ehk lugu sellest, kuidas väikeettevõtlusega 1:0 tehti
Nagu paljud teavad, on/oli mu hobiks lisaks kokkamisele seepide valmistamine. Kahjuks selgus, et selle käigus oleme hakkama saanud tõsise seaduserikkumisega. Lootuses, et sellest kirjatükist on abi kõigil ettevõtlikel inimestel, avaldan loo ka siin blogis. Meie igatahes saime tüki maad targemaks.
Poolteist aastat tagasi hakkasime kolme inimese koostöös valmistama naturaalseid käsitööseepe ning juba poole aasta pärast oli selge, et huvi sellise toote vastu ei piirdu vaid lähemate sõprade ja sugulaste ringiga.
Ausate kodanikena pidasime iseenesestmõistetavaks, et enne toote turule toomist tuleks kindlaks teha ja täita asjaomased seadusega ette nähtud nõuded. Terviseameti (TA) vastavast osakonnast me kuigi palju abi ei saanud, kõigile pärimistele vastati lakooniliselt väljavõtetega seadustest, mida igati kirjaoskajate inimestena juba lugenud olime, ning linkidega 150-leheküljelistele eurodirektiividele, täpsustamata, millega täpselt peaksime sealt kursis olema. Samasuguseid viiteid seadustele ja EL määrustele on täis TA kodulehekülg. Nõudeid lahti seletama ega oma jutule inimkeelseid lauseid lisama ükski ametnik ei vaevunud.
Ilmselt muutus lõputu linkide saatmine igaühele eraldi ametnike jaoks siiski liiga tüütuks, sest 6. detsembrist alates ilutseb ameti kodulehel päris põhjalik (aga siiski ebatäpsusi sisaldav) info rubriigis “Kosmeetikatoote valmistajale”. Meile on teadmata, mis takistas ametit vastavat infot sinna panemast aasta tagasi või veel varem, kuid kogu selle teabe kättesaadavus oleks meid säästnud aja-, raha- ja närvikulust ning idealistlikest mõtetest.
Niisiis lähtusime omaenese tarkusest (või lollusest, nagu hiljem selgus) – teavitasime vastava vormi abil TA-d tootmisest, kujundasime märgistamise nõudeid silmas pidades pakendi, lasime TA laboris teostada mikrobioloogilised analüüsid (tõsi, esialgu mitte kõikidele sortidele, kuna iga sordi analüüsid maksavad 750 krooni) ja arvasime oma ääretus naiivsuses, et oleme ausalt ja korralikult käitunud.
Olgu, punkt “kosmeetikatoote terviseohutuse hinnang” jäi esialgu ebaselgeks, kuna arvasime, et laboratoorselt tõestatud mikrobioloogiline puhtus peaks olema ka terviseohutuse tõenduseks.
Suvel müüsime oma seepe laatadel, kliendid olid rahul, meie samuti ning kui oktoobris teatas TA järelvalveosakonna ametnik oma kontrollkäigust, olime üsna kindlad, et meil pole tarvis midagi karta. Ametnik näis telefonikõnes küll esimest korda kuulvat, et keegi oma koduköögis seepi teeb, kuid kinnitas et tootmisruumide kohta seadusandlust ei ole. Lähetasime ametnikule elektrooniliselt kogu nõutava dokumentatsiooni – laboratoorsete analüüside protokollid, toodete kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed koostised, valmistamismeetodi kirjelduse, tootemärgistuse näidised – ja olime kindlad, et kontroll kujuneb vormitäitmiseks.
Paraku mitte. Nädal hiljem oli ametnik üles leidnud kosmeetikatootmise hea tava standardi, mille kohaselt kosmeetikatootmine eramaja köögis on tõsine rikkumine, kuna ei ole tagatud toote mikrobioloogiline puhtus ja terviseohutus. Kui oleksime taibanud selle ülimalt salastatud standardi, millele ükski ametnik eelnevalt isegi mitte ei vihjanud, standardikeskusest osta, siis oleksime kohe teada saanud, et üritus seepi turustada on ette läbikukkumisele määratud, kui teil ei ole 20 m2 roostevabast terasest tööpinda, liitrite viisi desinfitseerimisvahendeid ja tõmbekappi.
Samuti saime pika pinnimise peale teada, et seda salapärast toote terviseohutuse hinnangut on Eestis õigus anda ühel inimesel ja temaga kontakti saamiseks tuleb pöörduda hoopistükkis Eesti Keemiatööstuse Liitu. Pöördusime. Saime teada, et terviseohutuse hinnangu saamine Soomes maksab 900–1600 eurot toote kohta, hiljem selgus siiski ka, et Eestist saab praktiliselt ilma, u 2000–5000 krooniga toote kohta (meil on 13 toodet, korrutustehte võib igaüks ise sooritada). Paraku osutus ka see imeodav teenus meie tootmismahu juures üle jõu käivaks.
Palusime nõuete täitmiseks ajapikendust 2011. aasta lõpuni, kuid TA-d see ei veennud. Nagu ka mitte lubadus kohandada köök ümber ainult seebi tootmiseks. Tootmine võivat toimuda ainult eluruumidest täielikult eraldatuna, kuna tooraine ja valmistoodangu liikumisel läbi teiste ruumide võib toimuda tehnoloogiline ristsaastumine, samuti pole selge, kuidas takistatakse teiste majaelanike pääs tootmisruumi.
Otsus: tootmine peatada, kuni nõuete täitmiseni, see tähendab terviseohutuse hinnangu saamiseni ning eraldi tootmisruumi sisustamiseni.
Ametnik sõnas, et tema peab seadusi järgima ja et seadused on kõigile ühesugused, ükskõik, kas tegemist on suur- või väiketootjatega. Üpris küünilisena mõjus tema väljaütlemine kontrollkülastuse lõppvaatuses: idee on teil muidu hea, aga tehke paberid korda ja täitke nõuded – olemata ise päris täpselt teadlik selle rahalisest küljest, püüdmatagi väiketootjate olukorda mõista, vähimatki ametkondlikku abi osutamata ja minimaalsetki paindlikkust rakendamata. Lisaks anti meile mõista, et 2013. aastast ei ole enam üldse mõtet mitte midagi toota, kuna siis jõustuma hakkav kosmeetikatoodete määrus kehtestab väiketootjatele niikuinii üle jõu käivad nõuded.
Jah, seaduse järgi vastutab toote terviseohutuse eest tootja, aga see ei ole põhjus, miks peab tootja kogu info kaudsel teel hankima, ametnikelt tangidega sõnu välja kiskuma ja püüdma tõlgendada eurodirektiive, mille kodanikele arusaadavaks tegemine peaks siiski olema ametnike ülesanne. Nii mõnestki kõnealusest dokumendist jäi mulje (mis võib loomulikult olla ekslik, kuna mina ei ole peast ametnik ega suutnud kõiki neid määrusi läbi lugeda, rääkimata aru saamisest), et see jätab siiski ka liikmesriikidele endale teatava otsustusvabaduse, aga muidugi pole mingit põhjust kahelda, et Eestis järgitakse kõiki selliseid direktiive rohkem kui täht-tähelt, jäigalt ja vastutulematult nagu siinsetel ametnikel kombeks. Parimate tavade kohaselt, mille sõnastas keegi raadiosaates esinenud Veterinaar- ja Toiduameti bürokraat, öeldes et nende ülesanne ei ole selgitada, vaid ettekirjutusi teha. Ja näib, et igaks juhuks ka kohelda tootjaid potentsiaalsete kurjategijatena, kes valmistavad oma tooteid antisanitaarsetes tingimustes, saastunud vett kasutades ja valmistootesse tuberkuloosibaktereid köhides.
Kahjuks ei osanud me ise selle peale tulla, et oma kodus seebi valmistamine on tõsine seaduserikkumine ja erakordselt suur oht kodanike tervisele, vaid arvasime, et valmistame unikaalset ja hingega käsitöötoodet ning puhast ja naturaalset alternatiivi sünteetilisi aineid sisaldavatele pesuvahenditele.
Masendava silmakirjalikkusena mõjub selle taustal jutt, kuivõrd lihtne on Eestis tegeleda ettevõtlusega. Nõudmised, mida väike- ja suurtootjatele sama mõõduga esitatakse, võivad suuremas osas isegi täidetavad olla, aga kui paneme roostevaba plekiga üle löödud ruumis püsti tootmisliini ja valame igaks juhuks kõik ka klooripõhise desinfitseerimisvahendiga üle, siis kuhu jääb looduslikkus ja kuhu käsitöö.
Niisiis, kallid Kameelia Seepide endised kliendid, võite olla rahulikud, teie tervise eest on hoolt kantud ning potentsiaalselt terviseohtlikud seebid teie vannitubadest ja saunadest eemal hoitud.
Ametnikud aga võivad rahuliku südamega oma tulemustasu vastu võtta. Häid jõule!
Toidutegu 