Monthly Archives: juuni 2015

Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Maasika-tatrarull sefiiriga

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Advertisements

Me armastame ooperit! 3. osa – tenorid

Baritonid ja bassid kuulatud, valmis tenoriteks?

Jah. Nojah. Tenorid kipuvad olema ooperi A ja O (või ehk siiski pool sammukest sopranitest taga) – kõige virtuoossemad aariad, esimeste armastajate ja traagiliste kangelaste rollid, publiku armastus, raha, au ja kuulsus.

6a0133ec991857970b0134852e598a970c

Selle pildi on muidugi ilmselgelt joonistanud keegi bariton, kuna näeb ennast ainsana mõtlemas, kuidas põhitegevust e laulmist edukamalt sooritada.

Mul isiklikult on tenorivaimustus ammu läbi põetud ja tenorite leivanumber-aariate (“La donna e mobile”, “Nessun dorma”, “Una furtiva lagrima” jt) perfektne esitus ei suuda mind panna vaimustusest kiljuma, vaid tekitab pigem tahtmise süüdistada solisti katses võita odavat populaarsust.

Nii et jah, see hääleliik on mu jaoks veidi üheplaaniline oma (sõltuvalt lauljast rohkema või vähema) ilutsemise, bravuurikate lõpu-crescendodega (bassid ja baritonid laulavad kohati märksa enam nii, nagu neil oleks tõsi taga) ja jällegi konkreetsest lauljast sõltuva kombega puistata aeg-ajalt kõrgeid noote ka sinna, kus neid ette nähtud pole. Pluss – mida kuulsam laulja, seda rohkem kalduvust kaaslauljaid ignoreerida, et oma vokaalne võimekus rohkem välja paistaks. Rääkimata alalõpmata (valget) salli kandva ja teed joova tenori stereotüübist. Ja lisaks on nendega muidugi veel see häda ka, et libretode loogika nõuab üldiselt, et tenor oleks noor ja näeks hea välja, ent sagedamini tuleb meil siiski kohtuda keskealiste heas toitumuses härrasmeestega, kes püüavad teeselda, et on 20-aastased nälgivad kunstnikud Pariisi Ladina kvartalis.
Kõlas nüüd maru halvasti, jah? Ei, ega asi nii hull ka ei ole, head tenorit on ikka väga hea kuulata, lihtsalt see tähendab, et minu nõudmised neile on teistest hääleliikidest veel suuremad.

Tenorite puhul väga lihtsa liigitusega ei pääse. Et kellegi vastu mitte väga ebaõiglane olla, tuleks eristada vähemalt 4 kategooriat: tenore di grazia, lüüriline tenor, spinto, dramaatiline tenor. Viiendaks võib juurde lisada Mozarti tenori.
Ja loomulikult on veel olemas kontratenorid, ent nendel ma ei peatu, kuna põhimõtteliselt pole tegemist üldse tenoritega, sest hääleulatus on neil pigem metsosoprani oma. pealegi suudavad väga vähesed neist laulda loomulikult ja ilma falsetita, mistõttu kogu üritusel on enamasti piinlik pingutuse maik juures.

Ilmselt oleks just tenorite juures ka asjakohane mainida igipõlist vaidlusteemat ooperifännide hulgas – mineviku hääled vs kaasaegsed lauljad. Ma ise küll ei arva, et pidevalt võrdlema peab, aga on palju neid, kelle meelest on kaasajal kõik üks suur allakäik ning enam ei ole kedagi, kes suudaks sama mis suur see ja too. Pigem on asi vast siiski tehnika arengus, sest kui praegu juhtub laulja mõnel noodil komistama või pole tal lihtsalt parim päev, näeb seda HD-kvaliteedis pool maailma, mineviku häältest on meil aga niisuguse kvaliteediga salvestused, mis tekitavad kahtluse, kas need lauljad üldse viisigi pidasid. Mine ja võrdle neid siis omavahel.
Lisaks sellele peab ka ooper võistlema ülejäänud muusika- ja meelelahutustööstusega, mis seab varasemast tunduvalt suuremad nõudmised sellele, mida, kus ja kuidas lauljad peavad esitama ja kuidas välja nägema, mis omakorda toob tõelistelt ooperipuristidelt kaasa totaalse absurdini kiskuvad süüdistused, nii et kaasaja suurimatel ooperistaaridel on andunud poolehoidjaid ja vihaseid kriitikuid ühepalju.
Ka mina olen lüüriliste tenorite puhul arvamusel, et praegu ei ole ega paista lähemal ajal ka tulemas konkurentsi noorele José Carrerasele, kes napi kümnekonna aasta jooksul suutis aukartust äratava hulga rolle ooperiajalukku laulda, ent see on siiski pigem erand. Üldiselt ma jälgin ikka rohkem kaasaegsete lauljate hääle ja rollitõlgenduste muutumist, selle asemel, et keskenduda mõnele mineviku etalonile.

Nagu ikka, alustagem kõrgemalt. Tenore di grazia (ehk leggero tenor) on lüürilise koloratuuri meesvariant, väga kerge ja liikuva häälega ning suuteline laulma kõiki kõrgeid fiorituure täiel häälel. Tüüpiliseks näiteks siin on Almaviva aaria “Ecco ridente in cielo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Juan Diego Flórez.

Peruulane Juan Diego on praegu kahtlemata nimetatud hääleliigi silmapaistvaim esindaja, kusjuures teda ei iseloomusta üldsegi suur hääl, aga selle varjamiseks kasutab ta osavasti volüümi lisamist, nii et mulle tundub kohati, et see nö toores jõud hakkab loomupärast elegantsi varjutama. Sealjuures täiesti tarbetult, sest tenore di grazia puhul on elegants sama oluline kui kogu koloratuurakrobaatika, mida Flórez kahtlemata virtuoosselt valdab. Mõningate arvamuste kohaselt küll Lawrence Brownleele alla jäädes, ent see on nüüd suuremalt jaolt maitse küsimus.
Pealegi on Brownleel komme, mida tipptasemel solistide puhul näha ei tahaks – ta nimelt valmistub kõrgeteks nootideks täiesti kuuldavalt ja nähtavalt, nagu mõned iluuisutajad, kes hüppeks terve liuvälja ulatuses hoogu võtavad. Seda valmistumist ei ole hea kuulata, pealegi käib mul niisuguse hoovõtu peale endiselt südame alt külm jutt läbi hirmust, et kohe tuuakse kuuldavale mingi kääksatus.
Nii et ühesõnaga, selle kõigega tahtsin ma tegelikult öelda, et selles aarias ja üleüldse Almaviva rollis ei ole Juan Diegot siiani keegi ületanud.

Teiseks näiteks olgu Nemorino aaria “Una furtiva lagrima” Donizetti ooperist “Armujook” laulab Rolando Villazón.

Mehhiko tenor Villazón (nagu ka argentiinlane Marcelo Álvarez) on tegelikult oma repertuaari üpris edukalt dramaatilisemate rollide suunas laiendanud, ent mina liigitaks ta siiski pigem lüüriliseks tenoriks, niisiis valisin ta siinpuhul esitama taas üht äärmiselt kuulsat aariat, mida tüüpiliselt on laulnud nii lüürilised kui leggero tenoid. Villazón ise aga meenutab mulle nii väga Mr. Beani (ja muuseas teeb ta vabal ajal ka haiglaklouni tööd), et tema näitlemist dramaatilistes rollides on natuke raske tõsiselt võtta, isegi kui ta suurepäraselt ja kogu hingest laulab (mida ta enamasti teeb). 2009. aastal tegi Villazón läbi operatsiooni, mille käigus eemaldati tal häälepaelte tsüst ning pärast aastast puhkust pidi ta praktiliselt uuesti laulma õppima.

Edasi siirdume lüüriliste tenorite juurde ning esimeseks näiteks on Rodolfo aaria “Che gelida manina” Puccini ooperist “Boheem”, laulab José Carreras.

See oli üks Carrerase nimirolle ning nimetet aaria on tuntumaid tenorite repertuaarist. Minust veel hullemad puristid väidavad muidugi, et see konkreetne esitus on pool tooni madalam kui peaks. Nojah, võib-olla, aga mina kuulen siin ainult täiust. Seda heideti talle peamiselt ette, et tal tõepoolest oli probleeme kõrgete nootidega, aga see, et sa tehniliselt ja/või jõuga suudad mingit nooti laulda, polegi veel mingi näitaja. Tuleb see kõik vabalt, puhtalt, helisevalt? Vaat kui ei tule, siis jätagi laulmata ja vähemalt mina olen rahul, sest ma ei ole kõrgeid noote, millest ooperi puhul muidugi üle ega ümber ei saa, kunagi päris eesmärgiks omaette pidanud.

Teine näide lüüriliste tenorite repertuaarist on Lenski aaria “Kuda, kuda võ udalilis” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, laulab Piotr Beczala.

Eelkõige romantiliste slaavi ooperite ja bel canto spetsialist, poolakas Piotr Beczala on praegu üks juhtivaid lüürilisi tenoreid koos Vittorio Grigolo, Joseph Calleja ja Ramón Vargasega. Beczalal on väga hea vokaaltehnika ning muidugi on Lenski roll otsekui tema jaoks kirjutatud. Samuti tuleb teda kiita otsuse eest jääda kindlaks oma ampluaale ning mitte anda järele kiusatusele laulda spinto rolle, sest selleks tal selgelt võimed puuduvad.

Edasi siirdumegi spinto rollide juurde ning siin alustame Cavaradossi aariaga “E lucevan le stelle” Puccini ooperist “Tosca”, laulab loomulikult José Carreras.

Ja siin see nüüd on – kui keegi ikkagi sunniks mind kõigi tuhandete ooperiaariate hulgast nimetama ainult ühte, siis see ta oleks ja nimelt selles esituses.
Tehniliselt suurepäraselt suudavad seda ette kanda kaasaegsedki – aga nad laulavad Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Tema tugeva, kõlava, selge, metalselt heliseva, täiesti unikaalse tämbri ja sooja tonaalsusega hääle puhtale ilule ja emotsionaasetele esitustele võrdset ei ole ma veel leidnud. Ühtlasi tõestas Carreras veenvalt sedagi, et lüüriline tenor ei pea absoluutselt laulma ninahäälega. Tema unikaalsetest rollikäsitlustest rääkimata, Carreras ei laulnud kunagi vaid noote, vaid muutus ise otsekui osaks muusikast.
Ilmselt on see tõsi, et rohkem kui raske haigus keerasid ta hääle tuksi kehvapoolne vokaaltehnika ja liiga rasked dramaatilised rollid, samas on just neist rollidest mõnedki igaveseks ooperiajalukku kirjutatud, nii et võib-olla oli see õigustatud risk – särada lühikest aega eredaima tähena, selle asemel, et aastakümneid üha samu lüürilisi rolle laulda.

Teine väga kuulus spinto tenori aaria on Calafi aaria “Nessun dorma” Puccini ooperist “Turandot”, laulab Luciano Pavarotti.

See on üks keerulisemaid, samas aga ka tuntumaid ja populaarsemaid tenori aariaid üleüldse ning siinsest esitusest võib ka selgesti mõista, miks see nii on. Pavarotti aga kuulus kahtlemata suurimate tenorite hulka ning ehkki hilisemad kolme tenori kontserdid jäid alati muusikalise väärikusse piiridesse, heitsid need siiski kolmikule kui ooperilauljatele veidi varju, mistõttu kiputi unustama, et omal ajal ja omades rollides kuulusid kõik kolm ilma mingi kahtluseta absoluutsesse tippu.

Dramaatilise tenori (ehk tenore di forza) parimaks näiteks võiks olla Otello aaria “Niun mi tema” Verdi ooperist “Otello”, laulab Plácido Domingo.

Otello oli Domingo nimiroll, milles ta on ületamatuks jäänudki. 1991. aastal Viinis kestsid ühe etenduse järgsed ovatsioonid tund ja kakskümmend minutit ning tenor käis kummardamas 101 korda. Kuulsast kolmikust on just Domingo kindlasti kõige mitmekülgsem, seda tõendab ka asjaolu, et ta laulab endiselt, 74 aasta vanuses suurtel ooperilavadel, nüüd aga baritonina ja ei tee seda sugugi viletsalt (ehkki ei saa jätta lisamata, et võrdlust parimate baritonidega ta siiski välja ei kannata, ta ei kõla nagu bariton, ta kõlab nagu tavalisest madalamalt laulev Plácido Domingo). Ent see, mida ta tegi oma hiilgeajal spinto/dramaatilise tenorina on puhas ooperiajalugu.

Heldentenori (dramaatiline tenor Saksa ooperis) näiteks on suurepärane Florestani aaria “Gott, welch Dunkel hier… In des Lebens Frühlingstagen” Beethoveni ooperist “Fidelio”, laulab Jonas Kaufmann.

See on üks raskemaid aariaid tenori repertuaaris ning suurepärane esitus praeguselt esitenorilt ning ikka ainult võrdlus Carrerase ja Domingoga on põhjus, miks ma ei saa Kaufmanni täiuslikuks tenoriks pidada – tal on ebatavaline hääletämber, ta näeb hea välja, laulab tehniliselt suurepäraselt, aga kõik on justkui liiga paigas, liiga ilus, liiga mehaaniline.
Rangelt võttes muidugi saaks teda võrrelda ainult Domingoga, sest Carreras on lüüriline tenor, Kaufmann aga selgelt spinto, sest ta hääl on palju, palju tumedam ja raskem kui lüürilise tenori oma, ning võib arvata, et kunagi suudab ta samuti edukalt baritoni laulda (praegused spekulatsioonid selle üle, kas ta mitte bariton pole, on muidugi liigsed, sest kõlavärvingust hoolimata on ta hääleulatus siiski tenori oma). Iseenesest on aga tegemist umbes samasuguse fenomeniga nagu Domingo, kes võib laulda praktiliselt kõike Nemorinost Lohengrinini välja, ainult et tenorihääl pole mingi muutumatu suurus ja vähemalt mulle näib, et lüürilised rollid oleks tal juba aeg sinnapaika jätta.

Lisapalaks on Rodolfo aaria “Quando le sere al placido” Verdi ooperist “Luisa Miller”, laulab… te teate juba, kes. See pole teiste siin mainitud paladega võrreldes nii tuntud, aga tegemist on imekauni aariaga ning ühe mu enda lemmikuga tenorite repertuaarist. Tehniliselt täiuslik esitus? Ei. Aga milline väljendusrikkus, milline sujuv legato, lihtsalt võrratu ja seda hoolimata asjaolust, et nimetatud salvestus eelneb vahetult ajale, mil Carreras alustas pikka võitlust leukeemiaga.

Veel väga tuntud tenori aariaid:

Lüüriline tenor:
Fausti aaria “Salut! Demeure chaste et pure” Gounod’ ooperist “Faust” (José Carreras)
Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti spiriti” Verdi ooperist “Traviata” (Piotr Beczala)
Hertsogi lauluke “La donna è mobile” Verdi ooperist “Rigoletto” (Luciano Pavarotti) – ma ei toonud seda nimelt eraldi välja, sest see on lihtsalt LIIGA tuntud.
Edgardo aaria “Tu che a dio spiegasti l’ali” Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor” (José Carreras)

Spinto tenor:
Gustavo aaria “Forse la soglia attinse” Verdi ooperist “Maskiball” (Marcelo Álvarez)
Canio aaria “Recitar!… Vesti la giubba” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Luciano Pavarotti)
Radamese aaria “Celeste aida” Verdi ooperist “Aida” (Franco Corelli)
Manrico cabaletta “Di quella pira” Verdi ooperist “Trubaduur” (Franco Bonisolli)

Dramaatiline /heldentenor:
Siegmundi aaria “Winterstürme wichen dem Wonnemond” Wagneri ooperist “Valküür” (Jonas Kaufmann) – seda aariat kuulates mõtlen iga kord, et ma vist täitsa tarbetult alahindan Wagnerit.
Samsoni aaria “Vois, ma misère” Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila” (José Cura)
Lohengrini aaria “In fernem Land” Wagneri ooperist “Lohengrin” (Gösta Winbergh)

Mozarti tenor:
Tamino aaria “Dies Bildnis ist bezaubernd schön” Mozarti ooperist “Võluflööt” (Jonas Kaufmann)
don Ottavio aaria “Il mio tesoro intanto” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Rolando Villazón)