Viies kiri Muhvile

See oli selle suve kõige soojem öö. Olime päev otsa küttepuid tassinud ja ladunud ning siis istusin väljas, kuni õhtust sai tasapisi troopiline öö. Ainult piiritajaid kriiskasid ja linn hingas sügavalt sisse oma jõe veelõhna.
Ja ma mõtlesin, kui ammu pole me enam südamest südamesse rääkinud.
Ja et kas me üldse enam oskamegi.
Ma tunnen puudust noist aegadest, kui me päriselt rääkisime. Sinuga. Ja sinuga.

Igapäevastest asjadest me räägime, muidugi. Pikalt. Aga mõtted, tunded, tajud?
Kui sa räägiksid mulle, kus kohas sa oma eluga parajasti oled?
Kui ma räägiksin sulle, kus ma oma eluga olen?
Ilma nalja viskamata, et parajasti poole peal, kuigi see on tõele ehk kõige lähemal.
Paljut ma selle poole peal enam ei usu, mitte meelt heites, vaid leppinult, aga seegi on võib-olla nii vaid täna.
Sest võib-olla juba homme võtan oma truu jalgratta, kummardan tõusudele ja tuultele ja usun jälle kõike. Usun võimaluste võimalikkust ja võimalust puudutada uue pilguga kedagi, keda ma juba ammu tean. Sellest juba piisabki, et hetkeks hakkaks soe, isegi siis, kui tead sedagi, et on hetk, kus sulle antakse valida ning sa ütled ikkagi: ei, aitäh.
Ja siis mõnel teisel päeval on niisugune avasilmi ja avahingi unistamine jälle üksnes justkui savist esimese inimese loomine, ainult et savi on kuivanud ja pragunenud ning elusat hingust ei õnnestu sellele ulmale sisse puhuda, mitte nii, et ka ise uskuma jääks.

Töötempo kiirendas pärast puhkust ilma igasuguse üleminekuta nullist sajani ja püsib seal siiamaani. Nii et päeviti raiun lohel päid maha ja õhtuti mõtlen kõigest sellest, mille ma võisin olla unustanud.
Kedagi neist, kes on minusse oma jälgi jätnud, pole ma unustanud. Kedagi neist, kellega oleme näinud samu unenägusid. Aga ma ei mõtle neile kuigi tihti. Ehk ainult siis, kui kogu nädala rahutus minus juba üle ääre ajab.

Üle kolme tuhande kilomeetri ringe olen sel hooajal joonistanud nii päri- kui vastupäeva oma linna ja maa ja kaugusse kaduvate kõrgepingeliinide ümber. Neil sõitudel on lõpuks ikka nõnda, et kõik hakkabki tunduma võimalik.
Leida igapäevast ilu väikestes asjades, aga aeg-ajalt tunda ka mingit hardusesegust imetlust ja üllatust.
Hinnata üle kõige oma sõltumatust, aga igatseda tähendusrikast suhtlust.
Hoolida inimestest, aga mitte tahta neid liiga lähedale.
Olla mässaja oma introvertsel moel.
Tunda vaid kahte käiku – gaas põhjas või pidur põhjas.
Tahta olla nähtud ja kuuldud,  aga mitte tähelepanu keskpunktis.
Olla peaaegu alati ühekorraga nukker ja rõõmus.
Kanda oma maailma enese sees kaasas ja samas seda jagada.
Igatseda olla mõistetud, kuigi tegelikult päriselt mitte kuhugi sobituda.
Olla ühtaegu realist ja idealist, korraga nii unistaja kui ärategija.
Või oot, kas see mitte ei olegi alati sedasi olnud? Teiste eest mitte vastutamist harjutan ikka veel. Küllap kaua.

Kas sa tead, millisest hetkest algab ajalugu? Kas kohe algusest? Või sealt, kus midagi lõpeb?
Kas sa mäletad hetke enne suurt armastust? Ei, mitte seda ristteed ajas, millest ma enne rääkisin; mitte seda momenti, kus sa said valida, vaid seda hetke, kus maailm murdub teiseks. Need lõksud, mis püüdsid sind sellesse aegruumi punkti, on juba ammu üles seatud ja üksteise järel kinni langenud, ning selles punktis sulle enam valida ei anta.
Mina mäletan ja võin nüüd, aastaid hiljem, seda ajas tardunud hetke silmitsedes näha toonast iseend ning seda, kuidas elu naeris välja kõik, mida ma olin uskunud ja arvanud.

Olin ütlemas, et kuulan varasemast palju vähem muusikat ja et see on kummaline, aga taipasin siis, et tegelikult on ju vastupidi.
Kuulan varasemast rohkem, aga taustaks mängib  väga palju vähem. Ja loen juba jupimat aega Michael Spitzeri “Muusikaline inimene. Maa elu ajalugu”, mille haare on küll muljetavaldav, aga millele sellegipoolest tahaks igal teisel leheküljel vastu vaielda. Paraku minu kesiste teadmistega muusikateooriast on seda natuke keeruline teha mingilgi muul kui tunnetuslikul alusel.
Lihtsalt, kui ma siis näiteks kuulan, kuidas (imeliselt!) Graindelavoix esitab Josquin des Prez’ “Nymphes, nappés” on mul väga raske nõustuda Spitzeri pideva kriitikaga lääne muusika ja selle polüfoonia suhtes. Rohkem nüansse ja vähem vastandamist, palun.

Valgus laternates süttib iga õhtuga varem.
Panin ennast kirja ammu aega plaanitud kaasaegse tantsu trenni.
Käisin ühe oma talvise suusaraja läbi (ta töötab suvel matkarajana) ja mõtlesin, et… aga suusatada on ju tegelikult ikka ka päris mõnus (aga ära kellelegi räägi, eks, ma pean ikka oma talvevihkaja reputatsiooni au sees hoidma).
Ja sügisel me räägime jälle. Päriselt.