Viimane november

Reede õhtu. Sõidan maale. Märg asfalt neelab igasuguse valguse ja mulle tundub, et tegelikult sõidame kõik seal pimesi, lihtsalt heas usus, et miski ega keegi ootamatult ette ei jää, sest kui jääks, siis reageerida ei jõuaks.
Aga järele mõeldes – ega see elus teistmoodi ei ole, sealgi on protsessi kontrollimine ju üksnes illusioon.

Selline roosa valgus oligi

Ja siis oli üks teine novembripäev ning maal ja taeval polnud enam mingit vahet, kõik oli ühtlaselt valge. Nende novembritormidega on mul alati olnud mingi isikliku elu side, kuigi just sel aastal mitte.
Sel aastal ei otsitud teed keset tormi, kinnisilmi, sest näha polnud nagunii midagi, ja kõrvus kajamas “teadmist, et tagasi minna ei saa, jääb vaid me tunnete tundmatu maa.” Ei kõnnitud hommiku poole koos tollega, kes samuti tundis öö hinge.
Kas ma tahaksin, et see ikka veel nii oleks. Oh ei. Aga mõnikord ikkagi mõtled. Et kui.

No näiteks, et kui minust oleks saanud kettaheitja.
Sellega oli nõnda. Põhikoolis oli meil inglise keele õpetajaks multitalent, kes andis mu mäletamist mööda nii inglise kui saksa keele tunde, lisaks kehalist kasvatust ja vist ka poiste tööõpetust, valdas lugematut arvu keeli, mängis akordioni ja oli lisaks sellele kõigele kergejõustikutreener, spetsialiseerumisega kettaheitele.
No vot, ja vaatamata minu ilmselgele sprinterlikkusele arvas ta, et ma võiks proovida, äkki hakkab ketas lendama. Aga sinnapaika see jäigi, sest kettaheide tundus mulle siiski pisut liiga veider, ehkki ma olin muidu igas suhtes võrdlemisi ebatüüpiline teismeline. Nüüd mõtlen muidugi, et kettaheide oleks ju iseenesest üsna khuul olnud, kui ka mitte just kellegi eluunistus.

Epp just kirjutas unistustest. Nimelt seda olen minagi alati arvanud, et kõik, mis on realistlik, saavutatav, materiaalne, ei ole unistus. See võib olla soov, eesmärk, ihalus, tahtmine ja nii edasi. Aga mitte unistus. Kui ma tükin ironiseerima, et eluunistus on kasutatud bemar, siis sellel iroonial on muidugi õige mitu erinevat kihti ja noh, võib-olla ei ole tingimata üldse vaja ironiseerida, aga te ilmselt saate põhimõtteliselt aru. Saate ju?
(Kipun ikka veel seda eeldama, et inimesed suudavad kõigist välja- ja vahelejättudest hoolimata järge pidada, sest nad mõtlevad samal moel, ehkki kogemus kinnitab, et pigem pudenetakse reelt. Ja ei, ma ei taha sellega öelda, et keegi mõtleb valesti või kuidagi puudulikult. Ma tahan sellega öelda, et maailma mõõtmise keel kas on sarnane või ei ole.)

On, on ilus muidugi. Mul on suusad juba määritud küll (uisud on ka teritatud), jätke mu hing rahule!
Mingil päeval siin sain valmis ühe eriti nõmeda töölõigu, mida oli eelnevalt kaks nädalat veel vastikumaks mõeldud ja et niisuguste saavutuste eest tuleb ennast premeerida, et motti veidikenegi kõrgel hoida – siis ostsin suusamääret. Ja uued suusakindad.
Aga vaim ei ole valmis. Ega tegelikult kehagi päriselt mitte. Ma ei tunne ennast päris tervena ja pärikarva silitamise puudus muudab mind ühtpidi hapraks ja teistpidi lähen sellest nõmedaks (ja sisimas kurjaks) ära. Ent ega see ei tähenda, et ses osas eriti midagi ette võtta annaks. Sest esiteks ei ole küsimise peale antud pai kunagi sama väärtuslik kui see, mis tuleb vabast tahtest, ja teiseks on oht ka küsimise peale saada täiesti vale asi, ning teeskle siis veel tänulikkust millegi eest, mis midagi sugugi paremaks ei teinud, ja samal ajal tunne end tänamatu tõprana, kes kingitud hobuse suhu vahib.
Ehkki jätsin joomise juba tükk aega tagasi üsnagi maha, tundub, et alkoholitarvitamise suurendamisel võiks teatav positiivne mõju olla. Esiteks annaks see põhjuse mõne inimesega kokku saada ja teiseks päästaks mull ja promill äkki keelepaelad lahti ning jääks ära see õudne väikevestluse ja/või pealiskaudse loba etapp, millest kaugemale viimasel ajal paraku enamasti üldse enam ei jõutagi. Miks ei jõuta, ei oska ma täpselt öelda, ja selle eest ainuisikuliselt vastutust võtta ka mitte, kuigi tagajärgede all kannatavat tundun ka peamiselt ise.

No vot. Millestki muust ei saagi hetkel rääkida, kuigi tahaks. Aga avalikult ei saa. Ja muist teemasid unustasin lihtsalt ära, sest monoloogi pidamine on väga väheviljakas tegevus.
Laupäeval lähen suusatama, ausõna. Ja lõppude lõpuks läheb kõik nagunii ikkagi hästi.