Monthly Archives: detsember 2015

Valitud hetked 2015. aastast

Eelmise aasta lõpus pidin tõdema, et polnudki. Hetki, millest kirjutada. Võib-olla neid polnudki üleüldse. Võib-olla ma lihtsalt ei märganud. Võib-olla olin aasta lõpuks unustanud.
Et see enam korduda ei saaks, tegin endale ülesandeks 2015. aastal iga päev vähemalt üks hetk kinni püüda. Mõnel päeval kogunes mitu hetke. Mõne päeva kõige parem hetk oli, et see päev sai läbi.
Siin nad on, valitud hetked ja mõttekillud 2015. aastast. Ilusad. Head. Nukrad. Õnnelikud. Pikad või vaid silmapilgu pikkused. Mööduvad või jäävad. Alati mõtlema panevad. Alati puudutavad. Hetked, mis on küll lihtsad, ent millega tegelikult mõõdetakse elu.
Muidugi sõltub see valitud vaatenurgast. Kõik võis olla nii. Aga võis ka hoopis teisiti. Ent sellest teisest osast ei pea rääkima, kui siin on see, mida ma tahan mäletada.

Kevad - Spring_640

Ühel heal hommikul avastad lõpuks, et seda meest jääd sa mingil moel alatiseks armastama, aga samas tead äkki selgelt, et kõik, mis teile selles elus ühisosaks võis saada, on juba pöördumatult möödas. Ent nüüd on see ainult õrn-armas-nukker-õrn teadmine, mis enam haiget ei tee. Teadmine sellest, et isegi lõpuks kaotatuna on armastus alati võidetud. Alati. (05.01)

Aprill? Ei, veebruar. Aga nii aprilli moega. See lõhn. Ja valgus. Päike läbi udu. Tihaste laul, kui ma hommikul tööle kõnnin. (26.02)

Esimest korda sel aastal oli päike piisavalt kõrgel, et paista üle majakatuste mu kabineti aknasse ja jätta oma soe paitav puudutus mu külmetavale õlale. (19.03)

11025903_805264359511491_2050905704700621185_o

Hooaja esimesed 25 kilomeetrit. Sinisemast sinisem taevas, päikesepaiste ja alles poripruunid põllud ja kõrgel põldude kohal lõokeste laul. Vee vulin kraavides ja ise nagu kevadisele aasale lastud vasikas. (15.03)

Kas istutamine pole maailma kõige lootusrikkam tegevus? Nii palju toredaid taimi leidsid täna kasvuhoones oma koha. Maasikad õitsevad. Kõik on veel ees. Kõik. (26.04)

Õhtu otsa lugesin vanu kirju. Ja pärast sain keset ööd äkki aru – et kui sind poleks mitte kunagi mu elus olnud ja ma oleksin pidanud kõik välja mõtlema, siis ei oleks ma seda suutunud. Ma ei oleks mitte iialgi osanud sind välja mõelda. (09.05)

Uus parfüüm. Sule silmad. Hinga. Mingi mõrkjasmagus nüanss selles lõhnas tuletab elus-ehedalt meelde ühe ülikoolikevade. Nood tudengipäevad. Õitsvad kirsid. Ühe sinise T-särgi ja mustad püksid, mida ma siis alalõpmata kandsin. Ja EPA klubi ja mustasõstraveini ja “Põhjala saarte hääled” ja hommikusse venivad ööd ja põlvini mere. Lõhnamälu jõud. (15.05)

Always the years between us. Always the years. Always the love. Always the hours. (Virginia Woolf) Naeratad. Oled üle. Teeskled positiivsust ka siis, kui seda ise ei tunne. Toetad teisi, aga igatsed ise õlga, mille najale toetuda. Korrakski. Naeratad.
Tead, et ikka veel on see tema. Ainult tema. Alati tema. See auk, mis jäi maailma temast, see auk, millesse keegi teine täpselt ei sobitu, aga millesse sa mõnikord ööpimeduses ise ettevaatamatult kukud. (17.06)

Mingi kummaline virvendus… on’s midagi tõesti teoksil? Esimest korda elus ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei defineeri. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lasen sellel lihtsalt olla. Habras ja õrn. Vaevutajutav virvendus. Aga ta on olemas. Julgen tunnistada. Üle nii pika aja. Liiga pika. (01.07)

raba

Ronid redelist alla. Jood kohvi. Paned autosse kummikud, mõned plastämbrid, noa, nöörikera ja pudeli vett. Pargid metsaserva. Kõnnid kaugemale ja lähemale. Rabaserva. Metsa ja raiesmikule. Meel puhkab. Peas pole ühtegi ülearust mõtet.
Tagasi tuled alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Puhkuse esimene päev. Puhkuse kõige parem päev. (25.07)

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade. (09.08)

IMG 6505_800

Tavapärasele rattaringile lisandus täna veel kaheksa kilomeetrit. Ma lihtsalt ei raatsinud koju minna. Lõhnad, valgus ja värvid, mu tajud ja laisad mõtted, mis tulevad – ja lähevad rahumeelselt, kui ma neid endaga kaasa ei võta. Augusti soe sume salapära, põllud ja küpse vilja lõhn, metsa taha vajuv päike ja teisel pool kõrgemale kerkiv kuu.  See pole sport, see on meditatsiooon. (24.08)

See hetk, kui ilma igasuguse hoiatuseta takerdub su pilk äkki pikkadeks sekunditeks kellegi teise pilku. Aeg lakkab olemast. Maailm lakkab olemast. Selle viivu jooksul jõuab terve hulk mõtteid läbi su pea tormata.
On see SEE, tabab siis nii välk, tabab siis nii soome puss? küsib üks.
Kõik on ju nii vale, aeg on täiesti vale, see inimene on täiesti vale, tõrjub teine – kaine mõistuse hääl ehk.
Kuidas, olen ma siiani pime olnud? pärib kolmas.
Lubasid ju, et ei iial enam, tead isegi, millega see lõpeb, sõnab neljas hääl – hirm on võib-olla ta nimi.
Võib-olla on see üksnes ettekujutus, pareerib viies kahtlevalt.
Aga vähemalt ilus ettekujutus, täiendab kuues.
Ent üks nendest paljudest häältest – seitsmes, või kolmekümne kolmas, võib-olla südame hääl, võib-olla mõni muu – ärgitab ometigi: ära kõhkle, ära tingi, hüppa! (03.09)

Rattasõidu peaaegu joovastavat vabadust jooksmine ei anna. Aga mingi võlu on selles siiski – sammude ja hingamise rütmis; lehtedes jalgade all; rõõmus omaenese kehast, täiskuus, mis paistab nõnda, et otsmikulampi polegi vaja süüdata; ja minu ammuses täiskuumuusikas – Apocalyptica versioonis Metallica laulust “Nothing Else Matters”. Millelgi muul polegi tähtsust. (27.10)

Tööpäevaõhtune autode vool läbi kesklinna. Märg asfalt, tulede peegeldused ja tuuleklaasile lendavad vahtralehed. Ja autoraadios Kilari „The Kiss“.
Mäletad, kui lihtne see oli? Ületada lubatu ja keelatu õhkõrn piir. Üks hetk, üks puudutus, milles maailm teiseks murdub, kaine mõistus sind korraga hülgab ja seal sa äkki oledki. Vabalangemises. Teisel pool piiri. Tundmatul maal. Nii lihtne.
Teades, et tagasi minna ei saa. Olnut ei saa enam olematuks muuta. Olematuks teeselda. Olematuks vaikida. See džinn ei lähe enam pudelisse tagasi. Aga ta on petliku loomuga tegelene. Peab ta oma sõna või kaob itsitades nelja tuule poole lubatud kolme soovi täitmata? (30.10)

Reede õhtu. Teen oma jooksutiiru, kõrvaklappides retropopp ning “You To Me Are Everything” seab mu rütmi, kui jooksen otse ees taevakaarel paistva Suure Vankri poole. Miski ajab mind naerma ja kuigi ma ei tea, miks, või kui kauaks – võib-olla vaid hetkeks – tunnen end äkki ütlemata õnnelikuna. (20.11)

Kujutlusvõime ei jõua iialgi elule järele. Mitte iialgi. Sa võid mitu aastat paluda, nõuda, nutta, naerda, kukkuda ja taas tõusta, loota ja lootust uuesti kaotada, aga mitte kui midagi ei juhtu. Kõik on sulle suletud. Elu on kangekaelselt vait. Kuni lõpuks väsid vastupanust ja omaenese uhkusest, lepid ning usud, et see oligi su õppetund.
Võib-olla oligi, sest siis tuleb elu, nagu muinasjutukuningas, kel üks silm naeris, teine nuttis, ja ulatab sulle soovitu. Aga sina ei tea enam, kas tahad või mida sa tahad ja kas sa naerad või nutad.
Nutad selle pärast, kes mitte iialgi ei pidanud sind nutma ajama. Kilde aitab kokku korjata viimane inimene, kellest sa seda oodanud oleks. Ja naerma paneb ta sind, aga ometi teeb see su südame nii raskeks, sest sa tead juba midagi, mida tema veel ei tea. Midagi, mis peaks sind õnnelikuks tegema. Ent miks tunned sa siis äkki hoopis ootamatult puudutavat nukrust? (23.11)

IMG 6514_640

Kui üks kuradi kohustus ajab kogu aeg teist taga, siis lõpuks viskab kõik üle, kõik jääb pooleli ja sina sõidad maale. Laod puid riita ja naudid tööd, millel on silmaga nähtav mõte ja tulemus. Käid naaber-koeraga oma kodustatud metsas. Pärast teed tule ahju ja pliidi alla, Klassikaraadio mängib Mozartit, sina loed köögilaua taga Valdur Mikita uut raamatut. Alles pärast südaööd lähed sauna, istud üksinda laval, kuulatad tõusvat tormi ja tunned, et kõik on täpselt nii, kui peab. (05.12)

Võib-olla oli see nooruse uljus, võib-olla uhkus, võib-olla hirm, mis lubas kunagi nii palju käest pillata, nii palju tingimusi seada, ennast liiga heaks või mitte piisavalt heaks uskuda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saad aru, et armastust antakse elus jaopärast. Nii et kui ka ainult natuke ja ainult ajutiselt antakse –  ära jäta kaasa minemata, kui armastus sulle kutsuvalt viipab. (14.12)

Soovin kõigile teilegi uueks aastaks palju armastust, palju puudutavaid, aega peatavaid, elusuurusi ja elust suuremaid hetki ning oskust neid märgata! 

Muusika: Dakota Suite & Emanuele Errante “The North Green Down VI”

mesipuupoole_640

Advertisements

Piparkoogi-napooleonikook

Aasta lõpp on ligi ja kisub kokkuvõtteid tegema. See tegevus jääb siiski edaspidiseks, ent detsember tuli kummaliselt teisiti ja elu üle imestamata jätta ei saanud kuidagi. Järjekordselt pidin tõdema, et kujutlusvõime on reaalsuse kõrval täiesti hale amatöör.
Ilmselgelt võidakse sulle anda küll, mida sa oled palunud, aga mitte hõbekandikul ja mitte sugugi sinu tingimustel ei serveerita seda ning lõpuks sa ei tea enam üldse, kas nutta või naerda või teha mõlemat. Selle võid ise juurde kujutleda, kuidas keegi kuskil peab peenikest naeru ja jälgib sinu rähklemist. Oled õnnelik ja oled nukker ja inimeste rollid su elus on täiesti pea peale pööratud.
Ent siiski – üle mitme aasta tundsin taas läbi müüri minemise tunnet, kohati vaid ja kunagisest nõrgemana, aga ometi vaieldamatult olemas olevana.

Nüüd on jõulud lähenemas ning kogu see trall läheb iga aastaga järjest tüütumaks. Järjest raskem on uskuda, et keegi sellest ka tõelist rõõmu tunneb, mitte ei lähe lihtsalt vooluga kaasa, ostes, tarbides, hulludes, täites kohustuseks muutunud kombeid, kaotades aru ja püüdes saavutada mingit müstilist harmoonilist täiuslikkust – sest on ju jõulud ja siis peab seda ja teist ja mida kõike veel ning kogu jõuluaeg peab olema üks lõputu “Love Actually”. Niiviisi hangitakse endale tohutu stress ja aetakse stressi ka kõik ümberringi, nii et sellest ülihelgest piparkoogilõhnalisest täiusetaotlusest saab hoopis konfliktide allikas, milles tüli tekib nii tühjast, et see argipäeval sootuks märkamata jääks.
Ja kingitused on veel omaette teema. Ma ei saa enam ammu aru, miks on täiskasvanud inimestel tarvis üksteisele mõttetut pudi-padi kinkida, sealjuures mitte sisemisest soovist ajendatuna, vaid sellepärast et peab ju. Midagi ei pea. Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele.
Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused.
Aga et mul siiski on just nüüd tahtmine blogi lugejatele tänutäheks siit läbi astumise eest kinkida ka midagi muud peale oma aja, läheb siinkohal loosi üks Toidutegu 2016. aasta kalender. See on mu enese kujundatud ning sisaldab peale retseptide ja fotode ka väikesi tarkuseteri, kuidas elu helgemaks muuta.

Clipboard

Kalendri võitmiseks palun jäta endast märk maha selle postituse kommentaaridesse. Ma ei anna ette mingit küsimust või teemat, kirjuta lihtsalt sellest, mis parajasti mõtteis esikohal on ja väljendamist vajab. Aega selleks on 15. detsembrini, võitja selgub 16.12.

Muusika: Tord Gustavsen Trio “The Ground”

Piparkoogi-napoleon

Piparkoogi-napooleonikook* pohlamoosiga

Tainas (Nami-nami piparkoogitainas):
125 g suhkrusiirupit
85 g suhkrut
pool pakki piparkoogimaitseainet
125 g võid
1 muna
300 g täisteranisujahu
1 tl söögisoodat

Kreem (sellest Napoleoni koogist):
0,5 l piima
150 g suhkrut
2 sl jahu
2 muna
100 g võid
1 tl vanillisuhkrut
1 sl konjakit

300 g pohlamoosi

Tainas tee valmis eelmisel päeval. Selleks kuumuta potis siirup koos suhkru ja piparkoogimaitseainega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda. Lisa ükshaaval munad. Sega sooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sõtku tainas hoolega läbi, paki toidukilesse ja hoia külmas.
Jaota tainas 5 võrdseks osaks. Rulli iga osa õhukeseks kettaks ning küpseta neid 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase jahtuda ning lõika taldriku abil ühesuuruseks. Lõigatud servad hoia alles.

Kreemi jaoks vala kastrulisse 400 ml piima, lisa suhkur ja tükeldatud või ning kuumuta segu keemiseni, aeg-ajalt segades. Sega omavahel vispliga 100 ml piima, munad, jahu ja vanillisuhkur. Vala segu keeva piima sisse. Kuumuta madalal tulel samaaegselt vispliga edasi segades, kuni kreem pakseneb. Lõpuks lisa hulka konjak. Lase kreemil jahtuda.
Pane iga tainaketta peale kiht kreemi ning kahel kettal kreemikihi peale ka moosikiht. Ära lõigatud servad tükelda sõrmede vahel ja puista kõige pealmise kreemikihi peale kaunistuseks. Lase koogil üle öö jahedas seista.

Piparkoogi-napoleon_640 (1)
*Kui kedagi see kirjakuju imestama paneb, siis nii on täiesti korrektne – õige on kirjutada kas ‘Napoleoni kook’ või ‘napooleonikook’.