Category Archives: sidrun-laim

Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

Õhk on päikeseloojangusinine.
Sellist värvi pole olemas, ütlete. Päikeseloojang on kollane, punane või roosa, ütlete.
Vaadake tähelepanelikumalt. Õhk. Valgus. Taevas. Tuul. Meel. Nad kõik on praegu seda tooni. See on varasügise värv, natuke eba-eestilik, sest niisuguseks varjundiks on päike siin laiuskraadil enamasti kas liiga kõrgel või liiga madalal. Praegu on ta just täpselt parajal kõrgusel, et valgus püsika terve päeva just seda õiget karva.
Jälle on sügis. Need lähevad, kellel on tiivad, ja jäävad need, kel pole. Tekib müstiline tunne, segatud tibakese aukartusega elu ees, kui seista tähistaeva all ja kuulatada kõrgusest nende häälitsusi, kel seisavad ees tuhanded rännukilomeetrid.
Neil päevil ei peaks kuhugi kiirustama. Tähtajad. Tabelid. 437 vastamata e-kirja. Jätke mind rahule, las ma kuulan parem õunte kukkumise häält.

Mõtlen inimestevahelistest suhetest. Räägitakse, aga ei kuulata. Kui kuulatakse, siis ei mõisteta. Ning kui mängu tuleb passiivne agressiivsus, mille taga on võimetus oma tegelikke mõtteid välja öelda, hakkab kuristik topeltkiirusega laiemaks kärisema.
Olen õppinud küll rohkem kõrvaltvaatajaks jääma ja käega lööma. Teised elud, teised õppetunnid, aga ikkagi ei jõua mulle päriselt kohale, kuidas võib olla nii keeruline mõista, mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta seda teeb. Selleks ei pea ju ometi olema ise samas situatsioonis olnud. Ei pea muidugi teisi kohtlema, nagu läheksid nad kohe katki, aga üksteise mõistmisele aitaks oluliselt kaasa, kui otsejoones naeltaldadega saabastes sisse ei trambitaks.
Ja ikka see üksteisega päriselt rääkimine. Selle puudumine siis. Piisavalt pika aja järel pole seda lõhet ilmselt enam võimalik paigata. Vähemalt mitte juhul, kui üks või mõlemad pooled näevad kommunikatsioonikatses vaid kriitikat ja rünnakut ega kaalu isegi võimalust möönda, et teisele poolele on kõik hoopis teisiti paistnud ning et see pole vale, vaid lihtsalt teine vaatenurk.
Sestap ei nõustu ma ka väitega, et suhetes on oluline kompromiss. ‘Koostöö’ on see märksõna, mida peaks eelkõige silmas pidama. Kompromiss tähendab, et sageli pole sellega ilmselt kumbki pool rahul, millest lõpuks koguneb piisk piisa haaval rahulolematus oma vajaduste ohverdamise pärast. Koostöö seevastu tähendab ühist eesmärki, ühes suunas vaatamist, samal poolel olemist. Jah, eduka koostöö nimel tuleb loomulikult teha ka kompromisse, aga see tähendab, et neid peavad tegema mõlemad pooled, mitte ennast alla surudes, aga mitte ka iga hinna eest oma õigust taga ajades.
Need olid nüüd asjassepuutumatud uitmõtted.

Ikka olen väsinud. Mitte vaimselt ega füüsiliselt ning küllap neist oskaksin end ka ravida. See on hingeline ja emotsionaalne väsimus, mis mind vaevab ja sellega ei oska ma midagi ette võtta. Puhkus aitab, aga ainult lühikeseks ajaks.
Mul on hulganisti probeeme. Enamik neist on teiste inimeste omad.
Iseenese omad jätan jooksurajale, kuigi nad suudavad ka mul juba tubli kolm-neli kilomeetrit sabas püsida. Aga pole hullu, nende eest jookseme veel ära.
Tean küll, et peaksin ennast tsüklist välja rebima, aga ma olen hullu moodi osav kõike järjekindlalt koos hoidma, mis siis, et võin õhtuti tõdeda, et kõik sai tehtud – isegi kummivenitamisasjad on enamasti valmis natuke enne, kui see kumm oleks katki plaksatades prokrastinaatorile vastu näppe andnud -, kõik, peale nende, mis oleks lihtsalt võluv ajaraisk, aga nii ütlemata hingekosutav.
Ja et siis veel peaks sinna otsa midagi eriliselt otsustavat korda saatma.
No peaks jah. Aga… vaadake eestpoolt – õunad, kukkumine, hääl. 

Ja ausalt, ma kirjutaks hea meelega teistsugust juttu, rõõmust ja vaimustusest ja armastusest, aga olen vist selle oskuse minetanud.
Igatahes, homme lähen ma loovkirjutamise kursusele. Võib-olla õpin seal uuesti neist kirjutama.
Selle helge tulevikuperspektiiviga täna lõpetamegi.

Muusika, päikeseloojangusinine seegi: Tingvall Trio “Psalm”

Sidruni-vanilli toorkook

Põhi:
175 g kuivatatud datleid
70 g india pähkleid
20 g kookosõli

Täidis:
325 g india pähkleid
70 g kookosõli
4 sl agaavisiirupit
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid koos kookosõliga kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa kookosõli, agaavisiirup, sidrunimahl ja -koor, ning vanilliekstrakt ja püreesta, kuni saad üsna ühtlase kreemja segu.
Tõsta täidis koogipõhjale, silu ühtlaseks ning lase vähemalt paar tundi külmkapis seista.

 

Advertisements

Sidruni-kohupiimatort

Ach, varakevad! See on kõige ilusam aeg aastast. Tasane, aga lubadusi ja lootust täis. Kui tuleb mai ja kõik ühekorraga pillavalt õitsema puhkeb, siis lisandub sesse kaunidusse kohe ka kiirustamine ja kaduviku pärast kurvastamine, sest eks ole eestlane ju see, kes juba märtsikuus paadunult teatab, et nojah, varsti on suvi läbi.


Aga varakevad. Kui lähed õhtul magama poripruunis maailmas ning ehkki hommikul näib pilt olevat täpselt samasugune, märkad tähelepanelikumalt vaadates ometigi, et tegelikult on ilm üleöö värvid saanud.
Ma võin kirjeldada aprilliõhtute valgust – see on sinine ja läbipaistev ja heliseb nagu dudukk ning annab sooja vaid siis, kui su enese sees on mingi hõõgus juba olemas -, aga samamoodi, nagu ma ei oska tõlkida tšellot, ei oska ma kirjeldada aprilliõhtute lõhna.

Vihma lõhn ehk, kui mu aken on lahti ja ma kuulatan kahe inimese kunagist kaja teineteises. Vaene kulunud inimkeel, mis peab seda kõike väljendama!
Ühel õhtul jõin veini ja lugesin, mida ma nonde aastate jooksul kirjutanud olin. Peaaegu ei uskunud oma silmi. Nii ilus. Nii kurb. Nii tõeline. Mitte ainsatki hetke, ei kauneid, ei kurbi, ei annaks ma sellest ära. Kui sel kõigel oli just selline hind, siis olgu pealegi. Ju vist polnud ma siiamaani julgenud sellele enam korralikult otsa vaadata ning see oli nüüd ühe ime tunnistaja harras pilk ja heldimus. Pai teeks oma tollasele endale, kui saaks, kõigi nende kurbuse- ja kahtlusehetkede eest. Tollaseid rõõme aga tooks tublisti tänasesse, et taas tuleks meelde, kuidas on kõndida nii, et jalad maapinda ei puuduta. Olla nii elus, et läheks lihtsalt puhtast rõõmust läbi telliskiviseina.
Kaua, liiga kaua pole ma seda tundnud. Ent pole mul ka tahtmist öelda, et elu on inetu, halb, kui kaunist tunda ja kogeda on olnud nõnda palju. Küllap on see just see, millest saaks kord kirjutada ühe korraliku Loo. Ometi ma kõhklen. On’s mul õigust sellest kirjutada, kui see pole ju ainuüksi minu lugu. Teisalt saab niiviisi kõike sügavalt puudutavat mitu korda läbi elada, esimene kord päriselt, teine kord siis, kui aeg saab lauluks.

Ja siis läksin ühe teise tööpäeva õhtul kohalikku poodi ning selgus, et muusikat oli seal valinud keegi maitsekas inimene, sest kõlas Gregory Porteri “Consequence of Love”. Helge meeleolu püsis edasi. Pealegi hakkan nüüdseks tasapisi toibuma ka kellakeeramisest, sest minu jaoks on see suveajale üleminek ikka karjuv füüsiline vägivald – kogu täppisteaduslik magamise peenhäälestus läheb niiviisi täiesti paigast ära ning põhimõtteliselt olen kaks nädalat järjest oimetu ning pooleldi töövõimetu.
Aga esimesed sadakond kilomeetrit on ka juba sõidetud ja nagu ikka on neil hooaja esimestel sõitudel karjamaale lastud vasika tunne. Lendamise tunnet on selles, ei sugugi rasket tööd ega enese eest põgenemise püüdu. Kahjuks argipäeva kaasa võtta oskan seda olemise peaaegu talumatut kergust siiski liig harva.

Sidruni-kohupiimatort

Biskviit:
4 muna
175 g suhkrut
60 g nisujahu
60 g kartulitärklist

Sidrunivõie:
2 sidrunit
100 g suhkrut
3 muna
100 g võid

Kohupiimatäidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
4 sl suhkrut
soovi korral rosinaid

Pese sidrunid, riivi koor ja pressi välja mahl (võide jaoks on vaja 1 dl mahla, ülejäänu jäta koogipõhjade immutamiseks).
Sega väikeses kastrulis munad, suhkur ja sidrunimahl, tõsta anum veevannile ning kuumuta segades, kuni segu pakseneb (umbes 10 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud toasoe või ning riivitud sidrunikoor, sega ühtlaseks ja lase jahtuda.
Vahusta biskviidi jaoks munad suhkruga tugevaks vahuks, sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult altpoolt üles tõstes segamini.
Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.
Vahusta koor suhkruga, sega juurde kohupiim ning soovi korral rosinad.
Lõika jahtunud biskviitpõhi kolmeks kettaks, tõsta esimene ketas serveerimisalusele, niisuta sidrunimahlaga segatud veega ning kata kohupiimasegu ja sidrunivõidega.
Tee samamoodi ülejäänud kihid ning lase tordil vähemalt paar tundi külmkapis maitsestuda.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris. 

Üksindus ja üksildus ja Delia Smithi sidrunikook

2016. aasta esimese päeva õhtu. Ilm külmaks läinud. Aastavahetuse peo jäljed koristatud. Külalised laiali sõitnud. Tulin saunast ja kustutasin kõik tuled majade ümber, nii et Linnutee üle taeva jäi ainsaks valgusallikaks ja seisin seal taevasse vahtides, kuni külm liiga ligi tikkus. Õhk tumeda metsamüüri kohal sädeles, aga vaikus polnud ometi täielik vaikus – tähed helisesid külma käes. Langevaid tähti polnud tarviski, teadsin et soovid täituvad nendetagi.

Taas üks täiuslikke iseolemise hetki.

Eelmine postitus tekitas rõõmustavalt palju tagasisidet – kirja teel, kommentaarides, fb-s. Aitäh! Tagasisidet ei ole minu jaoks kunagi liiga palju, pealegi on huvitav teada saada, mida inimesed märkavad, millele tähelepanu pööravad või ka milliste detailide põhjal blogijast enda jaoks mingi pildi kujundavad.

Kui olin eelmise aasta hetkede postituse lõpetanud ja avaldanud, jäin järgmisel varahommikul järele mõtlema, mida see siis õigupoolest kõige enam räägib ning tõdesin, et kui teatud nurga alt vaadata, siis räägibki – üksinduse olulisusest eelkõige. Mitu inimest, kes mulle kirjutasid, tõid välja sama aspekti, küsides, kui tugev peab olema, et selliseid üksi olemise hetki nautida.
Ja ma ei olnudki sellele õigupoolest kunagi niiviisi mõelnud. Et selleks kuidagi eriliselt tugev, sõltumatu või iseseisev olema peaks.
Introverdina on üksindus mulle hädavajalik, üksinduses ma taastun, puhkan, mõtlen, loon, analüüsin. Ma pole antisotsiaalne ega vihka inimesi, ma vajan ja hindan sügavuti minevaid inimsuhteid ja naudin ka suhtlemist ning mind huvitab väga, mida inimesed mu ümber tunnevad ja mõtlevad.
Aga ma pean regulaarselt käima end üksinduses laadimas. Sest kui ma seda ei saa, siis võib minust küll ajutiselt misantroop saada.
Valdur Mikita kirjutab, et kui eurooplane ei taha metsa minna, sest seal pole ühtegi inimest, siis eestlase suurim hirm metsas käies on, et seal on veel mõni inimene – mina olengi täpselt see eestlane ja nüüdseks oma introvertse loomusega rahu teinud.

Tegelikult on see aga ehk laiemgi teema, sest lisaks üksindusele on olemas üksildus ning need kaks ei ole sugugi mitte üks ja sama. Esimene neist on vabatahtlik ja positiivne iseendaga olek ega tähenda, et midagi oleks puudu; teine aga negatiivne valus ja soovimatu teistest eraldatuse ja ilmajäetuse tunne, rahuldamata soov jagada endale olulist. Üksindus on niisiis eelkõige füüsiline üksiolek, üksildus ilmutab ennast enamasti aga suhetes teistega. Üksindus on vajalik, üksildus on probleem.

Ja sestap ei tähenda üksinduse nautimine sugugi, et üksildus mulle täiesti tundmatu mõiste oleks. Tegelikult võiks paradoksaalsel kombel just (emotsionaalne, mitte sotsiaalne) üksildus ollagi märksõnaks, mis iseloomustab üht teist võimalikku vaatenurka eelmisele aastale – puudutada seda nähtamatut seina, mis ei lase sul püüdlusest hoolimata teisteni jõuda, tunda end rääkimas tundmatus ja mõistetamatus keeles, tajuda oma sõnu hajuvat teistele nähtamatus kirjas.

Tegelikult usun ma, et just emotsionaalne üksildus ongi kaasajal laiem probleem. Meil on hulganisti kommunikatsiooni lihtsustamiseks mõeldud vidinaid, sotsiaalvõrgustikud sadade “sõpradega”, aktiivne sotsiaalne elu ja veel aktiivsem arvutisuhtlus, aga see mitte ainult et ei välista, vaid pigem just soodustab enda üksildasena tundmist ning see, mis inimest laastab, on justnimelt emotsionaalne, mitte sotsiaalne üksildus. Ma arvan, et selle üle tasuks mõnikord mõelda.

Ja veel üks vaatenurk mu eelmisele aastale alles hakkab endast akuutset probleemi kujutama. Nimelt asjaolu, et mul on kuus keskmiselt üks vaba päev. Muidugi ei ole see kõik seotud mu põhitööga. Muidugi ei kujuta see kõik endast ebameeldivat kohustust. Muidugi ei ole kõik töötamise päevad kaheksast viieni piiritletud. Muidugi on võimalik täiendava võimlemise ja korraga mitmes kohas viibimise abil teha ühest vabast päevast kaks.
Aga see ei muuda olematuks fakti, et olen mõned head aastad tagasi seda üks-vaba-päev-kuus-on-küll-lähenemist juba proovinud. See lõppes halvasti. Ja ma tunnen end piisavalt hästi teadmaks, et pole vaja seda uuesti katsetada, veendumaks et see lõpeb täiesti kindlasti halvasti ka teisel korral. Mitte kohe muidugi, mul on kaunikesti kõrge valulävi ja omajagu pikk kannatus, mistõttu ma ühtegi hoiatust õigel ajal kuulda ei võta.
Võib-olla see ongi midagi, mida peaks endale 2016. aastaks esmajoones lubama. Et ma ei astu uuesti sama reha otsa.

Muusika: Tindersticks “Sometimes It Hurts”

Delia Smithi sidrunikook

Sidrunikook
(allikas: Delia Smith)

Tainas:
175 g nisujahu
40 g tuhksuhkrut
75 g pehmet võid
1 munakollane
1 sl vett

määrimiseks 1 munavalge

Täidis:
5 sidrunit
5 muna
150 g suhkrut
2 dl 35% rõõska koort

Pane taina ained köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Sõtku tainas palliks ning pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli lahti ning kata 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Torka põhi kahvliga läbi ning pintselda üle munavalgega. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minuit.
Täidise jaoks riivi sidrunitelt koor ja pressi välja 2 dl mahla. Klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa sidrunikoor ja -mahl ning rõõsk koor (vahustamata). Sega ühtlaseks, vala eelküpsetatud tainapõhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Delia Smithi sidrunikook

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Neljapäeva õhtul tuli paks pehme udu, mähkis Tartu endasse, neelas kõik inimesed, hooned, hääled ja värvid ja muutis Toomemäe ning Emajõe-äärsed pargid võlumetsaks. Mina otsisin, joogamatt kaenlas, teed parklasse ja ootasin kogu aeg, mil ma nende nõiutud puude vahel mõnd hõbedast ükssarvikut kohtan.
Ei kohanud.

Eile unustasin leiva ahju panna. Juuretis oli ka olnud natuke uinuvas olekus, sest vahepeal polnud mitu nädalat aega olnud leiba teha, nii et õigupoolest polnud sellest midagi – tavaliselt paneb leib unustamist pahaks ja asutab end mõne aja pärast vormist lahkuma. Nii et leib läks eile ahju õige hilja ja tuli välja veel hiljem. Aga see et kell on 11 õhtul, ei tähenda ju, et peaks endale keelama sooja leiba võiga.

Õhtuti on tulede peegeldused, tuuleklaasile lendavad lehed ja oma mõtted tööpäevalõpu kesklinnaliikluses. Joogatarkus teab, et energia läheb sinna, kuhu läheb mõte, nii et mõtteid ei maksa siiski igale poole lasta, kuhu nad omatahtsi tikuvad.
Mõnikord ununeb hirmust hingaminegi, sest püüd planeerida üht nädalavahetuse üritust teeb selgeks, et esimene võimalik aeg on veebruari alguses ning korraga tuleb kõik meelde. Kõik. Mõni peab selleks päris põhjas ära käima, et õppida vähem tegema,  ei ütlema ja piire seadma, aga vist isegi see ei anna veel garantiid, et mõne aja pärast samasse ämbrisse ei astuta.

Vahepeal proovisin infotehnoloogiapaastu – reede õhtul panin töö juures arvuti kinni ning kuni esmaspäeva hommikuni – ei mingit arvutit, ei mingit internetti. Mul on muidugi lihtne, sest mul on kiviaegne mobiiltelefon, mis ei lähe internetti ka sundides, ning pool tollest nädalavahetusest veetsin jumalikus paigas, kus ka 4G netipulk näitab signaali tugevuseks 0%.
Pealegi ei kasuta ma ka kodus olles läpakat kunagi näiteks magamistoas, nii et õigupoolest ei tähenda internetipaast mu jaoks mitte sõltuvuse murdmist, vaid natuke harjumuste piiride nihutamist või lihtsalt paremat planeerimist, sest suurem osa mu töödest käib õnnetuseks ikka arvutis ja nii on enne, pärast või keset töötegemist liiga lihtne sinna niisama aega surnuks lööma jääda.
Ja aja surnuks löömine internetis on halb, sest see käib raamatulugemise arvelt, aga et mul on praegu lugemisperiood ja et ma loen tavaliselt mitut raamatut paralleelselt, siis on ilmselgelt tarvis selleks rohkem aega reserveerida.

Aga rõdul õitsevad alles roosid ja õigupoolest on mul tunne, et midagi ilusat võib olla teel.

Muusika: Max Richter “Tartu piano”

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Põhi:
175 g kaerahelbeküpsiseid
70 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
25 g suhkrut
2 muna
2 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl
6 sl vaarikamoosi

Hapukoore-sidrunikate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 sidruni riivitud koor

Vaarikamoosikate:
200 g vaarikamoosi
4 cl vaarika- või tsitruselikööri
2 sl chia seemneid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained (välja arvatud vaarikamoos) omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale, tõsta lusikatäiehaaval peale vaarikamoos ja sega kergelt ning ebaühtlaselt läbi. Küpseta 160-kraadises ahjus 35 minutit (kook jääb veidi võbisev). Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunikoor, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 6-7 minutit. Lase koogil jahtuda. Sega vaarikamoos likööri ja chia seemnetega ning vala koogile. Lase enne serveerimist üleöö jahedas seista.

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

“Näkineid” ja sidruni-purukook

Kino-ooperis näidati viimati Antonín Dvořáki muinasjutuooperit “Näkineid” (“Rusalka”). Kui tavaliselt on see häda, et ma olen kõiki oopereid 5-7 korda näinud ja kipun erinevaid lavastusi võrreldes käituma nagu eriti vingus ooperikriitik, kelle kontseptsiooniga keegi ega miski iial ei haaku, siis selle ooperiga niisugust probleemi ei tekkinud. Muidugi teadsin vürsti I vaatuse aariat “Vidino divná, přesladká” ja olin tuttav kümnekonna erineva interpretatsiooniga kuulsast aariast “Měsíčku na nebi hlubokém”, mida tavaliselt tuntakse küll inglisekeelse pealkirja “Song to the Moon” järgi, aga ooperit tervikuna polnud ma varem näinud.
Oligi aeg ausalt öeldes. See ei tähenda, et ma poleks igal võimalikul juhul nõus üle kuulama “Rigolettot”, “Maskiballi” või “Sevilla habemeajajat”, ent tõsi mis tõsi, nood ooperid on mulle praktiliselt pähe kulunud. Sestap oli Dvořák oma meloodiliselt sümfoonilise ja ülimalt hästi orkestreeritud teosega väga teretulnud vaheldus.
Nimi- ja ühtlasi ka ühes oma hiilgerollis astus üles sopran Renée Fleming. Tema omapärane hääletämber võib ilmselt kas meeldida või üldse mitte meeldida, minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning eelnimetet aaria esituses talle võrdset on raske leida (hea küll, Lucia Popp ja Gabriela Beňačková võib-olla siiski). Konkreetses lavastuses kandis ta oma kaubamärk-aaria ette puu otsas ning kuigi küsimus, mida tegi näkineid puu otsas, tekkis vaheaja-intervjuus ka primadonnal endal, oli stseen vägagi mõjus. Tõsi, siin hakkab ilmselgelt kaasa mängima asjaolu, et laulja t e a b väga hästi, et see on tema kaubamärk ning paneb küsima, kas aaria tempo ikka tegelikult peaks nii aeglane olema või on see rohkem vajalik oma vokaalse võimekuse demonstreerimiseks.
Vürsti osa laulis Poola tenor Piotr Beczala, tegi seda väga hästi, aga nagu olen varemgi öelnud – selleks, et ma tenori puhul vaimustusest kiljuma hakkaksin, ei piisa enam ainult väga heast laulmisest.
Vetevaimu kehastas bass John Relyea, kes tundub ka aja edenes aina paremaks muutuvat (ehkki see konkreetne roll eeldaks vist pigem dramaatilist bass-baritoni kui lüürilist bassi). Väikse pettumuse valmistas Metropolitan Opera raudvara, metsosopran Dolora Zajick nõid Ježibaba osas – see pole muidugi ka “Maskiballi” Ulrica või “Trubaduuri” Azucena masti jõulisusega roll, aga Zajick kõlas seekord tõesti kuidagi jõuetult.
“Näkineiu” puhul seisneb täiendav nüanss muidugi veel asjaolus, et see on tšehhi keeles ja viimane ei tundu minu jaoks küll midagi niisugust, mida oleks väga lihtne voolavalt laulda. Aga loomulikult tuldi toime, ilma et kuskil miski väga kõrva riivanud oleks. Lavakujundus oli kena kaeda ja Yannick Nézet-Séguin juhatas orkestrit kindla käega. Tubli töö, igatahes. (★★★★☆)

Muusika: no hea küll, “Song to the Moon”

Sidruni-purukook

Sidruni-purukook

200 g külma võid
250 g (täistera)nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g mandlilaaste
100 g heledat muscovado suhkrut

Täidis:
400 g suhkruga kondenspiima
2 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor

Purusta mandlilaastud köögikombainis või minilõikuris (mitte jahuks, vaid jämedamaks puruks). Pane küpsetuspulbriga segatud jahu, mandlipuru ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Sega kondenspiim sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult, soovitatavalt üleöö seisnuna.

Sidruni-purukook

Sidruni-moonikeeks

Sõnad, mida ma tahaksin öelda ja võib-olla peaksingi ütlema, põgenesid ja mõtted, mis mu peas keerlevad, keeldusid laskmast end lauseiks vormida. Seepärast läksin ja vahtisin tõtt oma külmkapi sisuga. Et kas seal leiduvat kombineerides annaks ehk moodustada midagi koogilaadset.

Suitsuvorst ja tšillimoos? Eip, ilmselt mitte (see tähendab, sobivas kontekstis muidugi raudpoltkindlalt). Poolik purk päikesekuivatatud tomateid ei kvalifitseerunud kah. (Terve pakk säilivustähtaja ammu ületanud vahukoort kõneles mõistagi selget keelt sellest, et kooki pole siin majas jälle mõnda aega tehtud.)

Toorjuustu pole, kohupiima ka mitte. Šokolaadi ei ole.

Isegi muna ei ole, aga neid saab naabrinaiselt laenata. Võid on, seda on peaaegu alati. Sidrunit on.

Keeks niisiis. Sidruni-moonikeeks. Maitseb muuseas üsna mittekeeksilikult. Hea kraam, ühesõnaga.

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Ar intch lav er”

Sidruni-moonikeeks
(mugandatud: Oma Maitse, märts 2010)

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
90 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
75 g jahvatatud sarapuupähkleid
150 g mooniseemneid
1 suure sidruni mahl ja riivitud koor
4 cl rummi

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ühekaupa munad. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, jahvatatud sarapuupähklid ja mooniseemned ning lisa võivahule. Kõige lõpuks sega juurde sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja rumm. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda (sooja keeksi ei saa lõigata, pudeneb tükkideks).