Maasika-rabarberikook

Ei noh, suvi või mis. Ma ei ole mingi paadunud rannainimene ja päevitada ei armasta ma üleüldse, aga no ausalt, see muutub juba naeruväärseks. Mõned lilled hakkavad liigniiskusest kollaseks minema, ilma et nad veel õitseda oleks jõudnud ja peale lehetäide roosidel ei paista keegi ennast just väga hästi tundvat.

Jaanilaupäeva hommikul tekkis tahtmine voodisse tagasi ronida ja sealt mõnda aega üldse mitte välja tulla. Mida ma siiski ei teinud, vaid viskasin oma enam-vähem pidevas stardivalmiduses seljakoti autosse ja arvasin oma ääretus naiivsuses, et sõidan sinnapoole, kus vihmasadu juba üle jäänud on. Tutkit muidugi.  Ketast heideti ja oda visati paduvihmas, võitjaks tuli sport. Lõkke saime siiski põlema ja tänutäheks joonistasid sädemed tumeda taeva taustale tuhandeid mustreid.

Süüa teha ma praegu eriti ei viitsi, parem on, kui teeb keegi teine.   Aga maasika-rabarberikook on nii hooajaline, et kui seda justnimelt nüüd ei kajasta, siis jääks see ju järgmist aastat ootama.

Maasika-rabarberikook
(mugandatud: “Võrratud koogid”)

Põhi:
200 g võid
100 g suhkrut
250 g jahu
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g rabarberit
200 g maasikaid

Kate:
3 muna
75 g suhkrut
250 g hapukoort

Põhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. määri tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjuplaadile (u 25x35cm). Jaota põhjale tükeldatud rabarberid ja sektoriteks lõigatud maasikad. Katte jaoks vahusta munad suhkruga, lisa hapukoor ning vala kate koogile. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks.

Odrajahu-šokolaadikook

Need on kõige pikemad päevad ja kõige lühemad ööd. Kõige valgemad ööd. Uneta ööd.

Ühel niisugusel ööl läksin ma linna, vaatama uue päeva sündi.

Ma jalutasin Emajõe-äärsel paplialleel. Kõndisin Inglisilla all mööda ühe üksildase igatsuse jäetud jalajälgi.

Kõik oli vaikne. Mind jälitas mu enese sammude kaja. Suveööõhk oli täis lubadusi. Täis lootust.

Aga mida ei ole, on tasakaal. Ma tean, et kõik saab korda. Aga palun kinnita seda mulle veel kord. Lihtsalt, et olla kindel, eks.

Muusika: Jacques Brel “Ne me quitte pas”

Odrajahu-šokolaadikook
(mugandatud: Oma Maitse)

175 g võid
180 g tumedat šokolaadi
3 muna
100 g heledat muscovado suhkrut
100 g sarapuupähkleid
150 g odrajahu

Sulata või ja šokolaad madalal kuumusel. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa veidi jahtunud šokolaadisegu. Lisa ka jämedalt hakitud pähklid ja odrajahu ning sega korralikult läbi. Vala tainas võitatud ja odrajahuga üle puistatud 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Suitsulõhepirukas

Kõndida telefoniga rääkides piki äärelinna tänavaid, tunda aedadest levivat õhtu lõhna ja kuulda naeratust vestluskaaslase hääles.

Minna pärast vihma rõdule. Tõmmata kopsud triiki täis rammusat vihmajärgset värskust. Juua ühe toreda inimese kingitud roosimustrilisest tassist melissi-piparmünditeed (isegi piparmünt võib une ära võtta, mäletad ju küll). Pärast istuda laua taga, kardinaid ette tõmbamata, nii et naabrid võivad näha sind seal rohelise kupliga laualambi valguses raamatu kohale kummardumas.

Ühel teisel õhtul sõita maale. Ronida redelist üles – piisavalt kiiresti, põgenemaks sääskede eest ja piisava viivitusega, et kuulda konnade krooksumist, õnnekäo kukkumist ja linnuriigi Donizetti hääleharjutusi kaugemal võpsikus. Uinuda samal hetkel, kui pea patja puudutab, mida pole ammu juhtunud. Ärgata öösel vihma rahustava rabina peale, püüda kinni põgeneva unenäo õrnus ja uuesti uinuda endamisi naeratades.

Istutada järgmisel päeval jälle natuke puid, lastes hõlmu tuulel tirida ja paluda endamisi, et sult veel ei oodataks otsust, mida sa ei suuda teha… mitte veel, mitte nüüd.

Muusika: Nils Frahm “Ambre”

Suitsulõhepirukas
(allikas: “100 pirukat”)

Tainas:
125 g võid
120 g nisujahu
60 g täisterajahu
1 muna

Täidis:
175 g külmsuitsulõhet
100 g sinihallitusjuustu
4 muna
2 dl kohvikoort

Sega toasoe või, jahu ja muna ühtlaseks ning kata saadud tainaga 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Täidise jaoks klopi munad koorega lahti, lisa tükeldatud lõhe ja murendatud hallitusjuust, sega läbi ning vala põhjale. Küpseta 175-kraadises ahjus 25 minutit.

Rabarberi-maasika juustukook valge šokolaadiga

Lühidalt öeldes:

kel homseks muid plaane pole, võib sammud lahkesti seada Põlva talupoodi, mille tagahoovis kostitab kell 10-15 külalisi õuekohvik Tillu koostöös Lõuna-Eesti blogarditega.  Minu poolt on suitsulõhepirukas ja klassikaline rabarberikook.

Seniks aga silmadega söömiseks rabarber, maasikad ja valge šokolaad.

Muusika: Seitsmes Meel “Tule kui leebe tuul”

Rabarberi-maasika juustukook valge šokolaadiga

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

250 g rabarberit
70 g suhkrut
12 maasikat
1 apelsini mahl

400 g toorjuustu
200 g hapukoort
50 g suhkrut
1 tl maisitärklist
200 g valget šokolaadi
2 tl vanillisuhkrut
3 muna

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
maasikaid

Tükelda rabarber, poolita maasikad, lisa suhkur ja apelsinimahl. Kuumuta keemiseni, vähenda kuumust ja keeda, kuni rabarber on pehme ja vedelik vähenenud,
Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Eelküpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahusta toorjuust suhkruga, lisa hapukoor, maisitärklis, vanillisuhkur ja veevannil sulatatud valge šokolaad. Lisa kergelt lahti klopitud munad.
Vala pool toorjuustutäidisest eelküpsetatud põhjale, vala peale pool rabarberitäidisest ning sega noaotsaga kergelt läbi. Kata teise poolega toorjuustutäidisest ja rabarberitäidisest, sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Küpseta 175-kraadises ahjus 1 tund ja 10 minutit. Lase tund aega avatud uksega ahjus jahtuda, võta siis ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud valge šokolaadi ja maasikatega.

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat

Tol hommikul oli vihma sadanud.

Sõitsin tööle. Lahtise autoaknaga, et tunda roheliste lehtede, unistuste ja vihmamärja asfaldi lõhna. Raadios kõlas üks kõigi aegade kaunimaid ja kurvemaid laule – “I Can’t Make You Love Me” George Michaeli versioonis, mis on absoluutselt ületamatu, kasvõi ainult üheainsama fraasi pärast, mida ta laulab uskumatult võimsa emotsiooniga –  I’ll close my eyes and then I won’t see the love you do not feel, when you’re holding me.

Ühel hetkel hakkas tuuleklaasile sadama valgeid helbeid. See ei olnudki lumi. Need olid need jumalaga jätvad toomehelbed, millest kirjutas Marie Under. Ja sirelid õitsesid.

Edasi sõitsin mõtlikuna. Viimase aja sündmused on midagi minus paigast liigutanud. Või siis just paika, vahet pole. See pole iseenesest halb, see on osa päriselt elamisest. Taas tärkama hakkav hapramast hapram usaldus. Otsused, mis tuleb teha. Vastamata küsimused ja lõpetamata lood – nendes olen ma osav. Tunne, et mõnikord on vaja minna otse läbi kiviseina, et ennast jälle tükkidest tervikuks kokku panna. Selles kõiges on ometi omajagu ilu. Võib-olla valusat ilu.

Elamise ilu.

Õhtu ja avatud aken ja vihma lõhn.

Mai oli üksildane kuu.

Muusika: Richard Hawley “Can You Hear the Rain, Love?”

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat (kahele)
(algretsept: Donna Hay)

200 g halloumi juustu
100 g suitsupeekonit
100 g ciabattat vms
2 sl oliiviõli
200 g kirsstomateid
70 g rukolat vms

Kaste:
6 sl punase veini äädikat
2 sl oliiviõli
1 küüslauguküüs
musta pipart

Kastme jaoks sega veiniäädikas, oliiviõli ja purustatud küüslauk ning maitsesta pipraga.
Tükelda ciabatta ja peekon, lõika halloumi viiludeks, lisa oliiviõli, sega läbi ning aseta ühe kihina küpsetusplaadile. Küpseta 220-kraadises ahjus 10 minutit, keera juustuviiludel teine külg, pane plaadile ka tomatid ning küpseta veel umbes 10 minutit, kuni tomatite koor hakkab lõhenema.
Pane rukolalehed taldrikutele ning tõsta peale tomatid, juust, ciabatta ja peekon. Nirista peale kaste, soovi korral võid lisada veel musta pipart.