Monthly Archives: august 2009

Suvikõrvitsa-paprikapirukas kitsejuustuga

Mõtteis on muud asjad. Asjad ja inimesed, sestap pikka juttu ei tule. Krõbeda juustumaitselise põhjaga suvikõrvitsa-paprikapirukas las räägib ise enda eest. Kellele kitsejuust on vastunäidustatud, võib selle vabalt asendada endale meelepärasema juustuga.

Suvikõrvitsa-paprikapirukas kitsejuustuga
(allikas:  “Pirukad 2”)

Põhi:
100 g võid
100 g riivjuustu
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 sl külma vett

Täidis:
500 g suvikõrvitsat
1 suur punane paprika
1 sibul
2 muna
2 dl kohvikoort
100 g kitsejuustu
soola ja musta pipart
100 g riivjuustu

Näpi külm või jahu ja küpsetuspulbriga segi. Lisa riivjuust ja külm vesi ning sega kiirest ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane tunniks ajaks külmkappi. täidise valmistamiseks puhasta suvikõrvits ja paprika ning lõika kuubikuteks. Haki sibul. Kuumuta köögivilju mõni minut õlis ning maitsesta soola ja pipraga. Vajuta tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele, torka kahvliga augud põhja ning toesta servad fooliumiga. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, eemalda foolium. Klopi munad lahti, lisa kohvikoor ning maitsesta soola ja pipraga. Laota eelküpsetatud põhjale köögivili ja pudendatud kitsejuust. Vala peale muna-kooresegu ning raputa peale riivjuust. Küpseta veel 30 minutit.

Advertisements

Kartul kahel kombel

Eestlased öeldakse olevat kartulirahvas. Võib-olla on see müüt. Võib-olla nüüdseks juba minevikunähtus. Aga selge on ka see, et pole suvel paremat toitu värskest kartulist. Või, till, hapukoor, värskelt hapendatud kurk ja kukeseened käivad asja juurde, ükskõik kas ükshaaval või kogunisti kõik koos, kuidas keegi parajasti eelistab. Kui siis lõpuks kõige lihtsamast variandist on isu täis söödud, võib kartuli suunata ka grillile. Talveks aga tundub paremini sobivat ahjus küpsetatud kartul. Valmistusviis on natuke erinev, aga tulemus põhimõtteliselt sama ning sobib ühtviisi hästi nii prae lisandiks kui ka suupistena serveerimiseks näiteks koos hapukoorekastmega. Maitseaineid ning nende kogust võib igaüks varieerida vastavalt oma maitse-eelistustele.

Grillitud kartul

enam-vähem ühesuurusi kartuleid
oliiviõli või grillõli
erinevaid maitseaineid

Pese kartulid puhtaks ning keeda koos koorega peaaegu pehmeks. Pane kartulid kilekotti, vala peale õli ja raputa heldekäeliselt omale meeldivaid maitseaineid (soola, pipart, paprikapulbrit, erinvaid ürte jne), raputa segamini, et kartulid oleksid õliga kaetud. Lüki külmas vees leotatud grilltikkude otsa (kui grillil on kõrgem äär, nii et kartuleid saab segada, siis pole tikke vajagi) ja grilli (~10 minutit).

Tšillikartul

kartuleid
oliiviõli
maitseaineid
tšillihelbeid

Pane toored, kooritud ja sektoriteks lõigatud kartulid kaussi või kilekotti, vala peale õli, raputa erinvaid maitseaineid ja tšillihelbeid (kogus oleneb sellest, kui palju tuleneelajaid on sööjate seas 🙂 Kõige parem on ta siis, kui korralikult pipardada ja vürtsitada – ütleks Majasokk ) ning sega või raputa läbi. Küpseta 225-kraadises ahjus, kuni kartulid on küpsed ja pealt krõbedad.

Õunastruudel

Kõigepealt lubage esitleda – minu uus kaaslane on Tamron 17-50 mm F2,8. Ma olen üpris kindel, et me hakkame omavahel sobima ;).

Mis puutub struudlisse, siis siin oli motiveerivaks jõuks taas kooskokkamine @ Nami-nami. Nii tema tehtud sai. Muidu oleks ilmselt veel paar aastat mõelnud, et hmmm… struudel…peaks tegema… kunagi… ah, tühja kah, teen parem veel ühe juustukoogi. Tegelikult olen ma struudlit kunagi teinud, nii 15 aastat tagasi, oma küpsetuskatsetuste algusaegadel. Mingeid mälestusi sellest ei eksisteeri, järelikult siis polnud, mida mäletada ja imestada ei maksa, sest gaasiahjus kardetavasti tulemus eriti atraktiivne ei saanud. Et õunasadu on juba alanud, valisin tegemiseks selle kõige klassikalisema – õunastruudli. Plaane on veel, kas need ka realiseeruvad, ei julge lubada. Retseptieeskujuga toetas Eesti küpsetamisraamatute ema – Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid” (nuudlitainarull õuntega).

Õunastruudel

Tainas:
300 g nisujahu
1 dl toasooja vett
1 sl 30% äädikat
soola
50 g toiduõli

Täidis:
50 g võid
1,5 dl riivsaia
1 kg õunu
1 dl suhkrut
2 sl kaneeli
1 dl rosinaid

Peale:
50 g võid
tuhksuhkrut

Sõelu jahu kaussi või lauale kuhja, tee keskele süvend ja vala sinna omavahel segatud vesi, õli, sool ja äädikas. Sega ja sõtku hoolega, kuni tainas on ühtlane ja läikiv ning lööb käte küljest lahti. Vajaduse korral lisa veel veidi vett või jahu. Veereta tainas palliks ja pane pooleks tunniks soojaveenõu kohale või keeva veega kuumaks aetud poti alla, et tainas jahu paisumisel elastsemaks muutuks. Täidise jaoks sulata või ja prae riivsai selles kuldseks. Koori ja puhasta õunad, lõika väga õhukesteks viiludeks ning sega suhkru ja kaneeliga. Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks, kata ühtlaselt riivsaiaseguga, jättes ääred 3 cm ulatuses katmata. Jaota tainale õunaviilud ja rosinad, keera tainaservad täidisele ja rulli struudel kokku. Tõsta rull küpsetuspaberiga kaetud plaadile, pintselda üle sulavõiga ja küpseta 200-kraadises ahjus 40 minutit. Küpsetamise ajal pintselda veel mitu korda sulavõiga. Lase veini jahtuda ja sõelu peale tuhksuhkrut.

Klassikaline kriteerium struudlitaina kohta väidab, et lahti rullitud tainas peaks olema nii õhuke, et läbi selle saab armastuskirju lugeda. Mul ei olnud tainas kindlasti nii õhuke – aga võib-olla see reegel enam ei kehtigi, sest kes teab, kas tänapäeval üldse keegi armastuskirju kirjutab. Mina igatahes pole ühtegi saanud…(aga see muidugi ei tõesta veel midagi :P).

Vaarika-kookosekook

Üks parimaid ja mahlasemaid plaadikooke on vaarikate ja kookoshelvestega kohupiimakook. Suurest plaaditäiest jätkub suurele seltskonnale / mitmeks päevaks. Antud juhtumil kippus mul juba kohati tekkima kahtlus, kas neljandat päeva järjest koogi söömine siiski õige pisut liiale ei lähe. Ja jõudsin järeldusele, et ei, seda nüüd küll mitte. Kook oli nimelt kogu aja muutumatult hea 🙂 ja takistas omal moel viimaste puhkusepäevade liiga nutuseks muutumist.  Saak on salves, puhkus läbi, homme hakkan korralikuks :P. Võitlus teleobjektiiviga jätkub, aga mitte enam kauaks, sest sünnipäevakingitusena mu toredatelt kolleegidelt sai uue objektiivi ostu fond täpselt vajaliku täienduse ;).

Vaarika-kookosekook
(mugandatud:  “100 kooki 2”)

Põhi:
225 g võid
0,5 dl suhkrut
5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
2,5 dl kookoshelbeid

Täidis:
1 kg kohupiima
500 g hapukoort
4 muna
1,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
400 g vaarikaid

Sega jahu, küpsetuspulber, vanillisuhkur ja kookoshelbed. Näpi juurde või ja suhkur ning sega ühtlaseks puruks. Täidise jaoks klopi munad lahti, lisa kohupiim, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Pudista 3/4 purust ahjupanni põhjale ja suru käega ühtlaseks. Jaota vaarikad tainale ning kata kohupiimamassiga. Pudista peale ülejäänud tainapuru. Küpseta 200-kraadises ahjus 40 minutit. Serveeri jahtunult. Säilib külmas sama maitsvana julgelt kolm päeva vähemalt.

Melanhoolsed vaarikamuffinid

Kas üks muffin võiks olla mingil moel melanhoolne? Subjektiivselt ning viimase puhkusenädala künnisel kahtlemata. Ma olen ju üsna hästi puhanud, aga tärkava teotahte asemel tahaks täielikult ignoreerida peatset asjalikuks hakkamise vajadust, telefonikõnesid, e-kirju, meiki, mobiiltelefoni ja liiklusummikuid. Ja olete te märganud, et ööd on juba pimedad? Pimedad ja vaiksed. Vaid ritsikate siristamine ja mõni harv linnuhääl häirivad vaikust. Veel kuu aega tagasi ei osutunud magamine enam võimalikuks, kui magama minek juhtus pisut hilja peale jääma – linnud alustasid juba enne kella kolme ja roheliste konnade koor ei jäänud südaööselgi vait. Ja nõnda ei saagi ma lahti mõttest, et varsti ongi kõik… Puhkusega. Ja suvega. 😦 Sellest siis sellised melanhoolsed vaarikamuffinid. Iseenesest täitsa suvemaitselised ja -näolised muidugi :).

Vaarika-kardemonimuffinid
(mugandatud raamatust “Muffinid 2”)

2 muna
1 dl suhkut
125 g võid
150 g maitsestamata jogurtit
200 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1,5 tl kardemoni
200 g vaarikaid
peale puistamiseks pärlsuhkrut

Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks vahuks. Sulata või, lase jahtuda ja sega koos maitsestamata jogurtiga munavahu hulka. Lisa omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja kardemon. Lisa ettevaatlikult segades vaarikad. Jaga tainas muffinivormidesse ning puista peale pärlsuhkrut. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.

Üks väga kallis vaarikakook

Ei, mitte koostisosade poolest. Ja tegelikult pidi selle nimeks saama hoopis midagi muud. Aga reedesel, kuigi mitte 13. kuupäeval olid oma plaanid ja nii sai sellest kõige kallim kook, mida ma oma elus teinud olen. Sest hommikul tulin trepist alla, ühes käes koogivorm, teises käes taldrik koogilõiguga, õlal fotoaparaat, et minna välja terrassile pildistama. Riidest sussid jalas, libe põrand meelest ununenud ja enne kui ma reageerida jõudsin, olid jalad alt läinud. Põlv sinine,  taldrik meeter maad eemal kolmeks tükiks, koogilõik koostisosadena vaipa mööda  laiali. Vorm ülejäänud koogiga püsis miski ime läbi teises käes tasakaalus – aga see on kõigest väga, väga väike lohutus, sest fotoaparaadi ja põranda kokkupuude toimus objektiivi kaudu. Ja nii tema läks. Lohutada võin end vaid sellega, et see ei olnud mu k õ i g e kallim objektiiv :S. Ja et fotoaparaat ise jäi terveks. Ja et plaanis olnud uus objektiiv oli õnneks ostmata, sest muidu oleks ta kahtlemata parajasti ees olnud. Kui oleks kellegi peale tige olla, siis oleks,  aga kuna ei ole (enda peale ju ometi ei saa), siis olen kurb. Pagan küll! (Avalikult korrektne keelekasutus, kui meeles mõlgub ropp tõlkimatu sõim.)  Juuresolevad pildid on tehtud teleobjektiiviga. Kah omamoodi huvitav kogemus.

Vaarika-hapukoorekook
(Pereköögi vaarikakoogi retsepti ainetel)

Põhi:
250 g nisujahu
50 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
125 g võid
3 sl külma vett

Täidis:
4 muna
500 g hapukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
300 g vaarikaid
50 g mandlilaaste

Sega jahu, suhkur ja küpsetuspulber, lisa tükeldatud või ning näpi ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi ja sega kiiresti ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks, hoia 30 minutit külmkapis ja seejärel suru 26 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele. Täidise jaoks klopi munad suhkru ja vanillsuhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Laota vaarikad tainale ja vala peale muna-kooresegu. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit. Täidis võib keskelt veidi pehme jääda. Serveeri jahtunult.

Mustasõstra-juustukook

Viimasel ajal olen ma teinud ainult küpsetatud juustukooke. Miskipärast hakkas nüüd tunduma, et suvisesse aega sobiksid paremini tarretatud juustukoogid. Et oleks justkui lahjemad ja kergemad – niiviisi mõelda  on muidugi teatavat sorti enesepettus, sest üks tarretatud juustukook sisaldab reeglina küpsetatud variandist tunduvalt suuremas koguses vahukoort. Aga see selleks. Peale selle oli mul idée fixe teha juustukook nimelt mustade sõstardega, sest mulle näikse üks aromaatsemaid kodumaiseid aiasaadusi olevat täiesti teenimatult pisut alahinnatud. Retsept mugandatud raamatust “Juustukoogid” (marja-juustukook).

Mustasõstra-juustukook

Põhi:
250 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
300 g musti sõstraid
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
600 g maitsestamata toorjuustu
4 dl vahukoort
8 želatiinilehte

Kaunistamiseks:
musti sõstraid ja vaarikaid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Täidise jaoks vahusta toorjuust suhkruga. Teises kausis püreeri marjad ning lisa neile pool toorjuustust. Pane želatiinilehed külma veega likku, pigista siis kuivaks ning lahusta väheses kuumas vees. Vahusta vahukoor. Nirista pool  želatiinilahusest toorjuustu hulka, teine pool marja-toorjuustusegu hulka. Lisa kummalegi segule pool vahukoorest. Tõsta valge ja värviline segu kihiti vormi ning sega noaga läbi, et tekiks kirju kate. Lase üleöö külmikus tarduda ning kaunista marjadega.

PS. Ma ütlen – linnas ei ole võimalik puhata! :S