Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.
Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…
Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.
Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.
Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.
Muusika: U2 “One”
Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)
400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid
Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.