Lõpuks ometi.
Puhkus.
Täna õhtuks on juba õige pisut toibumise tunne ning koos sellega saabub hämming seeüle, kuidas ma küll niiviisi ettevaatamatult endast kõik ära jagasin. Tahab ikka jätkuvalt õppimist, et mitte end nõndamoodi paremale ja vasakule laiali loopida, ükskõik kas siis heldusest või ülemäärasest vastutuse- ja kohusetundest. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest küsida teadagi võib kõike, andja on see, kel peab aru peas olema.
Kõigest sellest ja ülejäänust tulenevalt sattusin lõpuks senikogetuist tunduvalt hullemasse kõikehõlmava emotsionaalse ja sotsiaalse kurnatuse seisundisse. Minu tüüpi empaatia on ilmselt naguniigi rohkem emotsionaalne kui kognitiivne, nii et ma ei pea selleks mingeid teadlikke pingutusi tegema, et kellegi emotsioone tunnetada või vaatenurka mõista, aga see tähendab ka, et ma ei saa seda tahtlikult välja lülitada (hirmsasti tahaks küll). Aga no eks me tasapisi ikka õpime rohkem omas mullis püsima. Enam ei kavatse ma lasta sellisel olukorral tekkida.
Ja igasugune hobiterapeuditsemine lõpeb nüüd ka ära, just selle tõttu, et ma olen liiga leebe ja mõistev ka seal, kus tegelikult tuleks inimese enda huvides mõista anda, et tegutseda on vaja. Leebus ja mõistvus igasuguste olukordade suhtes tagavad teadagi selle, et inimene ei võta jätkuvalt probleemi lahendamiseks mitte midagi ette, vaid laseb vanaviisi ohvrina edasi ning mõne aja pärast, kui akuutne faas kordub, tuleb uue doosi mõistetud olemise järele. Ja ma ei räägi siin mitte sellest, et meil kõigil on aeg-ajalt kurb ja paha ja maailm meie vastu ja tahaks pai ja nõrk olla, vaid probleemidest, mis kestavad aastaid. Ja aastaid.
Jah, tahaksin küll teid kõiki kuulata ja teile pai teha, teie muresid analüüsida ja uusi vaatenurki pakkuda, aga tuleb endale tunnistada, et ma ei jaksa. Kogesin nüüd esimest korda, mis juhtub siis, kui kurnatus jõuab nii kaugele, et mõistmine, kaasa elamine ja kaasa tundmine saavad täielikult otsa ja asenduvad pideva ärritusega. Ja sain teada, et ongi täiesti võimalik kulutada kogu empaatia ära pidevate pind-sõrmes probleemide peale, nii et selleks hetkeks, kui käes on tõesti mõni veri-ja-lahtised-haavad olukord, on alles ainult tühjus ja ärritus. Seda ma nüüd küll päriselt silmas ei pidanud soovi all empaatiat välja lülitada.
Lisaks jäin pärast jaanipäeva enda kohta harvaesinevalt põhjalikult haigeks ning sealhulgas kaotasin mitmeks päevaks täielikult hääle. Leidsin, et sellest tuleb midagi järeldada ning tõmbuda taastumiseks täielikku üksindusse. Füüsiliselt olen nüüdseks terve, igatahes jaksan jälle trenni teha, aga muus osas on tarvis veel mõnda aega kosuda.
Olen eluterve egoismi vajadust endale muidugi varemgi deklareerinud, aga need oli enamasti üksnes sõnad. Noh, nüüd sain omal nahal teada, mis juhtub siis, kui jätkuvalt seada kõigi vajadused enda omadest ettepoole, aina püüda vastutada kõigi teiste tuju parandamise eest, raugematu järjekindlusega katsuda leivast redelit (või antud kontekstis silda) ehitada ning omaenda mõtteid ja vajadusi isegi mitte üritada enam väljendada, sest keegi nagunii ei kuula.
Kindlasti tekib kellelgi selle kõige peale tahtmine nimetada seda ise oma elu keeruliseks elamiseks. Pole mõtet, see sõltub ainuüksi vaatenurgast. Kõige lihtsam on seda seletada inimtüüpide leierdatud näitel. Introverte peetakse tihti ülemõtlejateks ja -analüüsijateks. Ent mille suhtes? Nii et selle asemel, et hakata kättemaksuks ekstraverte pealiskaudseteks ja vähemõtlevateks sildistama, lepiks ehk kokku, et tegemist on lihtsalt erinevate informatsiooni töötlemise ja analüüsimise ning maailma tunnetamise viisidega. Need on aga suures osas kaasa antud ning neid muuta pole märkimisväärses ulatuses võimalik.
Ega vajalik. Juhtusin hiljuti nägema kuskil pealkirja “Kuidas minust sai hommikuinimene” vms. Ei, ma ei taha. Saada hommikuinimeseks. Või ekstraverdiks. Või paremaks small talki viljelejaks. Või kellekski kolmandaks. Las ma jään iseendaks, nii ebaefektiivne kui see ka poleks. Las ma eelistan õhtu ilu hommikute omale. Las ma tunnetan elu ja inimesi just nii – südamevere ja palja luuni. Las ma pööritan silmi jutu peale, mis keerleb väikekodanlike väärtuste ümber ning leian, et elus peab elus olemise tunde jaoks sisalduma palju enamat – loomingulist põlemist, intellektuaalset uudishimu, ehedat soojust ja lähedust, loodud ja läbi elatud lugusid, aga ka teatud kogus kõhklusi ja nõrkust.
Muusika: Snow Patrol “Run”
Mustika-vaarika toortort
Põhi:
100 g kuivatatud datleid (vajadusel leotatud)
125 g india pähkleid
Täidis:
400 g india pähkleid (leotatud)
1 banaan
1 laimi mahl
115 g kookosõli
80 g mett või agaavisiirupit
175 g mustikaid
100 g vaarikaid
Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid köögikombaini või minilõikuriga koos püsivaks kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa banaan, laimimahl, kookosõli, mesi või agaavisiirup ja mustikad ning püreesta, kuni saad ühtlase kreemja segu, kus suuri pähklitükke pole. Sega lusikaga juurde terved vaarikad, vala täidis koogipõhjale ning lase vähemalt 5 tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista.
Kaunista enne serveerimist mustikate ja vaarikatega.
Retsept ilmus ka ajakirja “Kodu & Aed” juuliumbris.
Toidutegu 