Palju küsimusi ja vastuseid üldse mitte

Tagumist ratast pidi üles riputatud Suur Vanker kõlgub taevas. Pudeneb alla? Ei pudene?
Kuuskede sakiline müür piirab horisonti. Kusagil kaugel haugub koer, händkakk seevastu huikab päris lähedal.
Oli jälle üks nädalalõpp. On jälle üks kevad. Nagu alati. Nagu ei iial.

Esimesed paarsada maanteekilomeetrit on sõidetud. (No muidugi oleks ju oluliselt varem ka saanud. Aga ma endiselt leian, et sport ei pea olema ränkraske veremaitseline töö, vaid tore ja lõbus, nii et ma ikkagi ei tahtnud külma ja tuule käes ristishambu alustada. Eks nädala lõpus tuleb nagunii jälle suusad välja otsida või midagi.)

Tartu Maastikumaraton on virtuaaljoostud. (Vt eelmist punkti. Niisiis vahepeale jäi just täpselt paras jupp aega maratoni kombo jooksmiseks. Mu põlv jäi eriarvamusele.)

Üht-teist on külvatud ja istutatud. (Vahetasin lillepeenras iiriste ja lavendlite kohad, kumbki ei saanud ilmselt arugi. Külvasin tööstuslikus koguses salatit. Istutasin tšilli- ja paprikataimed ümber.)

Iga-aastane the Sinilillepilt™ on tehtud. (Nagu tavaliselt kaasnes sellega sõna otseses mõttes roomamine mööda sarapuupõõsaste aluseid.)

Sellegipoolest tundub kõik kuidagi nihkes olevat. Miski pole päris õige. Tunne pole päris õige. Üle kõige on mul üldiselt tahtmine pikali heita, endale kuluhein tekiks peale kraapida ja ignoreerida kõike, millega ma veel peaks tegelema. Sest sellest, mis on tegemata, ma parem avalikult ei räägi.
Alati on oluline tundunud žongleerida võimalikult paljude pallidega ning neid kõiki õhus hoida. Ühe maha kukkumine näis alatasa väga halb, nüüd vaatan ennast kõrvalt ja mõtlen, et aga mitte mingit vahet ju poleks, kui ma nad ka kõik maha pillaks.

Ja mul on palju küsimusi. Ainult et enam ei teagi, kas, kellele, millal ja kuidas neid esitada võiks. Ja monoloogi ega dialoogiks maskeeritud monoloogi pidada ma ei taha.
Võib-olla on see üksnes minu probleem. Võib-olla. Ent oleks veel eriti nukker, kui kõik osalised kraapavad vaid püüdlikult pealispinda.

Kuigi tegelikult ehk tahaks küsida, et.

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?
Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?
Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?
Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?
Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?
Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?
Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?
Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?
Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?
Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?
Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?
Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?
Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?
Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?
Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?
Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?
Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles?Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?
Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?
Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?
Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?
Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?
Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?
Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?
Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?
Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?
Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?
Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab?Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?
Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?
Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?
Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?
Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”