Category Archives: sidrun-laim

Üksindus ja üksildus ja Delia Smithi sidrunikook

2016. aasta esimese päeva õhtu. Ilm külmaks läinud. Aastavahetuse peo jäljed koristatud. Külalised laiali sõitnud. Tulin saunast ja kustutasin kõik tuled majade ümber, nii et Linnutee üle taeva jäi ainsaks valgusallikaks ja seisin seal taevasse vahtides, kuni külm liiga ligi tikkus. Õhk tumeda metsamüüri kohal sädeles, aga vaikus polnud ometi täielik vaikus – tähed helisesid külma käes. Langevaid tähti polnud tarviski, teadsin et soovid täituvad nendetagi.

Taas üks täiuslikke iseolemise hetki.

Eelmine postitus tekitas rõõmustavalt palju tagasisidet – kirja teel, kommentaarides, fb-s. Aitäh! Tagasisidet ei ole minu jaoks kunagi liiga palju, pealegi on huvitav teada saada, mida inimesed märkavad, millele tähelepanu pööravad või ka milliste detailide põhjal blogijast enda jaoks mingi pildi kujundavad.

Kui olin eelmise aasta hetkede postituse lõpetanud ja avaldanud, jäin järgmisel varahommikul järele mõtlema, mida see siis õigupoolest kõige enam räägib ning tõdesin, et kui teatud nurga alt vaadata, siis räägibki – üksinduse olulisusest eelkõige. Mitu inimest, kes mulle kirjutasid, tõid välja sama aspekti, küsides, kui tugev peab olema, et selliseid üksi olemise hetki nautida.
Ja ma ei olnudki sellele õigupoolest kunagi niiviisi mõelnud. Et selleks kuidagi eriliselt tugev, sõltumatu või iseseisev olema peaks.
Introverdina on üksindus mulle hädavajalik, üksinduses ma taastun, puhkan, mõtlen, loon, analüüsin. Ma pole antisotsiaalne ega vihka inimesi, ma vajan ja hindan sügavuti minevaid inimsuhteid ja naudin ka suhtlemist ning mind huvitab väga, mida inimesed mu ümber tunnevad ja mõtlevad.
Aga ma pean regulaarselt käima end üksinduses laadimas. Sest kui ma seda ei saa, siis võib minust küll ajutiselt misantroop saada.
Valdur Mikita kirjutab, et kui eurooplane ei taha metsa minna, sest seal pole ühtegi inimest, siis eestlase suurim hirm metsas käies on, et seal on veel mõni inimene – mina olengi täpselt see eestlane ja nüüdseks oma introvertse loomusega rahu teinud.

Tegelikult on see aga ehk laiemgi teema, sest lisaks üksindusele on olemas üksildus ning need kaks ei ole sugugi mitte üks ja sama. Esimene neist on vabatahtlik ja positiivne iseendaga olek ega tähenda, et midagi oleks puudu; teine aga negatiivne valus ja soovimatu teistest eraldatuse ja ilmajäetuse tunne, rahuldamata soov jagada endale olulist. Üksindus on niisiis eelkõige füüsiline üksiolek, üksildus ilmutab ennast enamasti aga suhetes teistega. Üksindus on vajalik, üksildus on probleem.

Ja sestap ei tähenda üksinduse nautimine sugugi, et üksildus mulle täiesti tundmatu mõiste oleks. Tegelikult võiks paradoksaalsel kombel just (emotsionaalne, mitte sotsiaalne) üksildus ollagi märksõnaks, mis iseloomustab üht teist võimalikku vaatenurka eelmisele aastale – puudutada seda nähtamatut seina, mis ei lase sul püüdlusest hoolimata teisteni jõuda, tunda end rääkimas tundmatus ja mõistetamatus keeles, tajuda oma sõnu hajuvat teistele nähtamatus kirjas.

Tegelikult usun ma, et just emotsionaalne üksildus ongi kaasajal laiem probleem. Meil on hulganisti kommunikatsiooni lihtsustamiseks mõeldud vidinaid, sotsiaalvõrgustikud sadade “sõpradega”, aktiivne sotsiaalne elu ja veel aktiivsem arvutisuhtlus, aga see mitte ainult et ei välista, vaid pigem just soodustab enda üksildasena tundmist ning see, mis inimest laastab, on justnimelt emotsionaalne, mitte sotsiaalne üksildus. Ma arvan, et selle üle tasuks mõnikord mõelda.

Ja veel üks vaatenurk mu eelmisele aastale alles hakkab endast akuutset probleemi kujutama. Nimelt asjaolu, et mul on kuus keskmiselt üks vaba päev. Muidugi ei ole see kõik seotud mu põhitööga. Muidugi ei kujuta see kõik endast ebameeldivat kohustust. Muidugi ei ole kõik töötamise päevad kaheksast viieni piiritletud. Muidugi on võimalik täiendava võimlemise ja korraga mitmes kohas viibimise abil teha ühest vabast päevast kaks.
Aga see ei muuda olematuks fakti, et olen mõned head aastad tagasi seda üks-vaba-päev-kuus-on-küll-lähenemist juba proovinud. See lõppes halvasti. Ja ma tunnen end piisavalt hästi teadmaks, et pole vaja seda uuesti katsetada, veendumaks et see lõpeb täiesti kindlasti halvasti ka teisel korral. Mitte kohe muidugi, mul on kaunikesti kõrge valulävi ja omajagu pikk kannatus, mistõttu ma ühtegi hoiatust õigel ajal kuulda ei võta.
Võib-olla see ongi midagi, mida peaks endale 2016. aastaks esmajoones lubama. Et ma ei astu uuesti sama reha otsa.

Muusika: Tindersticks “Sometimes It Hurts”

Delia Smithi sidrunikook

Sidrunikook
(allikas: Delia Smith)

Tainas:
175 g nisujahu
40 g tuhksuhkrut
75 g pehmet võid
1 munakollane
1 sl vett

määrimiseks 1 munavalge

Täidis:
5 sidrunit
5 muna
150 g suhkrut
2 dl 35% rõõska koort

Pane taina ained köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Sõtku tainas palliks ning pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli lahti ning kata 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Torka põhi kahvliga läbi ning pintselda üle munavalgega. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minuit.
Täidise jaoks riivi sidrunitelt koor ja pressi välja 2 dl mahla. Klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa sidrunikoor ja -mahl ning rõõsk koor (vahustamata). Sega ühtlaseks, vala eelküpsetatud tainapõhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Delia Smithi sidrunikook

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Neljapäeva õhtul tuli paks pehme udu, mähkis Tartu endasse, neelas kõik inimesed, hooned, hääled ja värvid ja muutis Toomemäe ning Emajõe-äärsed pargid võlumetsaks. Mina otsisin, joogamatt kaenlas, teed parklasse ja ootasin kogu aeg, mil ma nende nõiutud puude vahel mõnd hõbedast ükssarvikut kohtan.
Ei kohanud.

Eile unustasin leiva ahju panna. Juuretis oli ka olnud natuke uinuvas olekus, sest vahepeal polnud mitu nädalat aega olnud leiba teha, nii et õigupoolest polnud sellest midagi – tavaliselt paneb leib unustamist pahaks ja asutab end mõne aja pärast vormist lahkuma. Nii et leib läks eile ahju õige hilja ja tuli välja veel hiljem. Aga see et kell on 11 õhtul, ei tähenda ju, et peaks endale keelama sooja leiba võiga.

Õhtuti on tulede peegeldused, tuuleklaasile lendavad lehed ja oma mõtted tööpäevalõpu kesklinnaliikluses. Joogatarkus teab, et energia läheb sinna, kuhu läheb mõte, nii et mõtteid ei maksa siiski igale poole lasta, kuhu nad omatahtsi tikuvad.
Mõnikord ununeb hirmust hingaminegi, sest püüd planeerida üht nädalavahetuse üritust teeb selgeks, et esimene võimalik aeg on veebruari alguses ning korraga tuleb kõik meelde. Kõik. Mõni peab selleks päris põhjas ära käima, et õppida vähem tegema,  ei ütlema ja piire seadma, aga vist isegi see ei anna veel garantiid, et mõne aja pärast samasse ämbrisse ei astuta.

Vahepeal proovisin infotehnoloogiapaastu – reede õhtul panin töö juures arvuti kinni ning kuni esmaspäeva hommikuni – ei mingit arvutit, ei mingit internetti. Mul on muidugi lihtne, sest mul on kiviaegne mobiiltelefon, mis ei lähe internetti ka sundides, ning pool tollest nädalavahetusest veetsin jumalikus paigas, kus ka 4G netipulk näitab signaali tugevuseks 0%.
Pealegi ei kasuta ma ka kodus olles läpakat kunagi näiteks magamistoas, nii et õigupoolest ei tähenda internetipaast mu jaoks mitte sõltuvuse murdmist, vaid natuke harjumuste piiride nihutamist või lihtsalt paremat planeerimist, sest suurem osa mu töödest käib õnnetuseks ikka arvutis ja nii on enne, pärast või keset töötegemist liiga lihtne sinna niisama aega surnuks lööma jääda.
Ja aja surnuks löömine internetis on halb, sest see käib raamatulugemise arvelt, aga et mul on praegu lugemisperiood ja et ma loen tavaliselt mitut raamatut paralleelselt, siis on ilmselgelt tarvis selleks rohkem aega reserveerida.

Aga rõdul õitsevad alles roosid ja õigupoolest on mul tunne, et midagi ilusat võib olla teel.

Muusika: Max Richter “Tartu piano”

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Põhi:
175 g kaerahelbeküpsiseid
70 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
25 g suhkrut
2 muna
2 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl
6 sl vaarikamoosi

Hapukoore-sidrunikate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 sidruni riivitud koor

Vaarikamoosikate:
200 g vaarikamoosi
4 cl vaarika- või tsitruselikööri
2 sl chia seemneid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained (välja arvatud vaarikamoos) omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale, tõsta lusikatäiehaaval peale vaarikamoos ja sega kergelt ning ebaühtlaselt läbi. Küpseta 160-kraadises ahjus 35 minutit (kook jääb veidi võbisev). Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunikoor, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 6-7 minutit. Lase koogil jahtuda. Sega vaarikamoos likööri ja chia seemnetega ning vala koogile. Lase enne serveerimist üleöö jahedas seista.

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Kreeka sidrunikartulid

Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.

Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.

Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.

Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”

Sidrunikartulid

Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”

0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl

Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.

Sidrunkartulid

“Näkineid” ja sidruni-purukook

Kino-ooperis näidati viimati Antonín Dvořáki muinasjutuooperit “Näkineid” (“Rusalka”). Kui tavaliselt on see häda, et ma olen kõiki oopereid 5-7 korda näinud ja kipun erinevaid lavastusi võrreldes käituma nagu eriti vingus ooperikriitik, kelle kontseptsiooniga keegi ega miski iial ei haaku, siis selle ooperiga niisugust probleemi ei tekkinud. Muidugi teadsin vürsti I vaatuse aariat “Vidino divná, přesladká” ja olin tuttav kümnekonna erineva interpretatsiooniga kuulsast aariast “Měsíčku na nebi hlubokém”, mida tavaliselt tuntakse küll inglisekeelse pealkirja “Song to the Moon” järgi, aga ooperit tervikuna polnud ma varem näinud.
Oligi aeg ausalt öeldes. See ei tähenda, et ma poleks igal võimalikul juhul nõus üle kuulama “Rigolettot”, “Maskiballi” või “Sevilla habemeajajat”, ent tõsi mis tõsi, nood ooperid on mulle praktiliselt pähe kulunud. Sestap oli Dvořák oma meloodiliselt sümfoonilise ja ülimalt hästi orkestreeritud teosega väga teretulnud vaheldus.
Nimi- ja ühtlasi ka ühes oma hiilgerollis astus üles sopran Renée Fleming. Tema omapärane hääletämber võib ilmselt kas meeldida või üldse mitte meeldida, minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning eelnimetet aaria esituses talle võrdset on raske leida (hea küll, Lucia Popp ja Gabriela Beňačková võib-olla siiski). Konkreetses lavastuses kandis ta oma kaubamärk-aaria ette puu otsas ning kuigi küsimus, mida tegi näkineid puu otsas, tekkis vaheaja-intervjuus ka primadonnal endal, oli stseen vägagi mõjus. Tõsi, siin hakkab ilmselgelt kaasa mängima asjaolu, et laulja t e a b väga hästi, et see on tema kaubamärk ning paneb küsima, kas aaria tempo ikka tegelikult peaks nii aeglane olema või on see rohkem vajalik oma vokaalse võimekuse demonstreerimiseks.
Vürsti osa laulis Poola tenor Piotr Beczala, tegi seda väga hästi, aga nagu olen varemgi öelnud – selleks, et ma tenori puhul vaimustusest kiljuma hakkaksin, ei piisa enam ainult väga heast laulmisest.
Vetevaimu kehastas bass John Relyea, kes tundub ka aja edenes aina paremaks muutuvat (ehkki see konkreetne roll eeldaks vist pigem dramaatilist bass-baritoni kui lüürilist bassi). Väikse pettumuse valmistas Metropolitan Opera raudvara, metsosopran Dolora Zajick nõid Ježibaba osas – see pole muidugi ka “Maskiballi” Ulrica või “Trubaduuri” Azucena masti jõulisusega roll, aga Zajick kõlas seekord tõesti kuidagi jõuetult.
“Näkineiu” puhul seisneb täiendav nüanss muidugi veel asjaolus, et see on tšehhi keeles ja viimane ei tundu minu jaoks küll midagi niisugust, mida oleks väga lihtne voolavalt laulda. Aga loomulikult tuldi toime, ilma et kuskil miski väga kõrva riivanud oleks. Lavakujundus oli kena kaeda ja Yannick Nézet-Séguin juhatas orkestrit kindla käega. Tubli töö, igatahes. (★★★★☆)

Muusika: no hea küll, “Song to the Moon”

Sidruni-purukook

Sidruni-purukook

200 g külma võid
250 g (täistera)nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g mandlilaaste
100 g heledat muscovado suhkrut

Täidis:
400 g suhkruga kondenspiima
2 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor

Purusta mandlilaastud köögikombainis või minilõikuris (mitte jahuks, vaid jämedamaks puruks). Pane küpsetuspulbriga segatud jahu, mandlipuru ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Sega kondenspiim sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult, soovitatavalt üleöö seisnuna.

Sidruni-purukook

Sidruni-moonikeeks

Sõnad, mida ma tahaksin öelda ja võib-olla peaksingi ütlema, põgenesid ja mõtted, mis mu peas keerlevad, keeldusid laskmast end lauseiks vormida. Seepärast läksin ja vahtisin tõtt oma külmkapi sisuga. Et kas seal leiduvat kombineerides annaks ehk moodustada midagi koogilaadset.

Suitsuvorst ja tšillimoos? Eip, ilmselt mitte (see tähendab, sobivas kontekstis muidugi raudpoltkindlalt). Poolik purk päikesekuivatatud tomateid ei kvalifitseerunud kah. (Terve pakk säilivustähtaja ammu ületanud vahukoort kõneles mõistagi selget keelt sellest, et kooki pole siin majas jälle mõnda aega tehtud.)

Toorjuustu pole, kohupiima ka mitte. Šokolaadi ei ole.

Isegi muna ei ole, aga neid saab naabrinaiselt laenata. Võid on, seda on peaaegu alati. Sidrunit on.

Keeks niisiis. Sidruni-moonikeeks. Maitseb muuseas üsna mittekeeksilikult. Hea kraam, ühesõnaga.

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Ar intch lav er”

Sidruni-moonikeeks
(mugandatud: Oma Maitse, märts 2010)

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
90 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
75 g jahvatatud sarapuupähkleid
150 g mooniseemneid
1 suure sidruni mahl ja riivitud koor
4 cl rummi

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ühekaupa munad. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, jahvatatud sarapuupähklid ja mooniseemned ning lisa võivahule. Kõige lõpuks sega juurde sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja rumm. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda (sooja keeksi ei saa lõigata, pudeneb tükkideks).

Sidrunikeeks

Ma olen üldiselt igasuguste ülivõrdeliste seisukohavõttude ja hinnangutega ettevaatlik (miks see nii on, nõuaks muidugi pikemat arutelu, veidi teemaga haakuva üle olen kord arutlenud). Aga siinpuhul tundub mulle, et vähemalt antud hetkel (taganemistee, eks ole ;)) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.

Retseptiga varustas mind hea sõber ja kaasvõitleja Anu, algupärand võib aga nähtavasti olla Ida Savilt (võrdne keeks), mina suurendasin sidrunikogust (järgmine katsetus on plaanis apelsiniga). Aastavahetuse bakhanaali käigus täiendasime keeksi vahukoore ja vaarikatega, aga tegelikult maitseb see väga hästi ka ilma igasuguste lisanditeta. Ilmselgelt üks nendest juhtumitest, kus lihtne on hea ja vähe koostisosi annab parima lõpptulemuse. Tainasse võib soovi korral lisada rosinaid või kookoshelbeid või šokolaaditükke etc ja valmis keeksi katta glasuuriga.

Lõpetuseks aga ei saa ma jätta laiema avalikkusega jagamata üht hästi toredat soovi, mis mulle esmaspäeval Hiina kalendri uue aasta alguse puhul saadeti. Mõni ikka oskab :).

Head ja nunnut draakonit sulle, sellist, keda võiks põues pidada ja näiteks oleks abiks suitsu või küünla või gaasipliidi süütamisel!

Siis umbes sellist? Aitäh! 🙂

Sidrunikeeks

200 g võid
200 g suhkrut
200 g jahu
5 muna
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased, sidrunimahl ja riivitud koor ning sõelutud jahu. Vahusta munavalged ning lisa tainale (parema segunemise ja õhulisema lõpptulemuse huvides lisa esmalt kolmandik vahust ning sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult segades ülejäänud vaht). Pane tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus u 50 minutit (katsu küpsust tikuga). Lase keeksil veerand tundi vormis seista, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

Nigella Lawsoni sidrunipasta

Et ma üldiselt kehv magaja olen, sellest ma juba rääkisin. Aga mõnikord ma mõtlen hoopiski, et kas üldse ongi vaja nii palju magada. (Tegelikult muidugi on, sest ebapiisava une tagajärjel saab minust tavalisest veelgi kurjem inimeseloom :P!) Ent selline küsimus võib muidu vabalt tekkida küll. Et tekiks mingisugunegi võimalus kõigega enam-vähem ühele poole jõuda, näib olevat ainus võimalus uneaja arvelt juurde võtta.

Ma räägin siin sellest, mida mulle üldiselt meeldib teha, eks ole. Mitte kohustustest. Uneaja kärpimine tundub päris ahvatlev mõte, kui valmimist vajavate kirjatükkide nimekirjas on 6 erinevat punkti ja seda loendit silmitsen ma kerge igatsusega igal õhtul keskmiselt kell 23.30 ja tõden, et eip, täna ei jõua. Ja nii juba kuu aega. Ju siis pole tähtajad piisavalt lähedal. 😉

Või raamatud näiteks. Öökapiraamat või mis. Mul on öökapivirn (ausalt öeldes – mul ei olegi öökappi, nii et see raamatuvirn seisab põrandal). Ilukirjandus – 3 ühikut. Kokaraamatud – 3 ühikut (sh 1 eksemplar aastast 1928, sest mul on vaja üht ideed ja ma loodan, et just see raamat mind ühel hetkel kõnetab). Ja siis veel mõned muud teosed. Ning see on täitsa kurjast, kui ma olen sunnitud mõned neist läbi lugemata raamatukokku tagasi viima. Aga on ette tulnud.

Ja et viimasedki illusioonid hävitada – ma ei jõua ega viitsi sugugi alati isegi süüa teha. Rääkimata sellest, et ma oleksin tõeline domestic goddess, kes mängleva kerguse ja olematu ajaga võlub lauale midagi ülimalt elegantset. Ei, ma kardan, et vähemalt kolmandik on sellised mitterokkimise päevad, kus ma pärast tööpäeva lõppu ka söögitegemisest mitte midagi kuulda ei taha. Ja sellisel juhul on kiiruse ja lihtsuse tõeline kvintessents Nigella sidrunipasta kujul juba iseendast saavutus.

Nigella sidrunipasta (kahele)
(allikas: Nami-nami)

250 g linguine‘t või spagette
1 munakollane
1 dl vahukoort
50 g parmesani
poole sidruni riivitud koor ja mahl
1 sl võid
värsket peterselli

Sega munakollane, koor, sidrunikoor ja -mahl ning riivitud parmesan. Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente, kurna, lisa või ja sega hoolikalt läbi. Vala juurde sidrunikaste ja sega läbi. Purusta veskist musta pipart peale ning serveeri kohe riivitud parmesani ja värske peterselliga.