Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Suvikõrvitsapirukas

Väsinud. Nii väsinud, et mängin hommikuti mõttega – mis oleks, kui õige lihtsalt jätaks… igale poole minemata, kõik tegemata? Teisest küljest on aga tekkinud mingi ähmane aimdus, justkui hakkaks talveuni lõpuks ometi mööda saama. On tunne, et hingaks jälle ühe sügava sõõmu elu; topiks oma nina sinna, kuhu võib-olla pole tarvis; hüppaks (aga mitte pea ees ja tundmatus kohas); käiks tasa ja laulaks ja unustaks kõik. Mu mõtted on murakakarva ja neist mõne juures leian ennast naeratamas.

Vahepealse aja jooksul õnnestus muuhulgas ka mõned hetked kinni püüda. Näiteks niisugune:

Aga koos teadmisega, et ainult kinni püüdmisest alati ei piisa. On niisuguseid hetki küll, mis on täiuslikud just üksi kogedes, ent elust suuremad hetked tekivad ainult neid kellegagi jagades. Seda ei tule muidugi käsitada kitsalt, romantilise klišeena, nagu tähendaks hetke jagamine vaid käsikäes päikeseloojangu vaatamist. Ka seda võib see mõnikord tähendada, aga enamasti mitte ja ainult selliselt laetud hetkede ootamine ning väärtustamine oleks eriliselt lühinägelik.

Lisaks jõudsin järeldusele, et nüüd olen ma vist praktiliselt kõike näinud – inimesi popkorni ja koolaga ooperis, näiteks. Alustuseks arvasin, et isikud on saaliga eksinud – no ma üritan ikka inimestest head mõelda, eks ole. See ei ole mingi d-kategooria film, teate. (Ma ei saa muidugi üldse aru, miks ükskõik missugust filmi peaks vältimatult popkorni saatel vaatama, aga kuna neid asju on võrdlemisi palju, millest ma aru ei saa, siis see iseenesest ei ole miski argument.) Aga ei olnud. Ja ähvardades ennast korrata – ma ei saa tõesti aru, mida võiks popkorn anda juurde näiteks sellele, kuidas Stefan Kocán laulab “Di due figli”  või Dolora Zajick “Stride la vampa” (unustamata siinkohal muidugi “Trubaduuri” 1975. aasta filmiversiooni, kus aariat laulab Viorica Cortez ning tagaplaanil ihub mõõka nahkvestis tenor Franco  Bonisolli).

Nii või teisiti, prooviks nüüd vahelduse mõttes ilma ja inimesi tavalisest väheke heatahtlikumalt kaeda, suvikõrvitsapirukas on garanteeritult hea kraam ja äkki kunagi algab puhkus kah.

Suvikõrvitsapirukas
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud parmesani juustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks viiludeks, lisa peenelt hakitud küüslauk ja veidi oliiviõli, maitsesta soola ja musta pipraga. Sega läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda. Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks, tõsta ahjuplaadile ja tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige, tainast põhjani läbi lõikamata.
Sega toorjuust poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, servadesse tehtud sisselõikest sissepoole ning lao suvikõrvitsaviilud ühtlaselt sinna peale. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale ülejäänud parmesan ning küpseta veel 15 minutit.