Monthly Archives: juuni 2009

Maasika-toorjuustukook kondenspiimaga

Maasikahooaega alga!

Muide, mida te arvate kondenspiimast? Minu jaoks on see liiga magus. Ma armastan magusat kahtlemata – aga eeldusel, et see ei ole liiga magus. Suhkruga kondenspiim ületab liigse magususe lati tuntava varuga (nagu ka mesi muuseas, sellepärast panen ma meesaia peale neutraliseerimiseks hapukoort. Kuigi üks mu vanaisadest oli mesinik , ei ole ma armastust mee vastu temalt pärinud – armastuse mesilaste vastu aga küll ;)). Kui karupoeg Puhh vastas küsimusele, kas ta soovib mett või kondenspiima, et mõlemat, siis mina oleks talle lahkelt nõus loovutama nii ühe kui teise. Aga koogis arvasin üpris mõistliku olevat kondenspiima kasutada (originaaliretsepti valge šokolaad sobiks siia muidugi ka), tasakaalustamiseks tsitruseliste koor ja peal maasikaid. Ohtralt. Need praegused, piisava päikeseta kasvanud maasikad ongi veel natuke hapuvõitu ja sobivad magusa täidisega kokku. Erilised maiasmokad võivad täidisesse  ka detsiliitri jagu suhkrut lisada (kui te suudate ette kujutada, et kondenspiim võiks veel täiendavat magustamist vajada – mina muuseas tean üht inimest, kelle meelest vajaks vabalt :)). Retsept mugandatud raamatust “Juustukoogid”.

Maasika-toorjuustukook kondenspiimaga

Põhi:
150 g Digestive küpsiseid
65 g võid
1 tl kaneeli

Täidis:
600 g maitsestamata toorjuustu
250 g hapukoort
3 dl suhkruga kondenspiima

4 muna
1 tl vanillsuhkrut
1 apelsini koor
poole sidruni koor

Peale:
500 g maasikaid

Purusta küpsised, sega kaneeli ja sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Täidise valmistamiseks vahusta toorjuust, lisa hapukoor, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munad ja lõpuks kondenspiim ning apelsini- ja sidrunikoor. Küpseta 160-kraadises ahjus 1,5 tundi. Lase avatud uksega ahjus tund aega jahtuda. Jahuta täielikult ning lase üleöö külmkapis seista. Kaunista maasikatega, soovi korral püreeri osa maasikaid ja nirista püree maasikate peale. Kui arvad, et küll küllale liiga ei tee, siis kõigele krooniks võid veel ka tuhksuhkrut peale sõeluda.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Hakkasite juba arvama, et siin majas mitte midagi peale rabarberikookide ei sööda? Vale jutt! Aeg-ajalt süüakse ka kamakäkke. Kama meie söögilaual @ Nami-nami on endiselt aktuaalne ja retsept kah sealt. Kohe peale valmistamist on need käkid maitselt kamašokolaad mis kamašokolaad, pisikese sidrunikoorelise nüansiga. Nii et kui te armastate kamašokolaadi, siis võite proovida küll. Pärast öö otsa seismist jääb domineerima kama ning varjutab kakaomaitse. Tegelikult ma ootasin midagi muud – koostisaineid andsid alust arvamusele, et tulemuseks võiks olla midagi sellist, mis on tuttav ilmselt igale nõukaaja lapsele – suhkru ja kakaoga maitsestatud hapukoor. See õ i g e hapukoor ikka, 200-grammises klaaspurgis müüdu. Ei saa ka mainimata jätta, et ükskord pingutasin kõnealuse kooslusega üle, nii et süda läks pahaks, ja siis ei tahtnud enam üsna pikka aega mingist kakaoga hapukoorest kuuldagi. Aga kamapallid on päris tore suvine ja eestimaine maiustus ikkagi.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Kamapallid sidruni ja kakaoga

2 dl hapukoort
4 sl suhkrut
2 sl kakaopulbrit
3 dl kamajahu
1 tl riivitud sidrunikoort

Sega kõik ained ühtlaseks massiks, veereta pallid ning veereta neid kakaopulbris või kamajahus.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

Mida teie arvate kamast? Minu meelest ei ole kama selline toiduaine, mida kas vihatakse või armastatakse. Mulle tundub hoopis, et seda kas armastatakse või suhtutakse sellesse täieliku ükskõiksusega. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kama suu sissegi ei võtaks, jaotus käib enam-vähem pooleks: need, kelle jaoks kamata poleks õiget suve, ja need, kes söövad ära, kui ette antakse, aga ei liiguta oimugi. Nami-nami kooskokkamine vol. 17 propageerib just kama. Ainus võimalus kama tarbimiseks ei ole sugugi mitte keefiri või hapupiimaga, lisaks kõikvõimalikele soolastele ja mugsatele roogadele on sellest võimalik teha näiteks selle retsepti järgi kamapalle. Originaalis kasutatud jõhvikad said asendatud mustade sõstardega, muude ainte koguseid samuti natuke kohandatud ja tulemus polnud üldse mitte paha. Ainult mett paneksin ma järgmisel korral pisut vähem, originaalis leidunud astelpajusiirupi jätsin üldse ära, aga minu jaoks oli ikka natuke liiga magus. Ent muidu – kas ei ole siis  mitte kaunis ja trendikas, aga samas üdini eestipärane suupiste?

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

250 g kamajahu
200 g hapukoort
150 g kohupiima
4 sl mett
5 cl likööri Vana Tallinn
100 g külmutatud musti sõstraid

Kaunistamiseks:
250 g kaerahelbeid
suhkrut
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru kausis hapukoor, kohupiim, mesi, liköör ja kamajahu ühtlaseks mass. Lisa ettevaatlikult segades sõstrad ja pane kamamass umbes tunniks ajaks sügavkülma tahenema. Rösti kaerahelbed kuival pannil suhkruga kuldseks ja lase jahtuda. Veereta kamamassist pallikesed ning veereta neid röstitud kaerahelvestes. Kaunista tuhksuhkruga.

Rabarberi-jogurtimagustoit

Jätsin oma rüüstatud rabarberipõõsa mõneks ajaks rahule ;). Et las kosub natuke aega. Mu enda päevad venisid kah viimasel ajal öötundidesse, nii polnud aega teist kaemas käia. Eile aga leidsin, et miskit pole parata, olgu muude asjadega, kuidas on – ma tahan just nimelt  rabarberikisselli ja ei midagi muud. Ja ole lahke – rabarber tervitas mind pea vihmavarju-suuruste lehtede ning toekate vartega. Ei siis jäänud muud üle, kui kissell keema. Aga et ainult sellet piisaks – mitte mingil juhul! Rabarberi-jogurtidesserdi retsept pärineb suuremas osas raamatust “100 magustoitu”. Kaerahelveste asemel võib kasutada müslit, mul polnud seda lihtsalt parajasti käepärast, kuna ma poemüslisid ei tarvita, aga omatehtu on hetkel defitsiitne. Vanillimaitseline rabarberikissell maitseb just nii hästi nagu vanillimaitseline rabarberikissell 🙂 ning kõik kokku on kerge ja mõnus.

Rabarberi-jogurtimagustoit

300 g rabarberit
4 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
poole sidruni mahl
1 dl vett
2 tl maisitärklist
10-12 maasikat

Serveerimiseks:
8 dl maitsestamata jogurtit
2 dl või ja suhkruga röstitud kaerahelbeid

Pane tükeldatud rabarber, suhkrud, vesi ja sidrunimahl potti, keeda paar minutit. Sega maisitärklis veega, lisa potti ning kuumuta segades keemiseni. Tõsta pott pliidilt, lisa viilutatud maasikad ning jäta jahtuma. Jaga jahtunud kissell klaasidesse ning tõsta peale maitsestamata jogurt. Puista peale kaerahelbed. Röstimiseks pane kaerahelbed ja või pannile ning kuumuta segades, kuni kaerahelbed muutuvad kuldseks. Sega juurde suhkur ning kuumuta veel. Lase jahtuda.

Kevadesupp

Ma ei hakka siin esinema väitega (kuigi tahaks), et kõnesolev ilus roheline kevadine supp võiks meeldida ka neile, kes avokaadot või rukolat ei armasta. Tõenäoliselt mitte. Ma tean inimesi, kelle meelest on rukolal diiselkütuse maitse… Aga neile, kellele ükski koostisosa vastuvõetamatu ei ole, peaks tulemus küll sümpatiseerima. Mulle meeldis igatahes väga – külm, sametine ja aromaatne. Ja toitev – esimese reaktsioonina tekkis küll soov teine sama suur portsjon veel kohe ära süüa, aga mõne hetke pärast ilmnes, et väga hea mõte see just poleks olnud. Ma olen enam kui kindel, et see supp läheb kordamisele. Retsept kohandatud raamatust “Maru maitsev maailm”.

Avokaado ja rukola külmsupp

Kevadesupp (ühele)

2 avokaadot
1 sellerivars
poole apelsini mahl
1 sidruni mahl
2 spl oliiviõli
150 g fenkolit
50 g rukolat e põld-võõrkapsast
soola ja pipart
kaunistamiseks rediseid

Koori ja tükelda avokaado, tükelda seller ja fenkol, lao kõik koos rukolaga kaussi ning püreesta saumikeseriga. Lisa apelsini- ja sidrunimahl ning oliiviõli, püreesta ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga, vajadusel lisa veel sidrunimahla. Tõsta supp pooleks tunniks külmkappi (või 10 minutiks sügavkülma), kaunista rukolalehtede ja redisesektoritega. Maru soovitab serveerimiseks mädarõikaga maitsetatud vahukoort.

Avokaado ja rukola külmsupp

Vutimunasalat

Redised kuuluvad kevadesse. Hommikuti ja õhtuti. Salatis ja lihtsalt niisama. Ja mu meelest on nad ühed sellised tegelased, mida on võimatu osta väga väikest kogust. Millal iganes ma turule ei läheks, et rohelist salatit kõigest pisitillukese koguse, näiteks saja grammi redistega turgutada, lahkun ma sealt pea poole kiloga – mis on esimeste kevadiste rediste vinget kilohinda arvestades finantsiliselt tuntav avantüür. Aga selles ei tule muidugi süüdistada ei rediseid ega turutädisid, vaid isiklikku kindlameelsuse puudumist. Ja praegu pole enam niikuinii probleemi.

Salatis kohtub redis vutimunade, mozzarella juustu ja tomatitega. Algne retsept “Salatiraamatus” rediseid ei sisaldanud, mulle aga tundus, et justnimelt need on sealt vajaka. Olidki. Salat on mõnus ja mahlakas, pipraga ei maksa koonderdada. Kõrvale sobib krõbe sai ja klaasike proseccot ;).

Vutimunasalat mozzarellaga (kahele)

12 vutimuna
20 kirsstomatit
300 g mozzarellat
200 g rediseid

Kaste:
2 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
soola
pipart
basiilikut

Keeda vutimunad, jahuta ja koori. Lõika mozzarella kuubikuteks ja redised viiludeks, poolita kirsstomatid. Piserda üle oliiviõli ja palsamiäädikaga, raputa peale soola ja jahvata veskist rohkelt pipart. Kaunista basiilikulehtedega.