Category Archives: sõstrad

Miniatuurne veebruar. Mustasõstra-leivatort

01.02. On päikeseloojangu hämarduv aeg. Vihm voolab kapuutsiserva mööda alla. Sama hästi võiks olla nii aprill kui oktoober. On ent esimene veebruar. Metsas on märgade lehtede ja mulle niiske rammus lõhn. Kummaliselt lummav isegi mulle, kes ma olen ilmtingimata päikese ja soojuse usku.

02.02. Kas joosta või mitte joosta, selles on küsimus. Mis oleks mõistlikum, kas püsida veelgi paigal, kuigi sellest täiendavat kasu ei pruugi enam tõusta, või alustada naasmist jooksurajale ja riskida võimalusega olla esimese jooksu järel tagasi sealsamas kus nelja nädala eest?

03.02. Joosta mitte, kõndida – kõlab vastus eilsele küsimusele. (Mis tähendab ka, et ma ei nõustu Mikita väitega, nagu oleks verbaalne andekus tunduvalt olulisem kui õigekiri.) Otsisin välja oma kõnnikepid. Jooksjaid põrnitsesin pahaselt – vastikud terved inimesed, kes saavad trenni teha. Ent väljas oli veebruar, taevas poolik kuu ning mu meeltes rahu ja rõõm.

04.02. Mina, pärast tööpäeva lõppu teel auto juurde teeületusvõimalust oodates: Kas te peate tingimata kõik siin sõitma, võiksite parem käsitsi käia. Ei, ärge te peatuma küll hakake, ega mina seisan siin lihtsalt niisama ajaviiteks. 
Mina, viis minutit hiljem autoroolis: Miks te just siin kõndima peate? Oi, tahtsite üle tee minna või ? No lähete natuke hiljem.

05.02. Inime sai ootamatult pisikese täiendava rahasumma omanikuks ja lidus joonelt raamatu- ning seejärel spordipoodi. Prioriteedid, prioriteedid.
Millest tulenevalt – eelmise aasta lõpus ringles blogides riietumise teemaline meem, mis viis mind siiralt hämmingusse. Inimesed väitsid, et neil on üldse umbes 3-4 paari jalanõusid. Ääh? Siinses kliimas?
Mul on juba spordijalatseid pea 10 paari (sh 2 paari rattakingi; 3 paari jooksujalatseid – ühed “kiired”, ühed väheke toekamad ja vihmakindlamad, ühed naeltega talvel jooksmiseks; matkasaapad, saalijalatsid).

06.02. Probleemide seadmine maailmaruumi taustale pole neid kunagi väiksemana tunduma pannud. Seevastu inimlik lollus ja pealiskaudsus omandavad küll universumi foonil uued mõõtmed.
Et kui me ikkagi juhuslikult peaksime selles ääretuses olema ainsad, siis anti meile küll päris unikaalne võimalus. Ja meie keerasime selle lihtsalt põhjalikult pekki.

07.02. Palun, PALUN lõpetage ne-liite üleekspluateerimine toiduretseptides. Köögiviljakotlet, mitte köögiviljane kotlet. Marjakook, mitte marjane kook. Vanillikaste, mitte vanilline kaste. Šokolaadimuffin, mitte šokolaadine muffin.
Ma kordan veel üks kord – ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet, koostise märkmiseks kasutatakse tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist. Tänan tähelepanu eest.

08.02. Lood, mis jäid kirjutamata. Sest ma arvasin, et alati on aega. Aga värvid tuhmuvad ajaga. Need lood jäävadki kirjutamata, sest nende jaoks pole enam sõnu, mis midagi tähendaks.

09.02. Kirjanduslikud klišeed – lahtine põrandalaud. Isegi uutes udupeentes majades on raamatuis alati mõni väga käepärane lahtine põrandalaud kuskil voodi all olemas. Vaatasin põrandad üle. Ma ei tea, pole nagu seda nägugi, et kuskilt midagi isegi kangutades lahti võiks tulla.

10.02. Kogu oma praktiliselt lõputu võime juures ennast tagasi sundida võib mõnikord siiski juhtuda, et energia on päeva lõpuks umbes kolmesaja protsendiga miinuses ning ma kaotan igasuguse võime tunda, mõelda või liigutada. Veetsin õhtu põrandavaibal selili “Maskiballi” kuulates. Kas ma olen juba öelnud, et Verdi oli geenius?

11.02. Ärkasin hommikusse unenäost. Üks põgus puudutus ühest põgusat puudutusest minevikus. See ei olnud armumine, kaugeltki mitte.
Ometi ühes paljudest paralleelmaailmadest oleks ehk siiski võinud ka teisiti minna.

12.02. Tegelikult ma ei tea, miks peaks kodumaise ajaviitekirjanduse lati nii madalale seadma, et kui lugedes häbi ei hakka, siis ongi juba hästi. Sellegipoolest avastasin ennast jälle ütlemas, et Margus Otsa “Veeaeg” oli täiesti korralik seikluspõnevik, sest peaaegu kordagi ei hakand piinlik.

13.02. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin siin ükspäev uued jooksutossud (sest mul on teatavasti ilmselgelt liiga vähe spordijalatseid). Aga osta jooksujalanõud ajal, mil joosta ei saa, on umbes nagu iseendal jala küljest närimine.
Sellepärast ma pidin ikkagist proovima. 6 kilomeetrit üliettevaatlikult ja uimase teo tempos, aga see oli siiski jooksmine, saate aru. Jalg pidas päris kenasti vastu, jeeei!

14.02. Asjad, mis tekitavad minus masendust: päevad, nagu täna, mis mööduvad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes ringi tormates, et öösel kell veerand kaksteist end virgeks ehmatada sellega, mis tegemata ununes.
Tormata ringi ainult avastamaks, et tegelikult oli tegemist paigal tammumisega ning kuhugi jõudmiseks oleks pidanud tormama veel vähemalt kaks korda kiiremini.

15.02. Hommikul pildistasin aias lumikellukesi. Õhtul käisin maal kõndimas. Tuul tantsitas hõredat lumesadu. Ja see, mis kaugusest kostis, oli eksimatult äratuntav sookurgede hääl.

16.02. Ma ei tea, mis asi see täpselt on, mis paneb inimest pühapäeva kohta täiesti ebamõistlikul ajal üles tulema ja koos tuhande samasugusega 17 kilomeetrit kõndima, raju tuult ja porist rada trotsides (@Tartu maratoni juubelimatk).

17.02. Ma ei kuule oma mõtteid. Eeter on lakkamatut lärmi täis.
Jaa, muidugi mul on aega, Vaatame, mõtleme, arutame. Iga korraga on mul raskem neid sõnu kuuldavale tuua, aga keegi ei märka väsimust mu hääles.
Puhas selge vaikus libiseb kättesaamatusse kaugusesse.

18.02. Tegelikult olen ma kogu aeg valetanud. Et mul ei ole kunagi igav. On ikka küll, aga mitte sellepärast, et mul ei oleks midagi teha, vaid sellepärast, et ma ei taha neid asju teha, mida ma peaksin.
Enne kui isegi aru sain, olin jälle hälbinud kuhugi spordipoodi ja tellinud kolm paari sokke. Igavusest.

19.02. Olla üksteisele tuul. Toita tuld. Õhutada leeke. Olla koos tugevam kui eraldi. Aga mõnikord ma mõtlen, et sagedamini ollakse ämbritäis külma vett, mis kustutab viimase tulukesegi.

20.02. Täna oli väljas kuldne valgus. Isegi tuul ja taevas olid seda karva.
Valgus, mille jaoks ei olegi veel sõna, sest seda tuleb ette ainult siis, kui veebruaris algab aprill.

21.02. Mõnikord pole õnneks vaja muud, kui et oleks reede. Et sa oleksid trenni lõuna ajal ära teinud. Ja et sa oleksid tööpäeva lõpus käinud massööri juures ja lasknud oma lihased tugevalt läbi töödelda ning vajunud seejuures sellisesse lõõgastusse, et isegi midagi mõelda enam ei viitsi.

22.02. Reginett saadab mulle järjekindlalt õmblusmasinate reklaami. Unustage ära. Minul ja õmblemisel puudub absoluutselt igasugune, olemas olev või potentsiaalne suhe. Ma ei ole elu sees õmblusmasinaid isegi guugeldanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas te üldse selle peale tulete, et ma võiks sihtgrupp olla. (Õigluse huvides peab mainima, et nad saadavad mulle saehoolduse reklaame ka. See on pisut relevantsem.)

23.02. Tänasel metsatiirul mõtlesin taas – pärast surma hakkan puuks.
Mu mõtted polnud siiski üldse morbiidsed, kuigi vihm peksis mulle näkku ja sõbrad männid paindusid tuules. See-eest kodus soojenes ahi, mille olin enne metsa tulekut ära kütnud ja kiiktooli kõrval ootas avatuna Maurice Herzogi “Annapurna”.

24.02. Vabariigi aastapäev: kilud toovad õnne (@keitivilms).

25.02. Päev muutub kohe lõbusamaks, kui näed punast Žigulid, mille roolis paistab ilmselgelt olevat nahast lendurimütsi ja hullumeelse pilguga Murdock “A-rühmast” (minu mälestused sellest sarjast pärinevad üheksakümnendate algusest RTL-i kanalilt). Ja sa ei imestaks mitte üks põrm, kui kohtaksid järgmisel tänavanurgal Hannibal Smithi, kes teatab sigarit suunurka lükates: I love it when a plan comes together.

26.02. Ma olin abiturient 23 aastat tagasi. Enam ei mäleta, kas ma siis ülikooli lahtiste uste päeval käisin, aga kui, siis kindlasti ei esinenud ma seal kellegi juures nõudmisega, et mulle põhjendataks, miks peaks vastavat eriala õppima.
Täna olin teisel pool lauda ja pidin sellisele küsimusele vastama. Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed…

27.02. Meediatarbimist tuleb veelgi vähendada. Varsti käin ringi, silmad suletud ja näpud kõrvas ning igaks juhuks veel ümisen endamisi, et päevapoliitilisest lollusest mitte midagi minuni ei jõuaks. Vähemalt senikaua, kuni olen õppinud imestama, mitte vihastama.

28.02. Veidral kombel ei tundu talv kriipsu võrragi talutavam seetõttu, et ta alles veebruari lõpus saabus ning kõigi eelduste kohaselt just kuigi kauaks vist ei jää. Seda mõtlesin ma hommikul autot lumest välja kaevates. Aga kurja, ikka ilus on ka, mõtlesin õhtul maal, kõrgel pea kohal kauged külmad tähed, kitsas hele kuusirp madalal võrade vahel ja vaikiv lumine mets ümberringi.

29.02. Isegi kui veebruaris ei ole isamaaliste tortide võistlust, siis on mul pisut raske rollist välja tulla. (Ja see tort ei ole ei mustasõstrane, leivane ega kodujuustune.) Nii et:

Mustasõstra-leivatort

Põhi:
250 g riivleiba
2 sl suhkrut
võid

Täidis:
350 g kodujuustu
2,5 dl vahukoort
125 g suhkrut
350 g musti sõstraid
6 želatiinilehte (12 g)
2 sl mustasõstralikööri

Kaunistamiseks:
1,5 dl vahukoort
rukkililli
riivleiba või tumedat šokolaadi
musti sõstraid

Põhja jaoks prae riivleib või (pigem rohke kui vähesega) ja suhkruga krõbedaks ning jäta jahtuma.
Täidise jaoks püreeri kodujuust saumikseriga. Lisa mustadele sõstardele (külmutatud marjad sulata eelnevalt) suhkur ning püreeri ka need.
Sega kodujuust ja mustasõstrapüree, lisa ka mustasõstraliköör.
Vahusta vahukoor.
Leota želatiinilehti külmas vees, pigista siis kuivaks ning lahusta sortsu kuuma veega. Vala želatiinilahus peene nirena kodujuustusegusse. Lase külmakapis veidi seista, kuni segu ilmutab tarduma hakkamise märke, seejärel sega juurde vahustatud koor.
Tõsta pool riivleivast küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ning aja ühtlaselt laiali. Selle peale tõsta pool kodujuustu-mustasõstrasegust, seejärel teine pool riivleivast ja ülejäänud kodujuustusegu.
Tõsta külmkappi tarduma (vähemalt paariks tunniks, parem üleöö).
Eemalda tort vormist, kata külgedelt ja pealt vahustatud koorega. Kaunista riivleiva või riivitud tumeda šokolaadiga, mustade sõstarde ja rukkililledega (kui oli meeles need suvel sügavkülma panna).

Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.


Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.

Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas.  Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.

Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.

Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Kakaokreemitort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris.