Monthly Archives: detsember 2010

Potica

Aasta lõpuni on kakskümmend neli tundi. Kakskümmend kaks tundi. Kakskümmend. Aga mina olen endiselt ärkvel. Ma kuulan ühte ja sama laulu. Ikka ja uuesti.

Rock Hotel “Kohtumistund”.

Aasta lõpus vaadatakse miskipärast ikka tagasi. Aastale. Elule võib-olla.

Tööd olen ma teinud, liigagi palju vist. Maailma näinud seevastu küllap liiga vähe.

Armastanud olen, ühte meest meeletuseni, teisi natuke teisiti. Haiget olen teinud ja ise saanud. Olen kõõlunud maailma serval. Olen imetlenud tähistaeva lõppematust ja hommikuuduseid päikesetõuse.

Olen õhtuid hommikutesse tantsinud, joonud, rääkinud ja vaikinud. Olen maganud riiulis 😉 ja Pärnu-Ikla maantee ääres metsas, küljealuseks sammal ja tekiks niiskevõitu käterätt.

Ma tean, mis tunne on, kui meri on põlvini. Tean sedagi, kuidas on vaadata kellegi silmadesse ja näha seal iseennast.

Olen hoidnud pea püsti ja teeselnud äärmist enesekindlust seal, kus ma seda sugugi tundnud ei ole. Ühe kingituse, mida elu pakkus, olen ära põlanud ja seda hiljem kahetsenud.

Olen elanud. Tehtud on palju ja palju rohkem on tegemata. Aga nii ju ongi hea. Sest nii on kõik ilus ikka alles ees. Elu suured ja väikesed imed. Ma ei anna endale uueks aastaks lubadusi. Mitte ühtegi. Sest endale antud lubadusi on kõige lihtsam murda.

Ei ela minevikus. Ei igatse homset. Olen olemas.

Aasta viimasel hommikul koputab aknale tihane ja üle värske lume läheb haldjate jäljerida.

Õnnelikku uut aastat teile, mu armsad (te teate, kes te olete :))! Ja kõigile teistele täpselt seda sama!

Potica
(allikas: “Kodu ja Aed”, Jõulud 2010)

Tainas:
600 g nisujahu
40 g pärmi
2 munakollast
50 g võid
50 g suhkrut
veidi soola
250 ml piima
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kreeka pähkleid
200 ml piima
1 sidruni riivitud koor
2 tl kaneeli
3 sl rummi
100 g suhkrut
100 g mett
2 munavalget

määrimiseks muna

Võta kõik ained paar tundi varem toatemperatuurile seisma. Murenda pärm sobivasse nõusse, sega paar sl sooja piimaga, lisa 2 sl jahu ja 1 tl suhkrut ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma. Vahusta toasoe või munakollaste ja suhkruga, lisa sool ja sidrunikoor. Kui pärm on pool tundi kerkinud, lisa sõelutud jahu, käesoe piim ja võivaht. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Lase soojas kohas kolmveerand tundi kerkida.

Täidise jaoks kalla piim ja pool suhkrust potti, kuumuta, lisa purustatud pähklid ning jäta pooleks tunniks seisma. Seejärel lisa kaneel, mesi, rumm ja sidrunikoor ning kuumuta veel (ära lase keema). Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga ning lisa veidi jahtunud pähklisegule.

Rulli kerkinud taigen ristkülikukujuliseks, kata täidisega, keera rulli ning aseta võitatud rõngakujulisse vormi. Lase pool tundi soojas kohas kerkida, määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 45-55 minutit.

Advertisements

Pohla-toorjuustu plaadikook

Eile õhtul istusin köögis keset leivalõhna, akna taga tulede valguses sädelesid lumekristallid ja hetkeks vilkasatas minust läbi midagi jõulutunde sarnast. Üheks lühikeseks hetkeks on seda ikka igal aastal juhtunud. Sõites öösel kella nelja ajal koju läbi lume all magava jõulutuledes linna, saatjaks Allan Vainola “Viimane jõuluöö”. Piparkooke ahjust võttes. Jõuluõhtu viimaseid küünlaid kustutades. Jõululaupäeval surnuaias jalutades.

Jõuluööl käib ingel igas toas, lendleb sääl ta küünla valgusjoas…

Lapsepõlves võib-olla tõesti. Lendas ehk tasasel tiivasahinal tuppa, pärast seda, kui kõik olid magama läinud, ja kadus taas, jätte endast paar hõbedast juust kuuseokstele ning kingipaberite ja mandariinikoorte virnale. Aga lapsed magasid, kingitused voodi kõrval, ninas lõhn, mis jääb tuppa pärast küünalde kustutamist.

Kuuse okstelt tõuseb jõuluhõng, ingli juustel särab karralõng…

Usk jõuluimedesse hajub aastatega. Kommetest saab kohustus, millega hing enam sidet ei leia. Kaubanduskeskustes ja raadios kõlava “Aisakella” eest tahaks põgeneda üksikule saarele. Valdavaks muutub soov, et lastaks natuke aega lihtsalt rahulikult olla.

Silmaga sa teda vaevalt näed, siiski tunned, et ta soovib hääd…

Aga võib-olla ta lendab siiski öösel su koju. Siis, kui oled endaga rahu teinud, koorma oma õlgadelt maha pannud ja magad rahulikku und. Võib-olla ta ongi seal. Isegi siis, kui me enam temasse ei usu. Sellepärast ma soovingi – taasleitud usku imedesse!

(Lauluread on Olav Ehala laulust “Jõuluingel”, sõnad Leelo Tungal)

Pohla-toorjuustu plaadikook
(mugandatud: kiilikese köögikatsetused)

Põhi:
350 g šokolaadiküpsiseid
135 g võid

Täidis:
850 g toorjuustu
225 g suhkrut
4 muna
2 sl jahu
200 g hapukoort
300 g pohli

Kate:
150 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Jaota puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suru lusikaga ühtlaseks. Võid põhja 175 kraadi juures u 10 minutit eelküpsetada, aga ilmtingimata vajalik ei ole. Sega toorjuust suhkruga, lisa hapukoor, jahu ja lahti klopitud muna ning sega hoolikalt. Purukatte jaoks purusta küpsised, lisa või ning hõõru ühtlaseks puruks.  Jaota pohlad koogipõhjale, kata toorjuustumassiga ning laota peale puru. Küpseta 175-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Seepi ei ole ja seepi ei tule

ehk lugu sellest, kuidas väikeettevõtlusega 1:0 tehti

Nagu paljud teavad, on/oli mu hobiks lisaks kokkamisele seepide valmistamine. Kahjuks selgus, et selle käigus oleme hakkama saanud tõsise seaduserikkumisega. Lootuses, et sellest kirjatükist on abi kõigil ettevõtlikel inimestel, avaldan loo ka siin blogis. Meie igatahes saime tüki maad targemaks.

Poolteist aastat tagasi hakkasime kolme inimese koostöös valmistama naturaalseid käsitööseepe ning juba poole aasta pärast oli selge, et huvi sellise toote vastu ei piirdu vaid lähemate sõprade ja sugulaste ringiga.

Ausate kodanikena pidasime iseenesestmõistetavaks, et enne toote turule toomist tuleks kindlaks teha ja täita asjaomased seadusega ette nähtud nõuded. Terviseameti (TA) vastavast osakonnast me kuigi palju abi ei saanud, kõigile pärimistele vastati lakooniliselt väljavõtetega seadustest, mida igati kirjaoskajate inimestena juba lugenud olime, ning linkidega 150-leheküljelistele eurodirektiividele, täpsustamata, millega täpselt peaksime sealt kursis olema. Samasuguseid viiteid seadustele ja EL määrustele on täis TA kodulehekülg. Nõudeid lahti seletama ega oma jutule inimkeelseid lauseid lisama ükski ametnik ei vaevunud.

Ilmselt muutus lõputu linkide saatmine igaühele eraldi ametnike jaoks siiski liiga tüütuks, sest 6. detsembrist alates ilutseb ameti kodulehel päris põhjalik (aga siiski ebatäpsusi sisaldav) info rubriigis “Kosmeetikatoote valmistajale”. Meile on teadmata, mis takistas ametit vastavat infot sinna panemast aasta tagasi või veel varem, kuid kogu selle teabe kättesaadavus oleks meid säästnud aja-, raha- ja närvikulust ning idealistlikest mõtetest.

Niisiis lähtusime omaenese tarkusest (või lollusest, nagu hiljem selgus) – teavitasime vastava vormi abil TA-d tootmisest, kujundasime märgistamise nõudeid silmas pidades pakendi, lasime TA laboris teostada mikrobioloogilised analüüsid (tõsi, esialgu mitte kõikidele sortidele, kuna iga sordi analüüsid maksavad 750 krooni) ja arvasime oma ääretus naiivsuses, et oleme ausalt ja korralikult käitunud.

Olgu, punkt “kosmeetikatoote terviseohutuse hinnang” jäi esialgu ebaselgeks, kuna arvasime, et laboratoorselt tõestatud mikrobioloogiline puhtus peaks olema ka terviseohutuse tõenduseks.

Suvel müüsime oma seepe laatadel, kliendid olid rahul, meie samuti ning kui oktoobris teatas TA järelvalveosakonna ametnik oma kontrollkäigust, olime üsna kindlad, et meil pole tarvis midagi karta. Ametnik näis telefonikõnes küll esimest korda kuulvat, et keegi oma koduköögis seepi teeb, kuid kinnitas et tootmisruumide kohta seadusandlust ei ole. Lähetasime ametnikule elektrooniliselt kogu nõutava dokumentatsiooni – laboratoorsete analüüside protokollid, toodete kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed koostised, valmistamismeetodi kirjelduse, tootemärgistuse näidised – ja olime kindlad, et kontroll kujuneb vormitäitmiseks.

Paraku mitte. Nädal hiljem oli ametnik üles leidnud kosmeetikatootmise hea tava standardi, mille kohaselt kosmeetikatootmine eramaja köögis on tõsine rikkumine, kuna ei ole tagatud toote mikrobioloogiline puhtus ja terviseohutus. Kui oleksime taibanud selle ülimalt salastatud standardi, millele ükski ametnik eelnevalt isegi mitte ei vihjanud, standardikeskusest osta, siis oleksime kohe teada saanud, et üritus seepi turustada on ette läbikukkumisele määratud, kui teil ei ole 20 m2 roostevabast terasest tööpinda, liitrite viisi desinfitseerimisvahendeid ja tõmbekappi.

Samuti saime pika pinnimise peale teada, et seda salapärast toote terviseohutuse hinnangut on Eestis õigus anda ühel inimesel ja temaga kontakti saamiseks tuleb pöörduda hoopistükkis Eesti Keemiatööstuse Liitu. Pöördusime. Saime teada, et terviseohutuse hinnangu saamine Soomes maksab 900–1600 eurot toote kohta, hiljem selgus siiski ka, et Eestist saab praktiliselt ilma, u 2000–5000 krooniga toote kohta (meil on 13 toodet, korrutustehte võib igaüks ise sooritada). Paraku osutus ka see imeodav teenus meie tootmismahu juures üle jõu käivaks.

Palusime nõuete täitmiseks ajapikendust 2011. aasta lõpuni, kuid TA-d see ei veennud. Nagu ka mitte lubadus kohandada köök ümber ainult seebi tootmiseks. Tootmine võivat toimuda ainult eluruumidest täielikult eraldatuna, kuna tooraine ja valmistoodangu liikumisel läbi teiste ruumide võib toimuda tehnoloogiline ristsaastumine, samuti pole selge, kuidas takistatakse teiste majaelanike pääs tootmisruumi.

Otsus: tootmine peatada, kuni nõuete täitmiseni, see tähendab terviseohutuse hinnangu saamiseni ning eraldi tootmisruumi sisustamiseni.

Ametnik sõnas, et tema peab seadusi järgima ja et seadused on kõigile ühesugused, ükskõik, kas tegemist on suur- või väiketootjatega. Üpris küünilisena mõjus tema väljaütlemine kontrollkülastuse lõppvaatuses: idee on teil muidu hea, aga tehke paberid korda ja täitke nõuded – olemata ise päris täpselt teadlik selle rahalisest küljest, püüdmatagi väiketootjate olukorda mõista, vähimatki ametkondlikku abi osutamata ja minimaalsetki paindlikkust rakendamata. Lisaks anti meile mõista, et 2013. aastast ei ole enam üldse mõtet mitte midagi toota, kuna siis jõustuma hakkav kosmeetikatoodete määrus kehtestab väiketootjatele niikuinii üle jõu käivad nõuded.

Jah, seaduse järgi vastutab toote terviseohutuse eest tootja, aga see ei ole põhjus, miks peab tootja kogu info kaudsel teel hankima, ametnikelt tangidega sõnu välja kiskuma ja püüdma tõlgendada eurodirektiive, mille kodanikele arusaadavaks tegemine peaks siiski olema ametnike ülesanne. Nii mõnestki kõnealusest dokumendist jäi mulje (mis võib loomulikult olla ekslik, kuna mina ei ole peast ametnik ega suutnud kõiki neid määrusi läbi lugeda, rääkimata aru saamisest), et see jätab siiski ka liikmesriikidele endale teatava otsustusvabaduse, aga muidugi pole mingit põhjust kahelda, et Eestis järgitakse kõiki selliseid direktiive rohkem kui täht-tähelt, jäigalt ja vastutulematult nagu siinsetel ametnikel kombeks. Parimate tavade kohaselt, mille sõnastas keegi raadiosaates esinenud Veterinaar- ja Toiduameti bürokraat, öeldes et nende ülesanne ei ole selgitada, vaid ettekirjutusi teha. Ja näib, et igaks juhuks ka kohelda tootjaid potentsiaalsete kurjategijatena, kes valmistavad oma tooteid antisanitaarsetes tingimustes, saastunud vett kasutades ja valmistootesse tuberkuloosibaktereid köhides.

Kahjuks ei osanud me ise selle peale tulla, et oma kodus seebi valmistamine on tõsine seaduserikkumine ja erakordselt suur oht kodanike tervisele, vaid arvasime, et valmistame unikaalset ja hingega käsitöötoodet ning puhast ja naturaalset alternatiivi sünteetilisi aineid sisaldavatele pesuvahenditele.

Masendava silmakirjalikkusena mõjub selle taustal jutt, kuivõrd lihtne on Eestis tegeleda ettevõtlusega. Nõudmised, mida väike- ja suurtootjatele sama mõõduga esitatakse, võivad suuremas osas isegi täidetavad olla, aga kui paneme roostevaba plekiga üle löödud ruumis püsti tootmisliini ja valame igaks juhuks kõik ka klooripõhise desinfitseerimisvahendiga üle, siis kuhu jääb looduslikkus ja kuhu käsitöö.

Niisiis, kallid Kameelia Seepide endised kliendid, võite olla rahulikud, teie tervise eest on hoolt kantud ning potentsiaalselt terviseohtlikud seebid teie vannitubadest ja saunadest eemal hoitud.

Ametnikud aga võivad rahuliku südamega oma tulemustasu vastu võtta. Häid jõule!

Cranachan

Oli täiesti tavaline laupäev. Nädalavahetuse puhul helises kell veerand tundi hiljem (mida ma pärast kahetsema pidin, sest talv ei tea mingist nädalavahetusest mitte muhvigi ning auto aknad olid paksus jääs, mida ma – kirudes ja vandudes ja kella vahtides loomulikult – kraapima pidin).

Päev möödus vaheldumisi siin, seal ja kolmandas kohas. On täitsa kindel, et kui ma just enne surnult maha ei kuku, õpin ma ühel heal päeval ära korraga mitmes kohas olemise.

Koduteel läksin cranachani jaoks viskit ostma. Ma pole mitte kunagi tähele pannud, et kohalikus poes oleks muusika mänginud, aga ometigi kõlas seal just tol hetkel Billy Joeli “Piano man”.

Nii ma siis seal kassajärjekorras seisin, kõht tühi, jalad märjad ja ostukorvis pudel viskit ning taustaks kõlas:

and they’re sharing a drink they call loneliness, but it’s better than drinking alone…

See oli omamoodi üksildane ja melanhoolne hetk.

It’s nine o’clock on a Saturday, the regular crowd shuffles in…

Kell üheksa olin mina juba kino-ooperis.  Milline palsam hingele! Ainuüksi Phillipi aaria “Ella giammai m’amo” Ferruccio Furlanetto ettekandes oleks kogu päeva piisavalt õilistanud, üks minu isiklikke lemmikuid Simon Keenlyside Rodrigona oli puhas boonus. Nimetage seda eskapismiks, kui tahate, aga imekaunis muusika ja suured tunded ravivad mu räsitud vaimu, ükskõik kui anakronistlik ooperižanr siis olemuselt ka poleks.

Öörahu saabus kell 2. Lõpp hea, kõik hea.

Son, can you play me a memory, I’m not really sure, how it goes. But it’s sad and it’s sweet and I knew it complete…

Cranachan

Cranachan
(allikas: nami-nami)

100 g jämeda jahvatusega kaerajahu või kaerahelbeid
3 sl šoti viskit
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
300 g vaarikaid

Sega kaerajahu ja 2/3 suhkrut ning kuumuta kuival teflonpannil keskmisel kuumusel, kuni suhkur karamellistub (sega pidevalt ja jälgi, et kõrbema ei läheks). Sega soojale segule juurde viski ning lase 10 minutit tõmmata. Vahusta rõõsk koor ja ülejäänud suhkur tugevaks vahuks. Sega viskiga segatud kaerajahu vahukoore hulka. Aseta pokaali põhja vaarikad ning jaota segu sinna peale. Kaunista vaarikatega ja hoia enne serveerimist pool tundi jahedas.

Cranachan

Mascarponetäidisega hurmaad

Silence is golden, but my eyes still see.

Kas olete kunagi mõelnud, millise kvaliteediga on suurem jagu päevasest suhtlusest? Millest me räägime? Kellega? Kuidas ja kui palju? Kui me küsime, kas me siis tegelikult ka vastust ootame?

Millal te viimati kedagi tõeliselt k u u l a s i t e? Kuulasite tõeliselt, kaasa mõeldes ja ootamata, millal vestluskaaslane oma jutu lõpetab, et saaksite ise rääkima hakata.

Millal tundsite, et teid tõeliselt k u u l a t a k s e? Katkestamata, käsitamata iga uut teemat ja mõttepausi signaalina vestlusvooru enda kätte haaramiseks.

Millal te viimati tõeliselt v e s t l e s i t e? Kuulates ja kuulatud saades. Nõnda, et mõtted polnud mujal, silmad arvutiekraanil, üks kõrv raadiot või televiisorit kuulamas.

Ja millal te viimati vaikisite? Vaikust kuulasite?

Inimesed reeglina kardavad vaikust. Või vaikuses iseendaga kahekesi jäämist.

Aga vaikust on erinevat.

Jah, vaikus inimeste vahel võib mõnikord olla piinlik. Peas vasardab vaid paaniline kõneaine leidmise soov. Mida ma peaksin ütlema, ruttu-ruttu, mõni jututeema palun! Miks tema midagi ei ütle?

Kuid vaikus kahe inimese vahel võib olla ka üks kaunimaid asju maailmas. Mõnikord on vaikus sõnu täis, aga öelda ei ole midagi vaja.

Absoluutset vaikust kohtab harva. Pideva taustamüraga harjunud kõrvale võib mõni vaikus küll esialgu täielikuna näida ja kõrvulukustavana kõlada, aga kui natuke oodata – vaikselt, kiirustamata, hakkab kõrv jälle helisid eristama. Puulehtede sahinat. Kauget koerahaukumist. Puu praksatust külma käes.

Proovige. Kuulake. Vaikus hakkab kõnelema. Mõnigi kord igapäevasest ilusamas keeles.

Mascarponetäidisega hurmaa

Mascarponetäidisega hurmaad (neljale)
(allikas: nami-nami)

4 hurmaad
250 g mascarponet
1 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
mandlilaaste

Pese ja poolita hurmaad. Uurista teelusikaga seest tühjaks ning haki viljaliha peeneks. Sega mascarpone suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa hurmaa viljaliha. Täida puuviljad saadud seguga, puista peale mandlilaaste.
Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni juust on pehmenenud ja mandlilaastud värvi muutnud. Serveeri soojalt.

Mascarponetäidisega hurmaa

Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga ja hõõgvein

Elus olen nüüd jälle. Neli päeva puhkust ei tee inimesega imet. Teiseks inimeseks ammugi mitte. Ei olnud seda oodatudki. Aga kui saab jälle natuke iseendaks, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, premeerida ennast koogi ja hõõgveiniga – mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! – ja kui te olete mina, siis võtta lahti oma märkmiku ja leida, et keegi kaabakas on sinna juba üht-teist kirja panna jõudnud :P.

Ah soo jah, täiesti terve naine või mis – olgu see teile õpetuseks, et te iialgi puhkust ei võta 😀 – mina, kes ma muidu olen roostevabast terasest tehtud, korjasin justnimelt puhkuse ajal endale miski tõve külge. Nii et see hõõgvein siin täidab tervise parandamise õilsat eesmärki ;).

Hõõgveini tarvis võta pudel punast veini, lisa nelki, kaneelikoort, pipart, ingverit, sidruni- ja apelsinikoort, muskaatpähklit, tähtaniisi jms, maitse-eelistustele vastav kogus suhkrut või mett, soovi korral veidi apelsini- või viinamarjamahla, kuumuta umbes 80 kraadini (ära lase keema) ning jäta veerand tunniks kaane alla seisma. Kurna vürtsid välja, lisa paar supilusikatäit konjakit või rummi ja serveeri apelsini- või sidruniviiluga.


Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga
(mugandatud: Siit nurgast ja sealt nurgast)

Tainas:
175 g võid
180 g nisujahu
50 g rukkikliisid
50 g mandlilaaste
1 sl suhkrut
2 sl külma vett

Täidis:
300 g musti sõstraid
1 purk (400 g) suhkruga kondenspiima
200 g toorjuustu
50 g mandlilaaste

Haki külm või ja jahu segamini, lisa suhkur ja purustatud mandlilaastud, lisa külm vesi ja sega tainas ühtlaseks (seda kõike on lihtsam teha köögikombainiga, käsitsi tuleb natuke rohkem vaeva näha). Suru tainas pirukavormi põhja ja äärtesse ning pane pooleks tunniks külmkappi. Täidise jaoks sega toorjuust ja kondenspiim ning lisa mandlilaastud.
Seejärel küpseta külmast võetud põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsenud põhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.