Seemned

Olen viimase nädala jooksul üritanud kuus korda kirjutama hakata. Tühjagi. Tavaliselt on sellest küll, kui tükk aega paberiga tõtt vahtida ning mitte anda alla kiusatusele kobida midagi kasulikku tegema. Varem või hiljem katkeb ka mõnel sõnal või fraasil kannatus ning ta pistab pea nurga tagant välja. Edasi on juba lihtne.
Aga kui see pinge, mis sind parajasti mentaalselt nihelema sunnib, on sõnadest sügavamal, siis sellest ei piisa. Sõnades oleks kõike ikka kuidagi liiga vähe. Või liiga palju. Või kõlaks see valesti. Või võetaks kõike sõna-sõnalt ja surmtõsiselt ja pärast kuluta veel energiat seletamisele.

Kõik “Gaudeamused” on selleks aastaks jälle lauldud, aga puhkuse jaoks on minusugustele ette nähtud mõlemast otsast piiritletud kindel ajapragu vastuvõtu ja doktorantide atesteerimise vahel.
Sel aastal pidasin kuidagi ebaharilikult kaua vastu, aga siis sai jaks ette hoiatamata otsa.
Pea nüüd kuidagi vastu veel need poolteist nädalat, eideke. Ehkki kui ma vaatan seda neetud nimekirja, siis mulle tundub, et selle pikkuse ja minu hetkevõimekuse vahel valitseb… eee… mõningane ebakõla.
Ma täpselt ei saa aru, kas tegemist on igal pool juurde tulnud või ma lihtsalt ise ei jaksa enam samamoodi nagu varem. Tõenäoliselt mõlemat. Ma pole selle (õppe)aasta jooksul mugavustsooni näinudki ja kuigi ma ei kurda, siis energiat sööb see ikkagi.

Aga tuleb puhkus ja värki, ühtegi metsamarja ilmselt ei ole, sest öökülm võttis õied kaasa, nii et siis on aega niisama istuda ja läbi lugeda kõik vahepeal kokku tassitud raamatud ja eriti mitte jaotada ühtegi piiska energiat teistele inimestele, sest sealt ju vastu midagi ei tule. Mida ma just ütlesin surmtõsiselt võtmise kohta? Aga. Tähendab.
Ma ei tee midagi ühegi inimese jaoks sellepärast, et loodaksin just temalt midagi vastu saada, vastupidi, see on kohutavalt tüütu, kui näiteks teed midagi kellegi rõõmustamiseks ning tema, tundes end otsekohe võlgu olevat, tormab mingit vastužesti või -kingitust osutama. No jeerum küll, ega ma siis sellepärast, mulle lihtsalt meeldib, kui mul tuleb mõni mõte teha midagi, mis võiks kellegi jaoks tore olla (ja kui ei tule, siis ma ei tee, ka sel juhul mitte, kui parajasti juhtub olema mingi üldrahvalik sündmus, mille puhul justkui oleks kohustus).
Lihtsalt seda pean silmas, et elu tervikuna võiks selles osas enam-vähem tasakaalus olla. Nagu eelmisel nädalal kolleegiga sel teemal vesteldes sõnastasime – et mõningad muud elus ette tulevad tüütused tasandab väga hästi ära näiteks rõõm selle üle, et linnuke laulab või siil tatsab aias, aga kui annad endast suure osa teistele inimestele, sest selles su töö mingis mõttes seisnebki, siis ainult linnulauluga oma tassi päris ära ei täida ning keegi teine võiks ju sinna ka mõnikord midagi juurde valada. Aga tõenäoliselt selleks peab paremaks inimeseks hakkama või midagi.
Pealegi, nii üleüldiselt – inimesed alahindavad väikesi tegusid ja ülehindavad suuri žeste.

Olen hakanud üha enam ärrituma inimeste peale, kelle käitumisest tundub läbi kumavat eeldus, et keegi teine peale nende ei suuda mitte ühelegi kuitahes elementaarsele asjale mõelda. Ütlen ‘tundub’, sest tõenäoliselt seal taga seda siiski ei ole, on üksnes siiras soov kaasa aidata või sama siiras omakasu, aga sellegipoolest, mingis määratlematus kohas on piir, kus konstruktiivne ja abivalmis kaasa mõtlemine või nõu andmine läheb üle tüütuks ja teisi pisendavaks oma nina kõikjale toppimiseks.

Las ma mõtlen järele, mis mulle veel kõvasti närvidele käima on hakanud… elektritõukerattad näiteks.
Pseudoinnovatsiooni ehe näide, mis sarnaselt AI-ga peamiselt võimendab inimlikku lollust – mille muuga võiks seletada asjaolu, et mõtlemisvõime tundub inimesi täielikult hülgavat, nii et täpselt sinna, kus sõit lõpeb, see ratas tihtipeale ka jääb, keset teed, risti kõnniteega, blokeerimas korraga mitut rattaringluse dokki, vahet pole.
Ühtlasi üritasin – võimalik, et isegi tulemuslikult – võidelda nende parkimise vastu kesklinna ühes suht käidavas kohas. Et see on juhtumisi ka minu kabineti akna all, ei puutu asjasse, ma lihtsalt ei arva, et see avalikku linnaruumi risustav vanaraud peaks igal pool vedelema (miks mitte siis raekoja ees, seal on ruumi ju küll), isegi kui ta mind otseselt ei sega (erinevalt Mõisniku tänava elanikest, kel on ikkagi tõsine probleem, khm – matsid tuiavad ringi, hoolitsevad vastikute lehmade eest, meri kohiseb, lambad määgivad, ma ei saa magada!)

Heakene küll, ma seda nimekirja pikemaks siiski ei hakka ajama, sest üldiselt ma üritan hoiduda pikalt ja põhjalikult kõigest ärritavast rääkimisest, et siis toredatest asjadest umbes muuseas üle libiseda.
Sest koerad, siilid, jalgrattad, ajuti mõistagi ka inimesed, taimed, toit, raamatud, jumalteabmisveel annavad ikka põhjust rõõmustamiseks loomulikult.
Ja igatahes väärib ära märkimist, et eile – juba kaks aastat ja peaaegu seitse tuhat eurot hiljem – sai see väga lühike pikk, aga see-eest kole lugu lõpu. Mul on nüüd jälle hammas. Ja põhjust naeratamiseks.

Ja muuseas, see blogi siin sai vahepeal viieteistkümneaastaseks. Sünnipäevaks saadakse kingitusi.
Ma tahaksin, et inimesed kingiksid mulle mõtteid. Küsimusi, mida nad on tahtnud, aga pole julgenud, osanud või jõudnud esitada. Või vastuseid, mille jaoks pole õigeid küsimusi kõlanud. Soovilugusid võib ka loomulikult küsida.
Need kõik on seemned järgmiseks viieteistkümneks.