Category Archives: leivad-saiad-kuklid-karaskid

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Advertisements

Tort isamaale 2016

Kaneelirullitort

Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.

Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)

Kaneelirullitort

Kaneelirullitort

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola

Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli

Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut

Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid

tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju

Kaneelirullitort

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi  (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus  35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.

Kaneelirullitort

PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.

Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman”. (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

pealt määrimiseks 1 muna

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Martsipanikringel

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Ega alati ei ole kah ainult lilled ja liblikad, eks ole.

Kui tol hommikul üles ärkasin, näis väljas olevat kahtlaselt valge. Niisiis – a) kas olen sisse maganud või b) on lumi maas. Tõeks osutus kahjuks loomulikult variant b.

Lõuna ajal kaubamajas käies nägin mitmesuguseid suurepäraseid tooteid, nagu käekoti lõhnastaja (ainult 16.90) – selle peale pidin suisa spetsiaalselt tagasi pöörama, veendumaks, et ma ikka tõesti nägin seda, mida ma nägin – käekoti lõhnastaja?! (tsiteerides tötskääbuseid: misjaoks nad sedasi teevad…?); neoonroosa plastjõulukuusk; ja šampanjapudel, mis oli pakendatud millessegi, mis nägi välja nagu lukuga kondoom. Ka roosa muidugimõista.

Jumal paraku, õhtul oli kah tarvis poodi minna. Ja no palun väga, seal polnud enam miski selle koha peal, kust teda tavaliselt leida võis. Oksad-lehed ristamisi, ma ütlen (st Sergei Jessenin tegelikult ütles). Just siis, kui ma olin jõudnud kindlale veendumusele, et neil on selleks spetsiaalne inimene palgale võetud, kes kogu aeg kaupa riiulitel ümber paigutab, nii et kui milleski täiesti kindel võib olla, siis selles, et järgmisel korral ei leia te midagi enam sealt, kus see eelmine kord asus, läks asi veel hullemaks. Absoluutselt ilma igasuguse hoiatuseta (no et oleks saanud ennast väheselgi määral moraalselt ette valmistada) hakkas kostma hullumeelselt reibas lauluke (“Nõia elu” viisil): saia elu, saia elu, see on jah kõige parem, ah kui hea on olla sai, kui sa vaid külmund oled. Jne. Suudate seda ikka ette kujutada, jah? Aga ma võin kinnitada, et reaalsus oli ikka tunduvalt hullem. See oli isegi hullem, kui LHV pensionimüüjad, kes muidu kuuluvad kindla peale päris tippu nimekirjas selle kohta, millega ma pärast tööpäeva lõppu toidupoes raudpoltkindlalt tegemist teha ei taha.

Ühesõnaga – tekkis tunne, et kohe hüppavad kuskilt riiulite vahelt välja üleelusuurusteks saiadeks kostümeeritud tegelased ja topivad suu saia täis kõigil, kes samasugust arulagedat entusiasmi ei ilmuta. Põgenemine oleks kah raskendatud olnud, sest vasaku jala saapa (ja ma parem ei hakka rääkima, sellest, et need olid alles kevadel ostetud ja kui raske neid üleüldse hankida oli!) ja saapatalla teed olid hakanud ette hoiatamata lahknema, nii et ma pidin arendama mõnevõrra toonekurelikku kõnnakut – mis miskipärast kaaskodanikud pead pöörama pani (no ma olen muidugi niisama ka erakordselt silmapaistev isiksus).

Õhtul meenus, et kavatsesin veidike uurida, mida kujutab endast hiljuti eesti keeles ilmunud, väidetavalt üle ilma kuulus, minu jaoks siiski täiesti tundmatu teos, mille peale tekkinud ühiskondlik debatt viis mind alguses korraks (absoluutselt ekslikule) mõttele, et tegemist on kirjandusega. Tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks. Ausalt öeldes oli see suisa füüsiliselt valus. Internetist leitud katkendid ütlesid juba kaugelt enam kui piisavalt, ent mingi marginaalne osa minust kaalub siiski, et ehk peaks üritama lugeda, et näha, kui hull see veel tervikuna võib olla, aga ma ilmselgelt ei jaksa nii palju juua, et see teos natukenegi tarbitavaks muuta. Sundida ennast seda lugema, vaat s e e oleks alles tõeline sadomasohhism.

Nii et selle kõige peale tahaks öelda, et stritsel (saia elu, saia elu…) päästis päeva. Aga ei, tegelikult ei päästnud. Oligi selline päev.

Muusika: Georgi Sviridovi valss muusikast filmile “Tuisk”.

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Päikesekuivatatud tomati ja hallitusjuustu stritsel
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

25 g pärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
400 g nisujahu
0,5 dl oliiviõli

Täidis:
100 g sinihallitusjuustu
100 g riivitud juustu
10 päikesekuivatatud tomatit õlis

määrimiseks 1 muna
peale puistamiseks seesamiseemneid

Murenda pärm kaussi ja hõõru vähese toasooja veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, suhkur ja sool ning sõtkudes järk-järgult jahu. Lõpuks lisa õli ning sõtku, kuni tainas on ühtlane ja läikiv. Kata kauss rätikuga ning lase tainal soojas kohas 30 minutit kerkida.
Kerkinud tainas rulli jahusel laual ristkülikuks, määri pealt päikesekuivatatud tomatite õliga, laota peale tükeldatud hallitusjuust, tükeldatud tomatid ning riivjuust. Keera tihedalt rulli ja lõika pooleks (saad 2 stritslit). Tõsta rullid ahjuplaadile ning tee neisse kääridega peaagu põhjani ulatuvad sisselõiked ning saadud viilud keera vaheldumisi väljapoole. Lase rätiku all veel 30 minutit kerkida, määri munaga ja puista peale seesamiseemneid. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit (pöördõhuga 20 minutit).

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga

Üritus iseenda varjust ette jõuda lõpeb alati käpuli käimisega. Sellepärast tuleb tegeleda ainult sellega, mis vähemalt mingil moel inspireerib (toiduga… näiteks ;)). Meilid jätta üldse lugemata. Ja vastata ainult nendele telefonikõnedele, mis tõotavad lisaks muule sisaldada kutset minna veini jooma. Ja vaadata ringi ja leida, et nüüd on vist suvi.

Liiga palju ülearust kippus viimasel ajal mõtteis keerlema, nii et isegi see kõige tähtsam – toit, noh! – kippus ära ununema. Ühel kenal õhtul viskasin siis jalad seinale (rõdutool oli tegelikult) ja lugesin oma lapsepõlve raamatut, dr. Dolittle’i lugusid Hugh Loftingi sulest, kus üks tegelastest on siga Gab-Gab, suur toidunautleja. Ja vaat siis tuligi jälle meelde, kuivõrd tore tegevus on ikkagi söömine :). Pool kuningriiki marineeritud räimede eest! Kaalusin täitsa tõsimeeli, kas jõuaks enne sulgemist Prismasse – see on kella 23ni lahti ja seal on räimefileesid. Arvasin, et ei jõua. Ja tegin nisuleiba hoopiski.

Muusika: Edith Piaf “Non, je ne regrette rien”

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga (4 väikest pätsi)
(inspiratsioon: Tessa Kiros)

30 g pärmi
0,5 l käesooja vett
6 sl oliiviõli
2 tl suhkrut
600 g nisujahu
200 g täisterajahu
2 tl soola
o,5 tl tšillihelbeid
100 g päikesekuivatatud tomateid õlis

Murenda pärm kaussi, lisa vesi, oliiviõli ja suhkur. Sega läbi ja jäta 10 minutiks seisma, kuni segu hakkab kergelt mullitama.
Lisa jahu, sool ja tšillihelbed, sega kätega tainaks. sõtku, kuni tainas muutub elastseks ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma. Kata kauss rätikuga ning lase soojas kohas poolteist tundi kerkida.
Kerkinud tainas kummuta jahuga üle puistatud lauale, suru õhk välja ning sõtku tainasse õlist nõrutatud ja tükeldatud tomatid. Vormi jahuste kätega neli väikest pätsi, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning lase rätiku all pool tundi kerkida.
Küpseta 220-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga 😉

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi :P.

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin :P, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. 😀 Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb… 😉

Sõõrikud

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Sõõrikud

Uus katse sõõrikuid küpsetada toimus juulis 2014. Ei olnud palju edukam.

Potica

Aasta lõpuni on kakskümmend neli tundi. Kakskümmend kaks tundi. Kakskümmend. Aga mina olen endiselt ärkvel. Ma kuulan ühte ja sama laulu. Ikka ja uuesti.

Rock Hotel “Kohtumistund”.

Aasta lõpus vaadatakse miskipärast ikka tagasi. Aastale. Elule võib-olla.

Tööd olen ma teinud, liigagi palju vist. Maailma näinud seevastu küllap liiga vähe.

Armastanud olen, ühte meest meeletuseni, teisi natuke teisiti. Haiget olen teinud ja ise saanud. Olen kõõlunud maailma serval. Olen imetlenud tähistaeva lõppematust ja hommikuuduseid päikesetõuse.

Olen õhtuid hommikutesse tantsinud, joonud, rääkinud ja vaikinud. Olen maganud riiulis 😉 ja Pärnu-Ikla maantee ääres metsas, küljealuseks sammal ja tekiks niiskevõitu käterätt.

Ma tean, mis tunne on, kui meri on põlvini. Tean sedagi, kuidas on vaadata kellegi silmadesse ja näha seal iseennast.

Olen hoidnud pea püsti ja teeselnud äärmist enesekindlust seal, kus ma seda sugugi tundnud ei ole. Ühe kingituse, mida elu pakkus, olen ära põlanud ja seda hiljem kahetsenud.

Olen elanud. Tehtud on palju ja palju rohkem on tegemata. Aga nii ju ongi hea. Sest nii on kõik ilus ikka alles ees. Elu suured ja väikesed imed. Ma ei anna endale uueks aastaks lubadusi. Mitte ühtegi. Sest endale antud lubadusi on kõige lihtsam murda.

Ei ela minevikus. Ei igatse homset. Olen olemas.

Aasta viimasel hommikul koputab aknale tihane ja üle värske lume läheb haldjate jäljerida.

Õnnelikku uut aastat teile, mu armsad (te teate, kes te olete :))! Ja kõigile teistele täpselt seda sama!

Potica
(allikas: “Kodu ja Aed”, Jõulud 2010)

Tainas:
600 g nisujahu
40 g pärmi
2 munakollast
50 g võid
50 g suhkrut
veidi soola
250 ml piima
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kreeka pähkleid
200 ml piima
1 sidruni riivitud koor
2 tl kaneeli
3 sl rummi
100 g suhkrut
100 g mett
2 munavalget

määrimiseks muna

Võta kõik ained paar tundi varem toatemperatuurile seisma. Murenda pärm sobivasse nõusse, sega paar sl sooja piimaga, lisa 2 sl jahu ja 1 tl suhkrut ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma. Vahusta toasoe või munakollaste ja suhkruga, lisa sool ja sidrunikoor. Kui pärm on pool tundi kerkinud, lisa sõelutud jahu, käesoe piim ja võivaht. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Lase soojas kohas kolmveerand tundi kerkida.

Täidise jaoks kalla piim ja pool suhkrust potti, kuumuta, lisa purustatud pähklid ning jäta pooleks tunniks seisma. Seejärel lisa kaneel, mesi, rumm ja sidrunikoor ning kuumuta veel (ära lase keema). Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga ning lisa veidi jahtunud pähklisegule.

Rulli kerkinud taigen ristkülikukujuliseks, kata täidisega, keera rulli ning aseta võitatud rõngakujulisse vormi. Lase pool tundi soojas kohas kerkida, määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 45-55 minutit.