, must on endiselt must ja võib-olla on hoopis valgegi omandanud mingi määrdunud tooni. Need mõtted hiilivad salaja varastesse hommikutundidesse ja heitlik uni põgeneb nende lähenedes.

Aga küpse vilja kohal heljub udu, kui ma õhtuselt rattaringilt tulen, oranž augustiööde kuu rändab oma teed ja ritsikad laulavad põldude lõhnas oma öölaulu, sest nendegi aeg on kaugelt liiga üürike, et seda kõhklustele raisata. Ja aias ajab omi ööasju siil Sihkernaer.

Siil / Hedgehog

Nimelt kunagi ma lubasin, et kui võtan endale veel mõne kodulooma, panen talle Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siili järgi nimeks Sihkernaer. Nüüd on pesuehtne Sihkernaer me aeda kolinud ning ühel õhtul vahtisime temaga tõtt.

Siil / Hedgehog

Muusika: vennad Urbid “Midnight Train”

Beseerull on põhimõtteliselt nagu rulli keeratud pavlova ja sinna juurde on just must sõstar üks tore mari. Iseloomuga ja annab lahkelt pikantset maitset. Sellepärast ta mulle meeldibki. Mitte et näiteks aedmaasikas hea poleks, aga minu jaoks on ta siiski üks igavamaid marju üldse.

Beseerull mustade sõstardega

Beseerull mustade sõstardega

5 munavalget
200 g suhkrut
1 tl valge veini äädikat
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
35 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
200 g kohupiima
1 sl vanillisuhkrut
300 g musti sõstraid

Vahusta munavalged kergelt vahuseks, lisa järk-järgult suhkur ning vahusta edasi, kuni saad paksu läikiva vahu. Lisa veiniäädikas, tärklis ja suhkur ning vahusta või sega läbi. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri see kergelt toiduõliga. Laota munavalgevaht ühtlaselt plaadile, puista peale mandlilaastud ja küpseta 150-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase veidi jahtuda ning kummuta siis teisele küpsetuspaberilehele, nii et mandlilaastudega kaetud pool jääb alla.
Täidise jaoks püreeri pooled sõstrad, vahusta koor vanillisuhkruga, lisa kohupiim, mikserda ühtlaseks ja sega juurde sõstrapüree. Määri täidis jahtunud beseeplaadile, jaota peale ülejäänud mustad sõstrad ja keera rulli. Hoia paar tundi külmkapis.

Beseerull mustade sõstardega

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ’immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Punasesõstra-beseekook

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Punasesõstra-beseekook