Category Archives: koogid

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Advertisements

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.

Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas.  Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.

Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.

Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.

Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin…
Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav.
Kust see täpselt alguse sai, võin ma aimata, aga süvenes see kahtlemata koolis, kus kõik, mille eest teised kiita said, oli minu jaoks standard või isegi miinimum. Mind ei kiidetud, mulle öeldi, et midagi vähemat poleks minult oodatudki. Üldiselt tundus mulle kogu aeg, et teiste jaoks oli latt alati tunduvalt madalamal kui minu jaoks. Tegelikult tunnen ma seda jätkuvalt.
Aga oleks siis, et ma võrdleks ennast teistega. Ei, ma võrdlen ennast endaga ja see on palju hullem.

Hullemast päästis mind kooliajal ilmselt ainult asjaolu, et suurem jagu tuli mulle enam-vähem iseendast kätte, selle nimel, mis ei tulnud, ei viitsinud ma ka spetsiaalselt eriti pingutama hakata. Oli neidki kordi küll, kus selgus, et tegelikult võib teatavast vaevanägemisest siiski mõningane tulu tõusta. Näiteks sel juhtumil, kui ilmnes, et vene keele käänamine ikkagi kuidagi osmoosi teel ei olnud imendunud ning ma sain lihtsalt kahe. Vähese sihipärase vaevanägemisega see ära õppida ja hinne viieks parandada osutus muidugi täiesti võimalikuks, aga mingit soovi seesugust praktikat järjepidevalt rakendada see minus siiski ei tekitanud.
Häid hindeid sain ma niikuinii ilma erilise õppimiseta enamikus ainetes, välja arvatud füüsika (järjepidevalt), eri aegadel ka keemia ja matemaatika.  Tõenäoliselt oleks muidugi olnud võimalik teha endale selgeks ka füüsika ülejäänud valdkonnad peale nende kahe, mis mulle huvi pakkusid ja arusaadavad olid (ehk siis tuumafüüsika, nii palju, kui meile seda tutvustada üldse jõuti, ja elektriasjandus). Aga mitte miski ei motiveerinud mind selleks, sest omast arust ma tegin juba niigi kõik võimaliku.
Sest mida iganes mingil alal vaja oli, seda ma tegin. Olümpiaadid. Mälumängud. Kõnevõistlused. Kooli TV ja Ümber Euroopa (olid selline telemäng ja -viktoriin tollal). Ma käisin isegi matemaatika- ja keemiaolümpiaadidel!
Sport, loomulikult. Tollal jooksin ma küll peamiselt sprinti, aga ega see ei tähendanud, et mind poleks ette lükatud, kui oli näiteks vaja kolm kilomeetrit maastikukrossi joosta. Kehalises kasvatuses olin üks tugevamaid, aga isegi mul olid alad ja harjutused, mis mulle ei sümpatiseerinud, näiteks meeskonnamängud (välja arvatud jalgpall) ja koordinatsiooniharjutused. Ja maastikukross.
Sellegipoolest oli endastmõistetav, et ma lähen. Igale poole. Ja ikkagi oli see justkui kogu aeg vähim, mida minult oodati. Mitte et ma oleks suutnud üldse ette kujutada, mismoodi see maksimum veel välja oleks pidanud nägema.
Võib täiesti olla ka, et juba sellest ajast peale olengi ma allergiline kõigi endastmõistetavalt võtmise ilmingute suhtes.

Võib-olla hakkas vajatud ja tahetud olemise eristamine ka juba siis pihta, kuigi teadvustamatult. Minu jaoks ulatub nende eristus tüki maad kaugemale kui romantilistesse suhetesse, mis on see, millest enamasti ses kontekstis räägitakse. See ulatub igale poole tegelikult. Muidugi ma saan aru sellest, mida vajatud olemise eestkõnelejad silmas peavad. Nad peavad silmas, et andmine ja saamine peaksid olema vastastikused.
Aga nad ei ole. Minu kogemuse kohaselt pole nad seda peaaegu kunagi. Sellepärast huvitabki mind peamiselt, mis/kes jääb alles siis, kui enam mitte midagi endast anda ei ole. Siis on nad kõik kadunud ja keegi ei ütle, et nüüd on sinu kord. Seda korda ei tule. Alati on keegi kurvem, õnnetum, väsinum. Alati on neid, kes vajavad ära kuulamist, õlale patsutamist ja Õigeid Sõnu.
Alati on veel teha midagi muud, teha rohkem, teha paremini. Ja-jah, ma tean küll, et eelkõige peaks ise endale meelde tuletama, kus on piir. Ise ajad ennast rappa, ise tirid pärast juukseid pidi välja – tere tulemast minu ellu. Ma võin roostevabast terasest olla küll, aga on seda siis nii palju palutud, et vahelgi keegi käe ulataks?

Vahel kuulen või loen kuskilt, kuis mõni inimene ütleb, et talle ei meeldi iseendast rääkida. Ei saa öelda, et ma probleemist aru saaksin. Esiteks, kus need inimesed on, kes tahavad teid kuulata, mitte iseendast rääkida?
Ja teiseks, sellele on väga lihtne lahendus – juhtige jutt vestluskaaslasele ja tal ei tule enam meeldegi midagi teie kohta pärima hakata, kui te teda aktiivselt kuulama asute. Ma kinnitan teile, et aktiivne ja empaatiline kuulamine on täiesti vastupandamatud ning te ei pea enam kunagi iseendast rääkima. Ja siis saab teist ajapikku igaühe terapeut ning kui see kõik lõpuks liiga kurnavaks muutub, siis võite ainult iseennast süüdistada, oleksite ikka pidanud rohkem endast rääkima, nüüd on juba hilja, nüüd lasub teil vastutus.

Kusjuures kunagi see meeldis mulle väga – olla roostevabast terasest. Olla alati tugevam. Olla olemas. Olla vajalikki ilmselt. Enam mitte. Enam ei jaksa. Ei viitsi. Ei taha. Mis siis ikka juhtub, kui ma ei tule, ei tee, ei kuula, ei ole, ei mõista. Mitte midagi ilmselt ei juhtu. Esialgu tahab süütunne murumadalaks vajutada kindlasti, aga kui selle kätte ära ei sure, siis edaspidi peaks minema kergemaks. Ehk isegi nii kergeks, et mõtegi sellest hakkab totter tunduma, mis koormat kogu aeg kaasas lohistatud sai.
Mis mõte on loopida oma rõõmuraasud hädamerre? Kui rõõm jagamisest ei suurene, vaid sureb kui kastetilk päikesepaistes, siis hoian seda parem ainult iseenese jaoks. Võib-olla siis ei muutuks ka kõik, mis ma teen või olen, sama endastmõistetavaks nagu mööbel.
Mis mõtet on rabeleda, kui pole isegi enam aega korraks peatuda ja lilli nuusutada?
Ma kardan, et see pole mitte armastuse puudus, mis meid siin maalapil närtsitab, vaid elurõõmu puudus. Hygge puudus, kui soovite. Me (st eestlased) oleme nii hõivatud kõigega, mida ‘peab’, et unustame elurõõmu ja inimesed enda ümber.

Foto: @lenjisan

Vasikavaimustus maanteeratta-hooaja algusest maksis muidugi kätte jooksurajal. Olin lõpuks sunnitud alla andma (kujutate ette, kui raske see oli!) ja möönma, et kogu see tegevus viimase aja neljatunnise ööune baasilt käib mulle üle jõu. Sundisin ennast otsustama jooksmine kuni puhkuseni pausile panna.
Ega ma tegelikult olengi pigem ikka jalgrattasõitu oma peaalaks pidanud, jooks tekkis sinna juurde esmalt asenduseks nendeks 4-6 kuuks, kui rattaga sõita ei kannata ning rohkem ruumi ja aega ja mingit eraldi staatust hakkas nõudma alles hiljem (eelnimetatud ellusuhtumine ilmselt ei olnud sealjuures tähtsusetu komponent).
Jalgrattasõit muidugi ei ole sport, see on meditatsioon. Oled sina ja su ratas ja kilomeetrid, mille möödumist sa ei märkagi. Lõhnad, valgus ja värvid, mis iga nädal uued. Mõtted, mis jäävad maha. See on vabadus. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.
Sellepärast ei saa ka väsimus sealt lõivu. Mu tavaline jooksudistants, kümme kilomeetrit (et võiks ju vähem joosta? Mitte mingil juhul!), on praegu liiga raske, viiskümmend kilomeetrit rattaga sõita mitte veel, sest see pakub lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone. Ja mitte ühtegi võõrast draamat!
Muidugi, kui mina ütlen, et ma olen väsinud, siis tähendab see Väsinud. Võttes arvesse eelpool nimetatud ja nimetamata põhjusi, pikka kannatust, kõrget valuläve  ja kolme doktorikraadi enda tagantpiitsutamise alal, julgen ma arvata, et enamasti oleks inimesed selleks ajaks ammu loobunud üritusest kõike absurdse järjekindlusega koos hoida. Tõsi, ega ma ise ka enam päriselt ei suuda igaks õhtuks seda rahnu jälle üles mäkke tirida, et järgmisel hommikul jälle mäejalamilt alustada. Esialgse paanika järel asusin seda kogemust siiski erapooletu huviga jälgima. Siit on üht-teist päris palju õppida.

Aga et kümme aastat?
Blogimist loomulikult. Täiesti teadlikult ei kirjutanud siia juttu sellest, mis kõik selle aja jooksul toimunud on ja mis kõik blogimine mu ellu toonud on. Klišeed ajavad mul südame pahaks, vabandust,
Ja rabarberikooki ka ei ole. Õudselt tüütu on teha kogu aeg nii, nagu peab, nii nagu on Õige™ (ja rabarberikoogi retsepti jagamine teatud mõttes toidublogis seda ju praegu oleks).
Aga sellega on mul eluaeg probleem olnud, ‘õige’ ja ‘peab’ ja ‘miks siis kõik nii teevad’ ei ole minu jaoks mitte mingisugused argumendid, amorfne ‘kõik’ ei ole absoluutselt mingi autoriteet ning nende baasilt antud (eriti palumata) nõuanded ajavad mul okkad otsekohe turri. Võib siis arvata, kui vaevarikas pidi olema see ruudu pressimine ringi, et ma lõpuks alateadlikult selle mõtteviisi omaks võtaksin. Mitte täielikult muidugi, sest kõikidesse raamidesse ma siiski ei ole ennast surunud ega kavatse sellesuunalise protsessiga ka edaspidi algust teha. Pigem vastupidi.
Ühesõnaga, rabarberikooki ei ole (rabarberit ka ei ole, kui juba jutuks tuli). On üks hea, käsitsi üles kritseldatud kohupiimakoogi retsept, kindlasti pole see minu leiutatud, aga kaerajahu ja mustikamoos on küll minu lisandused.

Muusika: U2 “Kite”

Kohupiimakook mustikamoosiga

Põhi:
70 g võid
50 g suhkrut
1 muna
70 g täistera-kaerajahu
15 g kartulitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
70 g hapukoort
2 muna
15 g kartulitärklist
50 g suhkrut
1,5 dl vahukoort
mustikamoosi

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Seejärel lisa omavahel segatud jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks ning suru see võiga määritud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on üsna pehme, siis on seda lihtsam teha jahuste kätega.
Täidise jaoks sega kohupiima, suhkur ja munad, lisa tärklis ja hapukoor ning sega ühtlaseks. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor.
Vala täidis vormi, tõsta täidise peale moositäppe ning tõmba neist noaga läbi, et tekiks muster. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahtuda.

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Mul oli üks ilus rõõm. Õuna-pohlakook

Mul oli üks ilus rõõm.

Mäletad, ma rääkisin, et lähen loovkirjutamise kursusele? Nagunii ei mäleta, aga vahet pole. Igatahes käisin ja oli väga kasulik, ainult läbi sai just siis, kui parajasti täiesti ägedaks läks.
Üks kirjutamisharjutus on 10 minuti kirjutamine, milles on sul üks fraas või lausejupp ning kirjutad kümme minutit kätt tõstmata (kogu see kirjutamie käib nimelt käsitsi) ja teksti toimetamata. Muid reegleid pole, võid lähtuda fraasist, aga võid ka kohe omadega rappa minna. Ja kui täielik blokk on ees, siis võid kogu aja ka seda ühtainsamat fraasi korrutada.
Sellepärast ka see sissejuhatav mul oli üks ilus rõõm. Ehkki ma kavatsen kirjutada rohkem kui kümme minutit ja käisin vahepeal juba küünalt süütamas ja villaseid sokke jalga panemas.


Nii et see loovkirjutamine oli täiesti üks ilus rõõm. Ei, ma ei õppinud seal taas ilusast ja helgest kirjutama, aga sain aru, kui kinni ma tegelikult olen, kuidas teksti juba oma peas toimetan ja tsenseerin ja kuidas see eneseväljendust piirab. Ja see oli hea, sest nõndamoodi asja olemust endale teadvustades saab seda muuta, sõnadele taas hinge sisse puhuda, panna neis voolama vere ja tunded ja muusika ning lasta nad tiibu kärpimata lendu, et nad ei peaks ülepeakaela väljapääsu poole rüselema ja puurivarbasid närima nagu Verhovtsev “Kolmanda planeedi saladuses” ning lõpuks kunagi kõlamata hinge heitma.
Täitsa hämmastav, kuidas lihtsad harjutused sunnivad sind teemadele hoopis teise nurga alt vaatama. Ega see veel ei tähenda, et kõik nüüd imeline oleks, ei, loov mõte passib endiselt peidus ning keeldub mind mu üüratu tüdimusega võitlemisel üldsegi aitamast. Aga küll ma meelitan ta tagasi päevavalgele.

Rõõm on ka see, kui saab päriselt rääkida ja päriselt kuulatud ja mõistetud olla. Ei, see on rohkem kui rõõm. Olla kuulatud ja mõistetud tähendab olla armastatud. Minu maailmas on see eelkõige nii. Igasugused muud väljendusviisid on ka ilusad ja head. Aga ma ei taju neid armastuse väljendusena. Mõistan küll. Hindan ka. Aga armastusena ei taju ja sinna ei saa ma küll midagi parata.
Sellepärast valdab mind igikestev nälg tähendusrikaste vestluste järele. (Ja vestluse all pean ma silmas dialoogi, vajab vististi iga kord üle rõhutamist.) Ma suren nälga, kui pean pikemat aega kuulama ainult mõttetut tüütut pinnnapealset loba ja mingisugusegi dialoogi tekkimise  eesmärgil selle vastu huvi teesklema. Ja siis lähen ma koju, tundes, kuidas kõik see, mis jäi välja pääsemata, mu sees kõrvulukustavat lärmi lööb ning mõtlen, kas kõigi teiste jaoks oli tõesti tegemist täiesti rahuldustpakkuva kommunikatsiooniga.
Ja teisest küljest on rõõm olla üksi, kuulata iseenda mõtteid. Selle näilise vastuolu (sest ühelt poolt on vajadus üksi olla mu jaoks umbes sama nagu vajadus hingata, aga teisel pool on see vajadus tähendusrikaste suhete järele) ning selliselt ka osa minu sisemistest võitlustest võtab kokku üks hiljuti kuuldud mõte, umbes midagi niisugust – et mulle meeldib nii väga üksi olla, et pean saama sellest kellegagi rääkida.
Täpselt!

Oo, ja enne seda kui talv tuli, oli trenn üks tõeline lust ja lillepidu (kui just keset rattasõitu kripeldama ei hakanud, et oleks ikka pidanud täna jooksma, ja vastupidi. Äkki peaks triatlonile üle minema? Kuigi ma ujumist just nii tohutult ei fänna.), sest maailm ümberringi oli värviline ja jalgade all paks vahtralehevaip ning samm nii kerge, et must-valgete mõtete eest jooksin vaevata ära juba paari kilomeetriga.

Linda Ruud on kirjutanud:

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

Eile oli üks tore kokkusaamine ning varases öös kodu poole kõmpides jõudsime järeldusele, et rõõmu on elus ikka liiga vähe ning et peamiselt sünnib see rõõm ikka suhete kaudu teiste inimestega. Miks me siis ometi üksteiseni jõuda ei oska või üksteisest kättesaamatusse kaugusse triivime, igaüks oma maailmas, igaüks lootmas või loobumas omaette? See on kirjeldamatult kurb, mõtlesin ma, kui pool tundi hiljem kodus aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas tuul tänavalaternate valguses lumehelbeid tantsitab.

Aga teie, oli teil ka vahepeal mõni ilus rõõm?

Muusika: Rebekah del Rio “No Stars”

Ah soo, see kook on ka selline üsna rõõmus. Esiteks on  selline täpselt minu maitse järgi konstruktsioon – et tainast põhimõtteliselt polegi, on ainult täidis -, teiseks on see kasin põhi sisuliselt sama, mis väga mõnusal möldrikoogil ja kolmandaks saab selles nisujahu asemel edukalt kasutada ka muid jahusid (see võib küll lisaks maitseerinevusele ka koogipõhja paksust pisut mõjutada, nt kaerajahust tainas on kleepuvam ja seda ei saa päris paberõhukeseks rullida). Mulle endale meeldis kõige rohkem täistera-speltajahust põhi.

Õuna-pohlakook
(allikas: Nami-nami)

Tainas:
100 g võid
100 g hapukoort
180 g jahu (spelta-, kaera-, toortatra- või nisujahu)
näpuotsatäis soola

Täidis:
5 suuremat õuna
paar peotäit pohli (või jõhvikaid)
75 g heledat muscovado suhkrut
1 sl kartulitärklist
50 g külma võid

Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega juurde hapukoor, jahu ja noaotsatäis soola. Sega tainas ühtlaseks ning pane pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Rulli tainas küpsetuspaberil lahti (paberilehest veidi väiksemaks)  ning tõsta koos paberiga ahjuplaadile.
Puhasta õunad (vajadusel koori), lõika viiludeks ja lao koogipõhjale. Lisa jõhvikad.
Sega suhkur kartulitärklisega ning puista õuntele. Kõige peale laota õhukeste laastudena või. Küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit.

Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

Õhk on päikeseloojangusinine.
Sellist värvi pole olemas, ütlete. Päikeseloojang on kollane, punane või roosa, ütlete.
Vaadake tähelepanelikumalt. Õhk. Valgus. Taevas. Tuul. Meel. Nad kõik on praegu seda tooni. See on varasügise värv, natuke eba-eestilik, sest niisuguseks varjundiks on päike siin laiuskraadil enamasti kas liiga kõrgel või liiga madalal. Praegu on ta just täpselt parajal kõrgusel, et valgus püsika terve päeva just seda õiget karva.
Jälle on sügis. Need lähevad, kellel on tiivad, ja jäävad need, kel pole. Tekib müstiline tunne, segatud tibakese aukartusega elu ees, kui seista tähistaeva all ja kuulatada kõrgusest nende häälitsusi, kel seisavad ees tuhanded rännukilomeetrid.
Neil päevil ei peaks kuhugi kiirustama. Tähtajad. Tabelid. 437 vastamata e-kirja. Jätke mind rahule, las ma kuulan parem õunte kukkumise häält.

Mõtlen inimestevahelistest suhetest. Räägitakse, aga ei kuulata. Kui kuulatakse, siis ei mõisteta. Ning kui mängu tuleb passiivne agressiivsus, mille taga on võimetus oma tegelikke mõtteid välja öelda, hakkab kuristik topeltkiirusega laiemaks kärisema.
Olen õppinud küll rohkem kõrvaltvaatajaks jääma ja käega lööma. Teised elud, teised õppetunnid, aga ikkagi ei jõua mulle päriselt kohale, kuidas võib olla nii keeruline mõista, mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta seda teeb. Selleks ei pea ju ometi olema ise samas situatsioonis olnud. Ei pea muidugi teisi kohtlema, nagu läheksid nad kohe katki, aga üksteise mõistmisele aitaks oluliselt kaasa, kui otsejoones naeltaldadega saabastes sisse ei trambitaks.
Ja ikka see üksteisega päriselt rääkimine. Selle puudumine siis. Piisavalt pika aja järel pole seda lõhet ilmselt enam võimalik paigata. Vähemalt mitte juhul, kui üks või mõlemad pooled näevad kommunikatsioonikatses vaid kriitikat ja rünnakut ega kaalu isegi võimalust möönda, et teisele poolele on kõik hoopis teisiti paistnud ning et see pole vale, vaid lihtsalt teine vaatenurk.
Sestap ei nõustu ma ka väitega, et suhetes on oluline kompromiss. ‘Koostöö’ on see märksõna, mida peaks eelkõige silmas pidama. Kompromiss tähendab, et sageli pole sellega ilmselt kumbki pool rahul, millest lõpuks koguneb piisk piisa haaval rahulolematus oma vajaduste ohverdamise pärast. Koostöö seevastu tähendab ühist eesmärki, ühes suunas vaatamist, samal poolel olemist. Jah, eduka koostöö nimel tuleb loomulikult teha ka kompromisse, aga see tähendab, et neid peavad tegema mõlemad pooled, mitte ennast alla surudes, aga mitte ka iga hinna eest oma õigust taga ajades.
Need olid nüüd asjassepuutumatud uitmõtted.

Ikka olen väsinud. Mitte vaimselt ega füüsiliselt ning küllap neist oskaksin end ka ravida. See on hingeline ja emotsionaalne väsimus, mis mind vaevab ja sellega ei oska ma midagi ette võtta. Puhkus aitab, aga ainult lühikeseks ajaks.
Mul on hulganisti probeeme. Enamik neist on teiste inimeste omad.
Iseenese omad jätan jooksurajale, kuigi nad suudavad ka mul juba tubli kolm-neli kilomeetrit sabas püsida. Aga pole hullu, nende eest jookseme veel ära.
Tean küll, et peaksin ennast tsüklist välja rebima, aga ma olen hullu moodi osav kõike järjekindlalt koos hoidma, mis siis, et võin õhtuti tõdeda, et kõik sai tehtud – isegi kummivenitamisasjad on enamasti valmis natuke enne, kui see kumm oleks katki plaksatades prokrastinaatorile vastu näppe andnud -, kõik, peale nende, mis oleks lihtsalt võluv ajaraisk, aga nii ütlemata hingekosutav.
Ja et siis veel peaks sinna otsa midagi eriliselt otsustavat korda saatma.
No peaks jah. Aga… vaadake eestpoolt – õunad, kukkumine, hääl. 

Ja ausalt, ma kirjutaks hea meelega teistsugust juttu, rõõmust ja vaimustusest ja armastusest, aga olen vist selle oskuse minetanud.
Igatahes, homme lähen ma loovkirjutamise kursusele. Võib-olla õpin seal uuesti neist kirjutama.
Selle helge tulevikuperspektiiviga täna lõpetamegi.

Muusika, päikeseloojangusinine seegi: Tingvall Trio “Psalm”

Sidruni-vanilli toorkook

Põhi:
175 g kuivatatud datleid
70 g india pähkleid
20 g kookosõli

Täidis:
325 g india pähkleid
70 g kookosõli
4 sl agaavisiirupit
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid koos kookosõliga kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa kookosõli, agaavisiirup, sidrunimahl ja -koor, ning vanilliekstrakt ja püreesta, kuni saad üsna ühtlase kreemja segu.
Tõsta täidis koogipõhjale, silu ühtlaseks ning lase vähemalt paar tundi külmkapis seista.