Vaadake, ma pildistasin seent

Nagu te olete nüüdseks (täiesti õigesti) aru saanud, siis mulle süüa teha ei meeldi. Nii et kui teen, siis loomulikult peavad kõik sellest sündmusest kuulda saama.
Ega ma täpselt teagi, mis juhtus, sest kunagi ma mitte üksnes, et viitsisin keeruliste toitude ja küpsetistega vaeva näha, vaid see suisa meeldis mulle. Polnud mingi probleem mõnel hilisel õhtutunnil tort või mitu valmis nikerdada.
Näis olevat ainult aja küsimus, mil ma kohviku avan. Kokaraamat teatavasti isegi õnnestus valmis saada.
Kuni enam ei tahtnud. Mitte üleöö, aga aegamisi hakkas see kõik mulle närvidele käima. Ja siis veel rohkem.

Võib-olla tüdinesin ära sellest, kui endastmõistetavaks see muutus, et alati on tahtmist, viitsimist ja kooki, ükskõik kui vähe aega mul oli. Kuni selleni välja, et kohati tundus, nagu võiks ma ise olemata või tulemata jääda, peaasi et on kook. Koogi puudumine oli lati alt läbi jooksmine.
Ma mõtlen nüüd tagasi mõnele situatsioonile, millest suures plaanis muidugi poleks midagi muutunud, aga milles ma valisin isikliku elu asemel asjaolu, et olin jälle lubanud teha kooki. Või küpsetada leiba. Või midaiganes. Ma ikka ei suuda millegagi mõistlikkuse piiridesse jääda.

Võib-olla väsitas see, kuidas kõike tuli kogu aeg teha kiirustades. Küpsetamisest ehk enamgi meeldis mulle toidufotograafia (meeldib siiani). Aga see ei käi päris nii, et lükkan tordi kuhugi kraanikausi ääre peale ja teen pildi ära. Seda juhtub pigem harva, et peas valmis mõeldud kompositsioon esimesel katsel töötab, tavaliselt tuleb seda mitu korda ümber sättida. Ja kuna ma eelistan pildistada loomuliku valgusega, siis tekitas seegi kogu aeg mingi ajaga võidu jooksmise. Ainult natuke liialdades – pooled pildid on tehtud hommikul enne tööle minekut, ise samal ajal hambaid pestes.

Võib-olla mõjutas suhtumine, mis mõningatel koostööpartneritel tekkima hakkas ja mis esimese hooga mulle täieliku üllatusena tuli – soov panna retsepti juurde pildipangast võetud foto. See ei ole läbi räägitav, ei. Ei.
Minu retsepti juurde käib ainult see foto, mis on tehtud täpselt selle retsepti järgi valmistatud toidust (eelistatavalt olen mõlemad ka ise teinud), mitte nii et vaatame mustikakoogi juurde mingi pildi, kus on peal mingi kook ja mustikad ja käib küll. Olen selliseid asju näinud muidugi, kus pildil ilmselgelt ei ole juuresoleva retsepti alusel tehtud toit, iga küpsetaja saab aru näiteks sellest, kas pildil on küpsetatud või tarretatud juustukook.
Nii et alati ei ole asi selles, et te oleksite eriliselt käpardlik küpsetaja, kuna teie kook pole üldse selline nagu pildil, mõnikord on asi selles, et vastava retsepti järgi ei saagi selline kook tulla nagu pildil.

No vot. Ja siis ma lõpuks enam ei küpsetanudki. Sest pannkoogid või mingi kiiresti kokku segatud viie-komponendi-kook ei tule ju arvesse. Hakkasin inimestele rääkima, et ei, ma ei tegele sellega enam. Kas keegi kuulas? Muidugi mitte, sest nende peas oli ilmselt lahter sildiga “küpsetaja” ja viis aastat on ümber orienteerumiseks kindlasti liiga lühike aeg. Ent mis seal ikka.

Aga süüa mulle siiski meeldib. Tegelikult vist ikkagi rohkem, kui isegi minu füüsilise aktiivsuse juures rangelt võttes vajalik oleks.
Põhimõtteliselt suudan end ka täiesti ette kujutada toitu nautimas, mitte suhtumas sellesse kui kütusesse, mis tuleb rindu tõmmata, et jaksaksin teha muid, olulisemaid asju. Ainult et jah – valmis teha võiks selle toidu ikkagi keegi teine. Ma pesen parem nõusid.
Nii et nüüd saate aru, miks on vaja sellest tervele ilmale teada anda, et ma pildistasin seent saia.

Muusika: Bryan Ferry “Zamba”

Viinamarja focaccia
(allikas)

500 g nisujahu
250 ml sooja vett
4 sl suhkrut
soola
6 sl oliiviõli
10 g kuivpärmi
700 g tumedaid viinamarju

Sega kausis jahu, kuivpärm, sool ja 2 sl suhkrut, lisa soe vesi, sega ühtlaseks ja sõtku veidi, seejärel lisa 4 sl oliiviõli ja sõtku edasi, kuni saad ühtlase taina, mis kausi küljest lahti lööb. Lase kinni kaetult soojas kohas umbes tund aega kerkida. Jaga kerkinud tainas kaheks ja rulli kumbki osa umbes 25 x 30 cm ristkülikuks.
Tõsta esimene tainapool küpsetuspaberiga kaetud vormi, määri 1 sl oliiviõliga, jaota peale pool pestud ja kuivatud viinamarjadest (vajuta käega kergelt tainasse) ning raputa üle 1 sl suhkruga. Tõsta peale teine tainapool ning vajuta servadest kinni. Korda: oliiviõli, viinamarjad, suhkur.
Kata vorm rätikuga ja lase soojas kohas pool tundi kerkida.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit.

 

Armastusest, sõnadest ja varjunditest. Kõrvitsa-pähklikringel

Kirjaniku ja orjapidaja jaoks
on inimene materjal.
(Jüri Kolk)

Novembriöö tuul kohiseb latvades. Õunapuulehed keelduvad okstelt lahkumast. See november on teistsugune.
Kirjutan nüüd iga päev. Kirjutades äratan argipäeva ellu. Aga ka see, mis on liiga suur, vajab vahel teistsugust, elavat ja hingavat tähendust, sest maailm on täis kulunud sõnu, mis on kaalult nii kergeks muutunud, et haihtuvad õhku juba enne välja ütlemist.

Ma pole kunagi öelnud “ma armastan sind”. Võib olla, et ma ei ütlegi seda kunagi. Sest need sõnad ei tähenda mitte midagi.
Aga see-eest olen ma kirjutanud sellest, kuidas pilk puudutab pilku ja aeg saab samal hetkel lauluks.
Või sellest, kuidas ma korjasin metsas mustikaid, tegin pai päikeselaigulistele männipuudele ja rääkisin neile sinust ja kuidas ma ei saa sinna midagi parata, et nüüd elad sa minu jaoks natuke ka selles metsas.
Või sellest ööst, kui lamasin ärkvel, nina vastu su õlga, ja sain aru, et nende käte vahel olen valmis veetma kõik oma ööd. Ja mõtlesin seda iga ihurakuni siiralt, teades samas, et see ikkagi on poeetiline liialdus, sest ma olen kehv magaja ja saan tegelikult päriselt magada ainult üksi.
Või sellest, kuidas ma panin pea su õlale ja akna taga rändas täiskuu meiega kaasa ning enam polnudki küsimust, kuidas. Ainult siruta käsi ja hoia kuuvalgust peopesal.
Või sellest, kuidas esialgu maailmasuurusest imest – teisest inimesest, imelisest – sai aegamööda lepatriinu randmel. Ja lill. Ja puu. Ja mõraga kohvikruus. Aga tunne oli ikka üks.
Või sellest, mis tunne on olla üleni nahk su sõrmede all.

Ja armastus võib olla ammu oma teed läinud, aga sõnad on ikka sama elusad ning vere hääl neis on ikka tugevam igast hirmust, igast käsust ja keelust. Ning neid nüüdseks pooleldi murenenud kive ja mõranenud klaasi, millest möödunu koos seisis, saab niiviisi ikkagi kasutada uute mälestuste alusmüüri ladumiseks.

Sõnad ei tähenda kunagi ainult sõnu. Nad mahutavad maailmu. Sõnailmas ei võrdu kaks pluss kaks neljaga. Ta võib võrduda üheteistkümnega, langevate tähtede lauluga, varahommikuse tühja tänava vihmamärja asfaldi värviga, lõkkesuitsu lõhnaga lageraielangi vaiguses õhus, paplipungadega.
Vahel ma avastan jälle imestuse ja üllatusega, et kõik inimesed ei mõtlegi nii.
Et nende jaoks on sõnad ainult sõnad. Tähendavad täpselt seda, mis sõnaraamatus kirjas.
Et nad ei taba sõnade taustal alati aimuvat kõige kogetu kaja õhust, vaid neile peab tõlkima. Ja veel tõlkima.
Aga tõlkes läheb alati midagi kaduma.
Niiviisi on keerulisem kahtlemata. Aga huvitavam ka. Must-valge maailm ja must-valge mõtlemine on kole igavad, varjundid ja nüansid on need, mis teevad rikkaks.
Ja nii ma siis lihtsalt saadan oma signaale ilmaruumi laiali, teades et kellelgi kusagil ikka on vastuvõtja samale sagedusele häälestatud.

Muusika on täna lahkunud bariton Dmitri Hvorostovski mälestuseks: Igori aaria “Ни сна, ни отдыха измученной душе” Borodini ooperist “Vürst Igor”

Kõrvitsa-pähklikringel

Tainas:
25 g presspärmi
1,5 dl käesooja vett
250 g kõrvitsapüreed
0,5 dl suhkrut
u 450 g nisujahu
100 g toasooja võid
0,5 tl soola

Täidis:
100 g toasooja võid
5 sl suhkrut
2 sl kaneeli
150 g sarapuupähkleid

määrimiseks 1 muna ja 50 g sulatatud võid
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, kõrvitsapüree, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit, edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles).
Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks ning edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (reguleeri jahukogust vastavalt vajadusele, tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta kauss sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida.
Tõsta kerkinud tainas kausist jahuga üle puistatud lauale ja rulli suureks ristkülikuks. Määri pehme või tainale, puista peale kaneeliga segatud suhkur ja hakitud sarapuupähklid.
Lõika tainaplaat pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Põimi seejärel rullid palmikuks ja vormi kringliks või pärjaks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises (pöördõhu kasutamisel 190-kraadises) ahjus umbes 25 minutit. Võta kringel ahjust, pintselda üle sulatatud võiga ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris. 

 

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Tort isamaale 2016

Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.

Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)

Kaneelirullitort

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola

Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli

Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut

Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid

tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi  (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus  35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.

PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.

Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman”. (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

pealt määrimiseks 1 muna

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.