Category Archives: hoidised

Kaks õunamoosi

Siis nutsin ma, sest kõik ilus on üürike ja õhtud olid juba pimedad. Kurvastades astusin sügisesse ja teadsin, et varsti on kõik vaid tuhk.
“Preeriakoerad”
Jonas Gardell

Ehkki ma endiselt arvan, et teadmine sellest, kui üürike on kõik ilus (hakkasin otsima, kus ma sellest kirjutasin, siin nimelt, ja leidsin, et tolle postituse meeleolud ja meelespead on praegusele ajale ikka liiga suureks kontrastiks), võiks pigem lohutavalt kui masendavalt mõjuda, on tõsi, et septembri hääbuv ilu toob kaasa selle, et kurbus, kummaline tunne, saab võitu. Oktoobris läheb tavaliselt jälle paremaks.

Hoidistamisest rääkida oleks praegu ajakohane, aga ega ma tegelikult kuigi kõva hoidistaja ei olegi. Suurema osa kraami lükkan  mõnevõrra lihtsama vastupanu teed minnes sügavkülma ja kui klassikud – murakamoos, metsmaasika-mustikamoos – välja arvata, siis moosi keetma hakkan ma alles siis, kui kohtan midagi teistmoodi põnevat, mida saab kenadesse purkidesse paigaldada. Nagu need kaks õunamoosi näiteks.

Ja siis jääbki õigupoolest rohkem aega selleks, et varuda neid veidi teistsuguseid hoidiseid. Ilusaid hetki. Mälestusi. Lugusid. Toorainet nende jaoks kogutakse koos oluliste inimestega, nüansiks lisatakse jagatud maitseid, lõhnu, värve, muusikat, meeleolusid. Need hoidised on piiramatu säilivusega ja otsa ei lõpe nad eal, kui palju ka ei tarbiks.

Niisiis on ka muusika siia juurde temaatilis-nostalgiline, kandes kaasas üht ammu tallele pandud ilus-üürikest mälestust – Barrabas “Dolores”. September, on my mind…

Õuna-šokolaadimoos
(allikas: ÕL retseptivihik)

1 kg õunu
2 dl vett
300 g suhkrut
200 g tumedat šokolaadi

Puhasta ja tükelda õunad (koduaia õunu mina ei koori, pealegi meeldib mulle natuke tükiline moos, aga soovi korral võid õunad ka koorida), pane koos veega potti ja keeda pehmeks. Lisa suhkur ja tükeldatud šokolaad, keeda veel 10 minutit ning tõsta kuumalt purkidesse (väga kaua ei säili).

Õuna-piparmündimoos
(allikas: ÕL retseptivihik)

1 kg õunu
2 dl vett
300 g suhkrut
5-6 värsket piparmündioksa

Puhasta ja tükelda õunad, pane koos veega potti ja keeda tasasel tulel pehmeks. Lisa suhkur ja piparmündioksad ning keeda veel kümmekond minutit. Tõsta moos purkidesse ja sule õhukindlalt.

Advertisements

Vürtsikas kurgisalat

Sel nädalal ma nüüd pisut puhkaks, kui tohib. Kutseid kohvikusse ja loomaaeda võtan siiski vastu. Valikuliselt ;). Eelmine nädal möödus jällegi toidu ja tormamise tähe all. Aega ei olnud sugugist mitte ja meeles kah ei püsinud midagi – nii et kuuldes mu auto pagasiruumist kostvaid kolakaid oleks võidud vabalt arvata, et sinna on vägivaldselt mõni kaaskodanik suletud, tegelikult oli see hoopis seal veerev kõrvits, mida mul polnud meeles maha tõsta. Õhtule ei saanud ühelgi päeval enne kella üheksat.

Välja arvatud laupäeval – see oli küll pop-up muuseumi eelõhtu,  mil isegi poole ööni küpsetamine oleks täiesti mõistetav olnud. Aga ma ületasin suisa iseennast, ma leian. Juba kella seitsmeks oli lisaks töötegemisele (laupäev, jajah, aga ega mina ei ole mingi selline inimene, kes viis päeva nädalas töötab :P) kurgisalat purkides ja purgid kastis, kohupiima-õunakook valmis, köök koristatud, kõht pastarooga täis ja veiniklaas käes.

Tegelikult oli mul lisaks koogile ja kurgisalatile plaanis pakkuda ka mustika-klimbisuppi, aga see mõte jäi sel korral teostamata. Aga eks midagi peabki järgmisteks üritusteks jääma, kõiki häid ideid ei saa ju korraga käiku lasta.

Kohupiima-õunakook saab viimase lihvi. Foto: Lenka

Päikeselisse pop-up muuseumi pühapäeva mahtus maitseid ohtralt, tempo ei olnud õnneks siiski selline nagu maikuises blogikohvikus, jätkus aega ka ringi vaatamiseks ning uudistajatega jutu puhumiseks. Tore oli! Väike pildivalik kaasblogijate kokku kogutud maitsetest (ja see on ainult osa):

Vürtsikat kurgisalatit võib täie õigusega kogutud maitsete hulka liigitada, kuna tegemist on aastate jooksul käest kätte liikunud retseptiga. Minu variant on saadud onunaise käest. Et tegu on sisuliselt ikkagi toorsalatiga, siis ta (eeldatavasti – aga ma ei ole tegelikult kestvuskatseid teinud) väga kaua ei säili. Paar nädalat külmkapis ei ole muidugi probleem, kauemaks ilmselt niikuinii ei jätku ;). Sobib nii prae kõrvale kui võileiva peale.

Vürtsikas kurgisalat

3 kg kurke
2 tervet küüslauku
4 sibulat
4-5 tilliõisikut
mustasõstralehti
1 sl soola
1 sl sinepit
1 tl jahvatatud musta pipart
3 sl äädikat
soovi korral mädarõigast

Tükelda kurk (kõvema koorega kurgid koori), lisa tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud tilliõisikud ja mustasõstralehed, sool, suhkur, sinep, pipar ja äädikas, soovi korral ka veidi mädarõigast, sega kõik hoolikalt segamini ning jäta 24 tunniks jahedasse kohta maitsestuma. Vahepeal võib paar korda segada. Seejärel kontrolli maitset, tõsta salat purkidesse ning hoia jahedas.

Moos. Metsmaasikamoos. Metsmaasika-mustikamoos

Minu peres nimetati metsmaasika-mustikamoosi maailma parimaks moosiks. Tollal oli see üsna tavaline hoidis. Raiesmikud punatasid metsmaasikatest, istu ainult maha ja korja ning mustikatestki polnud puudus. Siis võtsid kodulähedastel raielankidel võimust vaarikad, põdrakanep ja viimaks puud. Maasikamaitse sai suhu ikka, aga moosiks paslikust kogusest võis ainult unistada. Mustikaõied langesid alalõpmata öökülma ohvriks. Nii ei ole ma seda lapsepõlve lemmikut vist pea 20 aastat suu sissegi saanud.

Eile sattusin üle tüki aja maale. Metsa luusima minnes jätsin seekord isegi fotoaparaadi koju, lootuses kukeseenesaagile haarasin aga kaasa noa ja korvi. Kukeseeni ma ei leidnud (küll mõned haavapuravikud, aga mitte see ei ole hetkel oluline), aga kahe aasta tagusel lageraielangil kohtasin metsmaasikaid… palju metsmaasikaid! Kõigepalt sai kõht täis söödud. Siis sigines pähe mõte, et hmm, marju paistab siin veel olevat, aga no ega neid nii palju ikka ei saa olla, et moosi keeta. Ega teisiti teada ei saa, kui korjama hakates. Mõeldud, tehtud. Ja see sinine taevas ning putukate sumin… Tublid tunnid hiljem laekusin koju pea 2 kilo metsmaasikatega.

Täna ei läbenud isegi lõunaaega ära oodata, vaid suunasin lauatelefoni mobiilile ja leekisin turule mustikate järele. Kilohind oli muidugi vinge, aga kes see hinnast hoolib, kui küsimus on lapsepõlve parimas moosis.

Metsmaasika-mustikamoos

2 kg metsmaasikaid
1,5 kg mustikaid
1,5 kg suhkrut

Moosisuhkrut kulub vähem, aga vähemalt täna ei õnnestunud seda leida mitte ühestki Tartu poest, nii et käiku läks tavaline suhkur.

Puhasta marjad ja pane suhkruga kihiti potti. Kuumuta keemiseni. Keeda madalal kuumusel 10-15 minutit, riisu vaht ära. Kuum moos tõsta steriliseeritud purkidesse (võimalikult ääreni), kata kohe kaanega ja keera kinni. Moosikeetmisest ja purkide ettevalmistamisest on oma blogis väga kasulikult kirjutanud Thredahlia.