Muidumõtteid rabarberikoogiga

Mäletate mind ikka veel?
See on muidugi vähemalt poolretooriline küsimus, aga samas üldsegi mitte sedasorti kunstiline võte, et ah, viskan siin efekti mõttes mingi fraasi õhku, et saaksin minna edasi selle juurde, mida ma tegelikult rääkida tahan, aga nagu ei sobi päris tühjalt kohalt ajama panna.
Sest ma nimelt arvangi, et lähen inimestel meelest üsna kohe, kui parajasti silmapiiril pole. Sellepärast tuleb ikka aeg-ajalt kätega vehkida.
Loomulikult käiakse siin blogis viimasel ajal massiliselt rabarberikookide retsepte otsimas. Praktiliselt iga päev on umbes seitsesada inimest otsustanud teha biskviitkattega rabarberikooki. Ei, eesrindlik mõte, loomulikult, kiidan heaks.

Igatahes olen siin vahepeal tegelnud kividest vee välja pigistamise ja kõigest jõust jooksmisega, et vähemalt ühel kohalgi paigal püsida. Veel kiiremini jooksmiseks ja kuhugi jõudmiseks ei olnud enam jaksu. Pidin juba isegi raamatute lugemiselt aega juurde laenama. Mõistate – raamatute lugemiselt, mis on püha ja mitteasendatav tegevus. Võib-olla osalt oli asi muidugi ka selles, et midagi ülearu köitvat ei ole mulle viimasel ajal pihku juhtunud, nii et tundsin end solvatuna, nagu ikka kehvade raamatute puhul, ja läksin tegin nende lugemise asemel lihtsalt veel natuke tööd.
Ülemäära pikalt ei saa sellist praktikat siiski viljeleda, sest see ajab ärevusse. Ärevus rikub sellegi une, mis mul muidu kokku kraapida õnnestub. Kehv uni rikub trenni. Piisava koguse trenni puudumine paneb katuse sõitma.

Ja siis rähkled seal oma kohustuste ja tahtmiste vahel ja tunned, et ega ei olegi midagi öelda.
Mõne aja pärast hakkab kripeldama. Valdavaks saab ebamäärane rahutus sõnastamata kogemuste pärast. Pole sõnadesse pandud, pole juhtunud. Ja nii nad lähevadki ühtlases reas mööda: päevad, mida pole olnud.
Sest see, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult minust lahutatav. See ongi see, kuidas mina maailma kogen ja tajun. See, millest ma mõtlen. See, mida ma märkan. See, kes ma olen. Ei ole teist mind väljaspool kirja pandut.
Sest kuitahes hästi ma ka teisi inimesi ei loeks, päriselt tean ma ju ikkagi ainult seda, mis tunne on olla mina, kuigi sedagi mitte ülearu hästi.
Paremal juhul tuletab see meelde, et ei saa ega tohigi eeldada, et teised inimesed tajuvad maailma samal moel.
Halvemal juhul paneb end tundma kodu kaotanuna.
Või soovima olla keegi teine. Ekstravertne, muretu, vaimukas, seltskondlik. Kahtlus, et elu oleks siis kuidagi lihtsam, ei taha mind ikkagi kuidagi jätta.
Neil hetkedel ei leia mingit lohutust ideest, et see aeg, nimi ja nägu on sulle antud mingi tagamõttega.
Vaevalt küll. Selle mõtte nimelt pead sa ise üles leidma.
Ja oma loomust ilmselt väga palju muuta ei saa. Millega seoses mulle tundub, et inimesed kipuvad mõnikord üldtunnustatult positiivseid või endale meeldivaid omadusi kuidagi iseenda teeneks või teadliku tegevuse tulemuseks lugema, ajades sealjuures põhjuse ja tagajärje segamini. Olen selle üle mõtisklenud, kuuldes kedagi ütlemas, et ta on rõõmsameelne, sest üritab alati kõiges head näha. Noh, võib-olla küll. Aga kui me pööraksime selle ümber ja ütleksime, et äkki talle on lihtsalt antud rõõmsameelne loomus, mis laseb tal kõiges head näha?
Ma kipun olema pigem seda meelt, et meelelaad on üsna suures osas kaasa antud ning seetõttu näiteks on ka melanhoolsetele inimestele tihtipeale palumata jagatud soovitus mõelda positiivselt suhteliselt kasutu.
Aga see ei tähenda jällegi loomulikult, et kõik taanduks ainult biokeemiale, mis võib küll defineerida äärmused, aga kõige üle, mis sinna vahele jääb, on arvatavalt mõningane kontroll nii meil endal kui ka suur mõju muudel teguritel (psühholoogilistel ja sotsiaalsetel).

Lisaks on sel meelelaadi muut(u)mise võimalikkusel ja võimatusel muidugi ka teine pool – kui igasugusest muutumisest, arenemisest ja probleemidega tegelemisest keeldumiseks hakatakse kasutama ettekäänet: aga ma olengi selline.
Sellega seostub natuke ka mineviku taak. Kellel meist poleks midagi sellist kaasas vedada, ükskõik kas lapsepõlvest või mingist veidi hilisemast ajast.
Ma ei taha sugugi öelda, et sügavamalt kaevamine halb oleks. Vastupidi, enamasti on väga kasulik teada saada, kust su mõtte- ja käitumismustrid tulevad ning miks sa reageerid mingitele ärritajatele just nii, nagu sa reageerid. Paljudel juhtudel ongi see ilmselt üleüldse esimene samm – saada aru, miks.
Ent küsimus on selles, mida sa sellega edasi teed. Hakkad igal võimalikul juhul rasket lapsepõlve ja hingelisi traumasid ettekäändeks tooma, kui midagi teed või ei tee? Või võtad oma tausta teadmiseks, tunnistad endale, et sul on mingid hästi sissesõidetud, aga mitte kuhugi viivad roopad ees, ja püüad neist välja saada? Naudid märtrirolli ja jääd ketrama mõtteid sellest, kui ebaõiglaselt elu sind kohelnud on (mis võib muidugi vabalt ka tõsi olla, aga tõenäoliselt ta ei kavatsegi seda heastada, kuitahes palju sa ka ei tunneks, et seda sulle võlgnetakse)? Või kasutad teadasaamist selleks, et oma jala külge seotud ja edasi liikumist takistavast sangpommist vabaneda?

Õunapuuõitest helendavad ööd on nüüd möödas. Eelmise nädala vihmas pudenes alla nii palju valgeid helbeid, et aknast välja vaadates tundus vahepeal, nagu sajaks lund.
Ei ole ma seetõttu saanud ka jalgrattaga sõita nii palju, kui tahaks. Kilometraaž on küll tuhande ligi ja vorm üpris korralik, aga päris õiget tunnet miskipärast ikka ei ole veel. On pigem võitlus, ilmaga, tuulega, oma muude kohustustega ja frustratsiooniga nende kahanematuse pärast.
Ka pidev tuim põlvevalu kippus jubedalt tuju rikkuma juba, mistõttu vedasin end füsioterapeudi juurde, sain portsu harjutusi ja teen neid nüüd religioosse pühendumusega (selgelt läheb paremaks).
Vaat milleks kõigeks ma oma palavalt armastatud rattasõidu nimel valmis olen, isegi harjutuste tegemiseks. Ma muidu olen erakordselt kehv igasuguste üksikute harjutuste tegemisel, mis ei moodusta kokku mingit spordiala.
Oleks ju näiteks loogiline suusatamise tarvis käte ja ülakeha tugevdamiseks teha lõuatõmbeid ja kätekõverdusi? Mul on vastupidi – suusahooajal imetlesin oma tublisti arenenud lõuatõmbamis- ja kätekõverdamisvõimekust, aga nüüd on sellest vististi kaks kolmandikku kadunud. Sest ma ei viitsi. Lõuga tõmban veel, kuna lõuatõmbekang on kodukontori ukseavas ja sellega saab mõnikord mõne veebikoosoleku aegsest letargiast lahti (juhul, kui mul on õnnestunud selle veebikoosoleku toimumine üldse meeles pidada, alles esmaspäeval näiteks ilmnes, et koosolek, mida arvasin peagi algavat, oli juba eelmisel nädalal ära olnud), aga kätekõverduste sooritamine on lihtsalt erakordselt nüri tegevus.

No vot. Ja siis tuli siin veel meelde, et Toidutegu sai vahepeal kolmeteistkümneseks. Selle puhul – võtke kooki!
Tõsi küll, jah, eks te peate selle kõigepealt ise valmis tegema.
Kook on väga vähemagus, nii et juurde sobib mõni roosa prosecco.  Ma mõtlen, et peaks ise ka klaasikese võtma üle pika aja.

Muuseas, juhust kasutades ka üks kiire jauramine alkoholiteemal. Viimasel ajal olen kuidagi reede õhtuti toidupoodi sattunud ja ikka jääb ju vahepeal silma, mida inimesed ostavad. No ma ei tea.
Minu arust peab alkohol olema kallis. Odavusele (ja kvantiteedile) rõhumine on lihtsalt lakkumine. Eks meist enamik on ilmsesti kunagi pargipingil Monastõrskaja Izbad või mõnd selle ekvivalenti kulistanud või joonud mingeid õudseid kokteile ‘peaasi, et oleks odav ja teeks purju’-printsiibil. Aga enamik õnneks kasvab sellest välja. Kui ei kasva, siis on ikka nukravõitu.
Te võite mind vabalt snoobiks nimetada, ega see poleks esimene kord, aga ma saan aru kombest juua reede õhtul klaas viskit, ent mitte vajadusest tõmmata töönädala lõpetuseks nina lauaviinast täis.
Ja kui juba jutuks tuli, siis samuti ei saa ma aru neist, kes esinevad sildi “maksud sõidavad Lätti” all, endal Eesti lipp autoromu aknast väljas, ja peavad ennast kõvadeks patriootideks. Või noh, tähendab, mitte arusaamises pole siin küsimus, lihtsalt ma ei arva, et Eestil sellist “patriotismi” tarvis läheks.

Rabarberikook hapukoorega
(allikas: Toidutare)

Põhi:
5 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Täidis:
5 munakollast
400 g 20% hapukoort
5 sl suhkrut
1 sl tärklist
500 g rabarberit

Kate: 
5 munavalget
4 sl suhkrut

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga. Vahusta teises kausis munavalged, sega vahud kokku. Sõelu hulka jahu ning sega läbi. Tõsta tainas võiga määritud kõrgete äärtega ahjuvormi (nt 35 x 22 cm). Küpseta  200-kraadises ahjus 15 minutit.
Sega samal ajal vahekihi munakollased hapukoore, suhkru ja tärklisega. Tükelda rabarberid (vajadusel koori enne) ja kalla peale hapukoore-munasegu, sega ühtlaseks.
Võta koogipõhi ahjust, vala rabarberisegu peale ning küpseta veel 15 minutit. Vahusta katte tarvis viis allesjäänud munavalget suhkruga, võta kook ahjust ja kata munavalgevahuga. Küpseta 10 minutit, kuni vaht on kergelt pruunikas. Tõsta jahtuma.

PS. Kui te olete juhtunud viimasel ajal lugema midagi, mis teile eriti meeldinud on, siis olete lahkesti palutud soovitama. Ma teatavasti suhtun soovitustesse skeptiliselt, nagu siin pikemalt arutlesin. Aga ikkagi. On ju olemas võimalus, et niiviisi midagi head võib avastada.

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.

Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Üksteist. Sidruni-juustukook

Armastuse maagiline arv
on üksteist. 
Veel ei ole hilja
hakata armastama.
(Ott Arder)

Ma olen üksteist aastat bloginud. Hämmastav järjekindlus.
Paraku tundub nüüdseks küll, et mul on üha vähem ja vähem öelda. Rääkimata sellest, et söögi tegemine on mind juba tükimat aega kirjeldamatult närvi ajanud, nii et mis toidublogist me siin siis enam räägime. Lihtsam oleks muidugi öelda, mis mind viimasel ajal närvi EI aja, aga eks ma tean, et osalt on see põhjustatud sellest kõigest, mis ülikoolis töötavaid inimesi maikuus ikka tabab ning ülejäänud osa on iseenda tekitatud.
See tähendab – tekitatud, kuhjates oma päevad kõikvõimalikke tegevusi nii täis, et nende vahele ei jää mitte mingit aega ega ruumi. Ma tean, et see ei sobi mulle, see ajab mind hulluks ja tigedaks. Aga kui sa ei võta endale üldse aega, et peatuda, siis tundubki esiteks, et kõiki neid asju ikka ongi mingil põhjusel hädasti vaja teha ja teiseks, et eksistentsiaalset käibemaksu nagu ka ei tahaks maksta.
Eksistentsiaalse käibemaksu mõiste on pärit Ilse Sandi ülitundlikkuse teemalistest raamatutest ning selle all peab ta silmas süütunnet. Niisiis eksistentsiaalne käibemaks tuleb kindla peale ära maksta (= teatav süütunne ära kannatada, mitte joosta seda leevendama, tehes veelgi rohkem, vastutades veelgi rohkem teiste eest), muidu ei saagi kunagi iseendana elada.

Niisiis ma ei jäta endale mitte mingit aega ega ruumi, aga seda on hädasti vaja, et kogetut analüüsida ja reflekteerida, ent ka selleks, et üldse midagi tunda (peale ärevuse ja ärrituse). Ent miks on siis ometi nõnda, nagu peaks keegi teine mulle selleks ajaks ja ruumiks loa andma ning miks peaks see olema kuidagi adekvaatsem kui mu enda hinnang selle kohta, millal on kõigest ja kõigist küllalt?
Ja ei maanda mitte miski mind endiselt paremini kui keskmiselt kõva trenn – rõhk sõnal ‘kõva’, kindlasti kuldaväärt ideega pool tundi jalutada pole mul mõtet end narrima hakata, minu pulss on kõndides madalam kui “tavalise inimese” puhkepulss, nii et noh, kõndides ma põhimõtteliselt laman. Ja mitte et minuga koos jalutada oleks kellelgi võimalik,  minu mõistes jalutamine kvalifitseerub teiste jaoks ikkagi jooksmiseks.
Ühesõnaga kokkuvõttes pole enam päris kindel, kas muule ülekoormusele trennikoormuse lisamine enam tingimata niiväga tervislik on. Aga kuidas ma siis ennast maandan?! Kuidas need inimesed ennast maandavad, kes trenni ei tee? Ma läheks vist päris hulluks, kui tuleks töölt koju ja jätaks kogu päeva oma mõtteisse ringiratast keerlema ega laadiks seda ratta seljas maha.

Mis on sellel pildil valesti?

Eelmisel nädalal jäin korra vihma kätte. Räägin kõigile, et ilus puhas spordiala, eks ole, aga kui vihma kätte jääd, siis oled ikka pealaest jalatallani liivane. Pildilt ei paista, aga tegelikult olen ma liivakihiga kaetud (see kuivas koju tagasi jõudmise ajaks ära ning linnas polnud muidugi tilkagi sadanud). Kõikidel kaastsiklistidel paistis küll vihmas sõites kangesti lõbus olevat. Ei, ega mul oli ka, aga ratta puhastamine on ikkagi tüütu.

Tahaksin, et mul oleks umbes vähemalt kolm kuud puhkust ning ma võiksin selle sisustada metsas käimise, kirjutamise, lugemise, jooksmise ja rattasõiduga. Olgu, aiatöö võib ka olla. Ja et oleks rõõmu ja puha, sest kahtlemata tuleks mul siis jälle meelde, kuidas seda tuntakse. Ja et maailm ja kõik inimesed seal sees haldaksid sel ajal ennast ise ära, nii et ma saaksin natuke aega ainult iseennast kuulata.
Puhata ja mängida on vaja, aga paraku luba selleks ei saa anda keegi peale mu enda. Aga enne seda peaks oma närvisüsteemi välja vahetama. Tahab keegi? Saate võime tunda kõigi teiste tundeid ning üldiselt väga kiire ülestimulatsiooni seisundisse sattumise, boonusena aga ka viletsa rutiinitaluvuse, nii et gaas ja pidur korraga läheb kahtlemata käiku ning kui sõit just päris otse võssa ei lähe, siis kõikide osade kulumine on kahtlemata kiirem.
Sellega hetkel lõpetamegi, sest ma pean nüüd oma une säästmise eesmärgil arvuti kinni panema. Ja ma pean homme vara tööle jõudma ja siis läheb koju tagasi jõudmiseni 12 tundi…

Muusika: Tom Chaplin “Hardened Heart” 

Sidruni-juustukook
(Manhattani juustukoogi baasil)

Põhi:
145 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
poole sidruni mahl
u kolmandik kogust sidrunivõiet nagu kirjeldet selles retseptis (aga mingi kolmandiku kogusega ära hakka jändama, teha tuleb ikka terve portsjon, sest küll see kraam mujale ära kulub)

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit. Lase pool tunnikest jahtuda, kata sidrunivõidega ning jahuta seejärel täielikult, soovitatavalt üleöö.