Monthly Archives: juuli 2009

Broileri-juustupirukas

Ei saa mitte nurisemata jätta – turule minge ikka, nagu ma kirjutasin. Aga lisaks kõigele muule vaadake seal igaks juhuks järele, ega müüja, kes kiidab oma kaupa kvaliteetseks ja eestimaiseks, pole värskete mustikate sisse sokutanud ka 2 päeva vanuseid plögaseid ja pooleldi käärivaid marju. Kogemus ajas mul harja punaseks, ent olgu – see teema lõpeb minu jaoks siinsamas, edaspidi usaldan, aga kontrollin. Ja oma talvemustikad korjan loomulikult ise. Kookidest ma täna ei räägi, ainult neist vist ikka ära ei ela, mõnikord tahaks ikka midagi soolast ka. Kui see just ei ole järjekordne portsjon grillsaadusi, siis pirukas kõlbab igal ajal. Lihtne teha ja maitseb hästi. Retsept mugandatud raamatust “Pirukad 2”.

Broileri-juustupirukas

Põhi:
200 g nisujahu
100 g võid
200 g kohupiima
soola
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g broilerifileed
4 küüslauguküünt
1 punane paprika
200 g riivjuustu
soola ja musta pipart
3 muna
3 dl kohvikoort

Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, haki juurde või. Lisa kohupiim ning sega ühtlaseks tainaks (köögikombainiga kõige lihtsam). Suru tainas 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi. Torgi tainapõhi kahvliga läbi, toesta ääred fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit. Täidise valmistamiseks pruunista tükeldatud kanafileed mõni minut õlis, lisa viilutatud küüslauguküüned ja tükeldatud paprika ning kuumuta veel mõni minut. Lase jahtuda, sega juurde riivjuust, lahti klopitud munad ja koor. Maitsesta soola ja pipraga. Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ning küpseta veel 30 minutit.

Advertisements

Punase sõstra tartaletid

Kas poleks tore, kui kõik värsked marjad ja puuviljad oleks aasta ringi kättesaadavad? Võib ju väita, et ongi – väljaspool kodumaist hooaega saab nii mõndagi sissetoodut osta. Aga ometi enamasti käsi ei tõuse. Mitte hinna pärast, vaid seetõttu, et see pole see. Pole õiget lõhna, pole maitset, pole värvi ega kasulikke omadusi. Ja sellepärast ei jää üle mitte midagi muud, kui selle aja jooksul, mida me siin oleme harjunud suveks nimetama, ennast lõhki rebida :). Või lõhki süüa ;). Mustikaaeg on täies hoos, riburada tulevad tikrid, sõstrad, vaarikad, kirsid. Praegu peaks peaaegu et keelatud olema süüa midagi muud peale marjakookide :P. Isu oli küll hoopis mustikate järele, aga täna turule minna ei viitsinud. Niisiis hoopis šokolaadise põhjaga punase sõstra tartaletid. Kellele ei sümpatiseeri punaste sõstarde üsna suured seemned, võib proovi teha mustade sõstarde või mustikatega.

Punase sõstra tartaletid (10 tk)

Põhi:
200 g nisujahu
150 g võid
20 g kakaopulbrit
50 g suhkrut
1 munakollane
2 sl jääkülma vett

Täidis:
200 g punaseid sõstraid
2 muna
100 g hapukoort
50 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Sega jahu, suhkur ja kakaopulber. Lõika külm või kuubikuteks ja haki jahuga segamini. Lisa kergelt lahtiklopitud munakollane ja jääkülm vesi ning sega kiiresti tainaks. Vooderda tartaletivormid tainaga ning tõsta pooleks tunniks külmkappi. Täidise valmistamise jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, sega juurde hapukoor. Kuumuta ahi 200 kraadini. Aseta vormidesse taina peale fooliumitükid ning fooliumi peale raskuseks kuivatatud herned või oad. Küpseta 10 minutit, eemalda foolium ja raskus. Jaga punased sõstrad vormidesse ning tõsta peale hapukooresegu. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta tartalette 25 minutit.

Kaerakile

Kuidas pildistada kaerakilet? (Pilte uuendatud augustis 2014.)

On ju lihtsalt lapsemäng pildistada näiteks… maasikatorti. Põhimõtteliselt teeb suurema osa tööst objekt ise ja teil ei jää endal mitte midagi muud, kui valida ava ja säriaeg. Ja kui just viitsimist on, siis saab ju vähese vaevaga haarata mõne melissilehekese või sõeluda peale tuhksuhkrut ning – voila! Aga kaerakile… selline… ebamäärane, et mitte otse öelda ebaapetiitne hallikas võdisev ollus… Kes seda lapsepõlves sööma pole õppinud, see teda vist naljalt suu sisse ei võtagi. Mina võtan küll, mulle maitseb ja mul on hea meel, et ma õigel ajal vanaemalt selle tegemise ära õppisin, nii ma ikka siis igal suvel vähemalt korra teda teen. (Või peaks ütlema just teisipidi – et kes seda lapsepõlves pole vihkama õppinud, see julgeb ehk täiskasvanuna proovida? Sest ma tean inimesi, kelle meelest kaerakile on üks elu koledamaid kulinaarseid katsumusi.)

Kaerakile

Aga ikkagi – mismoodi teda siis pildistada, et neidki, kes asja vastu ehk vähemalt pisukest uudishimu tunnevad, mitte eemal peletada?

Retsept on siin toodud nõnda, nagu mina kaerakilet teen. Retseptid, mida ma mujal kohanud olen, soovitavad umbes ööpäeva jagu hapnemist, mis on minu kogemuste kohaselt kaugelt liiga vähe. Kaerakile peaks ikkagi olema tuntavalt hapukas ja selle saavutamiseks kulub vähemalt 2 (kui mitte 4) ööpäeva (üle hapneda ei tohi ka muidugi lasta, aga siin ei oska ma paremat soovitust anda, kui järgida kõhutunnet). Kui traditsiooniliselt serveeriti kaerakilet nii soojalt kui külmalt, siis mina olen külma variandi usku, soojalt ei lähe eriti kaubaks.

Kaerakile

Kaerakile

500 g kaerahelbeid
3-4 viilu rukkileiba
sooja vett

Pane kaerahelbed ja tükeldatud rukkileib savist või roostevabast terasest kaussi ning vala peale soe vesi. Mõne aja pärast jälgi, et kaerahelbed poleks paisudes kuivale jäänud ning vajadusel lisa vett. Pane kauss soojemasse kohta 2-3 ööpäevaks hapnema. Kui segu on parajalt hapu, kurna see läbi tiheda sõela paksupõhjalisse potti. Kui vedelik tundub liiga paks (või on saanud liiga hapu), lisa pisut vett. Keeda tasasel tulel, pidevalt puulusikaga segades (oluline, sest muidu kipub segu põhja kõrbema), kuni segu pakseneb. Vala kaerakile kaussidesse ja lase jahtuda. Õige kaerakile lööb jahtudes kausiserva küljest lahti. Serveeri (otse kausist või kummuta taldrikule) külmalt suhkru ja piimaga.

Kaerakile

Rukkirullbiskviit mustikatega

S u v i. (Kujutlege siia juurde rahulolev ohe.) Mõneks ajaks jälle tsiviliseeritud inimeste keskel tagasi. Esimene puhkusenädal möödus… nagu puhkus. Kes mind tunneb, teab, et see on saavutus, mis väärib tunnustust :). Metsmaasikad ja metsmaasikamoos. Kukeseenehakatised, mis kuidagi kosuda ei tahtnud. Varahommikune udu. Üüratus koguses tüütuid sääski ja parme. Roheline konn, kes tüütu järjekindlusega saunatrepile ronis ja iga kord, kui keegi lähenes, sealt etteheitva plartsatusega vette hüppes. Mustikatest määritud sõrmed ja mustika-klimbisupp. Mõnikord ongi vaja üksinda järele mõelda ja mõtteis lahtisi otsi kokku sõlmida. Et siis tagasi linna tulla, leida, et tikrid on valmis, lõvilõuad õitsema läinud ja roosid õitsevad endiselt pillava lahkusega. Ignoreerida äkki hilisõhtul pähe tekkinud mõtet, et ööd lähevad juba pimedamaks, ja öelda endale: ei, suvi on alles ees. Rukkirullbiskviidi retsept on pärit Nami-namist (väikeste korrektiividega).

Rukkirullbiskviit mustikatega

Biskviit:
4 muna
1 dl suhkrut
1 dl kartulitärklist
1 dl rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
200 g püreestatud mustikaid
0,5 dl suhkrut
200 g maitsestamata toorjuustu

Peale:
2 dl 35% rõõska koort
mustikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 5 minutit), sõelu juurde omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult, vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning ilu ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit. Kummuta suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile. Püreesta mustikad suhkruga ja sega juurde toorjuust. Määri segu jahtunud biskviitpõhjale ning keera küpsetuspaberi abil rulli. Vahusta rõõsk koor, maitsesta suhkruga. Kata rullbiskviit vahukoorega ja kaunista mustikatega.

Meloni-maasikasalat

Aeg-ajalt tuleb koogiküpsetamisse paus teha ning midagi kergemat ja kiiremat käsile võtta. nii et marja- ja puuviljasalatite kooskokkamine  sai päris heaks motivaatoriks. Puuviljasalatid saab lihtsalt ja kiirelt valmis, sinna võib sisse panna enam-vähem kõike, mida fantaasia lubab; neid võib serveerida naturaalselt, jäätisega (kui see teile juhtumisi maitseb), vanillikastme või vahukoorega. Ja lisaks – puuviljasalat ei pea ilmtingimata magus olema. Aga ükskõik, kas tegemist on soolase salatiga liha lisandiks või desserdiga – igal juhul rõõmustavad nii kõht kui silmad. Meloni- või arbuusisalatite puhul on lisaboonusena ka taara omast käest võtta – kui viljad pooleks lõigata ja sisu välja uuristada, saab koorepoolikuid kasutada serveerimiseks.

Meloni-maasikasalat

1  melon
500 g maasikaid
3 virsikut
soovi korral sidruni- või laimimahla ja tuhksuhkrut
kaunistamiseks melissi- või mündilehti

Poolita melon, lõika sisu välja ning tükelda. Tükelda ka virsikud, lõika maasikad neljaks ning sega kõik kokku. Kui tundub, et tulemus on liiga mahe, pigista sekka pisut sidruni- või laimimahla. Lase pool tunnikest külmkapis maitsestuda, serveerimiseks tõsta melonikoortesse ning sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.

Kama-juustukook murelitega

Igasugused kamatrühvlid ja -pallikesed on kama kooskokates ära proovitud, nüüd liigume järgmisele tasemele ja suuname kama juustukoogisse (mitte et selles midagi otsatult uut oleks, kama tordis on varemgi proovitud). Tegemist on Maru retseptiga, milles mõned kosmeetilised muudatused tehtud.  Tõtt öelda kasutasin ma siinkohal elus esimest korda koogis sulatatud juustu, tulemus polnud halb, sugugi mitte, aga toorjuustu asendama ma teda siiski ei valiks. Minu jaoks oli pisut soolakas, tüüpiliselt merevaigulik maitse täisti tuntav, aga see võis nõnda olla ka vaid sestap, et ma t e a d s i n. Teisi sööjaid see igatahes imestama ei pannud, nagu ei suutnud nad ära tunda ka kama esinemist kõrvalosas. Mine siis võta kinni, kas see on pigem hea või halb. Murelid aga tuleks minu arvates asendada kirssidega, murelitel lihtsalt ei ole piisavalt iseloomu.

Kama-juustukook murelitega

Põhi:
1 pakk Selga šokolaadiküpsiseid
0,5 dl suuri kaerahelbeid
0,5 dl kamajahu
0,5 dl suhkrut
70 g võid

Täidis:
600 g sulatatud juustu Merevaik
200 g valget šokolaadi
1 spl võid
3 muna
1 dl kamajahu
300 g mureleid või kirsse
2 tl tärklist

Purusta šokolaadiküpsised. Sulata pannil suhkur, lisa kaerahelbed ja kama, prae segades mõned minutid (jälgi, et suuri tükke ei moodustuks). Vala kaerahelbesegu küpsisepurule, sega omavahel ning lisa sulavõi. suru saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga koogivormi. Täidise jaoks vahusta munad, lisa Merevaik, kamajahu ning koos supilusikatäie võiga sulatatud valge šokolaad. Sega ühtlaseks. Kata koogipõhi kividest puhastatud kirsside või murelitega, puista peale tärklis ning kata juustuseguga. Kata vorm fooliumiga ning küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit, seejärel eemalda foolium ning küpseta veel u 40 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Eton mess

Minge turule. Parim oleks muidugi varahommikul, aga kui te ei viitsi sellepärast varem üles tõusma hakata, siis pole ka hullu. Autoga ärge kah parem minema hakake, parkida ei ole niikuinii kuskile ja ajate ennast ilma asjata vihale. Kõndige turulettide vahel ringi, vaadake, nuusutage, kuulake. Rahulikult ja mõnuga. Lükake töömõtted oma järjekorda ootama ja unustage pooleks tunniks ära, et kõik asjad ei ole sugugi roosilised.
Ärge vihastage nende peale, kellel paistab alati järjekorras kiirem olevat kui teil. Ja ärge imestage, kui lahkute sealt viljadega, mida te üldse ei plaaninud osta, aga mis lihtsalt nägid n i i värsked ja ahvatlevad välja, või leiate oma kotist poole kilo tomatite asemel kaks.
Aga maasikaid ostke kindlasti ja tehke endale Eton mess‘i, inglise desserti, mida traditsiooniliselt serveeritakse iga-aastasel Etoni ja Winchesteri kolledžite vahelisel kriketimatšil.
Selle desserdi sünni kohta käib ka üks legend, mis kas siis tõsi või mitte, väidab, et Eton mess, nagu paljud head asjad, on sündinud puhta juhuse läbi – nimelt olla üks labradori retriiver kogemata kombel istunud autosse paigutatud piknikukorvi ja seal siis sellise segadiku tekitanud.

Eton mess

Eton mess

500 g maasikaid
2 dl vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
50 g beseeküpsiseid

Vahusta koor vanillisuhkruga, lisa tükeldatud maasikad ja väiksemaks murendatud beseeküpsised. Tõsta serveerimiseks pokaalidesse ja kaunista maasikatega.

Eton mess

Kui see ei ole tõeline kulinaarne suvi, siis mis veel võiks seda olla? Aga uskuge mind – isegi poolt siintoodud kogusest ei maksa üksi ära süüa, tervest rääkimata :P.