Category Archives: koogid

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Õuna-martsipani toorjuustukook

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Õuna-martsipani toorjuustukook

Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

Marja-mandlikook

Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.


Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.

Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.

Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise. 

Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.

Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.

Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.

Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”

Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)

Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju

Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.

Üksteist. Sidruni-juustukook

Armastuse maagiline arv
on üksteist. 
Veel ei ole hilja
hakata armastama.
(Ott Arder)

Ma olen üksteist aastat bloginud. Hämmastav järjekindlus.
Paraku tundub nüüdseks küll, et mul on üha vähem ja vähem öelda. Rääkimata sellest, et söögi tegemine on mind juba tükimat aega kirjeldamatult närvi ajanud, nii et mis toidublogist me siin siis enam räägime. Lihtsam oleks muidugi öelda, mis mind viimasel ajal närvi EI aja, aga eks ma tean, et osalt on see põhjustatud sellest kõigest, mis ülikoolis töötavaid inimesi maikuus ikka tabab ning ülejäänud osa on iseenda tekitatud.
See tähendab – tekitatud, kuhjates oma päevad kõikvõimalikke tegevusi nii täis, et nende vahele ei jää mitte mingit aega ega ruumi. Ma tean, et see ei sobi mulle, see ajab mind hulluks ja tigedaks. Aga kui sa ei võta endale üldse aega, et peatuda, siis tundubki esiteks, et kõiki neid asju ikka ongi mingil põhjusel hädasti vaja teha ja teiseks, et eksistentsiaalset käibemaksu nagu ka ei tahaks maksta.
Eksistentsiaalse käibemaksu mõiste on pärit Ilse Sandi ülitundlikkuse teemalistest raamatutest ning selle all peab ta silmas süütunnet. Niisiis eksistentsiaalne käibemaks tuleb kindla peale ära maksta (= teatav süütunne ära kannatada, mitte joosta seda leevendama, tehes veelgi rohkem, vastutades veelgi rohkem teiste eest), muidu ei saagi kunagi iseendana elada.

Niisiis ma ei jäta endale mitte mingit aega ega ruumi, aga seda on hädasti vaja, et kogetut analüüsida ja reflekteerida, ent ka selleks, et üldse midagi tunda (peale ärevuse ja ärrituse). Ent miks on siis ometi nõnda, nagu peaks keegi teine mulle selleks ajaks ja ruumiks loa andma ning miks peaks see olema kuidagi adekvaatsem kui mu enda hinnang selle kohta, millal on kõigest ja kõigist küllalt?
Ja ei maanda mitte miski mind endiselt paremini kui keskmiselt kõva trenn – rõhk sõnal ‘kõva’, kindlasti kuldaväärt ideega pool tundi jalutada pole mul mõtet end narrima hakata, minu pulss on kõndides madalam kui “tavalise inimese” puhkepulss, nii et noh, kõndides ma põhimõtteliselt laman. Ja mitte et minuga koos jalutada oleks kellelgi võimalik,  minu mõistes jalutamine kvalifitseerub teiste jaoks ikkagi jooksmiseks.
Ühesõnaga kokkuvõttes pole enam päris kindel, kas muule ülekoormusele trennikoormuse lisamine enam tingimata niiväga tervislik on. Aga kuidas ma siis ennast maandan?! Kuidas need inimesed ennast maandavad, kes trenni ei tee? Ma läheks vist päris hulluks, kui tuleks töölt koju ja jätaks kogu päeva oma mõtteisse ringiratast keerlema ega laadiks seda ratta seljas maha.

Mis on sellel pildil valesti?

Eelmisel nädalal jäin korra vihma kätte. Räägin kõigile, et ilus puhas spordiala, eks ole, aga kui vihma kätte jääd, siis oled ikka pealaest jalatallani liivane. Pildilt ei paista, aga tegelikult olen ma liivakihiga kaetud (see kuivas koju tagasi jõudmise ajaks ära ning linnas polnud muidugi tilkagi sadanud). Kõikidel kaastsiklistidel paistis küll vihmas sõites kangesti lõbus olevat. Ei, ega mul oli ka, aga ratta puhastamine on ikkagi tüütu.

Tahaksin, et mul oleks umbes vähemalt kolm kuud puhkust ning ma võiksin selle sisustada metsas käimise, kirjutamise, lugemise, jooksmise ja rattasõiduga. Olgu, aiatöö võib ka olla. Ja et oleks rõõmu ja puha, sest kahtlemata tuleks mul siis jälle meelde, kuidas seda tuntakse. Ja et maailm ja kõik inimesed seal sees haldaksid sel ajal ennast ise ära, nii et ma saaksin natuke aega ainult iseennast kuulata.
Puhata ja mängida on vaja, aga paraku luba selleks ei saa anda keegi peale mu enda. Aga enne seda peaks oma närvisüsteemi välja vahetama. Tahab keegi? Saate võime tunda kõigi teiste tundeid ning üldiselt väga kiire ülestimulatsiooni seisundisse sattumise, boonusena aga ka viletsa rutiinitaluvuse, nii et gaas ja pidur korraga läheb kahtlemata käiku ning kui sõit just päris otse võssa ei lähe, siis kõikide osade kulumine on kahtlemata kiirem.
Sellega hetkel lõpetamegi, sest ma pean nüüd oma une säästmise eesmärgil arvuti kinni panema. Ja ma pean homme vara tööle jõudma ja siis läheb koju tagasi jõudmiseni 12 tundi…

Muusika: Tom Chaplin “Hardened Heart” 

Sidruni-juustukook
(Manhattani juustukoogi baasil)

Põhi:
145 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl

Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
poole sidruni mahl
u kolmandik kogust sidrunivõiet nagu kirjeldet selles retseptis (aga mingi kolmandiku kogusega ära hakka jändama, teha tuleb ikka terve portsjon, sest küll see kraam mujale ära kulub)

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit. Lase pool tunnikest jahtuda, kata sidrunivõidega ning jahuta seejärel täielikult, soovitatavalt üleöö.

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.

Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas.  Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.

Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.

Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.

Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin…
Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav.
Kust see täpselt alguse sai, võin ma aimata, aga süvenes see kahtlemata koolis, kus kõik, mille eest teised kiita said, oli minu jaoks standard või isegi miinimum. Mind ei kiidetud, mulle öeldi, et midagi vähemat poleks minult oodatudki. Üldiselt tundus mulle kogu aeg, et teiste jaoks oli latt alati tunduvalt madalamal kui minu jaoks. Tegelikult tunnen ma seda jätkuvalt.
Aga oleks siis, et ma võrdleks ennast teistega. Ei, ma võrdlen ennast endaga ja see on palju hullem.

Hullemast päästis mind kooliajal ilmselt ainult asjaolu, et suurem jagu tuli mulle enam-vähem iseendast kätte, selle nimel, mis ei tulnud, ei viitsinud ma ka spetsiaalselt eriti pingutama hakata. Oli neidki kordi küll, kus selgus, et tegelikult võib teatavast vaevanägemisest siiski mõningane tulu tõusta. Näiteks sel juhtumil, kui ilmnes, et vene keele käänamine ikkagi kuidagi osmoosi teel ei olnud imendunud ning ma sain lihtsalt kahe. Vähese sihipärase vaevanägemisega see ära õppida ja hinne viieks parandada osutus muidugi täiesti võimalikuks, aga mingit soovi seesugust praktikat järjepidevalt rakendada see minus siiski ei tekitanud.
Häid hindeid sain ma niikuinii ilma erilise õppimiseta enamikus ainetes, välja arvatud füüsika (järjepidevalt), eri aegadel ka keemia ja matemaatika.  Tõenäoliselt oleks muidugi olnud võimalik teha endale selgeks ka füüsika ülejäänud valdkonnad peale nende kahe, mis mulle huvi pakkusid ja arusaadavad olid (ehk siis tuumafüüsika, nii palju, kui meile seda tutvustada üldse jõuti, ja elektriasjandus). Aga mitte miski ei motiveerinud mind selleks, sest omast arust ma tegin juba niigi kõik võimaliku.
Sest mida iganes mingil alal vaja oli, seda ma tegin. Olümpiaadid. Mälumängud. Kõnevõistlused. Kooli TV ja Ümber Euroopa (olid selline telemäng ja -viktoriin tollal). Ma käisin isegi matemaatika- ja keemiaolümpiaadidel!
Sport, loomulikult. Tollal jooksin ma küll peamiselt sprinti, aga ega see ei tähendanud, et mind poleks ette lükatud, kui oli näiteks vaja kolm kilomeetrit maastikukrossi joosta. Kehalises kasvatuses olin üks tugevamaid, aga isegi mul olid alad ja harjutused, mis mulle ei sümpatiseerinud, näiteks meeskonnamängud (välja arvatud jalgpall) ja koordinatsiooniharjutused. Ja maastikukross.
Sellegipoolest oli endastmõistetav, et ma lähen. Igale poole. Ja ikkagi oli see justkui kogu aeg vähim, mida minult oodati. Mitte et ma oleks suutnud üldse ette kujutada, mismoodi see maksimum veel välja oleks pidanud nägema.
Võib täiesti olla ka, et juba sellest ajast peale olengi ma allergiline kõigi endastmõistetavalt võtmise ilmingute suhtes.

Võib-olla hakkas vajatud ja tahetud olemise eristamine ka juba siis pihta, kuigi teadvustamatult. Minu jaoks ulatub nende eristus tüki maad kaugemale kui romantilistesse suhetesse, mis on see, millest enamasti ses kontekstis räägitakse. See ulatub igale poole tegelikult. Muidugi ma saan aru sellest, mida vajatud olemise eestkõnelejad silmas peavad. Nad peavad silmas, et andmine ja saamine peaksid olema vastastikused.
Aga nad ei ole. Minu kogemuse kohaselt pole nad seda peaaegu kunagi. Sellepärast huvitabki mind peamiselt, mis/kes jääb alles siis, kui enam mitte midagi endast anda ei ole. Siis on nad kõik kadunud ja keegi ei ütle, et nüüd on sinu kord. Seda korda ei tule. Alati on keegi kurvem, õnnetum, väsinum. Alati on neid, kes vajavad ära kuulamist, õlale patsutamist ja Õigeid Sõnu.
Alati on veel teha midagi muud, teha rohkem, teha paremini. Ja-jah, ma tean küll, et eelkõige peaks ise endale meelde tuletama, kus on piir. Ise ajad ennast rappa, ise tirid pärast juukseid pidi välja – tere tulemast minu ellu. Ma võin roostevabast terasest olla küll, aga on seda siis nii palju palutud, et vahelgi keegi käe ulataks?

Vahel kuulen või loen kuskilt, kuis mõni inimene ütleb, et talle ei meeldi iseendast rääkida. Ei saa öelda, et ma probleemist aru saaksin. Esiteks, kus need inimesed on, kes tahavad teid kuulata, mitte iseendast rääkida?
Ja teiseks, sellele on väga lihtne lahendus – juhtige jutt vestluskaaslasele ja tal ei tule enam meeldegi midagi teie kohta pärima hakata, kui te teda aktiivselt kuulama asute. Ma kinnitan teile, et aktiivne ja empaatiline kuulamine on täiesti vastupandamatud ning te ei pea enam kunagi iseendast rääkima. Ja siis saab teist ajapikku igaühe terapeut ning kui see kõik lõpuks liiga kurnavaks muutub, siis võite ainult iseennast süüdistada, oleksite ikka pidanud rohkem endast rääkima, nüüd on juba hilja, nüüd lasub teil vastutus.

Kusjuures kunagi see meeldis mulle väga – olla roostevabast terasest. Olla alati tugevam. Olla olemas. Olla vajalikki ilmselt. Enam mitte. Enam ei jaksa. Ei viitsi. Ei taha. Mis siis ikka juhtub, kui ma ei tule, ei tee, ei kuula, ei ole, ei mõista. Mitte midagi ilmselt ei juhtu. Esialgu tahab süütunne murumadalaks vajutada kindlasti, aga kui selle kätte ära ei sure, siis edaspidi peaks minema kergemaks. Ehk isegi nii kergeks, et mõtegi sellest hakkab totter tunduma, mis koormat kogu aeg kaasas lohistatud sai.
Mis mõte on loopida oma rõõmuraasud hädamerre? Kui rõõm jagamisest ei suurene, vaid sureb kui kastetilk päikesepaistes, siis hoian seda parem ainult iseenese jaoks. Võib-olla siis ei muutuks ka kõik, mis ma teen või olen, sama endastmõistetavaks nagu mööbel.
Mis mõtet on rabeleda, kui pole isegi enam aega korraks peatuda ja lilli nuusutada?
Ma kardan, et see pole mitte armastuse puudus, mis meid siin maalapil närtsitab, vaid elurõõmu puudus. Hygge puudus, kui soovite. Me (st eestlased) oleme nii hõivatud kõigega, mida ‘peab’, et unustame elurõõmu ja inimesed enda ümber.

Foto: @lenjisan

Vasikavaimustus maanteeratta-hooaja algusest maksis muidugi kätte jooksurajal. Olin lõpuks sunnitud alla andma (kujutate ette, kui raske see oli!) ja möönma, et kogu see tegevus viimase aja neljatunnise ööune baasilt käib mulle üle jõu. Sundisin ennast otsustama jooksmine kuni puhkuseni pausile panna.
Ega ma tegelikult olengi pigem ikka jalgrattasõitu oma peaalaks pidanud, jooks tekkis sinna juurde esmalt asenduseks nendeks 4-6 kuuks, kui rattaga sõita ei kannata ning rohkem ruumi ja aega ja mingit eraldi staatust hakkas nõudma alles hiljem (eelnimetatud ellusuhtumine ilmselt ei olnud sealjuures tähtsusetu komponent).
Jalgrattasõit muidugi ei ole sport, see on meditatsioon. Oled sina ja su ratas ja kilomeetrid, mille möödumist sa ei märkagi. Lõhnad, valgus ja värvid, mis iga nädal uued. Mõtted, mis jäävad maha. See on vabadus. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.
Sellepärast ei saa ka väsimus sealt lõivu. Mu tavaline jooksudistants, kümme kilomeetrit (et võiks ju vähem joosta? Mitte mingil juhul!), on praegu liiga raske, viiskümmend kilomeetrit rattaga sõita mitte veel, sest see pakub lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone. Ja mitte ühtegi võõrast draamat!
Muidugi, kui mina ütlen, et ma olen väsinud, siis tähendab see Väsinud. Võttes arvesse eelpool nimetatud ja nimetamata põhjusi, pikka kannatust, kõrget valuläve  ja kolme doktorikraadi enda tagantpiitsutamise alal, julgen ma arvata, et enamasti oleks inimesed selleks ajaks ammu loobunud üritusest kõike absurdse järjekindlusega koos hoida. Tõsi, ega ma ise ka enam päriselt ei suuda igaks õhtuks seda rahnu jälle üles mäkke tirida, et järgmisel hommikul jälle mäejalamilt alustada. Esialgse paanika järel asusin seda kogemust siiski erapooletu huviga jälgima. Siit on üht-teist päris palju õppida.

Aga et kümme aastat?
Blogimist loomulikult. Täiesti teadlikult ei kirjutanud siia juttu sellest, mis kõik selle aja jooksul toimunud on ja mis kõik blogimine mu ellu toonud on. Klišeed ajavad mul südame pahaks, vabandust,
Ja rabarberikooki ka ei ole. Õudselt tüütu on teha kogu aeg nii, nagu peab, nii nagu on Õige™ (ja rabarberikoogi retsepti jagamine teatud mõttes toidublogis seda ju praegu oleks).
Aga sellega on mul eluaeg probleem olnud, ‘õige’ ja ‘peab’ ja ‘miks siis kõik nii teevad’ ei ole minu jaoks mitte mingisugused argumendid, amorfne ‘kõik’ ei ole absoluutselt mingi autoriteet ning nende baasilt antud (eriti palumata) nõuanded ajavad mul okkad otsekohe turri. Võib siis arvata, kui vaevarikas pidi olema see ruudu pressimine ringi, et ma lõpuks alateadlikult selle mõtteviisi omaks võtaksin. Mitte täielikult muidugi, sest kõikidesse raamidesse ma siiski ei ole ennast surunud ega kavatse sellesuunalise protsessiga ka edaspidi algust teha. Pigem vastupidi.
Ühesõnaga, rabarberikooki ei ole (rabarberit ka ei ole, kui juba jutuks tuli). On üks hea, käsitsi üles kritseldatud kohupiimakoogi retsept, kindlasti pole see minu leiutatud, aga kaerajahu ja mustikamoos on küll minu lisandused.

Muusika: U2 “Kite”

Kohupiimakook mustikamoosiga

Põhi:
70 g võid
50 g suhkrut
1 muna
70 g täistera-kaerajahu
15 g kartulitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
70 g hapukoort
2 muna
15 g kartulitärklist
50 g suhkrut
1,5 dl vahukoort
mustikamoosi

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Seejärel lisa omavahel segatud jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks ning suru see võiga määritud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on üsna pehme, siis on seda lihtsam teha jahuste kätega.
Täidise jaoks sega kohupiima, suhkur ja munad, lisa tärklis ja hapukoor ning sega ühtlaseks. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor.
Vala täidis vormi, tõsta täidise peale moositäppe ning tõmba neist noaga läbi, et tekiks muster. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahtuda.